Tandemhüpe

Ilus ja päikesepaisteline hommik, seitsmes juuni, laupäev. Öösel taevast katnud hõre pilvisus on juba varahommikuks lõunasuunas taandunud, ka tuul on paljulubavalt vaikne. Hommikupäikese külluslik soojus ja sügavsinine taevas täiendavad rahuliku suvehommiku meeleolu. Minu meeleolu on aga kõike muud kui rahulik. Olen seda päeva peaaegu üheksa kuud oodanud ja nüüd siis tundub see lõpuks käes olevat. Möödunud sügise, talve ja kevade jooksul olen lugematu arv kordi üritanud endale ette kujutada, milline see päev saab olema. Samapalju olen kõhelnud, kas ikka tasub sellist asja üldse ette võtta. Nüüd on aga kõik juba organiseeritud, seega taganemisteed see ilus päikeseline hommik enam ei näi pakkuvat, jääb vaid loota, et kõik plaanipäraselt läheb ja õnnelikult lõppeb.

Üritan veel magada, kuni selleks aega on, kuid tegelikult leban viimased paar tundi voodis, ise ärkvel ja pea mõtteid täis. Vaatamata sellele, et läksin voodisse keskööl, olen poole kümneks, kui üles tõusen, magada saanud paremal juhul kuus tundi. Üritan endale selgeks teha, et see ei ole mitte hirmust vaid põnevusest, kuigi tegelikult ei tea ma isegi täpselt, kumb mu und enam häiris.

Pärast hommikusööki on mul veel veidi vaba aega, mille jooksul vaatan mõningase murelikkusega tuult. See näib vaatamata ilusale ilmale tugevnevat ja painutab iiliti juba kõrvaltänava kaskede latvu. Uurin Internetist hommikul kell 10 mõõdetud ilmaandmeid ja näen kergenduseks, et keskmine tuulekiirus on veel lubatud piirides. Jääb vaid loota, et nii on see ka lähitundidel.

Kell on umbes pool üksteist, kui kursavend oma autoga minu maja ees peatub. On aeg minema hakata. Sõidame pool tundi või veidi enam, seejärel teeme aega parajaks poepeatusega Raplas. Ilm on muutunud üsna palavaks, sestap ostame jäätised ja sööme neid poe ees parklas. Tuul püsib õnneks mõõdukas. Taevasse on ilmunud palju ilusa ilma rünkpilvi, mis valgete madalate tompudena aeg-ajalt päikest varjutades meie kohal triivivad. Neid vaadates silman eemal tiirutamas väikest lennukit, mis on algul üsna madalal. Samas on lennuki nina silmnähtavalt üles suunatud ja see näib iga hetkega kõrgust koguvat. Kui algul jääb see pilvedest selgelt madalamale, siis mõne minuti pärast järgmisel tiirul kaob juba valendavate rüngatippude taha. Jälgime seda kõike huviga ja pead kuklas. 

Keskpäevast puudub pool tundi, kui taas autosse istume ning võtame suuna Märjamaa peale. Varsti märkan meist vasakul veel ühte väikelennukit, millel kõrgust väga vähe. Enne Raplast silmatud lennuk on samal ajal jõudnud juba sellistesse kõrgustesse, et paistab autoaknast vaevunähtava täpina. Jõuan neid mõlemit natuke aega silmitseda, kui pöörame maanteelt ära Kuusiku lennuväljale. Veel enne, kui auto parkinud oleme, tuleb äsja madalal olnud lennuk veidi kõrgust kogununa üle lennuvälja ja puistab alla terve trobikonna langevarjureid. Nende värvilised varjud langevad aeglaselt läbi õhu, pakkudes sinitaeva ja valgete pilverünkade taustal suurepärast vaatepilti. Kui tore ja turvaline on seda ise maapinnal olles vaadata!

Maapinnalt tundub langevarjundus imelihtne!

