BOROROO MUUT (Levi-Straussi jargi)

 

Kaugetel aegadel läksid naised metsa, et korjata palmioksi „ba” (peenise kate, mis anti teismelistele initsiatsiooniriituse ajal) tarvis. Üks noormees järgnes salaja emale, lükkas ta pikali ja vägistas.

Kui naine tagasi jõudis, märkas tema abikaasa, et naise külge on kleepunud suled, millega kaunistavad ennast noormehed. Kahtlustest haaratud, käskis ta kõigil tantsida, et vaadata, kellel noormeestest on sellised suled. Ja oma suureks hämminguks avastas, et taolised on ainult tema pojal.

Veendunud oma õnnetuses ja soovides kätte maksta, saatis petetud mees poja vaimude „pessa” suure tantsukõristi järele. Noormees peab nõu vanaemaga ja too seletab talle, milline surmaoht teda ähvardab. Vanaema soovitab tal võtta abiliseks koolibri.Kui koolibri poolt saadetud noormees jõuab vaimude vees asuvasse peatuskohta, jääb ta ootama kaldale, aga koolibri lendab kõristi juurde ja närib läbi nööri, millel see ripub: kõristi kukub vette, tuues kuuldavale „ioo!”. Mürast häiritud vaimud lasevad lendu nooled. Kuid koolibri lendab nii ruttu, et jõuab õnnelikult kaldale koos varastatud kõristiga.

Siis käsib isa pojal tuua väikese vaimude kõristi ja lugu kordub, samade detailidega, aga abimeheks on seekord tuvi, kes lendab väga kiiresti. Kolmanda ekspeditsiooni käigus toob noormees buttore (nööriga seotud kellukeste kimp, mida kantakse pahkluudel). Aitab teda seejuures putukas Acridium cristatum (rohutirtsuline), kes lendab linnust aeglasemalt, nii et nooled tabavad teda korduvalt aga ei tapa.

Vihane, et kättemaks ei õnnestunud, kutsub isa poega korgendikul pesitsevatele aaradele jahti pidama. Vanaema annab kaasa võlukepikese, millest võis kukkumisel kinni hoida.

Kõrgendiku all paneb isa püsti pika teiba ja käsib pojal mööda seda üles ronida.. Vaevalt on poeg jõudnud pesa kõrgusele, kui isa koristab teiba alt, kuid viimasel hetkel jõuab poiss lüüa kaljuprakku kepikese ja jääb rippuma. Poeg hüüab appi, aga isa läheb ära.

Noormees märkab enda kõrval liaani ja ronib mööda seda kõrgendikule. Teeb endale vibu ja hakkab sisalikkudele jahti pidama. Saagi ülejäägi seob ta endale vöö ja puuvillaste sidemete külge, mis on ta jalgade ja käte ümber. Kuid tapetud sisalikud roiskuvad ja hais on nii tugev, et noormees kaotab meelemärkuse. Raisakotkad lendavad kohale ja söövad kõigepealt sisalikke ja seejärel asuvad inimese kallale, maiustades tema tagumise poolega. Valu äratab noormehe üles, ta ajab raisakotkad ära, kuid jääb ilma tagumikust. Kõhu täis söönud linnud päästavad ta — võtavad kinni käte ja jalgade sidemetest ja viivad mäe jalamile. Kangelane tuleb meelemärkusele „justkui oleks unest ärganud”.  Tundes nälga, sööb ta metsikuid vilju, kuid kuna tagumine pool puudub, siis ei seisa ka söök sees. Noormees on kimbatuses, kuid siis meenub talle vanaema räägitud muinasjutt — seal lahendas kangelane samasuguse probleemi, tehes endale kunstliku tagumiku purustatud mugulatest valmistatud taignast.

Taastanud sel moel oma füüsilise terviklikkuse ja söönud kõhu täis, läheb noormees tagasi oma kodukülla, kuid avastab, et seal ei ole kedagi. Otsingutes möödub aeg, kuni ühel päeval leiab ta jalajäljed ja kepi jälje, milles tunneb ära oma vanaema. Noormees läheb jälgi mööda, kuid jõudes sugulastele järele, kardab ta nende ette ilmuda ja võtab sisaliku kuju, kelle ilmumine ja tegevus  intrigeerivad vanaema ja kangelase nooremat venda. Lõpuks otsustab ta nende ette ilmuda oma tõelisel kujul.

Ükskord öösel oli hirmus äikesetorm ja külas kustusid kõik lõkked, peale vanaema majas oleva. Sinna ilmusid järgmine hommik tule järele hõimukaaslased, nende seas ka isa-mõrtsuka teine naine. Ta tunneb oma surnuks peetud võõraspoja ara ja jookseb meest hoiatama. See tuleb koos rituaalse kõristiga ja võtab poega vastu lauludega, justkui oleks see tagasi jõudnud kaugelt retkelt.

Sellest hoolimata mõtleb kangelane kättemaksust. Jalutades oma noorema vennaga metsas, murrab ta puuoksa, mis on haruline nagu põdrasarved. Venna näpunäidetel palub noorem vend isal korraldada kollektiivse jahikäigu ja, moondudes väikseks näriliseks, märgib noorem vend ära koha, kus isa varitsuses istub. Siis kaunistab kangelane ennast valesarvedega, moondub põdraks ja ründab isa nii äkiliselt, et torkab ta sarvede otsa. Pärast seda jookseb järve äärde ja viskab oma ohvri vette. Inimsööjad kalad söövad kohe liha luudelt ja veepinnal ujuvad vaid kondid ja kopsud, mis muutusid veetaimeks.

Külla tagasi jõudes maksab kangelane kätte ka oma isa naistele (sealhulgas ka oma emale).