ANTIIK-KREEKA

Platon 428-348

Eidos

E. <idee, lad. tõlge hiljem species) — see on nähtus, mis on nähtud hinge mõtleva (mitte tundva) tähelepanuga läbi iseenda ja välja öeldud määravas kõnes <logos> olulise nägu/väljendus olevas.

Laua eidos ei ole midagi muud, kui see, mis laud on, ja seda näitab tema välimus, kuid meeltega nähtavad <tajutavad> on vaid üksikud lauad oma hulgalisuses, aga "nägu", kui see, mis ta on tegelikult, st mitte see v teine laud, vaid laud oma olemuselt, teadvustatakse vaid määratleva arvamuse kaudu. "Riik"

Ideed on igavesed, absoluutsed, ajast ja ruumist sõltumatud. Meeleline maailm on "ideede" ja "mateeria" sünnitis ja midagi nende vahepealset. Meelte abil saadakse üksnes arvamusi, ideede tunnetamine (tõeline teadmine) on võimalik üksnes mõistuse abil. Täiuslikem teadmiste allikas — inimese surematu hinge meenutus. " Phaidros"

Ideed on teadvuse sümbolid, aga mitte keele märgid või sümbolid. Ontoloogilised abstraktsioonid, struktuurid.

Ideede klassifikatsioon:

väärtusi sisaldavad (hea-halb, ilus-inetu)

  • asjadele vastavad (vesi, tuli jne)
  • matemaatilistele suhetele vastavad (suurem-väiksem, üks-palju).

Väärtuse idee on kõige kõrgem, sellele allutatud teised ideed.

Majal ja sõrmusel ei ole eidost, kuna on loodud kunstlikult.

Kuidas me saame kahte erinevat asja kutsuda sama nimega? Sellepärast, et on olemas kolmas asi, milleks on nende mõlema algkuju. On olemas kaks maailma : asjade ja ideede maailm, millest viimane on püsiv, muutumatu ja igavene.

„5“ idee on intelligibiilsuse struktuur, mis paigutab sind seisundisse, milles võib mõelda ja õigesti opereerida arvuga „viis“.

Tõlked

Kreeka eidos, lad forma või species.

Vene keeles tõlgitakse eidos:

Eidos — kui jutt käib ideedest

Vorm — kui räägitakse mateeriast ja vormist

Liik ( species) — kui eidost vaadeldakse seoses soo ja indiviididega.

Eestikeelses Platoni tõlkes on enamjaolt tõlgitud kui „vorm”, samatähenduslik idea kui „idee”.

Logos eksisteerib ainult sõltuvuses eidosest, st olemusest. Ta on eidose olemus samamoodi, nagu eidos on apofaatilise iksi olemus.

A. Losev "Nime filosoofia". 5 nime eideetilise esemelisuse vormi, eidose „ ontilised“ momendid:

  • skeem (arv) – tähenduse liikuvus, ühesus, mis on antud kui liikuv liikumatus
  • topos — arukas ruum. Enesega samase erinevuse liikuva liikumatuse ühesus, mis on antud kui enesega samane erisus
  • eidos kitsas mõttes — mis on tähenduse „mis“. Enesega samase liikuva liikumatuse ühesus, antud kui just ühene
  • sümbol — eidose kehastumine teises olemises ( teispoolsuses, v.k. inobytii), tähenduse apofaatiliste võimaluste lõppematu rikkus. Tunnetuse mõttejõu aloogiline ringliikumine
  • müüt — mõistuse poolt (intelligentselt) modifitseeritud sümbol

EIDOS

LOGOS

Lihtne, vaadeldav oma ühtsuses

 

Keeruline, tähendus moodustub elementide koosluses

Terviklik

Paljune, diskreetne

Muutumatu, ajatu — puhas mõte

 

Statsionaarne antud momendil

Individuaalne ühtsus “elusolend” on

rikkalikum kui “inimene” mida üldisem, seda individuaalsem

 

Üksikute tunnuste loetelu, mida üldisem ese, seda formaalsem “inimene” > elusolend

Sisemiselt iseliikuv ja “läbipaistev” enda jaoks

 

Staatiline, puudub mõtteline läbipaistvus

Tähendus on intuitiivselt antud ja olemuslikult väljendatud

Tähendus kui abstraktsioon ja meetod

Tz. Todorov. Sümboli teooria (1977).

