Jacques Lacan (1901-1981).

Kirjutised Ecrits 1967

Seminarid 26 kd 1953-1979

Inimese olemise mõõtmed, millede koordinatsioonist sõltuvalt areneb subjekti “saatus”. Algselt rõhk Kujuteldaval (30–40ndad), siis Sümboolsel (50–60) ja Reaalsel (70ndad), siit ka etapid.

Lõi strukturaalse psühhoanalüüsi. Lacani lähenemine Freudi teooriale oli vastupidine kaasaegsete omast, mille tõttu ei aktsepteeritud teda Prantsuse Psühhoanalüütikute Assotsiatsioonis. Ta lõi vastukaaluks oma psühhoanalüütilise seltsi. Lacani kriitika käsitles enamasti Freudi üleseksualiseerimist, millega tema nõus ei saanud olla. Lacani arvates oli ka Freudil enesel primaarseks mitteteadvuse komponendiks mitte seksuaalsus, vaid keele ja kõne funktsioonid. Mitteteadvus on struktureeritud samamoodi kui keel.

“Keele ja kõne funktsioon ja väli psühhoanalüüsis” (1953) 1966. Siin arutleb Lacan psühhoanalüüsi funktsioonide üle. Ta toob välja kolm tasandit :

laste analüüs.

libidonaalsete objektide suhete analüüs.

ülekande (transferentsi) probleem

Lacan arvas, et psühhoanalüüsis saadakse kõige väärtuslikum info kõnest endast. Selline lähenemine tähendas psühhoanalüüsi alustõdede revideerimist. Ta eristab kahte rääkimisviisi: a) täiskõne kui akt ja b) tühikõne, kus rääkiv subjekt kaob erinevate kultuuris esinevate koodide keerises. Lacani arvates omavad mõlemad kõneviisid tähendust, veelgi enam — tähenduslik on ka vaikimine kõne kestel. Patsient teadvustab kõnelemise käigus oma loo psühhoanalüütikule, kes aitab üles leida alateadvuses peituva tsenseeritud osa. Freud eristab viit võimalust seda tsenseeritud osa alateadvusest teadvusesse tuua :

1. Mälestusmärgid — keha keel, hüsteeriline sümptom on sarnane keele struktuurile ja seda on võimalik lahti kodeerida.
2. Arhiividokumendid — algselt arusaamatud tähendused, kuid neid on võimalik mõtestada kui teame nende päritolu, nt. lapsepõlve mälestused.
3. Semantiline evolutsioon — subjekti sõnavara, sõnade kasutamine, iseloom, elustiili.
4. traditsioonides ja legendides väljendub alateadvusse varjunud mina heroiseeritult.
5. tähenduslik on ka viis kuidas teadvus peidab/surub alla alateadvusest ilmnevat informatsiooni.

Lacani triaad.

Peegli staadiumi kontseptsioon. (1936) 1949 “Peegli staadium ja selle osa Mina funktsioonide kujunemisel”. 6-18 kuud, laps samastab end kujutisega peeglis, algab “inimmaailma ontoloogilise struktuuri” konstrueerimine. Algul Ego, seotud inimese enneaegse sünniga. Just see staadium kirjeldab inimese sisenemist Kujuteldava korda, mille olemuseks on algse Reaalse puudumise, mis väljendub väikelapse “loomuliku” autonoomia ja adaptsiooniliste võimaluste puudumises, kompenseerimine. Reaalne kui kogemuse register, milles puudub mingi erinevus või puudujääk. Erinevalt reaalsusest, mis konstitueeritakse kui subjekti poolt Kujuteldava ja Sümboolse korra läbimise tulemus, on Reaalne absoluutselt algne ja niisugusena subjekti jaoks võimatu kogemus. Orgaanilise täielikkuse kogemus, seotud viibimisega emaüsas. Sündimine kui trauma: Inimese fenomen tekib algselt Reaalsega lahknemise punktis.

Väike objekt a kui siduv lüli kõigi kolme korra vahel. Kui soovi põhjus Sümboolses ja Reaalsuse mittesümboliseeritud jääk. Kujuteldava registris on see teine (autre) kui ersats. Genees on näha kõikidel neil aseainetel, mida ema (teine) pakub lapsele enda asemel (lutt, mänguasjad). “Küsides” (suhet, armastust) paneb laps (inimene) mängu oma identsuse, püüdes haarata need objektid a kui enda tunnistamise faktid eluliselt vajaliku teise poolt.

