Jean Baudrillard (1929)

“Objektide süsteem”(1968)

“Märgi poliitilise ökonoomia kriitikad”(1972)

“Tootmise peegel”(1973)

“Sümboolne vahetus ja surm”(1976)

“Unustada Foucault”(1977)

“Võrgutamine”(1979)

“Simulaakrumid ja simulatsioon”(1981)

“Kurjuse läbipaistvus /transparents/”(1989).

Simulaakrum

simulacrum lad.

1) kujutis, kujund, skulptuur

2) sarnasus, näivus

3) vari (surnu), kummitus, vaim

4) unenägu

5) karakteristika

6) Epikurose filosoofias - kujutis, vorm, tunnetuskujund

S. — see on süsteem, milles erinev suhestub erinevaga erinevuse enda kaudu. Sellised süsteemid on intensiivsed, nad on sügavalt juurdunud intensiivsete kvantiteetide olemuses, mis kommunitseeruvad erinevuste abil. Ainuke seos, ainuke kõikide ridade kattumispunkt on neid kõiki allaneelav vormitu kaos. Deleuze

S. segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. S. kutsuvad esile esteetilise ahvatluse — tänapäeva teater.

Ahvatluste simulatsioon: pornograafia on tõesem tõest enesest — täiuslik S.

Võrgutatud simulatsioon: pettekas — valelikum valest endast — näivuse saladus.

Seduction võrgutus/ahvatlus.

Võrgutama tähendab surra reaalsusena ja ärgata ellu peibutisena. Võrgutavad ja tõmbavad ligi meid ainult tühjad, mõttetud, absurdsed, elliptilised, igasuguse referentsita märgid. Need märgid on rikutud, andnud alla ahvatlusele.

4 väärtuse loogika liiki :

1. tarbimisväärtuse - funktsionaalne loogika. Tugineb kasulikkuse printsiibil. Tähistatav (tähistaja peegeldus) . Objektiline simulaakrum.
2. vahetusväärtuse - ökonoomiline loogika. Tugineb ekvivalentsusel ehk võrdsusel. Tähistaja.
3. märgilise väärtuse - diferentsiaalne loogika. Iseloomustab erinevus. Need kolm on esmased.
4. sümboolne vahetuse loogika. Tugineb ambivalentsusel. Nt. kinkimine, ohverdamine. Oluline on just vahetus kui niisugune, mis vahetusse läheb pole oluline. Kui kaotab oma ambivalentsuse, muutub see üheks eelpool nimetatutest. (Eelmise kolme väärtuse juures toimus ambivalentsuse mahasurumine).

Märk Baudrillard`il.

Klassikalises märgiskeemis on see seotud ühikuks, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile (osutusele). Baudrillard kritiseerib seda Saussure süsteemi ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi effekt/vari/ideoloogiline põhi.

Igasugused katsed märgi poliitilist ökonoomiat (väärtuse märgiline vorm) ületada (püüdes viidata reaalsusele), viivad selleni, et me saame uue märgi. Igasugune tähendustamise protsess on vaid hiiglaslik tähenduse simulatsiooni mudel. Seda protsessi on võimeline lõhkuma üksnes sümboolne vahetus. Baudrillardil erineb sümbol rangelt märgist, olles märgis peidus ja ähvardades lahkuda märgi struktuurist, mis baseerub eristusel tähistaja ja tähistatava vahel.

Märgid meenutav üha rohkem signaale, mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui “ujuvad” tähistatavad. Tegemist on tüüpilise massimeediaga, mis annab teatud märgid, nt. panka röövitakse vastavalt massimeedias nähtule.

Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise viis — telereklaam. Kogu võim kuulub sellele kes selle koodi annab. Niisugusele koodi terrorile saab vastandada ainult surma, mis koodi järsult lõhub.

“Võrgutamisest”(1979). Ahvatluse mõiste.

Selles raamatus näeb ta võimalust astuda vastu koodi terrorile. Võrgutamine teeb läbi 3 ajaloolist faasi :

1. rituaalne võrgutus (tseremooniates) on omane ka loomariigile. Keha sunnitakse midagi tähendama. Neil keha märkidel tegelikult mingit tähendust ei ole, ainult tseremooniates.
2. esteetiline võrgutus - võrgutusstrateegia kunsti kaudu. Nn. petekas, silmapete, mis tekitab võrgutava illusiooni reaalsusest. Reaalselt ruumilt võetakse ära üks mõõde.
3. poliitiline võrgutamine - omane tänapäeva ühiskonnale.

Võrgutamine on omane igasugusele diskursusele ja tervele maailmale.

