Lennupäev

Jahe, pilves ja vihmane hommik Tallinnas. Ronime sadamas võistkonnakaaslastega autost välja ning suundume platsile, mille värava kohal ilutseb suur kiri “Lennubaas”. Nüüd siis on see kauaoodatud päev käes, täna siis toimubki 1. Tallinna lennupäev. Arvestades halba ilma ja seda, et meie lennumasin on alles pooleli, pole see teadmine just kuigi lohutav.

Kell on kaheksa paiku hommikul kui meie võistkond Lendavad Geograafid jõuab oma vihmas vettiva lennumasina juurde, mida eile õhtul kella seitsmest öösel poole kaheni kokku panime. Masin pole veel kaugeltki lennukorras. Selle suur kolmnurgakujuline kilest tiib on alles pooleli ja kinnitamata, lamades asfaldil nii, nagu selle öösel sinna jätsime. Sadanud vihmast on kilele tekkinud hulgaliselt veeloike. Niisiis üritame esiteks seda enam kui kolme meetri pikkust ja viie meetri laiust monstrumit vee maha voolamise eesmärgil kallutada. Neljakesi saame sellega ka edukalt hakkama, tiiva sõrestik küll paindub ja korra ka ragiseb, kuid jääb siiski kenasti terveks.

Edasi asume kilede liite- ja kinnituskohti teipima. Eile kohale sõites Türile unustatud suur teibirull tekitas öösel masendava teibipuuduse. Õnneks saime kursavennalt, kelle juures ööbisime, suure rulli head teipi. Selle abil lõpetame nüüd töö, mis öösel pooleli jäi. Seejärel tõstame auto kastist maha meie masina lendava ja ujuva komponendi. See koosneb minu töökaaslase vana jalgratta raamist koos sadula ja tagarattaga, puitkonstruktsioonist ning veel neljast vana vanki rattast ja neljast väiksemast prügikasti rattast. Ujuvuse tagamiseks on kahel pool puitraami küljes paarikümnest kokku teibitud plastikpudelist valmistatud ujukid. Tiiva kinnitamiseks puitraami külge on kuus peenikest vasktoru.

Viimased viimistlustööd

Pärast mõnigast pusimist ongi tiib masina külge kinnitatud. Vähemalt selles osas võib nüüd kergemalt hingata, et meie masin on koos ja võistlusvalmis. Nii me arvame sel hetkel. Tegelikkuses astub meile peagi ligi masinate turvalisuse kontrolliga tegelev mees, kellele kohe üldse ei meeldi ühe kinnitustoru asukoht otse sadula ees piloodi peast eespool. Nõustun üldiselt, et niimoodi sellega starti minna ei saa, kuna suure hooga vastu vett paiskudes oleks mu pea ilmselt momentaalselt vastu kõnealust toru. Üritan siis selle toru üldse ära võtta, aga tundub, et ilma selleta ei pea ka ülejäänud viis kinnitust vastu ja tiib võib mulle peale vajuda. Lõpuks puurin augu ja kinnitan toru alumise otsa eesmise vasakpoolse kinnitustoru külge. Nii on lennu ajal minu pea ees täiesti vaba ruum, vajadusel saan masinast otse välja paiskuda. Selline lahendus sobib ka ohutuskontrollile ja stardiloa me saame.

Hommikupoolik on jätkuvalt jahe ja vihmahoogudega. Vähemalt on meie lennumasina tiib nagu suur vihmavari, mille alla kõik neljakesi tugevamate vihmahoogude ajal kenasti mahume. Lennubaasiks nimetatud plats on kõikvõimalikke leiutisi üsna täis. Võistkondi on kohal ligi nelikümmend, igaüks oma masinaga. Üldiselt on meie deltaplaani laadne mustast kilest tiivaga leiutis paljude teiste seas üsna tagasihoidlik. Meist ühel pool on hiiglaslik lipuvärvides deltaplaan, teisel pool on samuti kolmnurkse tiivaga lennumasin, mille tiiva üks nurk on otsapidi praktiliselt koos meie masina tiiva nurgaga. Niiet ruumi pole platsil just ülearu palju.

