Postmodernism saabub peale II MS, kuigi peab ütlema, et selle ilmumine kunstiliigiti võib olla ajaliselt erinev. Iseloomulik postmodernismile on metanarratiivide (kasutab veel mõisteid makro- ja suured narratiivid) jõu ja legitiimsuse kadumine, ekleltism. Metanarratiivid on nt. mõtte hermeneutika, vaimu dialektika, inimkonna vabastamine, subjekti võim, kristlus jne. Nende ülesandeks oli legitimiseerida/seadustada teatud moraali normid, seadused, institutsioonid, mõtteviisid. Kuid erinevalt müütidest, mis kandsid sama rolli, otsivad metanarratiivid legitimatsiooni tulevikust, mitte minevikust.

See oli nn. tulevikku suunatud kaasaja projekt, millest unistasid Nietzsche ja Heidegger. Eesmärgiks oli luua sotsiokultuuriline ühtsus, mille raamidesse oleks võimalik paigutada kõik nähtused.

Miks selline projekt ebaõnnestus? Lõplikult hävitas niisuguse kujutelma ühtsusest II MS koledused, mis kaotas usu metanarratiivide jõusse. Algas mikronarratiivide ajajärk, mis ei pretendeeri mingile legitimeerivale jõule. Need mikronarratiivid on omased väikestele sotsiaalsetele gruppidele või üksik indiviididele ning neid võib kultuuris eksisteerida tohutult. Siin ei esine mingit püüetki ühtsusele ning sellist eklektismi toetab ka meedia, mis propageerib hedonistlikku tarbimiskultuuri.

“Le Différend” (riid, lahkheli, lahknevus)l. Toob sisse uue terminoloogia. Põhineb Wittgensteini keelemängudel. Kaks mõistet :

• lausete rezhiimid - reeglid, mille järgi lauseid ehitatakse ja luuakse, nt. käskimine, küsimine, tunnetus, demonstratsioon jne.
• diskursuse zhanrid - põhineb lausete rezhiimidel ja on reeglite kogum, mida järgides me mingeid heterogeenseid lauseid ühendame jadaks, et saavutada kindlat eesmärki, nt. teada, hinnata, võrgutada.

Neid keelemänge iseloomustab agoonilisus ehk võitluslikus, mis on tingitud sellest, et siin pole taotletud mingit konsensust ja erinevuste kaotamist, vaid just paraloogiat, erinevaid arvamusi. “Tüli/riid” toimub erinevate režiimide vahel žanride sees ja erinevate žanride vahel. Seejuures on “tüli” võimalik lahendada ühe žanri sees “tülitsevate” rezhiimide, mitte aga erinevate zhanrite vahel.

Eksisteerib kogum konkureerivaid keele praktikaid. Filosoofi ülesanne on takistada tekkimast olukorda, kus üks zhanr hakkaks domineerima. Lyotard’i arvates domineerib tänapäeval liialt ökonoomiline zhanr.