Lennuvälja parkla või õigemini väike kruusakattega plats, kuhu pargitakse, on tihedalt autosid täis. Väljume autost ja otsime, kuhu minna. Meist sadakond meetrit eemal on lageda pikliku rohumaana lennurada, selle ääres seisavad mõned väikelennukid. Veel veidi rajast eemal on näha mitu suurt telki, mille ümber ja sees sagib suurel hulgal enamasti meessoost inimesi. Lähemale jõudes võib nende seljas, käes ja ümbruses näha tunkesid, ranitsaid, kiivreid ja kõike muud langevarjunduse juurde kuuluvat. Natuke eemal seisavad või istuvad rohul ka mõned emad lastega ja üldse inimesed, kelle riietus ja olek näitab, et nad on siin ennem kellegi hüppamist vaatamas kui ise hüppele minemas.

Leiame õige telgi võrdlemisi kiiresti, kolmas kursusekaaslane ei ole veel kohale jõudnud. Meile aga antakse esmalt kätte avaldused, mis tuleb läbi vaadata ja ära täita. Teeme seda väikese õues seisva laua ääre peal. Ülejäänud lauapinna hõivavad paar kiivrit, mis seal juba enne meid seisavad. Ere ja soe päike paistab, tegelen paberite täitmisega, omal pea mõtteid täis. Mida ma ometi teen? Miks mul seda vaja on? Kas see kõik on seda riski väärt ja millega see lõppeda võib? Vahetan sel teemal mõned laused ka kursavennaga, kes julgustab, et sellist võimalust ikka ei tasu kasutamata jätta. Olen temaga nõus. Nagu minu nina all paberil kirjas seisab, on tegu ohtliku alaga, võin saada vigastada või surma. Nojah, tegelikult on ju tavalise autosõiduga sama asi, ainult seda enamasti ei mõelda või rõhutata. Mis seal ikka, kirjutan alla.

Paberid täidetud ja kolmandat kursakaaslast ikka pole. Meid kahte viiakse instruktori juurde. Pikka kasvu noormemapoolne mees, lühikestes riietes. Esmalt näitab ta meile suurt kasti, millest paistavad punased tunked. Saame käsu sealt endale sobiv pikkus välja valida ja selga ajada. Meie pettumuseks on suurimad tunked, mis leida suudame, meile vähemalt kümme sentimeetrit lühikesed. Tuleb nendega leppida. Ajan tunked selga, näen välja nagu oleksingi valmis lendama. Sisemuses valitsevad aga vastakad tunded. Siiski olen pärast avalduste täitmist ja riietumist veelgi enam veendumusel, et tagasiteed enam ei ole. Kummalisel kombel tundub see momendil mind isegi rahustavat, üritan olukorraga leppida ja parimat loota. Ka instruktori ja veel paljude meie ümber sagivate langevarjurite rahulik ja enesekindel olek tekitab millegipärast turvatunnet.

Pärast riietumist pole kolmandat kursakaaslast ikka veel. Instruktor muutub juba närviliseks, kuna tal on kindel plaan meid kõiki korraga instrueerida. Viimaks ometi helistab kursaõde, et on jõudnud lennuvälja parklasse. Et ajakulu vähendada, jooksen oma punastes tunkedes talle vastu. Kuni tema pabereid täidab, selgub tõsiasi, et lennukisse saab iga tõusuga minna vaid üks meist ning et esimene mineja olen mina. Vähemalt ei pea ma pikalt praadima ja ootama, kuni teised hüppavad.