Võistkond Lendavad Geograafid täies hiilguses

Ega mul tegelikult polegi eriti aega teiste lennumasinaid lähemalt vaadata või uurida. Olen oma võistkonna kapten ja lennumasina piloot. Mõtted keerlevad tahes tahtmata eesootava lennu ning veel enam maandumise ümber. Meie võistkond läheb starti kahekümne kolmandana, ehk võistluse keskel. Ramp, millelt mul tuleb koos lennumasinaga alla sõita, on kuue meetri kõrgune. All on ootamas Tallinna sadama Admiraliteedibasseini kümne meetri sügavused vood temperatuuriga 9 kraadi. Kui rambil on võistkonnakaaslased minust vaid meetri kaugusel ja tõukavad masinale, milles istun hoogu, siis pärast rambi äärelt alla sõitu olen veesuunas langeva masinaga üksi. Ja mul pole aimugi, kas, kuidas ja kui palju see lendab. Võib-olla tuleb pikk ilus liuglemine õhus, aga võib-olla sööstan kohe nina ees tohutu kiirusega vette. Vähemalt oskan ujuda ning korraldajate poolt on ka kiivrid ja päästevestid. Niiet ainus asi, mida tegelikult tõsiselt kardan on see, et jään mingil põhjusel oma masina külge kinni ning ei pääse pärast vette kukkumist pinnale. Kuigi mõistan väga hästi, et sellise asja tõenäosus on kaduvväike, olen sellest siiski hirmutatud.

Võistluse algus on kell kaks pärastlõunal, kuid juba keskpäeva paiku ilmub platsile palju uudishimulikke. Need paar tundi enne võistlust ongi ette nähtud publikule lennumasinate vahel ringi jalutamiseks ja nendega tutvumiseks. Masinate ümber on näha askeldamas ka telemehi kaamerate ja mikrofonidega, kuid meie oma ei näi nende tähelepanu eriti tõmbavat. Ajame kõik selga õhukesed paberilaadsest materjalist tunked. Need on tegelikult mõeldud kaitseriietuseks ehitajatele-maalritele, kuid meie kleebime nende peale oma võistkonna logod.

Kella üheks on korraldajad peatelki kokku kutsunud kõigi võistkondade piloodid. Lähen koos võistkonnakaaslasega juhuks, kui ise mingil põhjusel siiski lennata ei saa. Ega seal midagi erilist tegelikult ei räägita. Ainus oluline info on see, et pärast vette maandumist tuleb parem käsi üles tõsta märgiks, et kõik on korras. Seejärel sõidab kohale päästemeeskond ja tõmbab võistlejad veest välja. Kõik tundub lihtne ja turvaline, aga mingi hirm närib ikka sees.

Võistkonnakaaslane, kellel õnnestus töölt kalipso saada, keeldub seda jätkuvalt mulle laenemast ja kavatseb ise sellega sisse hüpata. Tekkib juba soov hoopis tema piloodiks panna, millega ta ka nõus on. Kuid samas ei taha ma seda teha, kuna soovin iga hinna eest lennuelamust ise kogeda, lõppegu see või jäisest veest haigeks jäämisega. Niisiis olen vahetult võistluse eel kindel piloot.

Kell kaks päeval see siis algab. Kõigepealt kamandatakse kõigi võistkondade kaptenid rambile, mis on ühtlasi ka lava. Seejärel loetakse võistkondade ja kaptenite nimed järgemööda ette, jookseme siis oma nime ajal üle lava ja lehivtame publikule, keda on basseini kahele kaldale juba hulgaliselt kogunenud. Saan viivuks aega ka rambi servale minna ja vaadata alla kohast, kust mõne aja pärast lennumasinaga alla kihutan. Ei tundugi nii hirmus kõrge, hüppetornist järve olen ka varem hüpanud. Seda muidugi suvesooja veega ja ilma lennumasinata, niiet mingi hirm kindlasti jääb.

Esimesed masinad juba sõidavad vette, kui võistkonnakaaslasega auto juures õhukesed dressid selga panen ja kingad tenniste vastu vahetan. Sellises riietuses vähem kui kümne soojakraadiga ja üsna tugevas tuules on muidugi jahe, kuid vette kukkudes peaks õhuke kerge riietus parem olema. Kell läheneb kolmele. Vihma enam ei saja, pilvede vahelt on ka selget taevast ja ajuti päikestki näha. Samal ajal idakaarte tuul jätkuvalt tugevneb. Hoian pidevalt vähemalt kahte võistkonnaliiget meie masina juures. Tugevamate iilide ajal tuleb seda kinni hoida, muidu see lihtsalt veereks minema.

Kell on veidi kolm läbi kui meie masin kutsutakse stardijärjekorda. Meie ees on viis-kuus võistkonda. Kuna järjekord kulgeb rambi tagumisest otsast eemale, ei õnnestu mul endal näha ühegi masina lendu. Mingit infot saan vaid päeva juhtide Peeter Oja ja Hannes Võrno kommentaaridest, mis valjuhäälditest üle kogu ürituse ala kõlavad. Momendil on pikim lend veidi üle kümne meetri. Mõttes loodan seda ületada. Samal ajal näeme vaeva, et aina raevukamaks muutuvad tuuleiilid meie masinat veel enne starti ära ei lõhuks.