Simulaakrum ja simulatsioon on Baudrillardil seotud keeleteooriaga. Ta kavandas selle lisaks Marxi poliitilisele ökonoomiale, et vastu astuda Saussure dihhotoomiale.

Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodid hakkavad vabanema referendist ja saavad lõplikult iseseisvaks 20 sajandil. Esmalt on põhiliseks sümboolne vahetus ja kogu järgnev inimkonna ajalugu muutub surma väljatõrjumise ajalooks (erinevates modifikatsioonides). Surm on kui süsteemi teisesus , mis püüdleb oma täiusele.

Eksisteerib 3 diskursuse tüüpi, mis püüavad erineval viisil maskeerida elu ja surma ambivalentsust. Seda teevad nad vastandades:

1. tootmine — kinkimine (ökonoomiline)
2. psühholoogiline soov/iha — surmainstinkt (psühholoogiline)
3. tähendus (selge, väljaloetav) — anagramm(peab otsima) (lingvistiline

Baudrillard teeb panuse pööratavusele (tsükliline pöördumine, tühistamine), teisele poolele — kinkimine, surmainstinkt, anagramm.

3 erinevat simulatsiooni korda (surma väljatõrjumise sotsiaalse ajaloo staadiumid), paralleelsed väärtusseaduse muutusega:

1. seotud renessanssiga, enne tööstusrevolutsiooni — iseloomustab sotsiaalne järeletegemine, jäljendamine.
2. tööstuse aeg — toodetakse sotsiaalset koos selle energia (töö) ja loodusseaduste dialektikaga. Reaalne on midagi niisugust, mida on võimalik ekvivalentselt representeerida. Valitsevad tööstuslikud simulaakrumid.
3. simuleeritakse sotsiaalset koos selle määramatuse ja koodi küberneetikaga. Märke vahetatakse ainult üksteise vahel.

Simulaakrum on süsteem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu. Sellised süsteemid on intensiivsed. Simulaakrum kaotab ära / segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. Ning see kutsub esile esteetilise ahvatluse nagu me kohtame nt. teatris.

Ahvatlust on mõistetud kui reaalsuse surma, et sündida kui peibutis. Inimesi ahvatlevad eriti absurdsed, mõttetud märgid, milledel puudub igasugune referents (osutus), nt. sireenide laul, pantri aroom, silmade võlu. Niisuguses osutuse surmas kindlustab end väärtuse struktuurne mõõde, kus toimub üksteise vahetus, ilma et selles osaleks reaalsus (juba kujuteldav, vt. eelpool).

"Simulaakrumid ja simulatsioon"

Foucault´ panoptimismi lõpp tänapäeval, kuna pole enam subjekti, kõik on omavahel segunenud ning ei eksisteeri enam vägivalda ja järelvalvet, vaid ainult informatsioon. Toimub implosioon (aeglane sissepoole plahvatus). Esimeseks implosiooniks peab Baudrillard 1968 aasta filosoofia tudengite mässu Prantsusmaal.

Lõhutud on klassikaline saatja–saaja vahekord, kuna meedia pole enam vahendaja, vaid sündmuste looja.

Märgi arengu faasid:

1. märk/kujutis peegeldab tõelist reaalsust. Hea näivus , pühadus.
2. kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb näivus, kurja vallast.
3. kujutis maskeerib tõelise reaalsuse puudumist. Näivuse mängimine, nõidus.
4. kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega. On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei kuulu enam näivuse, vaid hoopis simulatsiooni valda.

Simulaakrumide kolm valda:

• loomulikud, loomutruud S.; mis põhinevad kujutisel, matkimisel, jäljendamisel; harmoonilised ja optimistlikud simulaakrumid, mis taotlevad loomuse taastamist või ideaalset kehtestamist Jumala näo järgi. Utoopia kujutlussfäär
• produktiivsed, produktivistlikud S., mis põhinevad energial, jõul, tema materialiseerimisel masinate poolt; energia määramatu vabastamise taotlus. Teaduslik fantastika
• simulatsiooni S., mis põhinevad informatsioonil, mudelil, küberneetilisel mängul — totaalne operatsionaalsus, hüperreaalsus, kõikehaarava kontrolli taotlus.

Imaginaarsus oli reaalsuse alibi maailmas, mida valitses reaalsusprintsiip. Tänapäeval on reaalsus see, mis on muutunud mudeli alibiks universumis, mida juhib simulatsiooniprintsiip. Ja paradoksaalsel kombel on reaalsusest saanud meie tõeline utoopia.

Tagasi