Instruktsioon ise on üsna lühike. Räägitakse sellest, kuidas lennukis käituda, mida arvestada väljahüppel, kuidas hoida keha vabalangemises, mida teha pärast varju avanemist ning kuidas hoida jalgu maandumisel. Saame teada, et lennuki tõus kestab umbes kakskümmend viis minutit, mille jooksul jõuame umbes 3500 meetri kõrgusele. Pärast väljahüpet oleme ligi minuti vabalangemises, seejärel 4 - 5 minutit langevarju all. Kõik tundub lühike, lihtne ja turvaline. Samas tean vabalangemisest mõnevõrra rohkem, kui instruktor räägib. Tean, et pärast lennukist välja hüpet hakkab Maa külgetõmme ehk gravitatsioon meid järjest kiiremini tõmbama. Esimese sekundiga kukume maa poole vaid umbes kümne meetri võrra, teisel sekundil juba kakskümmend ning kolmandal kolmkümmend meetrit. See kiirus kasvab järjest kuni ühel hetkel ületab õhu takistus Maa külgetõmbe. See hetk peaks saabuma viiendal sekundil pärast väljahüpet. Selleks ajaks on meie kiirus kasvanud kahesaja kilomeetrini tunnis, mis on ligi kuuskümmend meetrit sekundis. Sellise pöörase kiirusega kihutame maa suunas kuni avanev langevari meid veidi kõrgemal kui kilomeeter järsult pidurdab. Kui vari seda teha ei suuda, teeb seda paarkümmend sekundit hiljem maapind...

Süngeteks mõteteks pole enam aega, eriti minul, kes esimesena hüppama läheb. Tõusu juht tellis juba mõne minuti eest lennuki ette, see peaks saabuma iga hetk. Mulle antakse rakmed, millesse ronin ja mis seejärel instruktori poolt põhjalikult pingutatakse. Nende küljes on siis rõngad, mis nelja klambri abil kogu selle pöörase langemise ja varju avanemise pidurduse ajal mind kindlalt instruktori küljes peavad hoidma. Tunduvad üsna tugevad klambrid vähemalt, hea seegi. Pähe saan vanaaegse lendurimütsi, mille külge on kõvasti kinnitatud prillid. Lennuk on juba saabumas, kui nõuan endale ka kõrgusemõõdiku ehk altimeetri. Seda poleks mulle pakkunud keegi, kuid küsimise peale näidatakse kasti, millest võin ühe võtta. Ümmargune kompassi suurune mõõteriist kinnitatakse tugeva veniva paela abil ümber randme ja pöidla. Sellel on üks seier, mis maapinnale kohaselt näitab momendil meie kõrguseks null. Seadme skaala ulatub nelja kilomeetrini, peened jaotised on kriipsudena iga saja meetri tagant. Märkan, et muidu valge numbrilaud on madalamal kui kaheksasada meetrit hoiatavalt punase taustaga. Kui seier on hüppe ajal punasesse jõudnud ja vari veel avatud pole, jääb aega alla viieteist sekundi. Näitan seda punast sektorit ka kursusekaaslastele, kes samas lähedal oma järge ootavad. Pikalt ma neile midagi ei seleta, ütlen vaid, et punane head ei tähenda. Instruktor, kes minust meeter-paar eemal viimaseid ettevalmistusi teeb, naerab selle peale valju häälega.

Lootkem, et need klambrid ja rihmad mind ka kinni peavad

Ja siis ongi lennuk ees, vaatan veel hetkeks kursakaaslasi, kes mulle häid soove järele hüüavad ja astumegi lennukisse. Väga väike lennuk, margilt vist AN-2, ehk rahvasuus moosiriiul kahekordsete tiibade järgi. Kummalgi pool tiiva küljes propelleriga mootor. Lennuki salong, kui seda üldse nii võib nimetada, on ehk neli meetrit pikk, kõrgust on sellel kõige enam poolteist meetrit. Siseneda tuleb kummargil ja kuna istmed puuduvad, istutakse põrandale. Mina sisenen koos instruktoriga esimeste seas. Istun instruktori ette uksest veidi tahapoole. Õige varsti peame end tõdiselt koomale tõmbama, peale tuleb veel vähemalt 6 – 7 langevarjurit. Lennuki uks suletakse. Algul käivitatakse üks mootor, lastakse sellel minuti jagu töötada, misjärel pöörded taas alla lastakse. Seejärel korratakse sama protseduuri teise mootoriga. Võib-olla on selle eesmärgiks mootorite soojendamine enne starti. Igal juhul valitseb salongis sellel ajal niisugune mürin, et isegi karjudes on mõttetu rääkida. Edasi pannakse mõlemad mootorid vaikselt tööle, lennuk hakkab aeglaselt liikuma, pöörates 180 kraadi ning jõudes stardirajale. Seal jääme mõneks hetkeks paigale, mootori pöörded tõusevad järsult, mõni sekund hiljem võetakse pidur pealt ning lennuk sööstab kiirust kogudes mööda stardirada.

