Umberto Eco 1932

Itaalia semiootik, filosoof, kirjanik, kriitik. Keskaegse esteetika spetsialist.

Esteetilise probleem Thomas Aquinasel 1956 doktoriväitekiri, vaatles keskaja esteetikat kui kosmilise korra filosoofiat ja nägi seal lääne-Euroopa ratsionalismi algeid, hierarhiseerivat.

Avatud teos 1962 (The Open Work 1989)

Puuduv struktuur (1968)

Traktaat üldsemiootikast 1975 (A Theory of Semiotics 1977)

Semiootika ja keelefilosoofia 1984

Reisid hüperreaalsusesse 1987 nimiessee ilmus enne1976 Baudrillardi Simulaakrumid ja simulatsioon (1981)

Interpretatsiooni piirid 1990 (Interpretation and Overinterpretation 1992)

Täiusliku keele otsing 1995

Kant ja nokkloom 1997

Teemad

Visuaalsemiootika (“Puuduv struktuur” ja “Kant ja nokkloom”). Ikooniline märk mitte ainult ei oma mingeid ühiseid omadusi oma objektiga, vaid on ka täiesti suvaline, konventsionaalne ja motiveerimatu. Jutt ei ole mitte objekti omaduste taasesitus, vaid vastuvõtu spetsiifikast, st mõttelisest representatsioonist. Me tunneme kujutise ära, kasutades äratundmise koodi. Ikoonilisi koode on palju, erinevalt sõnalistest koodidest on nad nõrgad ja ebastabiilsed. Vastavad väljendile (hobuse kujutis). Tähtis on kogemus. Kõige hüperrealistlikum portree ei ole oma referendiga sarnane ei faktuuri, liikuvuse, mahu jne järgi. Isomorfism ei ole ka lahendus, kuna sõltub kultuurilistest eelistustest. Kui ikoonilisel märgil ka on referent, siis see referent ei ole “objekt, mis on võetud reaalsusest, vaid alati kultuuri sünnitis” (grupp μ).

Eco toob välja visuaalsete kujutiste kodeerimise mitmetasandilise struktuuri:

Interpretatsiooni probleem. “Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad”.

Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt,mis on eriti selgelt väljendatud Aquinase Teoloogia summas, kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni.

Taolisele järeldusele jõudis Eco, analüüsides J.Joyce modernistlikku poeetikat ja avangardi esteetikat tervikuna, kus lõhutakse klassikaline maailmapilt, kuid “mitte asjades, vaid keele sees ja peal”. Eco ei kahtle, et kultuur on praegu kriisiseisundis “sõnade kord ei vasta enam asjade korrale”, kommunikatsioonide süsteem, mis on meie käsutuses, on võõrdunud ajaloolisest seisundist, representatsiooni kriis on silmnähtav.

60ndatel näeb Eco väljapääsu uute formaalsete struktuuride leiutamises, mis võiksid peegeldada situatsiooni ja saada selle uueks mudeliks. Pakub välja tingliku laboratoorse mudeli “avatud teos” — “transtsendentaalne skeem”, mis fikseerib meie maailmas olemise kahemõttelisuse. Olulisemad selle mudeli aspektid:

Kuna viis, millega on struktureeritud kunstilised vormid, peegeldab viisi, mille abil teadus ja tänapäeva kultuur võtavad vastu reaalsust, niivõrd peaks “avatud teose” mudel peegeldama paradigma muutust, kinnitama uue koodi. Kuna informatsioon on vastupidine entroopiale ja range koodi, ainukese korra sisseviimine piirab informatsiooni kättesaadavust, siis on Korratus isegi kasulik (seda enam, et korratus on ta suhtes algsesse organisatsiooni, aga uue diskursuse suhtes on just see — kord). Avatud teos välistab ühelise dekodeerimise võimaluse, avab teksti hulgale interpretatsioonidele, muudab autori ja lugeja vahekorda.

