Kondensjäljed ja joonpilved

Viimastel aastatel on kondensjälgede (ingl k contrails) ehk joonpilvedega haakuv vandenõuteooria (chemtrail) kogunud kiiresti populaarsust ja seda ka Eestis. Seetõttu otsustasin teha eraldi lehekülje, mis on pühendatud kondensjälgedele, kuid puudutan ka näiteks halosid. Kõik fotod on autori tehtud, kui pole märgitud teisiti.

Alternatiivne arvamus ja lühianalüüs sel teemal: http://pr.pohjarannik.ee/?p=7393. Viimase kohta veel niipalju, et lingitud kirjutises on juba viidatud "veale/ebatäpsusele", nagu teise maailmasõja ajal need lennukid, millel pilv taga, on tegelikult pihta saanud lennukid, mis kukuvad kohe alla. Foto pealt pole lihtsalt seda aru saada, aga filmides on see efekt selgelt jälgitav. See näitab vandenõu pooldajate kindlameelsust, et tol ajal ei saanud olla püsivaid ja laienevaid kondensjälgi, vaid selle asemel püütakse seda selgitada millegi muuga, nagu lennukite allakukkumisega. Vaata ka http://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-2012474/WW2-Allied-bombing-raids-caused-havoc--climate.html

*Mis on kondensjälg ehk joonpilv ja kuidas see tekib?
Kondensjäljed on inimtekkelised pilved, mis võivad tekkida õhusõiduki lendamise käigus kahel moel:
a) esimesel juhul on põhjuseks õhusõiduki mootorist pärinev veeaur, mida paiskub õhku põlemisprotsessi käigus[1]. Kuna lennukõrgusel on õhk väga külm ja õhurõhk võrreldes maapinnal olevaga märksa väiksem, üleküllastab väljuvates heitgaasides olev veeaur lokaalselt õhu ja võib ümbritseva õhuga segunedes põhjustada kondenseerumist. Tekkinud veepiisakesed muutuvad kiiresti jääkristallideks[2], mida näemegi pilvetriibuna. Kondensatsioonituumadena käituvad heitgaasides olevad tahma- ja muud osakesed, mille rolli pole veel täpsemalt uuritud. Kui ümbritsev õhk on suhteliselt soe ja väga kuiv, aurustub jälg kiiresti ning maapealne vaatleja ei pruugi midagi märgata. Seda tüüpi kondensjäljed tekivad üksnes väga külmas õhus tropopausi lähedal, kus temperatuur on aasta ringi –40˚...–65 ˚C. Sedasi tekkinud jälgi nimetatakse heitgaasitekkelisteks kondensjälgedeks (ingli k exhaust contrails);
b) teise võimalusena võivad kondensjäljed tekkida oludes, kus õhk on praktiliselt veeaurust küllastunud. Sel juhul võib kondenseerumist põhjustada juba väike rõhulangus, mida tekitavad õhuvoolud õhusõiduki propelleri ja tiibade ümbruses: rõhu vähenemine põhjustab temperatuurilanguse, mis võib esile kutsuda kondensatsiooni ja tekitada pilvetriibu. See protsess võib aset leida märksa soojemas õhus, teatud tingimustel juba –15 ˚C juures. Nii tekkinud jälgi nimetatakse ka aerodünaamilisteks kondensjälgedeks (inglise k aerodynamic contrails).
(c) Lisaks neile on pakutud ka kolmandat võimalust - hübriidjälg, vt http://contrailscience.com/hybrid-contrails-a-new-classification/.

Hübriidjäljed muutuvad Crow´ labiilsuse ilmnemisel sageli kromosoomjateks. 22.4.2013 keskpäeval Tartu kohal

[1] Lennuk tarvitab kütuseks petrooli. Petrool on naftasaadus ehk naftadestillaat, keemias tuntud ainete grupis, mis koosnevad põhiliselt süsinikust ja vesinikust ja mida nimetatakse vastavalt süsivesinikeks. Mootoris toimub mootorikütuse põlemine, ehk süsivesinik ühineb õhuhapnikuga, mille tagajärjel tekivad põhiliselt CO₂ ehk süsihappegaas ja H₂O ehk VESI. Lennuk lendab üle 10000 m kõrgusel, kus on pidevalt temperatuur alla -40°C. Sellisel temperatuuril jahtub mootorist laialipaiskuv veeaur kiiresti, kristalliseerub ja tekib jälg, mida me siin maa peal sabana näeme. Koguseliselt võib seda heitgaasi hinnata sama suureks, kuipalju tekitaksid lennukis olevad inimesed sama vahemaad kaasaegsete ökomotorolleritega sõites.

[2] Viimaste aastate uurimuste järgi muutub veeaur jääkristallideks vahepealse vedela olekuta – sublimatsioon (Kalju Eerme märkus)

Kondensjäljed ja neist arenenud kiudpilvisus 3.7.2010 Kesk-Eesti kohal. Autori foto

Milline on kondensjälgede asend pilvede süstemaatikas ja mis on nende teadusnimetus? Kondensjäljed kuuluvad kas kiud- või kiudrünkpilvede hulka. Kondensjälgede teaduslik nimetus on Cirrus tractus või Cirrocumulus tractus. (Tractuse asemel kasutatakse vahel ka sõna aviaticus.)
Kas ja kuidas mõjutavad kondensjäljed kliimat? Jah, tõepoolest mõjutavad – näiteks selgete päevade hulka mõnevõrra vähendades ja üldpilvisust suurendades. Kondensjäljed muudavad ka atmosfääri kiirguslikke omadusi – ilmselt on neil oma osa selles, et õhutemperatuuri ööpäevane amplituud jääb veidi väiksemaks ja troposfääri albeedo suuremaks, kui need oleksid ilma kondensjälgedeta. Asjaolu, et kondensjäljed katavad aastas 0,07–0,4% taevast, väärib uurimist, mis on nende täpne roll kliimasüsteemis. Seda uurib näiteks NASA.
Kas kondensjäljed on head või halvad? Sellele saan vastata ainult subjektiivselt. Mulle nad meeldivad, sest muudavad taeva huvitavamaks, tekitades vahel üllatava välimusega eriskummalisi kujundeid. Kuna kondensjäljed koosnevad jääkristallidest, kaasnevad kondensjälgedega sageli halod.
Kas kondensjälgede abil saab ilma prognoosida? Jah, saab ikka, sest need annavad informatsiooni troposfääri ülaosas ning tropopausi lähedal valitsevate tuule- ja niiskusolude kohta ning võivad viidata lähenevale lohule või tsüklonile, mille eel kilomeetrite kõrgusel aluspinnast niiskusesisaldus suureneb, toetades niiviisi jälgede teket ja püsimist. Kui kondensjälg on katkendlik, näitab see veeauru ebaühtlast jaotust troposfääri ülapiiril (või olles täpsem: kõrgusel, kus jälg asub).
On olemas ka hajujäljed (ingl k distrail), mis tekivad siis, kui mõni õhusõiduk lendab läbi olemasoleva pilvekihi, milleks on tavaliselt allajahtunud kõrgrünkpilved. Järele jääb tunnelitaoline pilvedeta koht, mis võib soodsatel tingimustel transformeeruda nn pilveauguks (ingl k fallstreak hole, hole punch cloud).