Jälgin aknast mööda kihutavat heinamaad kuni lennuki nina äkki tuntavalt tõuseb. Paar sekundit hiljem hakkavad lennuvälja ääristava metsa latvade tagant paistma kaugemad puud, veel mõni hetk hiljem juba heinamaad, metsad, teed ja majad, mis jäävad meist kilomeetrite kaugusele. Eemaldume kiiresti maapinnast, juba on meist allpool ka mobiilimastide tipud. Peast ja kehast käib läbi kummaline tunne, nagu lennuki stardi ajal varemgi kogenud olen. Maa on juba nii kaugel, et selle eemaldumine pole enam silmaga tajutav. Vaatan kõrgusemõõtjat, mis näitab alles kahtsadat meetrit. See on mulle kolmeteistkümnes kord lennukiga lennata, kuid esmakordselt ei jää ma lennukisse kuni selle maandumiseni, vaid lahkun täiesti töökorras lennukist ajal, mil see on ligi nelja kilomeetri kõrgusel. Pole just julgustav, aga suurt hirmu ka pole, vähemalt veel mitte.

Jälgin lennuki aknast maastikku meie all. Maanteed, Rapla lähedased ristmikud ning sõitvad autod on mõnesaja meetri kõrguselt kenasti näha. Samuti heinamaa- ja põlluväljad, mis vahelduva metsadega. Neid läbistavad kruusateed tunneb ära pikkade tolmusabade järgi sõitvate autode järel, mis on kenasti näha.

Lennuk kogub kiiresti kõrgust, selle nina on jätkuvalt püsti. Lend ise on üsna sujuv, vaid aeg-ajalt saame mõnes õhuaugus kergelt rappuda. Ehkki mõlemad mootorid töötavad kõrgetel pööretel, tundub müra mõnevõrra väiksem. Võib-olla olen sellega lihtsalt harjunud. Igal juhul suudan nüüd karjudes rääkida enda taga istuva instruktoriga. Kasutan juhust ja üritan võimalikku hirmu peletada igasuguseid langevarjunduse teemalisi küsimusi esitades. Saan teada, et mees, kellega hüppama läheme, on ise sooritanud üle tuhande kolmesaja hüppe. Samuti peaks mind lohutama fakt, et selliseid tandemhüppeid, mida kohe tegema hakkame, on Eestis viimastel aastatel tehtud sadasid. Sel moel on langevarjundusest osa saanud nii lapsed kui vanurid. Selgub ka tõsiasi, et kaks lennukis olijat hüppavad juba pooleteise kilomeetri kõrgusel välja. Saan näha kuidas lihakeha lendab, nagu instruktor ütleb.

Oleme juba kilomeetri kõrgusel. Ilusad, säravvalnged ja teravapiirilised rünkpilved, mida maapinnalt nägime, on välimuselt oluliselt muutunud. Nüüd, kus nad on meile palju lähemal, paisavad nende ääred inetud, räbaldunud, kohati ebamäärased ja udused. Pilved ise näivad palju suuremad ja kihutavad meist kiiresti mööda. Fikseerin kõrgusemõõtjalt, et pilvede alumine piir on umbes 1300 meetri kõrgusel. Pilvisus on üsna õhuke, 1500 meetri peal oleme juba selle ülemisel piiril. Lennukis on muutunud oluliselt jahedamaks.

