.Gilles Deleuze (1925-1995) & Felix Guattari (1930-1992)

Neid tuntakse koos, kuigi Deleuze’i võib pidada juhtivamaks figuuriks. Põhiteoseks on

Kafka 1975

Mis on filosoofia 1991

http://www.russianparis.com/litterature/authors/deleuze.shtml vene keeles

Deleuze üksi

Erinevus ja kordamine 1968

Mõtte/tähenduse loogika Logique du sens 1969

Cinema I 1983 , II 1985

Guattari

Psühhoanalüüs ja transversaarsus

Skisoanalüütilised kartograafiad

Jäised aastad

Kolm ökoloogiat ökosoofia

Hilisemates teostes hakkab kandma transversaarse põhjuslikkuse ideed — eetika ja moraal on põhimõtteliselt vastanduvad. Transversaarne — põigiti, risti kulgev. Transversaarne põhjuslikkus — põhjuslikkus koosneb kaosest ja kosmosest ehk kaosmos.

Erinevalt Freudist arvas ta, et iha ja soov pole eraldi väljatoodavad instinktide kogumist, vaid need on midagi algset ning nende eksisteerimisvormiks ongi iha masinad, mis on kõike läbivad. Pole olemas üleüldist vastutust ning neile iha masinatele ei saa külge pookida kollektiivset süüd, mis oleks siis moraali aluseks (vrd. Kristlus).

Samuti ütleb Guattari lahti diskursuse primaadist keele puhul.

**

"Mis on filosoofia" 1991

Deleuze ja Guattari väidavad , et mõtlemine eksisteerib 3 eri viisil:

1. kunst, milles toimib kompositsiooni plaan ning siin mõeldakse aistingu jõuga. Aistingud ja esteetilised figuurid.
2. teadus, kus domineerib referentsi (osutus) ja koordinatsiooni plaan. Loob funktsioone (valemid). Üksikud vaatlejad.
3. filosoofia, milles prevaleerib immanentne (sisemine) plaan. Mõtteimaago kui eelfilosoofia. Kontseptid ja kontseptuaalsed persoonid (viimased ei seostu vastupidiselt teadusele konkreetsete isikutega). Teaduse ja filosoofia suurim erinevus ongi referentsiaalsuses, mis on määrav just teaduse puhul. Teadus on paradigmaatiline, filosoofia — süntagmaatiline

Omavahel seotud mediaatorite kaudu. Mõtet tema kolmes põhilises vormis iseloomustab:

• vastandatus kaosele
• plaani tekitamine
• plaani asetamine kaosele

erinevus on suhtumises lõpmatusesse.

Filosoofia kasu on tema võimes kurvastada. Kontseptide loomine ja probleemide püstitamine on tähenduse/mõtte, ja mitte tõe/vale küsimus. Ainuke viis, kuidas filosoofia sureb, on naeru kätte lämbumine.

Filosoof on tema kontseptuaalsete tegelaste idiosünkraasia.

Revolutsiooniline skisofreenik vs despootlik tähistaja kapitalismis

Ihaldavad masinad

Olemuslikult produktiivsed, ei lähtu puuduvast algobjektist. Binaarsed masinad, voolukatkestuse printsiibil. Lineaarsed. Iha paaritab omavahel pidevaid voolusid ja osaobjekte.

Skisoanalüüs — Psühhoanalüüs

Skisoanalüüs on seotud marginaalsete gruppide teooria loomisega, kus need grupid on tunnistatud esmasteks igasuguste kollektiivsuse vormide suhtes; samuti ettekujutusega keelest kui mittekeelelise välja (mis on antud kontseptsioonis esindatud nn “iha masinatega”) ebaolulisest osast. Soovide/ihade maailm, mida S. ülistab, on maailm, kus kõik on võimalik.

S-s on nii filosoofia kui skisofreenia protsess, aga mitte eesmärk, tootmine, aga mitte väljendus.

Skisofreenik on dekodeeritud, deterritorialiseeritud olevus. Ei samastu kliinilise skisofreenia mõistega. Filosoofid ja kirjanikud, kes on ületanud piiri, mis hoiab iha tootmist ühiskondliku tootmise äärealadel ja sellega võrdsustanud ühe tootmise liigi teisega.

Skisofreeniline diskursus — keel, mis eirab loogikareegleid ja põhjus-tagajärg seoseid. Pöördub absurdi ja paradoksi poole.

Freud avastas iha kui libiido, mis toodab iha, ja ta ise võõrandas pidevalt seda libiidot perekondlikkus representatsioonis (Oidipus).

Nii perekondlikus kui analüütilises vormis on Oidipus oma olemuselt repressiooni aparaat, mis on suunatud soovide masinate vastu, ja mitte mingil juhul mitteteadvuse enda sünnitis.