Meie ees ootab veel paar võistkonda, kui kästakse selga panna päästevarustus. Sobiva päästevesti leian endale kiiresti, kiivriga läheb veidi kauema aega, kuna millegipärast pole kahel esimesena ettejuhtuval kiivril korralikku kinnitusrihma. Kolmandal katsel saan siiski korraliku ning olengi stardiks valmis. Oleme juba päris rambi ees. Meist eespool on juba poolel teel rambile võistkond Laev Nimega Lennuk. Mitme meetri pikkune hõbebaperiga kaunistatud viigikingilaeva meenutav paat ning deltaplaan selle peal. Igati vägev masin, mille kujunduse eest annab žürii maksimumpunktid. Seisame ise juba poolel tõusul rambile, kui nende laev kurbliku muusika saatel liikuma hakkab ja meie vaateväljast kaob. Loetud minutite pärast on meie kord, saabub hetk, mil pean rambilt alla kihutama, teadmata, millega see lõppeb. Olen sellega juba mõttes leppinud ning võtan asja rahulikult, pabistan ja kardan tunduvalt vähem kui enne. Sama ei saa öelda aga minu võistkonnakaaslaste kohta. Üks tüdruk väriseb silmnähtavalt.

Valjude emotsioonide ning kommentaaride järgi saame teada, et Laev Nimega Lennuk meie ees on sooritanud tõeliselt vägeva lennu. Oma kahekümne kolme meetriga ületavad nad mäekõrguselt kõiki eelnenud võistkondi. Žürii on muidugi samuti vaimustuses ja annavad neile lennueelse show eest samuti maksimaalsed punktid. Ja siis, otse uue liidri järel tuleb meie etteaste.

Liigume koos masinaga rambi algusse. Lennumasina eest saame punkte veidi üle keskmise, mis on meie masina üsna tagasihoidlikku välimust arvestades suhteliselt hea tulemus. Seejärel tuleb meie pooleminutiline stardieelne show, mis nagu punktidest hiljem selgub, eriti peale ei lähe. Tekitame algul pahvaka suitsu ja tuld, misjärel loobime lendu tosinkond kilest langevaru. Osad neist jäävad päris pikalt õhku hõljuma ja jõuavad tuules isegi publiku kohale. Žürii asub aga päris kaugel ja jälgib kogu ettevõtmist telepildilt, mis on keskendunud laval toimuva näitamisele. Osalt ilmselt seepärast meie lendavad langevarjud neile ka erilist muljet avaldada ei saa.

Ja siis see hetk tuleb. Ronin show lõppedes kiiresti lennumasina sadulasse ja võistkonnakaaslased hakkavad mulle hoogu lükkama. Algul on kõik hästi, oleme juba rambi otsale lähenemas, kui äkki märkan masina kiiret kaldumist vasakule. Sekundi-paariga on mul tunne, et kukun enne rambi otsa kõige täiega hoopis selle vasakult servalt alla. Mõtted on täiesti segamini, mõtlen stardi katkestamisele, lasen parema jala maha lootes masinat pöörata. Paremale pööramiselega tegelevad kogu jõust ka võistkonnakaaslased minu taga. Pööre õnnestub niivõrd, et jään rambile, kuid saan selgelt aru, et kiirust võttis kogu see jant mul tublisti vähemaks. Ja samal ajal näen rambi serva juba siinsamas enda ees. Hetk hiljem olengi koos masinaga üle ääre.

Vähem kui sekund pärast starti vajub masina nina alla ning algab kihutamine vee suunas (aitäh Taunole selle dramaatilise foto eest)

Enam ei näe ma enda alla rampi, vaid mitu meetrit minust allpool paistab masina üsna hõreda konstruktsiooni vahelt rohekashall lainetav veepind. Mõistan, et nüüd on see samm  tehtud, tagasiteed ei ole enam. Jääb vaid üle oodata, millega see lend lõppeb. Esialegu on veepind kaugel ning tunnen end isegi üllatavalt hästi. Seda toetab ka esialgu üsna heas horisontaalasendis püsiv masin. See rõõm on siiski üürike, kestes alla sekundi.

lmselt liiga väikese kiiruse tõttu ei võta tiib siiski korralikult tuult alla. Veel enne tunnen, kuidas kogu kupatus ettepoole kaldub ning nina umbes neljakümne viie kraadise nurga all vee suunas pöörab. Kus nüüd alles läheb sõiduks! Leian end järjest kasvava kiirusega hallika veepinna suunas kihutamas. Sisimas on veel mingi lootus, et kasvava kiiruse mõjul võtab kogu kupatus tuule alla ja hakkab vee lähenedes rohkem liuglema. See lootus on kadumas siis, kui mu kiirus muutub juba nii suureks, et tunnen kõrvus tugevnevat tuule vuhinat. Veepind läheneb kohutava kiirusega. Tahan end masinast ettesuunas välja tõugata, kuid avastan, et tohutu kiirenduse tõttu vee suunas ei ole mul jõudu seda teha, kiirendus surub mind masina sisse. Vesi on juba siinsamas, nüüd läheb karmiks. Viimane mõte on nägu rohkem ära pöörada ja kiivriga kaetud pealaega vastu vett kukkuda. Aga selleks on liiga hilja.