Uks avatakse ning üks langevarjur kamandatakse tõusu pealiku poolt avatud uksele. Seal ta nüüd ripub, üks jalg uksel, teine juba väljas, käsi hoidmas ukse äärest. Mina, avatud uksest vaid meetri kaugusel, tunnen end kõike muud kui kindlalt ja võtan kätega akna äärest, kuigi kinni mul seal õieti kuskilt hoida pole. Uksel rippuv hüppaja saab loa minna ja kaobki hetk hiljem. Kohe seejärel on teise hüppaja kord ning ta võtab uksel sisse hüppe asendi. Mina tunnen end nüüd kindlamalt, minu käed on taas lennuki põrandal ning seetõttu ka vaade uksele täiesti vaba. Näen, kuidas tõusu juht võtab uksel oleva varjuri meduusi enda kätte. Meduus on pisike vari, mis õhuga täitudes tõmbab ranitsast välja põhilangevarju. Seejärel lastakse varjuril hüpata, kusjuures instruktor hoiab lennuki uksel tema meduusi enda käes ka veel siis, kui varjur ise juba allapoole langeb. Näen viivuks ukse alaserva tagant avaneva varju punast kuplit, misjärel see koos instruktori poolt lahti lastud valge meduusiga silmist kaob.

Uks suletakse taas ning lennuk jätkab kõrgust koguval kursil, nüüd juba ülalpool pilvi. Minutid lähevad tohutu kiirusega. Juba on meie kõrgus 2000 meetrit ja siis 2600 meetrit. Mulle hakkab tunduma, et ehkki väike ärevus on sees, kardan uskumatult vähe. Meenub ühe naisajakirjaniku artikkel, kes oli ise tandemhüpet proovinud ja sellest lehes kirjutas. Juba kilomeetri kõrgusel oli ta kogenud tugevat hirmu koos südame pekslemise, kuivava suu ja jääkülmade kätega. Mina tunnen kolme kilomeetri lähenedes küll kerget suu kuivamist, kuid jääkülmadest kätest on asi kaugel. Õhk meie ümber on küll tuntavalt jahe, kuid minul külm pole. Oleme jõudnud kõrgustesse, kus temperatuur peaks juba nulli lähedal olema.

Vaatamata lähenevale hüppele üsna lõbusas meeleolus

Aknast välja vaadates näen nüüd sügavsinist ja puhast, pilvedeta taevast kuplina meie kohal kõrgumas. Pilved on jäänud kaugele alla, moodustades seal päikese käes säravvalge laigulise mustri. Sellest veel madalamal on tumerohelise metsade ja põldude mosaiigina maapind, millele lisab värvide mängu pilvede varjude vaheldumine päikesepaisteliste laikudega. Täiesti teine ja võrratult uus vaatenurk tavalisele ja tuntud maailmale. Ainult lennuk, milles istume, selle põrand, seinad ja lagi näib meid veel tavalise maailmaga siduvat. Väike, turvaline ja tuntud keskkond selles pilvede kohal olevas riigis, millest tavalised lennureisijad kunagi väljapoole ei sattu. Keskkond, milles minul on jäänud olla veel mõni minut. Seejärel on aeg sellest lahti öelda, et sukelduda täielikult uude ja tundmatusse maailma.

Ma ei mõtle enam, millega see kõik lõppeb, ma ei oota, et see kõik juba kord läbi oleks. Pole enam erilist kõhklust, kas hüpata või jääda lennukisse. Tuleb veel veidi oodata. Kuskil meist allpool on teine lennuk, kust praegu välja hüpatakse. Meie ootame veidi ja kogume selle ajaga veel kõrgust. Hea uudis on see, et iga saja meetri lisakõrguse kohta saame hüppel paar lisasekundit vabalangemist.

Profid kargavad kõhklemata uksest välja		Kutsuv vaade 3800 meetri kõrguselt lennuki ukselt

Ja siis, 3800 meetri kõrgusel, avatakse taas lennuki uks. Langevarjurid hakkavad üksteise järel välja hüppama. Olen nüüd nelja klambriga instruktori külge kinni pandud ja üheskoos libistame end istuliasendis lennuki ukse suunas. Uskumatu, et ma suudan seda teha! Langevarjurite väide, et kõrguse ja selle kartusega pole siin enam mitte mingit pistmist on tõesti tõsi! Juba olengi uksel, teen uskumatult rahulikult kõik täpselt nii, nagu instruktor on rääkinud. Samal ajal kui instruktor ise lennuki uksel istub, lasen mina oma jalad lennuki uksest välja, siis ka ülejäänud keha, ripun instruktori küljes lennukist välja ja painutan ülakeha tugevalt taha. Jalad hoian koos ning kõverdan põlvest. Tunnen tugevat jahedat õhuvoolu lennusuunast, minust ees veidi allpool on lennuki ratas. Ripun seal võib-olla paar-kolm sekundit. Millal me juba ükskord hüppame?!