Semiootika mõistes on olulised kaks aspekti:

  • kui me tegeleme semiootikaga, on meie diskursuse eesmärgiks teadmine/tunnetus, aga mitte poeetiline ilu või puhtspekulatiivne moodustis
  • semiootika objektiks on kõige erinevemad märgiliigid

Need 2 tingimust on esimest korda täidetud Püha Augustinuse töödes, kuid mitte tema ei leiutanud semiootikat, ta lihtsalt kombineeris erinevad ideed ja mõisted kõige erinevamatest allikatest

Augustinuse allikad

Semantika

Logos Aristotelesel võib olla lingvistiline (kõne), psühholoogiline (mõte), objektiivne (asjade seis) mõiste. Loogikas kui arutlus. Eidos Aristotelesel kui abstraktsioon. Eitas ideede kui meeleliselt tajutavast maailmast sõltumatute olemasolu. Mitte eidos, vaid vorm on asjade põhjuseks ja eesmärgiks.

Aristoteles 384-322

( Peri hermeneias /Tõlgendamisest). Sellest teosest lähtuvad:

  • skolastiline traktaat suppositsioonidest (üldterminite kontekst, tähenduste tüübid). Suppositio formalis — kui sõna kasutatakse tavatähenduses, suppositio materialis — kui sõna kasutatakse enda nimena („kood“ koosneb neljast tähest)
  • loogilis-semiootilised ettekujutused

Nimedel on tähendus tänu kokkuleppele. Aga tekib nimi, kui saab märgiks, kuna kuigi artikuleeritud helid väljendavad midagi, nagu näiteks loomade puhul, kuid mitte ükski neist helidest ei ole nimi.

Hääldatud helid on viide hinges toimuvatele üleelamistele /helid on hingeseisundite sümboliteks/, aga kirjutatu viitab hääle helidele /on hääldatud sõnade sümboliks/. Ja nagu kiri ei ole kõigil inimestel /rahvastel/ ühesugune, nii ei ole ka hääle helid. Kuid see esmane, mille märkideks / semeia/ nad (helid ja kiri) on, on see kõigi inimeste jaoks ühesugune hinge üleelamine; ja asjad, millede sarnastavateks ( homoiopata < homoios - taoline, sarnane>) kujutisteks need üleelamised on, on samuti ühesugused.

Tähenduse tinglikkus seisneb selles, et miski ei ole oma olemuselt (loomuselt) nimi, vaid ainult siis, kui miski saab sümboliks. Sest kui ka artikuleeritud helid tähendavad midagi, nagu nt loomade puhul, siiski ei ole ükski neist helidest nimi . Peri hermeneias<"tõlgendamisest, ütlusest">

A. toetab Platoni mõtet keelemärgi konventsionaalsusest ( Kratylos).

Aristoteles räägib sümbolitest, mille erijuhuks on sõnad. Märk on siin sõna sünonüüm. Kuid märgil on A. jaoks ka oma, eriline tähendus, mis on antud eelkõige tema loogikas (A. nimetas analüütikaks) ja retoorikas. Kusjuures loogilise märgi teooria ei puutu kokku keelesümboli teooriaga (vt allpool).

Jagab sümbolid

  • tinglikud (nimed), sõnad ja tähed
  • loomulikud (märgid) semiootika arstiteaduses

Vaevalt võib rääkida A. puhul väljakujunenud semiootilisest kontseptsioonist. Ta määratleb õigesti sümbolit kui sõnast laiemat mõistet, kuid ei saa öelda, et ta tõsiselt tegeles mittekeeleliste sümbolite probleemiga või andis keeleliste kogu mitmekesisuse kirjelduse.

Ebasündsad sõnad — On küll vahe, kuidas nimetada, kui ka objekt on üks.

Ei ole õige Brisoni väide, et ei ole midagi halba, et kasutada ühte sõna teise asemel, kui nad tähendavad /st osutavad/ sama. See on viga, kuna üks sõna sobib rohkem, võib paremini luua ettekujutist kui teine .

Kuid märgil on A. jaoks ka oma, eriline tähendus, mis on antud eelkõige tema loogikas (A. nimetas analüütikaks) ja retoorikas. Kusjuures loogilise märgi teooria ei puutu kokku keelesümboli teooriaga.

Eitas ideede kui meeleliselt tajutavast maailmast sõltumatute olemasolu.

Mitte eidos, vaid vorm on asjade põhjuseks ja eesmärgiks.

Stoikud (IV saj eKr)

T ekstid väga katkendlikud, meie teadmised neist enamjaolt kriitikute kaudu. Põhikriitik skeptik Sextus Empiricus (III saj), tema traktaat „Õpetlaste vastu“.