Originaalallkiri: Distrail is the opposite of a contrail. The jet exhaust has caused the thin cloud layer to dissolve (8 December 2005). Allikas

Viimasel ajal on tulnud ettepanek nimetada termin „kondensjälg“ kohmakuse tõttu ümber mõne mugavama ja eestipärasema sõnaga või võtta uus termin vähemalt alternatiivina kasutusele. Lisaks on kurdetud, et sõna „kondensjälg“ võib kergesti tekitada muid, soovimatuid seoseid. Seda illustreeris gümnaasiumiõpilastelt saadud tagasiside, kui küsisin umbes neljakümnelt õpilaselt, mis neil seostub sõnaga „kondensjälg“. Tuli välja, et ligi kolmandikul seostus see kondensjälgede tekkega haakuvate vandenõuteooriatega (ingl k chemtrail).
Kui võtsin ilmahuviliste seltskonnas selle küsimuse arutusele, tuli rohkesti häid ettepanekuid: „triippilv“, „joonpilv“, „lintpilv“ ja „juttpilv“, aga ka „lennukijäljed“. Kuna tegu on ikkagi oskussõnaga, peaks see olema võimalikult tabav ja samas ka (loodus)teaduslik. Seetõttu langes valik „joonpilvele“, mis iseloomustab seda pilve kui väga kitsast ja pigem sirgjoonelist, ent on samas mugav kasutada ja piisavalt loodusteaduslik. Kuna aga sõna „kondensjälg“ on juba juurdunud ja paljud on sellega harjunud, võiks uus oskussõna vähemalt esialgu jääda alternatiivseks sünonüümiks.
Esitasin „joonpilve“ mõiste ka õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2013 koostajatele, kes andsid sellele hea hinnangu ja nõustusid selle lisama veel tänavu ilmuvasse eesti kirjakeelt normivasse sõnaraamatusse. Varem oli keskkonnasõnastikus EnDic sees "kondensjälg", "kondensjoom", mis kirjeldavad seda nähtust eeskätt moodustusviisi järgi (kondenseerumine), seevastu väljapakutud sõna „joonpilv“ kirjeldab just pilve kuju.

*Kondensjälgede ja joonpilvede fenomenoloogia ja selle põhjused. Esitan siin mõne pildi abil kondensjälgede rikkaliku varieerumise välimuses ja kirjutan lühidalt selle põhjustest.

Vasakul: laialivalguv kondensjälg 9.9.2009 Tartu kohal. See joonpilv on muutunud lintjaks ja selle aluselt venivad fotol vasakule väga peened pilveniidid välja. Sellise kujuga jälg tekib siis, kui tropopausi lähedal on õhk niiske ja kaldub aeglaselt tõusma, toetades niiviisi jälje püsimist. Kuna joonpilved koosnevad tavaliselt jääkristallidest, siis on üsna tõenäoline, et need kristallid hakkavad teatud hetkel sademetena välja langema (virga). Ka tavaliste kiudpilvede puhul on see väga sagedane. Tihti on olenevalt kõrgusest õhukihtides õhu liikumise kiirus erinev, ka liikumise suund võib erineda. Nii ongi pildil näha, et langevad jääkristallid on jõudnud kas sellisesse õhukihti, kus õhk liigub fotol vasakule või on küll õhu liikumise suund nii jäljel kui sajujoontel sama, aga kõrgemal asuv jälg liigub tugevama õhu liikumise tõttu kiiremini edasi (fotol paremale) või vastupidi, jälje all on kiirem õhu liikumine, aga fotol vasakule.
Paremal: kondensjäljed kiudkihtpilvede kohal 2.8.2010 õhtul Tallinnast nähtuna. Kiudkihtpilvede alus asus 6,3 km kõrgusel (Harkus seilomeetriga mõõdetud), kondensjäljed aga tunduvalt kõrgemal. Seda näitab ka nende heledam värvus - õhtusel ajal saab pilvede suhtelist kõrgust määrata värvuse ja heleduse järgi: mida kõrgemal asuvad pilved, seda valgemad ja heledamad on need.

Vasakul: seniidikaar kondensjäljel 10.10.2009 Laitse kohal. Halonähtused näitavad alati seda, et atmosfääris on palju jääkristalle, mis peegeldavad ja murravad valgust sarnaselt klaasprismale.
Paremal: huvitav pisut tõmblukutaoline kondensjälg 10.10.2009 Tallinna kohal. Selle kuju võib-olla põhjustatud kahest asjaolust: tegu on hübriidjäljega (vaata), teiseks võib siin oma roll olla Crow' ebastabiilsusel (selgitus allpool pildi allkirjas). Lisaks on näha, et taevast katavad õhukesed kiudkihtpilved (Cirrostratus nebulosus).

Vasakul: kondensjälg kiudkihtpilvede kohal 30.10.2009 Tartus. Kiudkihtpilved asusid umbes 6 km kõrgusel, hatakpilved (Stratus fractus) umbes 900 m kõrgusel (mõõdetud Tõraveres).
Paremal: punavad kondensjäljed 3.11.2009 õhtul Tartust nähtuna. Kui päike on madalal horisondi kohal (loojumas või äsja tõusnud), siis pikal teekonnal läbi atmosfääri jõuab selektiivse hajumise tõttu (eelistatult hajub väiksema lainepikkusega valgus) lühilaineline valgus niipalju hajuda, et esile pääseb pikalaineline valgus, nagu oranž ja punane. See värviski kondensjäljed punaseks.

Teeme korraks vahepeatuse. Selgitan veidi valguse hajumist atmosfääris.
Alustan sellest, miks on taevas sinine. Taevasina põhjuseks on valguse hajumine molekulide kompleksidelt ja õhutiheduste fluktuatsioonidelt, mis on palju väiksemad valguse lainepikkusest. Sellisel juhul hajuvad eelistatult lühemad lainepikkused, mida tuntakse Rayleigh hajumisena. Kui valguse teekond atmosfääris on väga pikk, näiteks päikeseloojangu ajal, siis on sinine ja violetne valgus niipalju jõudnud hajuda, et näemegi õhtutaevast roosaka või punakana. Lühemad lainepikkused lisaks hajumisele ka neelduvad paremini. Seetõttu, mida kõrgemale atmosfääris liikuda, seda enam on alles lühilainelisemat nähtavat komponenti ja seda violetsem on taevas. Teine põhjus taevasinaks on veel: Päikese kiirgusmaksimum on rohekassinises, selle lainepikkusega energiat on spektris enam kui violetset.
Kui hajutavad osakesed on enam-vähem võrdsed (või ka suuremad) hajuva valguse lainepikkusega, siis hajuvad kõik lainepikkused võrdsel määral, mida tuntakse Mie hajumisena. Atmosfääris on selleks mitmesugused suspendeerunud (heljuvas olekus) tolmuosakesed ja veepiisakesed ning just seetõttu näeme näiteks rünkpilvi tavaliselt valgetena või udu piimjalt valkja ja helehallina. Ka väiksematelt laiustelt tulnud sumedas õhumassis on Mie hajumine tugevam, mistõttu taevas näib valkjam.
Kes aga tahab veelgi sügavamale minna ja protsesse vaadelda aatomites või molekulides toimuvate protsesside tasemel, siis on seletus järgmine. Taevasina põhjuseks võiks esialgu pidada valguse hajumist. Kui aga uurida lähemalt, siis selgub, et valgus võib läbida keskkonda kahel moel: kas puhtalt elektromagnetlainetusena või valgus interakteerub (vastastikmõjustub) aineosakestega ja sel juhul neelduvad valguskvandid molekulidelt, mis kiirgavad seejärel samu valguskvante, mis neeldusid molekulidel ja just selles taevasina põhjus seisnebki. Sealjuures neelduvad rohkem lühema lainepikkusega kvandid (sinised ja violetsed), mille kiirgab molekul uuesti välja (sama kvandi, mis neeldus), seega kiiratakse uuesti välja rohkem sinist ja ultravioletset valgust. See on Rayleigh hajumine. Tänapäeval öeldakse sageli hoopiski, et valgus (eelkõige lühemad lainepikkused) hajuvad õhu tiheduse pisimuutlikkuse (fluktuatsioonide) tõttu.