Näen instruktori käeviibutust endast vasakul. Minek! Hetkeks käib see mulle päris üle mõistuse. Tajun eredat ja puhast suure kõrguse valgust ja pilvi tükkmaad allpool, kuid ei suuda mitte midagi mõelda ega teha. Sees on õõnes ja imelik tunne. Tahan karjuda, kuid mul pole meeles, kas seda ka tegelikult tegin.

Instruktori käeviibutus minust vasakul - minek!		Tagasiteed ei ole, ainult alla

Edasi tunnen ühtäkki, et meie langemisasend muutub kergelt ebastabiilseks, kõigume küljelt küljele, mis ei ole hüppe ohutuse seisukohalt hea. See on vist esimene selge mõte, mis mulle pärast väljahüpet pähe tuleb. Õnneks vabanen selle teadmise mõjul hetkega esimeste sekundite kangestusest, asun kiiresti asendit kohendama, hoian jalgu tugevamini koos ning põlvest kindlalt kõverdatud. Asendi stabiliseerimisega tegeleb tõenäoliselt ka instruktor minu kohal, mistõttu kiiresti, oletan, et paari sekundi pärast, on kõik korras.

Pärast asendi stabiliseerumist leian end vaatamas pilvi meie all, mis päikese säras näivad hõbevalgetena. Pilvedest veel allapoole jääb tunduvalt tumedam maapind. Silm tabab tumeda metsa ja veidi heledama heinamaa piiri, millele lisab toone pilve varju ja päikeselaigu piir. Jälgin seda tõelise imetlusega, märgates samal ajal õhuvoolu, mis on nii tugev, et paneb näonaha lainetama. Mul tekkib tunne, nagu kisuks see tihedalt kinnitatud prillid kohe-kohe eest.

Kaamerasse vaatamise asemel imetlen pilvi meie all

See ongi nüüd vabalangemine, mida olen palju kordi filmides näinud ja mõttes ette kujutanud. Ja kui valed ning kahvatud, lausa tühised tunduvad ka kõige pöörasemad ettekujutused selle kõrval, mida tegelikult tunnen! See ei ole mingi rahulik lendamis- või hõljumistunne pealpoolpilvi valitsevas vaikuses. Tajun kogu kehaga meeletut kihutamist, millega kaasneva õhuvoolu tõttu kõrvus tekkiv kohin ja vihin on nii tugev, et summutaks kahtlemata ka kõige tugevamad helid. Seda kihutamist ei anna võrrelda mitte millegi maapealsega. Ainus selge tunne ongi pöörane kiirus, mitte mingit langemis-,liikumissuuna- või isegi ajataju ei ole. Näen maapinda ja säravvalgeid pilvi meist tükkmaad allpool, kuid ei saa esialgu üldse aru, et need lähemale tuleks. Mul on tunne, nagu oleksin mingis omaette tühjas maailmas pealpool pilvi, kus minu lennul puudub igasugune algus või lõpp-punkt ning kus minu pöörast liikumiskiirust ei suuda mitte miski mitte kunagi peatada.

Emotsioonid ja tunded on enneolematult võimsad, samas ebamäärased ja omavahel tugevalt segunenud. Kogen midagi, mille olemasolu võib ette kujutada ja uskuda ainult see, kes on selle ise läbi teinud. Imetlen avanevat vaadet, mis on äärmiselt kaunis, kuid samas nii sürreaalne, et tekkib tunne, nagu viibiksin mingis väga kummalises unenäos. Samal ajal olen täiesti veendunud, et olen ärkvel, ehkki veidi uimane emotsioonide tulvast ja adrenaliinist. Hirmu mul otseselt ei ole, kuid päris kindlast tundest on asi samuti kaugel. Sestap hoian vabalangemise ajal kätega enda ümber kinnitatud rakmetest, ehkki tegelikult on mul lubatud pärast asendi stabiliseerumist käed ka välja sirutada ja langeda tõelises langevarjuri asendis.