Stoikud väidavad, et on kolm omavahel seotud asja:

Tähistaja semainon <märk, tähistaja> vastuvõetav heli, artikuleeritud " Dion"

Tähistatav semainomenon <tähistatav> kõne mõtteline sisu, erilisel moel organiseeritud kehatu mõte, ei samastu mõistega arusaadav, tõlgitav. Ese ise, mis avaneb sõnas ja sõltub meie mõttest, aga barbarid ei saa aru, kuigi võivad sõna kuulda

Ese objekt, denotaat Dion ise

Terminid tähistaja ja tähistatav teises mõttes, kui Saussure´il. Puudub termin „märk“. Näitena on toodud sõna, ja just pärisnimi ja viiteid mingite teiste sümboliliikide olemasolule ei ole.

Tähistaja ja ese on samad, mis Aristotelesel, erinevus tähistatavas, mis seostub lektoni mõistega.

Kaks on kehalised (tähistaja ja ese, kattuvad A. määratlusega), aga tähistatav olemus, see, mida võib välja öelda ( lekton) on kehatu ja võib olla tõene või väär. Kuna tähistatav on kehatu, siis ei saa seostada hingeseisundiga, need on stoikudel alati kehalised. Esemed seevastu võivad olla nii füüsilised kui psüühilised.

Lektonid on spetsiifilisel moel vastandatud Platoni koopiatele ja eidostele. Lekton — teatud sõnaline esemelisus, teatud teadvuse tüüp, mis saadab sõna. Lekton luuakse sõna poolt, aga ei eelne talle, tal ei ole mingit autonoomset lingvistikavälist eksistentsi. Just seetõttu on stoikude tähendusekontseptsioon eriti aktuaalne strukturalistide ja poststrukturalistide jaoks. Tunduvalt paindlikum kui eidosed või vormid. Kõik mõttevarjundid. Küsival sõnal — küsiv lekton.

Lekton aga asetseb mitte rääkija hinges, vaid keeles endas. Sõltub mõttest, aga ei samastu. See, millele mõte tugineb. Erinevalt Aristotelesest (ja Platoni episteemist) ei ole siin enam kahte radikaalselt erinevat suhet ( tähendustamine ja peegeldamine/mimesis). Lekton — see on miski, mis võimaldab helidel suhestuda esemetega vahetult.

Derrida : stoikude lekton on propositsionaalne kontsept, keeruline mõiste, mis vastab propositsiooni sisule, erinevalt sõnadega väljendatud mõistetest. Nagu ka propositsioon, ei ole ei tõde ega vale, sõltub suhtest tegelikkusega antud ajahetkel.

Eristasid:

— täielik, lõpetatud lekton (ütlus) Sokrates kirjutab — võib olla tõene või väär

— mittetäielik (sõna) kirjutab

Loogika

Aristotelese loogiline märgiteooria „Esimeses analüütikas“ ja „Retoorikas“.

Märk kui “olemus, mille eksisteerimine või loomine eeldab teise asja eksisteerimist või loomist, mis eelneb esimesele või järgneb talle, on teise asja loomise või eksisteerimise märk”.

Näide:

Rinnapiima olemasolu naisel on märgiks, et ta on sünnitanud. See on Aristotelese jaoks mittetäielik süllogism, ilma järelduseta.

Üks eeldustest on märk, puuduv järeldus on tähistatav. See ei ole mitte predikaatloogika, vaid propositsionaalne. Toimub üleminek ühelt väitelt teisele (sellel naisel on piim — see naine sünnitas), mitte ühelt predikaadilt teisele (kui kõik inimesed on surelikud)

Täieliku süllogismi näide:

Kõik inimesed on surelikud

Sokrates on inimene

Sokrates on surelik

Seega minnakse üle substantsilt (piim) sündmusele (sünnitus). Ja vaadeldakse ka mittekeelelisi märke (lõvi suured käpad võivad olla vapruse märgiks). Kuid rohkem epistemoloogiline, kui semiootiline lähenemine, siit ka jaotus:

  • vajalik märk ( tekmêrion) — ilmsed tõendid, mis viivad vältimatult järeldusele
  • võimalik

Teine jaotus tugineb iga väite predikaadi tähendusel. „Märkide seas kujutavad ühed üksiku suhet üldisesse /selle märgiks, et õpetlased on õiglased, on see, et Sokrates oli õpetlane ja õiglane/, teised üldiselt /rinnapiim/ üksikule.

NB! Loogilise märgi teooria EI PUUTU KOKKU KEELESDÜMBOLI TEOORIAGA. Sama ka stoikudel.