Rayleigh hajumine on elastset tüüpi hajumine, mille korral ei toimu energia ülekannet takistuse ja kiirguse/lainete vahel, ning hajumine sõltub tunduval määral lainepikkusest - mida lühem on valguse lainepikkus, seda tugevamini see hajub. Seega sinine valgus hajub palju enam, kui punane. Selle hajumistüübi tõttu näeme taevast sinisena. Seejuures hajumistsentriteks on õhumolekulide kompleksid ja õhutiheduse kõikumised ehk fluktuatsioonid. Allikas: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Mie_scattering.svg

Vasakul: kondensjälg koos tihedate korratute kiudpilvedega (Cirrus spissatus intortus) 30.6.2010 Tallinna kohal. Selle kondensjälje lugu sarnaneb esimesele fotole Tartu kohal. Tol päeval jõudis läänest Eesti kohale külm front.
Paremal: selle kondensjälje katkendlik ja kõver kuju viitab sellele, et niiskustingimused on ebaühtlased (pane tähele teisi kiudpilvi), lisaks sellele on tuule kiirus ja võimalik, et ka suund on horisontaalsuunas erinev (tuulenihe). Tuulenihe ongi üks sagedasemaid põhjusi, miks kondensjälg väändub. Teiste pilvedega ei pruugi kondensjälje kuju ja katkestused sarnaneda, sest sageli asuvad need erinevatel kõrgustel. Atmosfääris on aga üpris sageli olenevalt kõrgusest tingimused erinevad ja dünaamika olenevalt õhukihist erinev. 17.7.2010 Osmussaare kohal

Vasakul: lühiealised kondensjäljed viitavad sellele, et õhk on kuiv ja kaldub laskuma. See on tüüpiline antitsüklonites, ilmakaart. 7.10.2010 Tallinna kohal
Paremal: 120-kraadine parheelia kondensjälgedes (30.5.2010 Tallinna kohal). Selle halovormi puhul toimub jääkristallides ainult valguse peegeldumine, mistõttu on see värvuselt valge. Rohkem infot: http://www.atoptics.co.uk/halo/120pars.htm. Tol päeval lähenes Eestile edelast tsüklon, mille eel suurenes niiskus ja õhk hakkas kõrgustes tõusma, põhjustades kondensjälgede püsimise ja laialivalgumise, ilmakaart: http://www.met.fu-berlin.de/de/wetter/maps/Analyse_20100530.gif.

Vasakul: maaliline kondensjälgede pilvemaastik kiudkihtpilvedega 6.11.2011 õhtul Tallinnast nähtuna.
Paremal: kondensjälg heidab varju praktiliselt märkamatutele kiudkihtpilvedele (7.6.2012 Tallinna kohal), mis näitab suurt niiskust troposfääri ülaosas. Kiudkihtpilved asusid umbes 7 km kõrgusel.

Vasakul: kondensjälgede paar 27.2.2013 Matsalu lahe koha. Alumine neist tundub olevat hübriidjälg. Viimase puhul on jääkristallid suuremad, mistõttu see on langenud raskusjõu toimel madalamale. Turbulentsi ja Crow' ebastabiilsuse (nimetus avastaja S. C. Crow' järgi) koosmõjus on hübriidjäljes näha suitsurõngaid meenutavaid pilvi. Viimane nähtus kujutab endast lennukitiibade põhjustatud keeriste interaktsiooni kondensjäljega.
Paremal: nagu laps oleks sodinud taevast... Imeliselt maaliline õhtu 27.2.2013 Matsalu lahe kohal

Vasakul: 6. märtsil 2013 võis taevas imetleda kondensjälgede vaatemängu. Palju oli ka kiudkihtpilvi. See kõik näitas taaskord õhumassi suurt niiskussisaldust. Seda näitab ilmakaardil ka tsükloni sooja sektorisse jäämine. Ebamaiselt kauneid pilte sellest õhtust saadeti ka ilm.ee galeriidesse, vt http://ilm.ee/index.php?511203.
Paremal: väändunud kondensjälg kiudkihtpilvedega 4.7.2012 Tallinna kohal. Säärast usjat kuju põhjustab tuulenihe - tuule kiirus ja/või suund erineb juba väikese vahemaa tagant, mistõttu joonpilv deformeerub. Sel päeval hakkas Eestisse saabuma niiske ja kuum troopiline õhumass.

Kondensjäljed võivad olla vahel väga ebatavalise (harjumatu) kujuga. Sellisteks on näiteks ovaalsed või täisringikujulised. Ka Eestis on selliseid pildistatud, vt http://www.ilm.ee/index.php?45988

Sellised jäljed tekivad näiteks siis, kui katsetatakse lennutehnikat. Sel juhul on mõistlik tiirutada lennuvälja lähedal. Veel võidakse tiirutada siis, kui tehakse mingit kaitse- või sõjaväelist harjutust ja lisaks veel eralennukiomanikud lõbusõitu tehes. Kui atmosfääritingimused on sobivad, võivad tiirutamisel tekkinud jäljed jääda kauemaks püsima. Ühte konkreetset juhtu on lahatud siin: http://contrailscience.com/voodoo-contrails-over-los-angeles/

Kõik joonetaolised pilved ei ole kondensjäljed. Ka täiesti loodusliku päritoluga pilved võivad olla kondensjälgedega väga sarnased. Alati ei pruugigi aru saada, kas nende päritolu on looduslik või pani sellele alguse inimtegevus.

Vasakul: kiudpilved 5.4.2011 Tallinna kohal. Vaatamata suurele sarnasusele kondensjälgedele ei ole need lennukite tekitatud. Sellest võis pilvede teket jälgides aru saada.
Paremal: 7.2.2013 hommikul jõudsid Loode-Eestisse konksjad kiudpilved (Cirrus uncinus). Need on seotud sageli sooja frondiga ja näitavad alati pilvisuse tihenemist (vähemalt Eestis) ja sageli ka sademeid mõne tunni kuni ööpäeva pärast. Neid aetakse vahel kondensjälgedega segi. Konkreetsel hetkel, kui selle foto tegin, oli Ida-Eestis ilm pilves ja sadas lund. Pärastlõunal läks ka Tallinnas ilm pilve ja hakkas kerget lund sadama.

Kui õhumass on tugevasti sumestatud (näiteks troopiline õhumass) või on olemas keskmiste pilvede kiht (kõrgrünkpilved - Altocumulus), siis võivad kondensjäljed väga efektseid varje põhjustada:

*Mida kujutab endast kondensjälgedega haakuv vandenõu ja kust see pärineb? Kondensjäljed on viimasel ajal ka Eestis tähelepanu saanud, sest leidub asjahuvilisi, kelle arvates on need seotud teatud vandenõuga (chemtrail), täpsemalt - valitsuste kliimamanipulatsiooniga. Väidetakse, et Eesti haarati vandenõusse liitumisel NATO-ga. Selline teooria kliimamanipulatsioonidest, mille üks ilming olevat laienevad ja taevast katvad triibud lennukite taga, sai alguse 1996. aastal, kui USA õhujõude süüdistati salapäraste ainete pihustamises lennukitelt, mistõttu masinate taha tekkisid ebaharilikud kondensjäljed. Nüüdseks on see vandenõuteooria laialt levinud ning ametlikud selgitused selle teoreetikuid ei rahulda. Kahtlaseks, st keemiajälgedeks peetakse selliseid, mis ei haju, vaid püsivad tunde ja laienevad. Vandenõu paljastamiseks on üle maailma kogutud rohkelt video- ja fotomaterjali.
Vastureaktsioonina on loodud mitmeid kodulehekülgi ja blogisid. Üks põhjalikest saitidest, millel on vandenõu pooldajate hulgas äärmiselt halb reputatsioon, on see: http://contrailscience.com/chemtrail-myths/. Viimane link viib alamleheküljele, kus on esitatud põhilised vandenõuga seotud müüdid vähemalt USA kontekstis.