Oidipus on mitteteadvuse jõudude kõrvalekaldumise invariant, mis eksisteerib kapitalistlikus maailmas kõikjal. Seksuaalsus aga ei ole taandatav “väikese perekonnasaladuseni”.

Psühhoosis mõistis psühhoanalüüs vaid “paranoidaalset” liini, mis viib oidipaalse kastratsiooni jmt-ni, kõikide repressiivaparaatide injektsioonini mitteteadvusesse. Kuid tema eest jäi varju “skisofreeniline” liin, mis läbib mitteperekondlikku joonist.

Psühhoanalüüs kaldub idealismi. Materialistlik psühhoanalüüs viib iha tootmisse ja vastupidi, taandab tootmise ihaks.

Psühhoos ei kuulu ei isa ega isegi isa nime juurde, ta laieneb kõigile ajaloo nimedele. Sotsiaal-ajaloolise välja investitsioon iha masinate poolt.

Eristavad kahte tüüpi sotsiaalse välja investitsioone:

• huvi eelteadvuslikud investitsioonid (võivad olla revolutsioonilised)
• iha mitteteadvuslikud investitsioonid (fashistlikud)

Ideoloogiaid ei ole olemas.

Sisu ja väljendus (Katkend Kafka raamatust)

MÕISTED (Kafka raamatust)

Risoom. Mõiste antud Tuhat platood (1980) eessõnas.

Vastandina struktuurile, mida defineerib punktide ja positsioonide kooslus, binaarsed suhted nende punktide ja biunivooksed suhted nende positsioonide vahel, moodustub risoom ainult joontest: segmentaarsus- ja kihistumisjooned kui dimensioonid, kuid ka pagemis- või deterritorialisatsioonijoon kui maksimaalne dimensioon, mille järgi ja mida järgides paljusus metamorfoseerub. /…/ Risoom on antigenealoogia. Ta on lühiajaline mälu või antimälu. /…/ Vastandina grafismile, joonistusele või fotole, vastandina kalkale seostub risoom kaardiga /vrd kartograafia mõiste D/G/, mis tuleb luua, konstrueerida ning mis on alati demonteeritav, konnekteeritav, ümberpööratav ja teisendatav, hulga sisse- ja väljapääsude ning pagemisjoontega./.../ atsentreeritud süsteem, mittehierarhiline ja mittetähistav /…/ teda defineerib ainult olekute ringlemine.

Iga risoom kätkeb endas segmentaarsusjooni, mille järgi ta kihistatakse, territorialiseeritakse, organiseeritakse, tähistatakse, omistatakse jne.; kuid ka deterritorialisatsioonijooni, mille kaudu ta lakkamatult pageb.

Alati keskpaik, platoo. Risoom moodustub platoodest.

Raamatu tüübid

Juurraamat — klassikaline, jäljendab maailma

Juurestikraamat — peajuurest lahti rebitud. Uusaegne raamat. Ühtsus ilmneb sageli ringi v tsükli ühtsusena.

Risoom — tegelik paljusus.

Territorialisatsioon-deterritorialisatsioon-reterritorialisatsioon

Iha ja tootmise metsik, primitiivne ühtsus on maa. Territoriaalne masin — esimene ühiskonnavorm, primitiivne jäädvustamismasin, kogu sotsiaalset välja kattev megamasin. Riigi tekkides — geograafiline territoriaalne masin. Kapitalismi tulekuga hakkab geograafiline territoriaalsus hajuma. Nii immanentne kui transtsendentne side maaga kaob, selle asemel vallandub üleüldine deterritorialiseerumisprotsess.

Prekapitalistlikud sotsiaalsed masinad on ihast lahutamatud väga kindlas tähenduses: nad kodeerivad iha, kodeerivad iha voole. Iha kodeerimine — ja hirm, ängitus dekodeerimata voolude ees — on ühiskonna asi. Kapitalism on ainus sotsiaalne masin, mis on rajatud dekodeeritud vooludele, asendades sisemised koodid abstraktsete kvantiteetide aksiomaatikaga raha vormis.

Kapitalismi piiril asendub DTnud ühiskond organiteta kehaga ja dekodeeritud voolud suunduvad ihaldavasse produktsiooni. Voolud muutuvad vabaks ja inimese keha, mis varem oli immanentselt v transtsendentselt seotud maaga, privatiseeritakse: see on omakorda DT, kuna keha organid vabanevad kollektiivsest libiidost ja hakkavad kuuluma ainuüksi talle endale.

Üldisele deterritorialisatsioonile vastab kapitalismis reterritorialisatsioon: liikumine, mis püüab dekodeeritud voole uuesti kodeerida, kehtestada uuesti muistseid väärtusi ja norme, muuta inimene uuesti "maalähedaseks", olgugi ilma maata. Seejärel jälle DT. Kapitalism on nende kahe liikumise (DT ja RT) pidev vaheldumine. DT on omane ka risoomile.

Tagasi