Võimas löök vastu nägu ja lendan masinast ettesuunas välja ilma, et ise midagi mõelda või tunda jõuaks. Olen vee all, kuid vaatamata avatud silmadele ei näe enamat, kui valget veidi säbrulist massi suure kiirusega mööda kihutamas. Olen oma kukkumisest tekkinud vahupilves. Sekund-paar hiljem tõukab päästevest mu jõuliselt pinnale. Veepind mu ümber on nii madalalt vaadates mustjashall, kümmekond meetrit eemal hulbib vees kalipsoga sisse hüpanud võistkonnakaaslane. Lennumasinat ma ei panegi tähele. Ajan kordamööda mõlemad käed püsti ja näen eemal päästepaati, mis mõnekümne meetri kauguselt meie suunas sõitma hakkab.

9-kraadised veemõnud (aitäh Taunole ka selle foto eest)

Samal ajal hakkan tundma üheksa kraadise vee ebasõbralikke mõjusid. Esimesel paaril sekundil on see tavaline külmatunne, mis järgenva paari sekundiga muutub tugevaks külmaks. Olen vees viibinud ehk kümme sekundit, kui külmatunne on juba nii tugev, et seda võib juba valuks nimetada. See on kummaline tuim valu, mis haarab vees oleva kehapinna kiiresti kogu selle ulatuses. Kuigi valu on tuim ja mitte tugev, on väga ebameeldiv just selle laiahaardelisus. Igal juhul tekkib kiiresti isu iga hinna eest sellest külmast veest välja saada, lähenev päästepaat näib venivat.

Siiski on paat nüüd kohal, üle paadi ääre visatakse köisredel, millest kiiresti haaran. Ega mul endal eriti ronida ei lastagi, päästjad haaravad mul kahelt poolt kätest ja olen kiiresti paati tõmmatud. Peale verise nina ei paista mul midagi viga olevat. Istun nina kinni hoides paadi teise serva, kui mu võistkonnakaaslane veest välja tiritakse. Seejärel läheb sõit kalda suunas. Vaatamata läbimärgadele riietele, alla kümne kraadisele õhutemperatuurile ja parajale tuulele on mul alates veest välja tõmbamise hetkest mõnusalt soe, lausa palav. Kaldal saan igaks juhuks kohal olevast kiirabiautost mingid tropid ninna. Seejärel mõtlen minna tünnisauna, kuid seal pole kedagi ning kuna mul on jätkuvalt vähemalt soe tunne, lähen auto juurde kuivi riideid selga ajama. Saan auto kõrval vaatamata jahedale ilmale riided vahetatud ilma, et mul külm hakkaks. Seejärel suundume võistlejate telki, kus jälgime tuulevarjus võistluse lõpuosa ekraanilt.

Saan teada, et meie või siis minu lennu pikkus oli seitse meetrit. Vaadates teisi lende polegi see tegelikult halb tulemus. Võib öelda, et pool, isegi kaks kolmandikku kõigist masinatest pöörab sarnaselt meie omaga kiiresti nina vee suunas ja maandub kuhugile kuue ja kaheksa meetri vahele. Näeme ka ühte starti, kus masin juba rambil ümber kukub ja seejärel kuidagi siiski üle ääre lükatakse. Lennu pikkuseks mõõdetakse rekordiliselt lühike üks meeter.

Kella viie paiku on võistlus läbi. Autasustamisele meil asja ei ole, kuid üldiselt oleme õnnelikud ja rahulolevad, eriti muidugi mina. Lend on tehtud ning uus ja huvitav elamus saadud. Nagu järgmised päevad näitavad, ei tekitanud see jäine suplus mu tervisele vähimatki probleemi. Ainult nägu õhetas paar päeva vastu vett kukkumisel saadud hoobist. Samal põhjusel oli ilmselt kael veidi kange.

Kuigi kokkuvõttes kujunes meie võistkonna koht üsna tagasihoidlikuks, arvan jätkuvalt, et osavõtt esimesest lennupäevast oli igati õige. Loodan, et ka järgmisel aastal korraldatakse selline üritus ja kavatsen kindlasti osaleda. Arvan, et nägime ja kogesime sel aastal piisavalt, et järgmisel aastal juba kõrgete kohtade pärast võistelda.