Kuidas paistab vandenõu Eesti kontekstis? Olgu see esitatud ühe väljavõttena tegelikult asetleidnud diskussioonist.
• A (skeptik): No ok, oletame et on vandenõu ja lennukid piserdavad mingit sodi meile pähe. Kui see ei põhine ainult "faktil", et osadel lennukitel on kondensvee saba pikem, osadel lühem ning vahel üldse puudu, siis on mul mõned küsimused. 1. Kelle vandenõu see on ja mis on selle täpne eesmärk? 2 Kuidas on võimalik taolist asja erinevate riikide riiklike ja eralennufirmadele kohustuslikuks teha? 3. Kuskohast tuleb see pähe piserdatav sodi, misasi see olla võiks, kui palju seda kulub ja kuidas ta lennukitesse saab? 5. Kuidas on tagatud konfidentsiaalsus alates lennukiehitajatest kuni maapealset hooldust tegevate mehaanikuteni? 6. Kes selle kõik kinni maksab? Jätame algatuseks siin katki.

• B (uskuja): 1 Ma ei tea, aga AÜ-s tegeleb sellega Eliit. Eesmärke on mitu: 1.1 rahvaarv 500 miljonit (see saavutatakse alameesmärkide täitmise kaudu); 1.2 ilma tegemine.
2. Riiklikele kohustuslikuks tegemine on lihtne, sest riigid üldjuhul alluvad Eliidile. Eralennuettevõtjad sellega ilmselt ei tegele või on kinni makstud, et ei kõssaks.
3. Sodi koostist ei tea, see olevat erinev, aga üldjuhul sisaldavat raskmetalle[3], mille abil on võimalik eelkõige niiskust koguda ja teises kohas alla sadada lasta. Koguste kohta teave puudub.
5. Saladusi on hierarhilises süsteemis väga lihtne hoida. Hirmuga.
6. Meie maksame kinni. 2% Eesti SKP-st läheb kaitsekuludeks. See on suurem osa kui paljudel teistel maadel. AÜ toetab NATO-t 40% ulatuses. Ja sealset "oma" rahvast hävitatakse kõige enam.

[3] Selles mõtteviisis defineeritakse raskmetallid järgmiselt: raskmetallideks nimetatakse metalle, mis reageerivad väävlit sisaldatavate valkudega, ehk neid nimetatakse toksilisteks metallideks, mis häirivad paljude ensüümide tööd ja põhjustavad mitmeid patoloogiad. See nimetus ei ole seotud raskmetallide kaalu või tihedusega. Mitme raskmetalli samaaegne esinemine organismis suurendab nende toksilist toimet veelgi. Tähtsamad raskmetallide allikad: 1) keskkonna saastatus (elemendid: tina, alumiinium, kaadmium, elavhõbe, titaan ja teised metallid); 2) tubakatooted (kaadmium) jne... Termin raskmetallid võeti kasutusele 20 saj. alguses.