Pöörane kihutamine on juba mõnda aega kestnud, kui pilved, mis enne paistsid kaugel meie all liikumatud, hakkavad meile pikkamööda lähenema. Nüüd, kus hakkan pilvi nägema järjest enam horisontaalsuunast, küljelt mitte ülevalt, varjavad lähemate pilvede tipud nende taha jäävad pilvevahed ning kogu hajus pilvisus näib mõne hetkega sulavat kokku millekski ühtse pealt veidi kobrutava valge kihi või vaiba taoliseks. Pilvevahesid ja maapinda võib nüüd näha vaid meie lähemas ümbruses, otse meie all.

Lähenevaid pilvi jälgides silman ka kaamerameest

Lähenevat pilvekihti vaadates ajan pead järjest enam kuklasse. Kui enne unustasin ennast vaatama allasuunas, siis nüüd pööran pilgu enam horisontaali. Koos sellega märkan viimaks ometi ka kaamerameest, kes on meiega kaasa hüpanud meie lendu jäädvustama. Kogu eelnenud langemise ajal polnud minust vist küll muud peale jäänud, kui lendurimütsiga kaetud lagipea. Nüüd siis vaatan mitu sekundit kaamerasse. Õigemini jälgin üsna väikest, kuid siiski selgelt nähtavat tumedat inimsiluetti minust vähemalt mitukümmend meetrit eemal pilvede taustal. Näen selgelt, et ta püsib meiega ühes tasandis, samal kõrgusel kõigi nende sekundite jooksul.

Kihutamine läbi pilvekihi (all vaade Rapla linnale)

Langeme nüüd läbi pilvekihi, kaameramees eemaldub vaikselt aga järjekindlalt horisontaalsuunas, kuna kõrguselt jääb ta jätkuvalt meie suhtes paigale. Tean, et umbes pilvede kõrgusel on varju avamise aeg, sellele viitab ka kaameramehe eemaldumine meist. Olen veendunud, et just neil hetkedel tegeleb instruktor minu kohal varju avamisega. Ootan avamisraputust juba hetkest, kui pilvede ülapiiri kõrgusele jõudsime. Mõned sekundid kannatust, oleme juba jõudnud pilvedest pisut madalamale. Peakohal tekkib mingi kohin, langemine muutub rappuvamaks, ilmselt pidurdame juba. Rappumise sees on tugevamaid tõukeid ja pidurdusi, jõuan rohkem kui korra arvata, et nüüd on täielikult avanenud. Siis aga kuulen eriti tugevat heli, midagi jämeda pahvaka või plaksaka taolist, samal ajal raputus ja tõmme, mis mitmekordselt ületab kõik eelnenud. Enam ei ole me horisontaalses vabalangemisasendis, vaid näen oma jalgu rippuvat kaugel all oleva metsa latvade suunas. Karjuma just ei hakka, aga mõnevõrra kergem tunne küll. Ikkagi avanenud!

Pilved on jäänud meist ülespoole, maapind on meie all täies hiilguses. Äärmiselt ilus, huvitav ja veider vaade. Tunnen end ikka veel mõnevõrra ebakindlalt. Instruktor lohutab, et meil on peakohal langevari, mis on täielikult avanenud. Ajan pea kuklasse ja näen sinise taeva taustal meist mitu meetrit kõrgemal lehvimas ilusat punast varju. Tõeliselt kena ja julgustav vaade.