Koos Sümboolsega siseneb finaalne traumatism. Soov, iha, erinevalt vajadusest ei saa kunagi rahuldatud. Võtmeterminiks on keeld. Isa nimi. Objekt a on siin puudumine, puudujääk ise. “Subjekti soov on Teise soov.” “Mitteteadvus on struktureeritud kui keel”, st, soov realiseerub keele formaalsetes katkestustes, nihetes ja kuhjumistes, mitte “tähistatavas” või “referendis”. Oidipuse kompleks kui keele ja mitteteadvuse omandamine: keeld omada ema loob tühjuse, mille täidab “sümbolismi värelev rakuke”, millest kasvavad välja tähistajate read. Laps asendab ema puudumise teiste objektidega (“objekt a”). Substitutsiooni käigus õpib ehitama ekvivalentsuste metafoorilis-metonüümilisi võrke. See viis Reaalsuse puudujääki vastu võtta, mis redutseerib Kujuteldava ohud, ongi keel. Keele olemus ei ole mitte asjade nimetamises või informatsiooni edastamises, vaid subjekti soovi avastamises Teise “laval”, “pilgu all”. Teine on antud juhul kui Sümboolse instants — kultuur, traditsioon, sootsium.

Mitteteadvuses peitubki subjekti tõeline ajalugu. Teadvustatud historiseerimine annab mitteteadvusele kultuuriliselt vastuvõetava kuju. Mitteteadvuse struktuur on kombinatooriline.

Sümbol muutub sõnaks ja ta vabaneb objektist. Enne oli sõna kui asi . Esmane sõna oli isa nimi, mis identifitseerus seadusega (vrd. Freudi super-ego). Keele ja kõne seosed on subjekti sisesed. Lacani triaad aitab paremini mõista teadvuse ja alateadvuse vahekorda :

Lihtne puhas Reaalsus on algselt olemasolev, selle juurde kuuluvad instinktid, vajadused jne. Ta ei saa olla ei hea ega halb. Ta on samaaegselt piiritletud ja absoluutne. Suhtes Reaalse ja Sümboolse vahel ja nende suhete tulemusel tekkiva maailma vahel sõltub kõik subjekti positsioonist. Subjekti positsiooni aga määrab eelkõige ära tema koht sümboolsuses (see määratletakse ära sümboolsest maailmast kõne maailma).

Ego tuumaks on verbaalne nimetus. Kujuteldav ja reaalne tegutsevad ühel tasandil. Lapse jaoks on esmatähtsad reaalne ja sümboolne. Kujuteldav on erootika asukoht ning esmane kujuteldav suhe annab kätte erotismi raamid.

Mõtlemise subjekt ja olemise subjekt asuvad erinevatel tasanditel. Kõne on vahelüliks ja vahendajaks nende kahe tasandi vahel, st. kõne kaudu vahendatakse soov ja ta viiakse tagasi keele süsteemi. Mõtelda tähendab asendada, nt. elevant mõistega(sõnaga) elevant, mis Lacani järgi sisaldab rohkem informatsiooni kui elevandi kujutlus. Sõnade maailm tekitab asjade maailma, andes nende olemusele üle enda konkreetse olemuse.

Esimeseks seaduseks oli abielu seadus, mis hakkas inimesi loomadest eristama. See seadus on isomorfne keelega. Isa nimi on kõige tähtsam sotsiaalse funktsiooni kandja, mis reguleerib indiviidide soove ja ihasid — seega määravad ära sotsiaalse korra. Selletõttu tekib lõhe kujuteldava (ihad, soovid) ja sümboli (sotsiaalne ja kultuuriline kord) vahel. Tekib soov rõhujat (korda) eemale heita.

Lacani jaoks on probleem selles, milline on subjekti siseselt keele ja kõne vahekord. Siin ilmneb kolm paradoksi :