Mida arvavad keskkonnasaastamisest sellisel viisil seirega kursis olevad inimesed? Esitan ühe säärase arvamuse: "Söandan väita, et riikliku keskkonnaseire andmed ei toeta mingisuguse sodi pihustamist. Välisõhu kvaliteedi, sademete keemilise koostise, pinna- ja põhjavee ning elustiku uuringud ei näita raskmetallide sisalduse tõusu erinevates keskkondades - see on seireprogrammi läbiviimise ajal (ca 20 a) pigem vähenenud. Kõrgenenud sisaldused aga on seotud suurenenud tööstustootmisega, konkreetsete maapealsete saasteallikatega ja (õhk, sademed) ka kaugkandega Lääne- ja Kesk- Euroopast. Vt http://seire.keskkonnainfo.ee".
Muide, keskkonnaseires defineeritakse raskmetallid hoopis järgmiselt. Metallide saaste puhul räägitakse eamasti raskmetallide saastest, viimasteks nimetatakse metalle, millede tihedus on suurem kui 4,5-5 g/cm³ kohta. Keskkonnakaitselises kirjanduses defineeritakse neid lisaks kui metalle, mis on teatud doosist alates elusorganismidele potentsiaalselt kahjulikud. Tähelepanu väärib siinkohal just doosi suurus, aga ka ekspositsiooni aeg.
Minu poole on pöördutud murega, et ei leia alumiiniumi raskmetallide hulgast. Alumiinium paigutatakse väikese aatommassi (27), tiheduse (2,7 g/cm³) jms näitajate tõttu kergmetallide hulka. Siiski on üldse selline mõiste nagu raskmetall väga ebamäärane, sest määratlusi on palju, mõned on omavahel vastuolulised jne. Seetõttu on näiteks IUPACi (Rahvusvaheline Puhta ja Rakenduskeemia Liit ehk inglise keeles International Union of Pure and Applied Chemistry) ühes raportis öeldud, et tegu on eksitava mõistega (Duffus, 2002). Alternatiivse mõistena on pakutud ka mürkmetallid, kuid seegi on hägune ja mitmeti mõistetav termin. Praeguses teemakäsitluses siiski kasutan mõistet raskmetall, kuid pidagem eespoolöeldut silmas ja aluseks võtan keskkonnaseires antud definitsiooni ja selle, et toksilisus on oluline.
Raskmetallid organismis. Osa raskmetalle on organismidele väga väikestes kogustes (10^–7-0,05% organismi massist) vajalikud kui elutähtsates ainevahetusprotsessides osalejad, neid nimetatakse mikroelementideks, näiteks Cu, Co, Zn, Mn, Mo.
Ultramikroelemendid ehk jälgelemendid (väiksema sisaldusega kui 10^-7 % keha massist) on need metallid, mis osalevad metaboolsetes reaktsioonides vaid katalüsaatoritena, näiteks Ni. Organismide ainevahetuses mitteosalevateks metallideks on antimon, arseen, plii, elavhõbe, tallium ja kaadmium – need kuus elementi on organismidele kahjulikud juba väga väikestes kogustes. Kantserogeenseteks ehk vähkitekitavateks peetakse arseeni, kaadmiumi, koobaltit ja kroomi.
Raskmetallide saaste. Metalle sisaldav õhusaaste pärineb peamiselt metallide kaevandamisest ja töötlemisest, söe- ja naftaproduktide põletamisest, jäätmete ümbertöötlemisest, jäätmete põletamisest, liiklusest, väetiste tootmisest aga ka väetistest enestest. Looduslikeks emissiooniallikateks on vulkaaniline tolm, maismaa tolm, metsade või muude ökosüsteemide põlengud ja mõningatel juhtudel ka ookeanide mereline saaste e vesitolm. Looduslikest allikatest pärinev metalliline saaste on tühine võrreldes inimtekkeliste allikatega. Alates 1970ndatest, eriti aga 1980ndatest on arenenud maades kehtestatud erinevatele keskkondadele piirkontsentratsioonid raskmetallide suhtes.
Raskmetallidele on iseloomulik nii lokaalne saaste – seotus konkreetse saasteallikaga, mille puhul kehtib rusikareegel, mida suurem on osakese läbimõõt, seda lähemale saasteallikast see maandub, selliselt deponeeruvad enamasti nikkel ja kroom, nende lokaalne levik ulatub saasteallikast umbes 10 - 15 km, olenevalt muidugi ettevõtte korstna kõrgusest ja tuule suunast.
Osa metalle on võimelised levima tuhandeid kilomeetreid, eriti kui nad emiteeruvad gaasilises faasis või siis väga peente osadena nn. nanopartiklitena. Selliselt levivad arseen, kaadmium, plii, elavhõbe ja tsink. Kaugkanne toimub peamiselt aerosooliosakeste koosseisus ja metallid sadenevad lõpuks osakestena või aerosoolidena.
Õhusaastena levivad raskmetallid enamasti positiivset laengut omavate katioonidena näiteks Zn²⁺, Cu²⁺. Mulla orgaanilised osakesed, ka lenduv tolm, igasugused saviosakesed on negatiivse laenguga ja neil on kalduvus tõmmata positiivselt laetud raskmetallide katioone enda külge, seega takistada neil lahustumast. Seetõttu looduslikes ökosüsteemides kogunevad õhusaastest pärit raskmetallid peamiselt mulla orgaanilisse ossa, adsorbeerununa orgaanilise ühendi pinnal või siis moodustavad orgaaniliste ainetega halvastilagunevaid kompleksühendeid.
Orgaanikasse akumuleerunud raskmetallide edasine saatus oleneb paljuski keskkonna happesusest, näiteks happevihmade mõjul, aga ka loodusliku happese lagunemise tulemusena (näiteks okasmetsades) võivad varasemalt akumuleerunud raskmetallid uuesti lahustuda ja sattuda nii taimedesse kui ka nõrgveega põhjavette. Metsakooslustesse sademetega nn. võrasademetega jõudvad raskmetallid peetuvad suurimas koguses metsasammaldes.
Kuidas on alumiiniumiga? Nagu öeldud, siis näitajate poolest kuulub see kergmetallide hulka, kui aktsepteerida selliste mõistete kasutamist. Alumiinium on märkimisväärselt vähemürgine, näiteks keskmine surmav annus ehk mediaanne letaaldoos (lühendatult LD50 ehk inglise keeles lethal dose) on suu kaudu manustatult hiirtele 6207 mg/kg, mis vastab 500 g inimesele, kes kaalub 80 kg (Helmboldt, 2007).
Seires uuritakse alumiiniumi ainult mulla nõrgvees, mullas ja okastes, aga mitte õhus ega ka otseselt sademetes. Üldjuhul on alumiinium mullas, seega ka maismaa tolmus üks kõige levinumaid metalle. Mullavees eristatakse lahustuvat ehk ioonset Al ja üldAl. Seega on alumiiniumi õhus niikuinii üsna arvestatavas koguses, eriti näiteks maapiirkondades, kus õhku tuleb tolmu (põllud, kruusateed) (Frey, 2011).
Igal asjasthuvitatul on Interneti vahendusel võimalik tutvuda projektide BaltActHaz (Balti riikide tegevused ohtlike ainete vähendamisel Läänemeres) ja COHIBA (ohtlike ainete ohjamine Läänemere regioonis) aruannetega ja lugeda, mis meil on vees ja setetes ja kust see pärineb. Kes tahab täpsemalt teada näiteks alumiiniumi kohta, siis tuleb arvestada selle kuulumist kergmetallide hulka. Abi võiks saada näiteks ajakirjast "Atmospheric environment", mis käsitleb ka aerosoolset saastet. See on kättesaadav ülikoolide andmebaasidest.

*Vandenõu ilminguteks peetakse üha sagenevaid halonähtuseid. Toon ära ühe mureliku inimese arvamuse sellest: "Halo on atmosfäärinähtus, mis tekib Päikese ümber. Vahel ring, vahel värvilaigud kahel küljel. Ühesõnaga loodusnähtus. Seda võis meil Eestis harva näha (mina ei mäleta kordagi lapsepõlvest ). Nüüd aga chemtrailide ajastul võid vahel kolm päeva järjest vaadata haloringi nendes kuradi kunstpilvedes, mida lennukid on tekitanud... Kusjuures tavajuhul ta ei tekigi just pilvedesse, vaid selgesse taevasse! Kõik viitabki pigem chemtrail fenomenile. Olen samuti pildistanud värvilaiku ühes üksikus chemtrail pilveribas muidu täiesti selges taevas. Siis ükskord oli Tallinnas seniidis ehk peakohal ümberpööratud vikerkaarelõik, päeval kus käis suur spreimine. Paar näidet: Chemtrailid & Halod Tallinnas (2.06.2011) ja Tallinn, Harjumaa (29.04.2012)".
Minu kommentaar on selline, et küllaltki sageli on kiudkihtpilved praktiliselt märkamatu pilvekiht. Mõnikord ei olegi võimalik lihtsalt vaatluse teel kindlaks teha, kas taevas on õhumassi omaduste tõttu valkjas (Mie hajumine on niiskes ja/või tolmuses õhus tugevam) või on seal pilvekiht või on korraga mõlemad. Vaatamata märkamatule pilvekihile võivad halonähtused ikkagi tekkida. See näitab, et tegu on jääkristallidest koosneva pilvekihiga. Teine võimalus on joonpilve vari, mis näitab õhukest pilvekihti (vt ülal olevat fotot). Ümberpööratud vikerkaarelõik on tegelikult seniidikaar.

Muretsejate seisukoht halode kohta kokkuvõtlikult on selline: "Halod on olnud ka varem Eestis paiguti, kus hea vaade horisondile ja tavaliselt talviti, harva. Kuid sellise rohkusega nagu alates umbes 2009, küll mitte kunagi."
Mida kujutab endast halo? Halo on üldnimetus atmosfäärinähtusele, mis tekib valguse läbimisel jääkristallidele kogumikest, näiteks kiudpilvedest. Jääkristallid murravad ja peegeldavad valgust sarnaselt klaasprismale, kusjuures halode värvilisust põhjustab dispersioon ehk valguse murdumisnäitaja sõltuvus lainepikkusest. Dispersiooni tõttu kalduvad esialgsest suunast rohkem kõrvale lühemad lainepikkused. Sellest on põhjustatud ka vikerkaare värvilisus. Mõned halovormid on valged või valgusallikaga sama värvi, näiteks valgussambad. Rahvusvaheliselt tuntakse halosid kreekakeelsete nimede all.
NB! Vahel peetakse erksavärvilisi halonähtuseid vikerkaareks, nii et olgu rõhutatud: vikerkaar saab tekkida vaid valguse paistmisel vihmapiiskadele või udule, halod tekivad aga valguse murdumisel ja peegeldumisel jääkristallidel.
Halonähteid on palju, mõned neist väga haruldased. Tavalisim halo on 22° haloring päikese ümber, mis võib-olla märgiks aktiivse sooja frondi lähenemist. Selle halovormi puhul on kristallid segi paisatud. Kui need on aga korrapäraselt, siis tekivad näiteks ebapäikesed. 22° halo võib näha sageli enam kui sajal päeval aastas, kuid küsitlusuuringud on näidanud, et pigem pannakse tähele kuuhalosid, sest päike on vaatamiseks liiga ere.
Halosid tekitavad jääkristallid on sellised: http://www.atoptics.co.uk/halo/crystals.htm. Teistel planeetidel võivad halosid tekitada ka süsihappegaasi kristallid (Marsil), ammoniaagikristallid (Jupiteril, Saturnil) või metaanikristallid (Uraanil ja Neptuunil), rohkem: http://www.atoptics.co.uk/halo/oworld.htm. Kuna teiste ainete kristallvõre on teistsuguse kujuga kui jääl, siis kajastub see ka halode kujus. Järelikult saab halo välimuse järgi öelda, millise aine kristallid selle tekitasid. Isegi jääkristallide kuju võib märgatavalt varieeruda, seetõttu saab seda kaudselt määrata jällegi halovormi järgi. Veel näitab halo välimus kristallide orientatsiooni.

