Integratsioonimehhanismid:
l
Metakeele plokk – kirjeldab
kahte erinevat keelt ühena
l
Kreolisatsioon – ühe keele põhimõtted mõjutavad sügavuti teist
Näited: Kirjalik/suuline keel, filmikunst
Kultuur kui indiviidiülene
intellekt
l
Kujutab endast mehhanismi,
mis korvab individuaalse teadvuse puudujääke ja on selles mõttes tema
vältimatuks täienduseks.
l
Et olla vastastikku kasulikud,
peavad kommunikatsioonis osalejad “rääkima eri keeli”.
Mälu kulturoloogilises valguses
1985
l
Semiootika vaatevinklist
kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu,
st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib
kultuuriruumi määratleda kui teatud üldise mälu ruumi, st ruumi, mille
raames mingid üldised tekstid võivad säiluda ja aktualiseeruda.
Geneetiliselt ehitatakse kultuuri üles kahe primaarse keele baasil.
l
Maailma kahekordistamine
sõnas ja inimese kahekordistamine ruumis moodustavad algse semiootilise
dualismi.
l
Selleks, et üks või teine
süsteem oleks võimeline täitma mitmesuguseid semiootilisi funktsioone,
peab ta omama tema tähendust moodustava objekti kahekordistamise (õigemini
mitmekordse multiplitseerimise) mehhanismi.
Loomuliku keele maailm kahekordistab maailm-objekti ja võib ka ise kahekordistuda
keerulisemalt organiseeritud sõnalistes tekstides ja sõnakunsti tekstides.
Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt. 1989
Kultuurisemiootika
põhiküsimus — tähenduse tekke probleem.
Tähendust
tekitava üksuse invariantne mudel eeldab kõigepealt teatud piiritletust,
sisendi/väljundi olemasolu, immanentset struktuuri.
Semiootiline monaad (nii kultuur tervikuna kui iga temasse suletud küllalt
keerukas tekst, k.a. üksik inimisiksus kui tekst) tähendust tekitava
üksuse invariantne mudel.
1)
eksistents ei ole mitte materiaalne,
vaid semiootilis-informatiivne, tekst ei hävi „tarbimise“ käigus
2)
võime siseneda omaenda sisendisse
ja iseend transformeerida → loomupärane võime enesekirjelduseks
(eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile.
3)
Vähim võimalik ehitus hõlmab
binaarset süsteemi, mis koosneb (vähemalt) kahest semiootilisest mehhanismist
(keelest), mis on vastastikku tõlgitamatud ja ühtaegu teineteisega sarnased,
kuna kumbki modelleerib oma vahenditega üht ja sedasama semiootikavälist
reaalsust. Minimaalne struktuur sisaldab ka kolmandat osist: tinglike
ekvivalentsuste plokki, metaforogeenset seadeldist,
mis võimaldab tõlkeoperatsioone tõlgitamatuse tingimustes → uue
teksti genereerimise akt.
4)
Semiootilise mehhanismi töötamise
vältimatuks tingimuseks on, et teda peab ümbritsema semiosfäär — semiootiline
ruum. Astub suhetesse teiste monaadidega, luua kõrgema ühtsuse (või
mitte – mongolid/venelased ei loonud ühtsust, mongolid/hiinlased astus
semiootilistesse suhetesse). Sõltub sellest, kuivõrd sooduvad/soodumatud on nad vastastikustele konvergentsidele.
5)
Niipea kui kaks monaadi astuvad
omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad
nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäiendavuse,
struktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese
eripära ja vastastikust kontrastsust. Sümmeetria või asümmeetria rõhutamine
on ühe ja sama protsessi kaks külge, alates evolutsiooni käigus kujunenud
soolisest sümmeetriast/asümmeetriast ja inimese suurte ajupoolkerade
funktsioonide sümmeetriast/asümmeetriast kuni keeruka semiootilise ühtsuse
kujunemise seaduspärasusteni. (kultuuride suhtlemine — üheltpoolt lähenemine,
teisalt — salapärane Ida, mõistatuslik slaavi hing, seletamatu naisloomus.
6)
Mida keerukama korraldusega
on monaad, seda autonoomsem on ta käitumine, seda rohkem ennustamatust
toob ta kogu süsteemi. Määratu informatsioonimahutavus ja piiramatud
võimed iseeneslikuks arenguks.
SEMIOSFÄÄRi iseloomustab
l
Piiritletus
l
Semiootiline ebaühtlus
l
Tuum ja perifeeria
l
Ilma semiosfäärita keel mitte
ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemas
l
Terviklikkus, hierarhilisus
l
Semiosfäär kui tervik on
homomorfne teiste semiootiliste ruumidega (nagu tekst ja kultuur)
Semiosfääri
struktuurne ülesehitus
l
Rajaneb ruumilise sümmeetria-asümmeetria
ristumisel ajaliste protsesside intensiivsuse ja vaibumise sinusoidse
vaheldumisega; see tekitab diskreetsuse.
l
Need kaks telge on taandatavad
üheks – parem- ja vasakpoolsuse ilminguks, mis on lähtekohaks dialoogile,
kõigi tähendusloomeprotsesside alusele.