DISKURSUS. Mõiste võeti kasutusele, ületamaks jäika piiri keele ja kõne vahel.
Belgia lingvisti Buyssens´i termin 1943
Morris. Diskursuse põhitüübid (Märk, keel ja käitumine 1946)
Keel
Abstraktne süsteem
Diskursus
Kombinatsioonid, millede realiseerimisel rääkija kasutab kõne koodi.
Abstraktne kõne. Seem – põhiline tähenduslik üksus. Just diskursus saab olla ainukeseks semioloogilisest aspektist keeleuurimise aktuaalseks objektiks.
Kõne
Mehhanism, mis võimaldab neid kombinatsioone ellu viia
Seemiline akt
Use
Mode
Informative
Valuative
Incitive
systemic
Designative
Scientific
Fictive
Legal
Cosmological
Appraisive
Mythical
Poetic
Moral
Critical
Prescriptive
Technological
Political
Religious
Propagandistic
Formative
Logico-mathematical
Rhetorical
Grammatical
Metaphysical
3 esimesele vastandub formaalne diskursus (formatiivne signifikatsioon). Formaalseteks märkideks on loogilised, grammat. , struktuursed (nt "või", sulud jmt).
Barthes ja prantsuse strukturalistid Diskursus:
1. “keel tegevuses”, kõneleva subjekti poolt kasutatuna
2. igasugune lausung, mis ületab mahult fraasi ja moodustab tähendust
omava terviku
3. keele kasutamise, sõnalise käitumise viis, kõne tüüp, mis surub kõnelejale peale teatud objekti suhtumise viisi, rida täiendavaid reegleid (suuline diskursus, kirjalik, teaduslik, zhanriline jne.). KIRI võib olla sünonüümiks diskursusele Barthes`i mõistete süsteemis — see on ideoloogiliselt täidetud märk, sotsialiseeritud, väärtuslikult orienteeritud sõna teatud kollektiivi jaoks.
Eraldiseisev ja sotsioloogias palju kasutamist leidnud M. Foucault (Teadmise arheoloogia). D. — märgi sündmus, kuid see, mida ta teeb, on midagi enamat, kui lihtsalt märkide kasutamine asjade tähistamiseks. Seetõttu ei saa samastada ei keele ega ka kõnega.
Diskursiivne praktika — anonüümsete ajalooliste reeglite kogum, mis on alati määratletud ajas ja ruumis. Antud epohhil paika pandud ja antud sotsiaalse, ökonoomilise, geograafilise või lingvistilise ruumi jaoks kehtivad tingimused ütluse funktsiooni täitmiseks.
Oma hilisemates töödes arendas Foucault edasi oma seisukohti diskursuste loomusest ning töötab välja käsitluse nende seonduvusest ühiskondliku võimu mehhanismidega ja ühiskonnas levinud ideoloogiatega. Muuhulgas märgib ta, et võimuvõitlus leiab aset nii diskursuses eneses kui ka selle valdamise nimel. Ta ütleb: "Diskursus ei kujuta endast üksnes domineeriva süsteemsuse ja selles toimuvate võitluste võimalikku tõlgendust, vaid on ise selleks, mille abil ja mille nimel võideldakse. Diskursus ongi see võim, mille valdamist taotletakse.“
See Foucault diskursuse käsitlus on mõjutanud Bourdieu´d
Diskursuse analüüsi keskseks terminiks on "diskursus", mille sisu täpsem piiritlemine sõltub alati konkreetsest teoreetilisest distsipliinist või lähenemisviisist. Reeglina tähistab ta teatavat üldiselt endastmõistetavaks peetavat keelekasutuse viisi.
Pikemalt on diskursuse analüüsi kasutamist kirjeldanud näiteks Norman Fairclough, kes on märkinud, et diskursuse analüüs, kus uuritavaks objektiks on lingvistilised tekstid:
1.võimaldab neid analüüsida lähtuvalt nende enda spetsiifikast;
2.lisaks tekstile kui "valmistoodangule" saab analüüsida ka teksti produtseerimise ja interpretatsiooni protsesse;
3.võimaldab tuua väljab tekstide heterogeensus ja mitmetasandilisus ning jälgida, kuidas neid produtseeritakse ja interpreteeritakse erinevatest diskursustest lähtuvalt;
4. diskursuste sisu muutumist saab jälgida nii ajaloolises kui ka dünaamilises plaanis, samuti nagu nende muutuste mõju ja tagajärgi ühiskonnale;
5. diskursuseid vaadeldakse kui sotsiaalseid subjekte, sidemeid ning teadmiste ja uskumuste süsteeme konstrueerivat nähtust — sellisel juhul keskendutakse diskursuse ideoloogiliste mõjude uurimisele;
6. võimaldab peale võimuvahekordade uurida ka seda, kuidas need ja võimuvõitlus kujundavad ja muudavad ühiskonna või teatava institutsiooni praktilist keelekasutust;
7. võimaldab pöörata tähelepanu diskursuse funktsioonile ideoloogiate ja elupraktikate looval transformeerimisel ning reproduktsiooni kindlustamisel;
8.võimaldab analüüsida tekste lähtuvalt keeleliste väljendusvormide ja tähenduste paljususest.
Näide ühest "kõikehaaravast" diskursuse analüüsist:
Affective Domain
Cognitive Domain
Sensorimotor
Domain
Illustration
Domain
GENETIC COLLECTIVE
STRIVINGS (SPIRITUAL
LOVE)(EVIL)
9
CULTURAL AND ETHNIC STANDARDS OF GOOD & TRUE (WISDOM) (FOOLISHNESS)
8
VALUATING QUALITIES & MAKING JUDGEMENTS (GOOD USES)
(BAD USES) 7
(PRESUPPOSITIONAL) "Good!" (SYNERGETIC/ SPIRITUAL)
(LEVEL III DISCOURSE)
GENETIC MORAL AND RATIONAL STRIVINGS
(WANTING TO REASON IT OUT FOR ONESELF)
6
RELEVANT GROUP NORMS BROUGHT TO FOCUS OF MADE SALIENT
5
RANKING ON APPROPRIATE NORMS &JUSTIFICATORY ACCOUNTS
4
(IMPLICATIONAL)
"I like that" (PRAGMATIC/ RATIONAL)
(LEVEL II DISCOURSE)
GENETIC NATURAL
DRIVES & RIVINGS
FOR PHYSICAL
SURVIVAL AND WELLBEING
3
AQUIRED HABITS OF MEMORY, IMAGERY & SYMBOLIC REHEARSALS
2
PHYSICAL ACTS & SENSORY
RESPONSE OR ACTIVITY
1
(REPRESENTATIONAL)
"I'll give you a plus for that." (SYMBOLIC/ REPRESENTATIONAL) (LEVEL I DISCOURSE)
1→9 DEVELOPMENTAL SEQUENCE (Internalization)
9 →1 OPERATIONAL SEQUENCE (Externalization)
9→8→7 "Good!"
6→5→4 "I like that."
3→2→1 "I'll give you a plus for that."