60ndate lõpus muudab oma vaateid: avangardistliku projekti krahh, tutvumine strukturalismi ja Peirce'i teooriaga toob ta semiootika juurde. Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”).

“Semiootika ja keelefilosoofia”.

Lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosise kui kultuuri eksisteerimise aluse ideeks.

Semioosise universumit, so inimkultuuri universumit mõistab kui labürindi (nagu risoom D/Gl) taoliselt struktureeritut:

  1. on struktureeritud vastavalt interpretantide võrgule
  2. faktiliselt lõpmatu, kuna võimaldab erinevates kultuurides realiseeruvate interpretatsioonide paljusust
  3. registreerib mitte ainult “tõed”, vaid ka kõik selle, mis võib pretendeerida “tõese” staatusele
  4. antud semiootiline entsüklopeedia ei ole kunagi lõpetatud, eksisteerib kui regulatiivne idee
  5. selline entsüklopeedia mõiste ei eita struktureeritud teadmise olemasolu, vaid eeldab, et see teadmine ei saa olla globaalne ja kõikehõlmav süsteem

Interpretatiivne tsükkel tähendab entsüklopeedia (informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu.

Sõnastik — pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon, milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab:

Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma , et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. Semiootika ja keelefilosoofia. Piiritlemise küsimuse lahendab Eco, kui eri- ja üldsemiootika suhtena (“Semiootika ja keeleF”).

Spetsiaalne semiootika — see on üksiku märgisüsteemi “grammatika”, mis kirjeldab antud kommunikatiivse fenomeni valda kui midagi, mida valitseb tähenduste süsteem. Iga süsteemi võib vaadelda semantilisest, süntaktilisest ja pragmaatilisest vaatepunktist. Üldsemiootika (võrdub keelefilosoofia) uurib inimese märgistava tegevuse terviklikkust, tema ülesandeks on üldise kontseptuaalse karkassi arendamine. Põhitähelepanu on märgil ja semioosil.

Kui Eco semiootilised huvid on Peirce märgisemiootika ja Saussure keelesemiootika vahel, siis tema filosoofilised vaated on seotud eelkõige kultuuri poststrukturalistlike ja postmodernistlike versioonidega. Eco loob dekonstruktsiooni semiootilise variandi, millele on iseloomulik ettekujutus Kaose ja Korra võrdõiguslikkust eksistentsist (“Kaosmose esteetika”), mittestabiilsuse, pluralismi ideaal.

Solidariseerub postrukturalistidega küsimuses semioloogia eesmärgist: selle objektiks on keel, mille kallal juba töötab võim. Semiootika peab paljastama kultuuri “tehtuse” mehhanismi, olema demüstifikatsiooni ja deideologiseerimise instrumendiks, eksplitseerima kultuuri “koodilise ümberlülituse” reegleid. Eco huvitab ühtse (kuid mitte unifitseeritud) semiootilise lähenemise võimalus kõigile signifikatsiooni ja/või kommunikatsiooni fenomenidele, kultuuri loogika välja toomine erinevate tähistavate praktikate, mis võivad olla üldsemiootika osaks, abil.

Internetist Gutenbergini. 1996. Internet ei ähvarda raamatutsivilisatsiooni. Tänapäeval vajame me uut kriitilise kompetentsi vormi, veel tundmatut informatsiooni valiku ja omandamise kunsti. Filtreerimise kogemust. Muidu on lähemas tulevikus informatsiooni üleküllus ja tsensuur identsed — me ei suuda leida vajalikku infot.

Innovatsioon ja kordus. Moderni ja postmoderni esteetikate vahel 1994

Siin on lühidalt kokku võetud kogu Eco viimase 30 aasta repertuaar:

Kitsh kui “ideaalne toit laisale auditooriumile”, kes tahab saada rahuldust ilma jõupingutusteta, kes on kindel, et naudib tõelist maailma representatsiooni, aga tegelikult on võimeline vastu võtma vaid “kujundite esmase võimu teisest imitatsiooni”. Massmeedia suhtes on positiivselt meelestatud — see on ühiskonna elu lahutamatu osa ja intellektuaalide ülesandeks on analüüsida ja kujundada, aga mitte passiivselt jälgida. Sel perioodil (60ndad) samastab kitshi massikultuuriga ja kõrgkultuuri avangardiga.