1. seotud hullumeelsusega — on olemas kõne eitav vabadus (kõne, mis ei vajagi tunnustust, raske kasutada informatsiooni kandjana). Teisalt võime siin täheldada omapäraseid sonimise vorme, mis on muinasjutulised, nõudvad, fantastilised ja mis subjekti likvideerivad kõnes, milles pole dialektikat. See kõne puudumine on näha ka diskursuse stereotüüpides, kus subjekt ei räägi, vaid lihtsalt ütleb midagi välja. Siin ei eksisteeri kõnet kui niisugust.
2. erinevates neuroosides mitmesuguste pidurdussümptomitena. Siin on kõne välja tõrjutud konkreetsest diskursusest. Kõne leiab toetuse suhete loomulikes funktsioonides või kujundites, mis seoste loomulikku struktuuri organiseeruvad. Sümptomid on tähistajad — välja tõrjutud tähistatava tähistused. Neuroosis on võimalik täheldada ka täisverelist kõnet, mida analüütik peab hakkama deshifreerima. See on esmane sümbolite keel, mis annab endast teada ka tänapäeva inimestes. Esmane keel on soovide keel ning neid sümboleid on tuhandeid. Neid sümboleid võib võrrelda lihtarvudega, millest on tekst kõik välja jäänud. Need on keele tähenduslike ühtsuste aluseks. Psühhoanalüüsi käigus võime jõuda nende esmaste tähendusteni.
3. seotud subjektiga, kes kaotab oma tähenduse diskursuse objektivatsioonides. Subjekti võõrandumine tsivilisatsioonist. Inimesed, et mitte olla hullumeelsed teevad selleks aga ikkagi midagi niisugust, mis on hullumeelsus uuel tasandil. Subjekt ei räägi, vaid teeb midagi sonimise laadset, kuigi ta proovib sellele vastu hakata, st. mida rohkem subjekt püüab objektiviseeruda, seda tähtsamaks saab tema sümboolne iseloom ning üha suuremat tähtsust hakkavad omama sõnad ja tähistajad.

Lacani arvates on vajalik uus teaduste järjestus, mis baseeruks ka uuel teaduse mõistel üldse. Lingvistika kui sümboliteooria alus. Igasuguse keele viimine väikese hulga foneemsete opositsioonide juurde võimaldab luua aluse uurimaks kogu seda välja.

Uueks teljeks peaks olema üldine sümboli teooria, kuhu peaks paigutuma kõik ülejäänud teadused. Siin peaks inimese kohta käivad teadused võtma tsentraalse koha. Subjektiivsuse uurimine.

Põhiprintsiip — sümboolne funktsioon ilmneb kahepoolse liikumisena subjekti sees. Inimene algselt muudab oma tegevuse objektiks, kuid vajalikul hetkel on tal võimalus see tegevus taastada millegi alusena, st. toimub vahetpidamatu vaheldumine tegevuse ja tunnetamise vahel, nt. ajaloos: a) inimene , kes on seotud ühiskondliku tootmisega nimetab end proletariaadiks, b) sellest lähtudes võtab osa nt. üldstreigist.

Ideaalne psühhoanalüüsi õpetav osakond.

Freudil olid vajalikud komponendid: psühhiaatria, seksoloogia, mütoloogia, kirjanduse kriitika ja ajalugu. Lacan lisab veel retoorika, dialektika, grammatika ja poeetika.

Interpretatsioon ja aeg.

Lacan pöördub kõne ja keele juurde. Analüüsi kunst seisneb vaatluses uurida partituuri (üleskirjutatud kõne poolt keele registrites). Siin ilmneb äärmine determineeritus. Kõne püüab lähtuvalt sümboolsest funktsioonist transformeerida subjekti kõne adressaadiks. Et vabastada subjekti kõne, tuleb ta suunata esmase keele ehk soovide juurde.

Lacani suhe tähistaja ja tähistatava vahekorra suhtes on erinev Saussure omast, kellele need olid lahutamatud. Lacanil elavad need täiesti erinevat elu, kusjuures tähistaja määrab ära tähenduse. Esimeseks tähistajateks olid metafoorid, nt isa metafooriks isa nimi ja tähistatavaks fallose sümbol.

Unenägude seaduspärasused kanduvad üle ärkveloleku seisundisse. Lacan lähendab neid, kuna mõlemad sisaldavad vajaduste ja soovide näol mitteteadvust.

Kunstikeel on see, mis peegeldab seda uut sümboolse subjekti ja maailmasuhete korda. Kogu tsivilisatsiooni areng on ära määratud soovide konkurentsiga. Keel on esmane ja on võimeline kirgi ja soove pehmendama. Seega on võimalik keele kaudu konflikti lahendada.

Tänapäeva kunstistiile on Lacani arvates kaks :

1. sümboolne - poeetiline, kus pole realistlikke võrdlusi ja sellele on omane metafoorilisus
2. reaalne - metonüümiline, esikohal detailid

 

Keel on võrk, mis katab asjade kogumi, tegelikkuse tervikuna ning sisestab reaalsuse sümboolsusesse korda. Keele funktsiooniks ei ole mitte informeerimine, vaid kujutluspiltide esilekutsumine.

Psühhoanalüüsi eesmärk oleks siin vastupidine kasvatusele. See peab vabastama keele saastast ja siis korra uuesti puhastatud kujul üles ehitama.

Tagasi