Stoikud tõid sisse terminid süntaks ja loogika (õpetus sisemisest ja välisest sõnast – logosest, st mõttest ja tema sõnalisest vormist). Loogika jagunes dialektikaks (õpetus õigest arutlusest) ja retoorikaks (õpetus oskusest rääkida ilusti).

Logos kui maailma seeme, “loominguline tuli”, tungib kõikjale, nagu mesi läbi kärje. Sünnitab neli algelementi — tuli, maa, õhk, vesi, need on “esimesed” sõnad. Logos kui maailma olemus ja tema põhjus, liikumapanev jõud ja seadus.

Stoikud, soovides määratleda märgi mõistet, räägivad, et märk, see on ütlus, mis olles antetsentne põhieelduses, võimaldab välja tuua konsekvendi. Antetsent on süllogismis suure eelduse esimene väide.

Naisel on piim → ta on rase.

Suur eeldus: kui naisel on piim, siis ta on rasedaks jäänud.

Jagasid märgid kahte klassi :

Mälestus -- seotud esemete jaotusega, silmnähtavad

Avaldavad -- segased

Kui esemed on silmnähtavad või alati segased, siis nad ei vaja märke

Kui aga segased ajutiselt (mittesilmnähtavad) või määramatud oma loomuselt, siis võib neid vastu võtta märkide abil.

Haav südames — surma märk

Arm — haava märk

Mälestus (meeldetuletavad) suits (ja tuli). Avaldavad (näitavad) — sellised, mida ei saanud jälgida koos tähistatavaga elavas ettekujutuses, kuid oma loomult märgistab seda, mille märgiks on. Keha liigutused on hinge märgid. Higistamine — selle märk, et nahal on poorid.

Tegelikult on see stoikude jaotus samuti epistemoloogiline.

Semiootilisem on Sextus Empiricuse enda jaotus, kes kritiseerib stoikusid ja ei usu avaldavate märkide olemasolu, kuna need ei võimalda saada kindlat teadmist, kuna üks ja sama ese võib potentsiaalselt sümboliseerida lõpmatut hulka teisi, seega ei saa olla märgiks. Stoikud vaidlesid vastu — ka mälestusmärgid võivad olla mitmetähenduslikud. Sextus on nõus, kuid väidab, et see mitmetähenduslikkus on teistsugune: mälestusmärgid on mitmetähenduslikud ainult tänu kokkuleppele. Kuid avaldavad märgid on määratluse järgi loomulikud (enne tõlgendamist on nad tavalised esemed).

 

KESKAEG. PATRISTIKA JA SKOLASTIKA

Patristika (2-8 saj) kirikuisad. Antiigi idealismi ümbermõtestamine ja ristiusuga ühendamine.

Augustinus 4-5 saj. Apologeetika, eksegees.

Plotinos 204-270

Porphyrios 232-302

Boethius 480-526

ja skolastika (8-16). Johannes Damaskusest (7-8 saj) rajas skolastilise F põhialused

(Püha) Aurelius Augustinus (354-430).

Sa ju nõustud, et asjade tunnetamine on väärtuslikum, kui nende märgid ( semeion), seepärast tuleb märkide tunnetamisele eelistada märkidega tähistatud asjade tunnetamist.

Non autem quae res significatur, sed signum quo significatur loquentis ore procedit, nisi cum ipsa signa significantur (Kui me räägime, siis me vaid tähistame seda, mida räägime ja rääkija suust väljub mitte tähistatav ese, vaid seda tähistav märk, kui mitte teiste märkide märk). Selle üks tagajärgi on kommunikatsiooni mitteadekvaatsus. Peapõhjus on selles, et arusaamine valgustab hinge nagu välgulöök, aga kõne, pikk ja aeglane, ei vasta kuidagi mõttele.

Dialektikast

Märk on miski, mis ilmutab ennast meeleorganitele ja samal ajal ilmutab mõistusele veel midagi peale iseenda. Rääkida, st edastada märk /anda märku/ artikuleeritud heli abil.

Sõna on mingi eseme märk, temast võib kuulaja aru saada kui rääkija seda hääldab.

Eristab nelja märgi koostisosa

— sõna verbum

— väljendatav dicible /vastab stoikude lektonile/

— väljendus dictio

— ese res

Siin ühendatakse kaks terminoloogilist rida — stoikude oma ( dicible, dictio, res) ja retoorikast võetud res ja verbum eristus. Nii kasutatakse tähistaja jaoks kahte terminit korraga — dictio ja verbum.