Korrigeerime mõnevõrra minu asendit instruktori küljes, seda parema maandumise huvides. Seejärel lasen käed viimaks rakmete küljest lahti ja tunnen end vabamalt. Heidan esimese pilgu pärast väljahüpet oma käel olevale altimeetrile. See näitab meie kõrguseks umbes kuussada meetrit. Veidi veel ja instruktor teeb varjuga järsu pöörde, mille käigus meie kui selle all rippujad saame tunda päris võimsat kesktõukejõudu, samuti suureneb mõneks hetkeks tuntavalt meie langemiskiirus. See võtab tunde korraks päris kõhedaks. Samas on tegu väga vajaliku manöövriga, kuna nüüd pöörame end lennuvälja suunas, kuhu hakkame maanduma.

Mõni hetk hiljem leiab mu pilk metsade ja lagendike keskelt lennuvälja üles. See on peaaegu otse meie all ning uskumatult väike. Näen parajasti maanduvat lennukit, kuid ei tea, kas see on sama, mis meid üles viis. Parkla koos kõigi seal olevate autodega on nagu suur täpp, kust üksikud autod vaevu eristuvad. Väga pisikesed näivad ka varjude pakkimise ja varustuse telgid lennuraja ääres, inimesi silm veel ei eristagi. Samal ajal silmame meist mõnevõrra eemal ka teisi langevarjureid. Õigemini näen ma suhteliselt suurte vahemaade tõttu vaid nende värvilisi varjusid, mis õhus liuglevad.

Saan instruktorilt käsu maandumisasendit proovida. Pean kätega jalgade alt kinni hoidma ja jalad horisontaalasendisse tõstma. Teisel katsel see mul ka õnnestub. Selline asend on maandumisel väga vajalik, kuna vastasel juhul puudutavad minu jalad esimesena maad ning meie paarisajakilose koguraskuse all need tõenäoliselt ka murduvad. Kõrgust on selle kõige peale meil veel paar-kolmsada meetrit. Lennuväli on nagu peopesa peal meie ees. Hulga ehtsam ja võimsam vaade kui parimad õhust tehtud fotod, mida Maa-ameti koduleheküljelt leida võib. Jälgin lummatult, kuidas sipelgatena paistvad langevarjurid meie all lennuväljale maanduvad ja oma varjud kokku korjavad.

Veel üks kerge pööre ja oleme näoga vastu tuult. Saan käsu maandumisasend sisse võtta ning näen juba õige lähedal olevat maapinda. Algul läheneb see kiirelt, kuid mida lähemale me sellele jõuame, seda aeglasem on meie langemine. Osav pidurdus instruktorilt ning maandume täiesti sujuvalt, ei mingit raputust ega kukkumist. Hetk hiljem olen rakmetest lahti päästetud ja ajan end jalule. Käepigistus ja õnnitlused instruktorilt minu elu esimese langevarjuhüppe puhul.

Käepigistus ja õnnitlused instruktorilt

Suundun juba kursusekaaslaste juurde, õnnelik ja rahulolev nägu peas. Pikka muljetamist ei ole. Instruktor kinnitab minult maha võetud rakmed kursaõe külge ning peagi on tema kord lennukisse minna. Meie kursavennaga vaatame maapealt pead kuklas ja binokliga, kuidas ka tema õnnelikult ja pehmelt maandub. Seejärel teeb oma hüppe ära ka kursavend. Temagi on äärmiselt rahul. Kogu meie väike loodusgeograafide kursus on ühel päeval oma esimese langevarjuhüppe sooritanud.

Kursaõde on õnnelikult maandunud		Kursavend on maandumisasendi sisse võtnud

Seega võin öelda, et ehkki olin seda päeva juba mitu kuud mõningase ärevuse ja isegi hirmuga oodanud, sujus kõik suurepäraselt ning me kõik saime võrratu elamuse. Sõnad “vabalangemine” ja “langevarjuhüpe” omandasid meie jaoks hoopis uue värvika tähenduse. Nüüd oskan nende taga näha täiesti omaette erilist ning äärmiselt huvitavat maailma. Maailma, millest Te seda teksti lugedes ilmselt mingi ähmase ettekujutuse saite, kuid mille kogu ilu, võlu ja värve ei mõista Te enne, kui seda kõike ise kogenud pole.