Jacques Derrida (1930- 2004).

Filosoofidest sümpatiseerisid Herakleitos ja kaasaegsetest Heidegger, kes vastandusid Hegeli laadsetele logotsentristlikele kontseptsioonidele.

Dekonstruktivism — termin lähtub Heideggeri filosoofiast ja selle eesmärgiks on välja meelitada ja üles ärritada konfliktsed jõud ehk tuua välja süsteemivälised elemendid. Iga tekst (nt. kultuuritekst, raamat jne) elab teiste tekstide keskel ja teiste tekstide jälgede (trace) mõjuväljas ning see on tähtsam tekstist kui suletud süsteemist.

Dekonstruktivismi eesmärk on vabaneda logotsentrismist, mis filosoofias tipnes Hegeli filosoofiaga. Üldistades võib öelda, et tegemist oli mingil määral õhtumaise filosoofia keskpunktiga, mis baseerus keele võimul. Logotsentrismile on omane arusaam olemisest kui täielikust ja ühtsest kohalolust, mis leiab väljenduse kuuletumises, nt. Jumalale, asjadele jne. Onto-teleo-logo-fono-fallotsentrism

Kuid dekonstruktivism ei ole samas mingi meetod ega teooria, siin ei ole tekstisisest dominanti. Uueks keskmeks oleks (mitte logotsentrismi mõttes) kirja vastandumine kõnele. Arhekiri kui eelkiri on eeltingimus kirjalikule ja kõnele.

Kirja rolli kultuuris käsitleb ta “Grammatoloogas”, mis ilmus 1972 aastal ja kus Derrida nimetab sellise nimega distsipliini, mis uurib “kirja” kui kogumit, mis teeb võimalikuks igasuguse tähendustamise. Väidab, et keel pole kunagi eksisteerinud ilma kirjata. Algne kiri ehk “arhekiri” võis olla artikulatsioon ja primitiivne märgistamine (täke kivil).

Üldine dekonstruktsioonistrateegia.Selline strateegia peaks ära hoidma nii metafüüsiliste opositsioonide lihtsa neutraliseerimise kui ka lihtsa asetumise nende suletud väljale, kinnitades nii nende kehtivust.

Selleks tuleb teha topeltžest. See peab järgima ühtsust, mis oleks korraga süstemaatiline ja justkui iseeneses harali. […]

Ümberpööramisfaas. Selle faasi vajalikkuse tunnistamine tähendab äratundmist, et klassikalises filosoofilises opositsioonis pole meil tegu mitte rahulikult kooseksisteeriva vis-a-vis´ga, vaid vägivaldse hierarhiaga. Üks kahest liikmest valitseb teist (aksioloogiliselt, loogiliselt jne.) asetub temast kõrgemale. Opositsiooni dekonstrueerimine tähendab kõigepealt hierarhia ümberpööramist antud momendil.

Lahkuviimine (écart). Ühele poole jääb inversioon, mis pöörab ülemise alumiseks ning dekonstrueerib tema sublimeeriva või idealiseeriva genealoogia; teiselt poolt aga tungib sisse uus "mõiste", mis enam ei lase end mõtestada vana süsteemi sees. /Otsustamatud markerid,/ simulatsiooniühikud, sõnade "võltsid" nominaalsed või semantilised tunnused, mida ei saa enam mõtestada binaarse filosoofilise opositsiooni abil, kuid mis sellegipoolest pesitsevad selle opositsiooni sees ja avaldavad talle vastupanu. Nad desorganiseerivad opositsiooni, ilma et nad kunagi moodustaks kolmandat liiget või pakuks lahendust spekulatiivse dialektika vormis. (Positsioonid 52–54)

Transtsendentaalne tähistatav on ülim referent, mis jälgib klassikalist loogikat, mida see referendi väärtus implitseerib. Nt. jumal, Lacani fallose mõiste.

Disseminatsioon — tähenduslike üksuste laiali hargnemine. Disseminatsioon on loodud selleks, et lõhkuda kõike , mida Lacan nimetas sümboolseks korraks ja samas markeerib disseminatsioon selle oma “kirjaga”. Disseminatsioon ei ole isapoolselt algupärane nagu Lacani kord .

Erinevus – Erinewus. Saussure erinevus on eristav tunnus, mis eraldab ühte märki teisest ja iseloomustab just konkreetset märki kui märki. Loob märgi väärtuse (valeur) ja ühiku.

Derrida erinewus tähendab erinevust edasilükkuvas liikumises ning erinevalt Saussure erinevusest ei ole seda võimalik objektiviseerida (vrd Kristeva genoteksti määratlus).

Easthope tõi välja viis erinevat dekonstruktsiooni tüüpi :

· kriitiline dekonstruktsioon — eesmärgiks on teose loomisprotsessi uurimine. Esindaja C.Belsey.

· Foucault’ dekonstruktivism — eesmärgiks on välja tuua erinevad interdiskursiivsed sõltuvused käsitletava diskursuse sees.

· vasakpoolne dekonstruktivism — projekt, mille eesmärgiks hävitada Kirjanduse kategooria ja selle teostamise vahendiks oleks välja tuua diskursiivsed (üldkultuuriline diskursus) ja institutsioonalsed (sotsiaalsed diskursused) praktikad. Esindajad : F.Jameson ja M.Ryan.

· ameerika dekonstruktivism — kirjanduskriitiline praktika, mis lähtub poststrukturalismist, eriti Kristevast ja Derridast. Kirjanduskriitika subjektiivsus. Tekstid ei ole lõplikud ja neis puudub referentsiaalne osutus. Esindaja P. de Man - tähtsustab kirjanduse retoorikat (kõne kujundeid).

· Derrida dekonstruktivism — traditsiooniliste binaarsete opositsioonide analüüs ja lõhkumine nende opositsioonide relatiivseks kuulutamise kaudu. Using Deconstruction to Astonish Friends & Confound Enemies

· feministlik dekonstruktivism (feministlik kriitika) — logotsentrismi fallosliku variandi (meheliku alge domineerimine) lõhkumine. Derrida kiri on loomu poolest naiselik ja see ei allu meheliku loogika seadustele. Feministliku kriitika eesmärgiks on paljastada meheliku psühholoogia domineerimine tekstides ja see tekst uuesti üles ehitada. Esindaja L.Irigaray.

Tagasi