Multihalo 31.3.2012 Tallinna kohal. See halosüsteem tekkis väga õhukestele kiudkihtpilvedele (Cirrostratus nebulosus). Kui halosid poleks, siis oleks esmapilgul raske öelda, kas tegu on lihtsalt õhumassi sumestusest tingitud tugevama Mie hajumisega või on tõepoolest ikka pilvekiht. Selles multihalos on esindatud 22-kraadine, ülemine puutujakaar, Parry kaar, horisondiringi fragmendid, paremale kase taha (ei ole fotol näha) jääb veel alumine puutujakaar (inglise k infralateral arc).

Mõnikord tuleb ette ka harvaesinevaid halovorme. 5. aprillil võis näha haruldasi raadiushalosid, mis tekivad orienteeritud püramiidjate jääkristallide korral. Näha olid erakordselt ere 9-kraadine, kuid nähtavad olid ka 7-kraadine (?), 18-, 20-, 23- ja 24-kraadine halo ning kas ülemine puutujakaar (supralateral arc) või 35-kraadine (ei ole noolega näidatud). Püramiidjad jääkristallid on sellised: http://www.atoptics.co.uk/halo/crystpyr.htm

Püramiidjaid jääkristalle sisaldavad kiudkihtpilved pärinesid kirdesse liikuvast lõunatsüklonist. Allikas: Sat24.com

Eesti kohta on üpris vähe lootust leida halostatistikat, et kinnitada mingeid pikaajalisi trende. Ka optilisi nähtusi ei märgita vaatlusjaamades üles juba ammuilma. Saaks küll otsida päris vanad vaatlusvihikud välja ja välja kirjutada näiteks 10 aasta kohta kirjapandud halopäevad ja võrrelda seda praeguste aastatega. Ilmselt on võrrelda ikkagi raske, sest metoodika on erinev. Pole ju teada, milliseid halovorme vaatleja üldse märkas üles kirjutada ja kas ta pani tähele ka vaevunähtavaid või mitte. Viimaste aastate kohta on halostatistikat teinud Eesti halouurija Marko Krusel:

28. märtsi väändunud kondensjäljed Tallinna kohal. Niiskus tropopausi lähedal pärines Saksamaa-Poola kohal olevast tsüklonist. Tsüklon jõudis 30. märtsiks Eestini, põhjustades pilves ilma ja lumesadu.

29. märtsil tihenes pilvisus ja Tallinnas nähtavast vaatepildist tegi Martin Vällik ka foto, mille kohta ta palus minu kommentaari:

A. Välliku kommentaar: "Tänagi loojus Päike, nagu ikka. Korraks oli näha ka halo, kuid pilved joonistasid siiruviirulisi mustreid. Keegi kusagil ehk arvab, et "nemad" puistasid lennukitelt mürke, muidu selliseid ei saaks tekkida. Jüri Kamenik aga oskab jutustada, mis seal kõrgel taevas toimub ja kas ilmamuutust ka tulemas on."
B. Minu kommentaar: "Pilt on väga ilus, käisin katusel seda pildistamas.
Esimesed muutused hakkasid 28. märtsil toimuma, kui mitu päeva püsinud selgesse taevasse tekkisid kiudpilved ja joonpilved muutusid püsivamaks. Täna, s.o. 29. märtsil, tuli ülemise kihi pilvi juurde, kusjuures domineerima hakkasid kiudkihtpilved, mis tekitasid halosid ja ühtlase kihi kohal oli veel nii kiud- kui joonpilvi (fotolgi näha).
See näitas, et tropopausi lähedale saabus lisaniiskust. See tuli seoses tsükloniga, mis praegu paikneb Poolas, aga tuleb ööpäeva vältel Eestile tunduvalt lähemale. Seega on homme juba päris pilves ja tõenäoliselt lumesajuga ilm. Seega pilved näitavad niiskust. Kui taevasse ilmub ülemise kihi pilvi (kiud- ja kiudkihtpilved) ja joonpilved kondensjäljed) muutuvad püsivamaks ja laienevad, siis see tähendab niiskuse suurenemist ja õhu aeglast kerkimist.
Tsükloni pilvemass on näha siit: http://sat24.com/en/scan
Niiskuse hulka näeb siit: http://eumetrain.org/eport/euro_12.php?width=1440&height=900&date=2013032812&region=euro (vaadata Internet Exploreriga ja valida pärast kaardi ilmumist ja laadimist paremalt ülevalt WV6.2 - mida valgem, seda rohkem niiskust)."
Vandenõu pooldajate arvamus sellele:
C. "Kamenik on kas inimkonna reetur või elab liiga keerulist elu."
D. "Möödunud kaks päeva tihedat pihustamist ja Kameniku kokkuvõte kinnitab teooriat, et pihustatakse vahetult enne madalrõhkkonna saabumist. Rajad aitavad rõhkkondade liikumist juhtida."

