Tuleb rõhutada, et sidusõppe infovahetusmeetodid ei piirdu üksnes õppija ja arvuti vahelise interaktsiooniga. Iseäranis seetõttu, et paljude uuringute kohaselt on oskuste arendamine infotehnoloogilise toe abil enamikes ettevõtetes korraldatud sõltumatu õppena. Õppija ja arvuti vaheline infovahetus ning õppija ja aine vaheline infovahetus on sidusõppe puhul loomulikult põhjendatud. Ent kui sellega asi piirduks, siis muutuks kõik peagi liialt piiratuks. Niisugune variant toimiks vaid üksikute õppijate puhul, sest sedasorti kursus nõuab tohutut enesedistsipliini.

Seepärast on tähtis vaadata inimestevahelisi interaktsioonivõimalusi pisut lähemalt. Selles võivad esineda järgmised suhted:

Iga õppija kasutab loomulikult erinevaid interaktsiooni meetodeid oma äranägemise järgi. Kui õppija saadab eksperdile (õppijast eksperdile) e-kirja ja saab vastuse, siis on tegu suhtlemisega. Kui tuutori meeskond kavandab koos kursust, siis on tegu koostööga. Konkreetset ülesannet puudutav tihe, siduv koostöö ning lühike videokonverents, kus tuutor annab ülevaate kõigile huvitatud osalejatele, on erinevad asjad.

Tähtis on analüüsida juba kasutusel olevaid infovahetusmeetodeid ja meetodeid, mida võiks kasutada siduskursuse hüvanguks. Kui siduskursuse jooksul võetakse kasutusele uusi infovahetusmeetodeid, siis veendute ise, kui oluline on infovahetus kursuse jaoks.

Infovahetusmeetodid tuleb kujundada õppijate ambitsioonidele, vajadustele ja huvidele vastavaks. Kasutada tuleb paljusid erinevaid infovahetusmeetodeid ning tuua esile nende eelised ja puudused.

Vt ka punkte 2.3.2 ja 2.3.3 rühmatöö olemuse ja rühmatööga seotud ootuste kohta.