Kitsh parasiteeris avangardil ja postmodernses kultuuris nad leppisid ära. Postmodernism õppis massikultuurilt erinevaid vastuvõtu stimuleerimise tehnikaid, sõltuvalt “interpreteerivatest kooslustest”.

Välistelt tunnustelt on kitshi kerge postmodernismiga segi ajada, aga kitsh ei suutnud intellektuaalset publikut kaasa haarata (kitsh ei ole võimeline “lõbustama, samal ajal mitte hoidudes probleemidest”), siis PM kaasab just sellise auditooriumi, kes n suuteline hindama irooniat, teose “tehtust”, leida intertekstuaalsed koodid, st lõbutseda, kuid omandad ka uut teadmist.

Innovatsioon ja kordus — põhitelg arutlustes massikommunikatsiooni epohhi kunsti zhanridest, liikidest ja võimalustest.

Modernism ja metafoor — alati midagi uut. Massmeedia produktsioon assotsieerus tööstusega, ei ole kunst.

Modernistliku esteetika jaoks on massmeedia produktide põhikarakteristikateks:

Tänapäeval uus PM teooria, mis vaatab ümber korduse ja innovatsiooni mõiste. Itaalias oli diskussioon “uus seerialisuse esteetika”).

Eco vaatleb juhtumit, kui

  1. meile esitatakse midagi originaalset ja teistest erinevat (vastavalt modernismi esteetikale)
  2. meile on teada, et see asi kordab teist, meile teadaolevat
  3. vaatamata sellele (just selle tõttu) see meeldib meile ja me ostame ta.

Terminid

Korduse tüübid:

retake, või kordusvõte (20 aastat hiljem), Tähesõjad

Teine — remake (ümbertegemine). Kõik Shakespeare teosed.

Seeria — laieneb teatud situatsioonile ja piiratud arvule tegelastele, kellede ümber keerlevad teisejärgulised varieeruvad tegelased.

Saaga erineb seeriast sellepoolest, et on genealoogiline, perekonnalugu. Dallas

Intertekstuaalne dialoog — fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud “intertekstuaalse entsüklopeediaga”

Freimid — kultuurilised klisheed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjeldyse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket, Oidipise kompleks — intertekstuaalne freim)

Teos, mis räägib iseendast.

Seerialisus ja kordus ei vastandu enam Innovatsioonile. Neobarokne seeria (neobarokne esteetika muutis kommertsliku sunduse formaalseks printsiibiks)viib esimesele naudingu astmele (mida ei saa kõrvale heita) — see on puhas ja lihtne müüt. Müüdil ei ole mingit seost kunstiga. See on lugu, mis on alati sama.

Feministlik interpretatsioon.

Eco teostes puuduvad naised — äkki on seksist?

Essee “Paradiisi keelest”. Teresa de Lauretise interpretatsioon. Adam avastab (Jakobsoni järgi) keele poeetilise funktsiooni ja hakkab tundma derridiaanlikku ja heideggeriaanlikku kirge valede etümoloogiate vastu. Olles lähemal Jumalale, kui Eva, tunneb ta, et erinevus eksisteerib. Eval on omad põhjused tegeleda lingvistika ja poeetikaga: tutvus maoga avas tema ees eellingvistiliste faktorite olemasolu semiootilises sfääris ja nüüd on ta sügavalt huvitunud semanalüüsist. Adam ja Eva lahkusid paradiisist pärast seda, kui nad hakkasid mängima keelega ja avastasid, et ühest vastet tähistaja ja tähistatava vahel (mis oli ette nähtud eedemi koodiga) ei ole olemas, nagu ei ole ka pariteeti sugude vahel (mida keel väljendabki).

Tagasi