Eestis on loodud ka MTÜ Puhas Taevas, mille koduleht on siin: http://www.puhastaevas.ee/ Seal seisis paar päeva järgmine jutt sellest, kuidas jõuti kodulehekülje ja MTÜ loomiseni:
Vilunud loodusvaatleja ja X väikse lapse ema, kes oli juba mitu aastat muretsenud Eestimaa taevas toimuva “kahtlase” tegevuse pärast, mida internetilehekülgedel üle maailma nimetatakse Chemtrailideks ehk keemiajäljed, otsustas ühel 2013. aasta märtsikuu päeval, et aitab, midagi on vaja ette võtta, see ei saa nii jätkuda! Tuleb välja selgitada, mis meie taevas ja õhuruumis ikkagi toimub? Miks hajub ühe lennuki sabast tulnud veeaur mõne minutiga, samas kui teise oma on pigem nagu valge piimjas suits, mis valgub taevas laiali, moodustades seal kiudpilve sarnaseid moodustusi, mis jäävad püsima mitmeks tunniks.
Sisemisest veendumusest ja tõukest ajendatuna läks ta arvutisse, avas Facebooki ja koostas seal lehe nimega Chemtrail Eesti, et saada teada, kas taevas toimuv on ka mõnele teisele eestlasele silma jäänud. Suureks üllatuseks liitus selle lehega vähem kui 24h jooksul ligi 100 inimest. Kuigi sinna tuli ka lihtsalt uudishimulikke piiluma, olid enamus lehele saabunutest siiski teemaga üllatavalt hästi kursis ning samuti märganud, et taeva pritsimine nn keemiaga nagu maailmas seda nimetatakse, on viimase 2-3 aasta jooksul tugevasti intensiivistunud, sh ka Eestis.
Nädal aega hiljem (13. märtsil 2013) oli Chemtrail Eesti lehega liitunud juba üle 300 inimese, ning diskussioon sellel teemal oli muutunud vägagi aktiivseks. Oma tähelepanekutest välismaa taevas toimuvast raporteerisid ka mitmed välismaal elavad Eestlased.
14. märtsil 2013 otsustati Chemtrail Facebooki lehel, et aeg on kohtuda ja tuttavaks saada nüüd ka päriselus ning mõelda välja mingi tegevusplaan, kuidas teemaga edasi liikuda. Kui 16. märtsil Von Krahli baaris üksteisega esimest korda kohtuti ja tuttavaks saadi, asuti arutama, mida nüüd ühiselt ette võtta. Variante oli mitmeid: a) teha midagi; b) teha mitte midagi; c) luua kodanikuühendus MTÜ näol, mis hakkaks chemtraili-teemat tasapisi uurima ja harutama, eelkõige eesmärgiga selgitada välja tõde, mis liikvel olevaid müüte ja eelarvamusi. Peaaegu ühehäälselt otsustati, et MTÜ luuakse!
Kuna Chemtrail Eesti facebooki lehega liitunud inimesi oli ka üle Eesti, kes ei saanud kokkusaamisele kohale tulla, informeeriti neid koosolekul räägitust Chemtrail Eesti facebooki lehel. Seejärel jätkusid vestlused ja diskussioonid sellest, mida ja kuidas peaks MTÜ toimetama rahulikult Facebookis edasi. Mõne päeva pärast hakati juhatuse liikme kandidaate välja pakkuma. Enamasti pakuti ühtesid ja samu nimesid – juhatuses sooviti näha inimesi, kes olid facebooki lehel kõige aktiivsemad olnud.
…..
Juhatuses on igas vanuses inimesi, erineva tausta, hariduse, elu ja töökogemusega. Ühendab aga neid ühine mure Eestimaa taevas toimuma ja sealt alla langeva keemilise sodi pärast. Selline kirev juhatuse koosseis peaks igale skeptikule mõista andma, et chemtrailid ei ole mingite usuhullude või lollide või imelike välja mõeldud jamps, vaid et siin on tõepoolest midagi, mis väärib suuremat tähelepanu ja mida ei tohiks üldse naljana võtta.

Tehti ka vastav küsitlus: MIDA TEHA SEOSES CHEMTRAILIGA ?
Küsitluse tulemused (2011-2012): 67 häält
1. Algatada avalik diskussioon meedias: 32 (47%)
2. Kaevata Presidendile: 9 (13%)
3. Hingata sisse, vaikida ja pärandada lastele: 8 (11%)
4. Me kõik oleme surelikud: 12 (17%)
5. Koguda elemendid kokku ja viia Emexisse: 16 (23%)
6. Muretseda spektromeeter: 10 (14%)
Küsitlus viidi läbi: http://chemtrail-ee.blogspot.com/

Rohkem infot ühendusest ja kondensjälgedega seotud probleemidest (KKK all) siit: http://www.puhastaevas.ee/.
Päris palju jälgitakse ka http://www.flightradar24.com/, mille alusel tuuakse argument, et mürgitamist läbiviivad lennukeid ei ole seal nähtavad või seostatakse seal mittekajastuvaid lende millegi kahtlasega jne, samuti soovitati jälgida seda saiti ka lehekülje alguses viidatud lühianalüüsis. Tegelikult on seal saidil nähtavad Eesti ülelendavatest lennukitest vaid 10-20 %, sest enamik siinsetest lendajatest kas ei kasuta ADS-B süsteemi (enne 2015. a pole see kohustuslik) või on asi selles, et Eestis SBS vastuvõtjaid vähe ja neistki pole kõik Internetti ühendatud (nn seirekate on katkendlik).

Milline on minu seisukoht kõiges selles? Esitan selle mõningate üldistavate märkustena.
Kui tekib mingi arutelu, siis tuleb säilitada viisakas suhtumine, vandumine ja sõimamine ei ole kohased. Ei maksa närvi minna, kui terve maailm ei poolda esitatud teooriat. Teisitimõtlejaid on alati. Suhtuge neisse sõbralikult. Sõim ja naeruvääristamine ei tõsta usaldusväärsust.
Teiseks: kui nüüd tähti närida ja objektiivne olla, tuleb anda punkt ka vastaspoolele. Kondensatsioonijälgede tekke teaduslik seletamine ei tõesta, et keegi pole sinna kunagi midagi lisanud. See tõestab ainult seda, et kondensatsioonijäljed tekivad lennukite järele täiesti loomulikul moel ja ei pruugi sisaldada mingit lisatud keemiat - see ei tähenda, et poleks sellist võimalust, et sinna seda lisatud poleks.
Kolmandaks: ma ise olen jätkuvalt kindel, et mingit keemiat nendele kondensatsioonijälgedele ei lisata. Kellelgi hakkas fantaasia tööle ja nüüd üritatakse reaalsust sellega sobitada, aga see pole eriti veenev. Kondensatsioonijälgede olemasolu ei tõesta seda vandenõuteooriat ning samamoodi ei tee seda ka artiklid, fotod või videod (kui see hüpoteetiline keemiajälgede loomine on ülisalajane, siis miks jäetakse tõendeid avalikesse raamatukogudesse, ja kui see pole ülisalajane, siis miks räägivad sellest ainult vandenõuteoreetikud? Seega usun, et antud "tõend" on kas võltsing või on keegi lihtsalt millestki valesti aru saanud). Ühesõnaga, seda ei tõesta miski.
Neljandaks: miks peaks keegi seda tegema? Mis eesmärk peaks olema raha ja ressursside kulutamisel ning kogu projekti salastamisel lihtsalt selleks, et kogu maailmas mürki õhku puistata? Lõbu pärast? Isegi märulite antikangelastel on selgemad motiivid.
Ja lõpuks, viiendaks - kui neid aineid oleks pihustatud õhku sellisel määral, et nad midagi muudaks, peaks neid olema võimalik tuvastada ka õhu-, sademevee-, aga seejärel ka pinnavee- ja pinnaseproovide, taimede jne. keemilisel analüüsil. Selleks ei peaks isegi otse kondensatsioonijäljest proovi võtma - need ained peaksid ju sealt kusagile edasi liikuma ning neid peaks olema küllaltki suures koguses, muidu ei muudaks nende pihustamine ju suurt midagi. Seega, kas kõikvõimalikud õhu-, vee- ja pinnaseproovide võtjad on osa vandenõust või ei ole lihtsalt aineringes mingeid kahjulikke kemikaale, mille tekkimisele maisemat seletust poleks?

Teadusringkondades on kondensjälgedega haakuv vandenõu tunnistatud pseudoteaduslikuks. Ühes blogis on avaldatud huvitav Venni diagramm.

