DENIS DIDEROT draamateoreetiku ja romaanikirjanikuna

Lugeda:
Diderot, Jacques le Fatalist (soovituslik)
Diderot, Rameau' vennapoeg. - Akadeemia 2003
Jan Blomstedt, Diderot ja valgustatud süütunne. - Vikerkaar 11/12 1999, lk 140-149

Denis Diderot (1713-1784) esteetilised vaated

I Diderot' geeniusekontseptsiooni muutumine

Entsüklopeediaartiklis "Génie": Geenius suudab looduse poolt kaasa antud kujutlusvõime ja tundlikkuse (sensibilité) abil aimata nähtumuste taga varjatud seoseid (rapports) ning näha neis seoseis asjade üldist korraldust (ordre universel des choses), ühtsust, milles peitub ilu. Geeniuse tähelepanuväärseimaks tunnuseks peab Diderot sisseelamisvõimet, mille abil geniaalne inimene asju ette kujutab ja neid veenvalt oma kunstis edasi annab.

Kirjutises "Le paradoxe sur le comédien"/ Paradoks näitlejast: Geeniusekontseptsiooni ümberpööramine. Diderot kritiseerib geeniuse patoloogilist ülitundlikkust. Geeniuse sisseelamisvõime viib individuaalsusest loobumiseni, välistab teadliku kunstiloomise, kaotab loominguks vajaliku distantsi. Siit järeldus: näitleja on seda parem, mida vähem ta seesmiselt läbi elab enda poolt kehastatava tegelase tundeid. Tõeliseks looduse jäljendamiseks (imitation de la nature), mis on tegelikkuse illusiooni (illusion du vrai) eelduseks, on võimeline vaid distantseerunud mõistus, mitte oma rolliga samastunud sensibilité.

II Teatriteooria

Sõnakunsti ülesanne D järgi: kaotada ära distants kunsti ilu ja tegelikkuse tõe vahel, luua tegelikkuse illusioon. Selleks tuleb võimaldada vaatajal identifitseeruda tegelaste mõtte- ja tundemaailmaga.

Diderot uue zhanri - genre sérieux (tõsine zhanr) - teemaks on kodanlik teadvus. Draama peab näitama kodanliku maailma vastuolusid, kuid nii, et neis avalduksid universaalsed inimlikud tõed.

Tegelaskuju individuaalsus ja tüüpilisus: draamakarakteri peavad määrama tingimused (conditions) nagu seisus, elukutse jne. Individuaalne karakter peab esitama condition'ist tulenevat tüüpilist, peab peegeldama reaalseid ühiskondlikke olusid, olles samal ajal individuaalne.
Dramaatilise kollisiooni probleem: Diderot loobub karakterite kontrastist, millest klassitsistlikus teatris tulenesid kollisioonid (konfliktsituatsioonid). Konflikt peab tulenema condition'ide erinevusest, tegelaste huvide kokkupõrkest. Draamakirjanik peab viima kodanliku maailma vastuolud teatud eriliste situatsioonide kaudu isiklike kollisioonideni, millest nähtub üldine inimlik tõde.

III Diderot jutustusteooria

Novellis "Les deux amis de Bourbonne"/Kaks sõpra Bourbonne'ist (1770) eristab Diderot kolme jutustuslaadi:

a) conte merveilleux (imepärane jutustus), mille tõde on hüpoteetiline, mille sündmustik leiab aset imepärase sfääris ja ei lähene tegelikkusele (Homerose, Virgiliuse eepostes);

b) conte plaisant (naljakas jutustus), kus ei taotleta tõde ega tõe illusiooni, tegemist on vaid fantaasiamänguga, kujutluse sfääriga (La Fontaine-i laadi värssjutustused);

c) conte historique (ajalooline jutustus), realistlik jutustus, mille teemaks on vérité rigoureuse (halastamatu tõde)(nt. Cervantes).

Võimalused reaalsuse astme (tegelikkuse illusiooni) suurendamiseks ja autori-lugeja vahetuks kommunikatsiooniks:

  1. mina-jutustus;
  2. dramatiseerimine (dialoog);
  3. autori eriline funktsioon ja hoiak lugeja suhtes. Autor ei seisa lugeja suhtes kaugel, vaid peab olema lugejaga vahetus suhtes, et suuta teda veenda, liigutada, panna kaasa tundma ja panna ta jutustatuga samastuma.

IV Diderot' romaanid:

  1. La Religieuse/Nunn, 1760, ilmunud 1796. Monoloogiline kiriromaan, mille peategelane (Suzanne) jutustab oma läbielamisi minavormis kirjades (adressaat markii Croismare).
  2. Le Neveu de Rameau/Rameau vennapoeg, 1762, ilmunud 1832. Teemaks antinoomiad: moraalsus-amoraalsus; kunsti kasu - kunsti kunsti pärast; ratsionaalselt ohjeldatud geenius - génius fatal; kodanik - boheemlane; indiviid - ühiskond, determinism - vabadus.
    Hegeli interpretatsioon: Rameau teadvus - lõhestunud teadvus, mis kannab endas ajaloolist dialektikat.
  3. Jacques le Fataliste et son maître/ Fatalist Jacques ja tema isand , 1773, ilmunud 1796.

Kolm orgaaniliselt seotud tähendustasandit:

  1. sotsiaalne. Isanda ja tema teenri Jacques'i suhe;
  2. filosoofiline. Fatalismi ja tahtevabaduse probleem;
  3. esteetiline (jutustusteoreetiline). Antiromaan, mille tunnuseks on loobumine kõiketeadvast autorist, lugeja kaasamine tegevuskulgu, ajavormina eepiline olevik eesmärgiga kaotada lugeja-autori distants jutustatava suhtes.

Loenguteemad