  • ületab selle terminoloogilise topelduse, ühendades selle teise kahelisusega, mõtte omaga, mis on üheaegselt nii kommunikatsiooniprotsessi osa (siis termin dicible) kui osaleb tähistusprotsessis ( designatio, termin dictio. See, mida sõna tähendab sõltumatult kontekstist ja kasutusest).

Verbum on sõna kui niisugune, metalingvistiline kasutus. Sõna, mida “kasutatakse kõnes tema enese pärast, st vaidluses selle sõna üle … see, mida ma nimetasin verbum, on sõna ja ta tähendab sõna”.

Dialoog De magistro. I osa Disputatio de locutionis significatione /Kõne tähendusest/

Nomen ja verbum

Seda tüüpi verbum´i abil mis on nomen, tähistame me mingit eset, kuid see on vaid vahepealne lüli. Ja on tohutu vahe nime ja selle objekti, mida ta tähistab, vahel. Vahe seisneb selles, et nimed on märgid, aga esemed /objektid/ mitte.

Kas ei saanud sõna ( verbum) oma nimetuse vastavuses esimese faktiga; aga nimi ( nomen), teisega? Esimene tüvest verbeare /kuulmist üllatama/, teine nosceare /teadma/.

Lacan Nomen on see, mida meie teiega nimetame sümboliks. “Kõik, mida hääldatakse artikuleeritud helina ja millele on antud tähendus … mõjub kuulmisele, et olla vastuvõetud ja antakse üle mällu, et olla arusaadav”.

Verbum — see on sõna sel määral, nagu ta jõuab inimese kõrva, mis vastab meie arusaamisele sõnalisest materiaalsusest, aga nomen on sõna sel määral, kui ta sunnib meid ära tundma.

Kommunikatsiooni skeem Pihtimuse 11. rmt

immanentne teadmine

Jumalik jõud í tunnetatavad esemed ý Sisemine sõna è mõeldav väline sõna è hääldatav väline sõna

Märkide klassifikatsioonid Kristluse doktriin

 Märkide tootmise ainukeseks põhjuseks on vajadus suhelda.

1. Sõltuvalt teate edastamise viisist. Kanooniline. Arist. psühhol. teooria koos semiootilise kirjeldusega

  • Märkide hulgas, mida inimesed kasutavad selle, mida nad tunnevad, edasiandmiseks teistele, mõned mõjutavad nägemist, suurem osa — kuulmist ja vaid väga vähesed — teisi tundeid nagu maitsmine, haistmine, kompimismeel. 

2. Sõltuvalt päritolust ja kasutusest. Iga sõna on märk, kuid mitte iga märk ei ole sõna.

naturalia signa (märgid loomult)

data signa (määratletud, intentsionaalsed)

 

eksisteerivad algselt esemetena

    esemed, mis on loodud eesmärgiga kasutada neid märkidena, esemeline funktsioon on viidud miinimumini /eelkõige sõnad, kuid ka loomade häälitsused/

 

Aristotelese ja stoikude märk on Augustinusel loomulik märk, aga Arist. sümbol ja stoikude tähistaja-tähistatava seos on intentsionaalne märk

3. Sõltuvalt nende sotsiaalsest staatusest

Põhineb vormi, mitte substantsi analüüsil

Märgid ise — ülekantud ( translata) omandavad teisese tähenduse

Märk on ülekantud, kui tema tähistatav muutub omakorda tähistajaks. 2 järjestikust operatsiooni < vrd Barthes>

5. Sõltuvalt tähistatava (designaadi) märgi või eseme loomusest

Mõlemal juhul on designaadiks märk

  • tähed — designaadiks on märgi tähistaja. Tähed on helide märgid
  • metalingvistiline märkide kasutus — designaadiks on tähistatav. Sõnu võib kasutada kui esemete märke ja kui teiste sõnade märke. Ainult sõna võib kasutada nii metalingv. kui ka metasemiootilistel eesmärkidel.

signum (märk) koosneb:

— species sensibiles <tähistaja>

— significatum <tähistatav> Kristlik teadus. rmt.2.

Johannes Damaskusest (675-749)

Bütsantsi teoloog, lõi skolastilise filosoofia põhialused. "Teadmise alused"

joonis

Filosoofia tegeleb tähendusega artikuleeritud heliga, mis on üldine.

Tähendusega helid on sugu, liik, erinevus, omadus ja aktsident. 5 heli — Porphyriose mõju. Logose üks võimalik tõlge. Rõhutatakse just sõnalist, helilist kõnet. Õpetamine häälega. Lugemine valjusti. Läheneb realismile.