Päris palju on imestatud ja huvi tuntud, kuidas selline mõtteviis saab olla nii püsiv ja kiirelt levida, kui pole mingeid veenvaid tõendeid ja argumentatsioon pole veenev? Minu arvates saab seda seletada meemiteooria abil. Meemiks nimetatakse kultuuripärandi ühikuid, millel on selge analoogia geenidega, sh pärandumine ja levimine, kusjuures siia alla kuuluvad ka ideed, sest neid saab kopeerida, neis toimuvad mutatsioonid (teisenemised) jne. Mõiste "meem" mõtles selles tähenduses välja evolutsioonibioloog Richard Dawkins. Ta avaldas oma idee 1976. a ilmunud raamatus "Isekas geen".
Näen selles mõtteviisis kahte poolt. Esimene neist on seotud ignorantsusega meteoroloogia suhtes: näiteks sageli ei teata seda, millised keskkonnatingimused ja kuidas suudavad nii rikkaliku kondensjälgede fenomenoloogia luua. Samuti tuleb inimeste arvamusest välja seegi, et ei teata/usuta/aduta, kui muutlikud võivad olla atmosfääritingimused.
Teine pool oleks otseselt meemiteooriast tulenev. Siin on kohane kiskjaga võrdlus, sest tal on evolutsiooniliselt kujunenud kohastumised ja tunnused, mis töötavad koos hästi: kiskjahambad, kiskjasilmad ja kiskja-seedeelundkond, analoogselt on siis ka näiteks rohusööjaga. Samuti on religioonidel ideed, mis töötavad ja säilivad koos. Siit edasi võib vaadelda seda vandenõuteooriat erinevate ideede kompleksina (meemipleks), mis selle edukaks teevad: puudulik teaduslik kirjaoskus, keskkonnareostamine ja samas keskkonnakaitse (need, kes tahavad kaitsta/muretsevad), teaduse poolt kontrollitavate väidete esitamine ja samal ajal teadlaste mitteusaldamine, joonpilvede võrdlemine väikelennukitest pritsitavate taimekaitsevahenditega jne. Kindlasti on oma osa ka Donningi-Krugeri efektil, mis on arusaadavalt lahti räägitud vikis ja kinnituse otsimine (confirmation bias).

Populaarseks on saanud ka satelliidipiltide näitamine laevakondensjälgedest (shiptrails), http://earthobservatory.nasa.gov/NaturalHazards/view.php?id=40626. Millega on tegu? Ka laevad emiteerivad heitgaase, milles on kondensatsiooniks sobilike tuumakesi. Mere kohal on õhk ju niiske. Järelikult pakuvad lisanduvad osakesed veeauru kondenseerumiseks soodsaid võimalusi ja võib kujuneda lineaarne pilv või vähemalt tihedama pilvisusega kitsas ala. Veel on võimalik, et mõnedel sarnastel piltidel on esitatud SO₂ jaotus, mida on võimalik satelliitmõõtmistest detekteerida. Asi on selles, et laevateed on üpris kindlalt välja kujunenud ja laevakütuste väävlisisaldus on võrreldes autokütuste omaga palju kõrgem, siis ongi võimalik SO₂ laevateedel kergesti jälgida.

Vahel võtavad sellised vandenõuteooriad eriskummalisi ja groteskseid vorme. Üht sellist juhtumit kogesin 16. aprillil Tartus. Tol õhtupoolikul oli Tartus tõeliselt ilus ilm. Panin tähele, et taevas on tavalisest sinisem ja otsustasin sellest teha paar pilti. Pildid tegin Kaubamaja lähedal. Möödakäijaid oli päris palju ja mõnele ikka ütlesin, et taevas on täna tavalisest sinisem, kas märkasite ka jms. Üks möödakäija vastas selle peale, et see on globaalsest mürgitamisest. Küsisin sellepeale, et mis mürgitamine. Ta selgitas, et täna pole ju keemiajälgi näha, kas te mõtlete, et see tähendab seda, et ei pritsita mürgiseid aineid? Ikka pritsitakse, aga seekord selliseid, mis ei tekita triipe, vaid muudavad taeva sinisemaks. Ma mõtlesin sellepeale, et tule atmosfäär appi, kuid ütlesin: "Täna on Mie hajumine tavalisest nõrgem, mistõttu Rayleigh hajumisest tulenev taevasina tuleb paremini esile". Selle peale ta vihastas ja ütles pahaselt, kuidas te ei märka ilmselgelt tõde ja ta astus seejärel demonstratiivselt minema.
Nimetan seda juhtumit sinise taeva patafooriks. Patafoor on laiendatud metafoor ehk tegu on kujundiga, mis asub metafoorist sama kaugel kui too omakorda tegelikkusest. See tähendab, et tegelikkuse tõlgendus iseseisvub ning loob enda ümber uue kujutlusmaailma, millesse suhtub kui tõelisse. Nii võivadki kujuneda veidrad maailmavaated, milles olijad suhtuvad sellesse kui reaalselt eksisteerivatesse: algul pannakse lennukid mürke pritsima, mida näeme laienevate ja kaua püsivate joonpilvedena, siis tundub see juba üsna normaalne ja seejärel keeratakse järgmine vint peale. Sealjuures ei ole keelatud üle pingutada, sest patafüüsilised poldid, mis hoiavad selliseid maailmavaateid koos, on lõpmata paindlikud.
Jah, samas oleme vist kõik suuremal või vähemal määral patafüüsilised olendid, sest lähtume ju päris palju rohkem oma uskudest iseenda või kaaslaste uskude kohta kui iga kord põhjendatud teadmisest.

Veel üks eriskummalisi arvamusi põhjustav olukord on näiteks siis, kui kondensjälg heidab varje, seda puudutasin ka eespool morfoloogia punkti all (vt fotot). Hiljuti põhjustas üks selline foto (vasakpoolne)

Vasakul: allikas: Facebook; paremal: foto Leonhard

järgmisi arvamusi: tegu võib-olla musta laserikiirega; lennuk asub tegelikult musta joone ees, kuid mingil hetkel muutub must saaste valgeks (nn black chemtrail); tegu on varjuga, mis tekib ekraanile, mille moodustavad juba mitmesugused meelega pritsitud saasted.
2010. a sügisel arutati füüsikute meililistis sarnast juhtumit (parempoolne foto), mille kaaskiri oli järgmine. "Tahaksin teada, mis see võis olla? 24.06.2010.a. kukkus midagi alla. Nägin aknast jälge. Ülevalt poolt oli valge saba, aga allpool oli must saba, mis väga kiiresti haihtus, lausa alla minutiga. Siis kui jõudsin pildi teha oli must (tahmane) osa haihtumas, aga vaevalt on nähtav. Mis paistis olevat kahe metsa vahel. Kuskile Iru ja Loo väljale. Või Maardu järve metsa juurde. Vaatlus toimus Sinimäe 3 kolmeteistkümnendalt korruselt."
Esialgu ei osatudki seda adekvaatselt selgitada, sest anti sellised arvamused: valge osa on mudelraketi kütuse põlemisjäägid (suht kui efektiivne töö on tehtud, järelejäänud kütus visiseb põlemiskambris), tume on raketi kere tossamine, mis enne põlemisjääkide jälje sisse ära kadus; tegemist või olla meie kaitsejõudude eksperimendiga või tunnistati, et ei osata selgitada. Lõpuks anti nähtusele usutav selgitus: "See on vist näide sellest, kuidas müüdid sünnivad. Kirja autor on pannud sündmusele pool juurde. See saba ei tekkinud minutiga, vaid hoopis pikema aja jooksul [mõeldud on valget osa!]. Tegemist on tavalise reisilennuki reaktiivmootorite põlemisjääkide nn. sabaga, mida väga tihti taevas näeme. See must saba, millest juttu oli on natukene haruldasem. Nimelt on see päikse poolt tekitatud vari, mida inimene juhtus nägema. Kuna see vari on nõrk saab seda jälgida ainult saba ja päiksega nn. ühel joone olles. See tõttu see saba ka kiirelt kaob (päike liigub edasi)."
Lisan veel endapoolse kommentaari juurde. Valge osa pole põlemisjääkide saba, vaid kondensatsiooniproduktide (jääkristallide) kogum. Kui selline kondensjälg on piisavalt tihe, vaatenurk on sobiv ja atmosfäär piisavalt sumestatud (vahel on õhumassis mineraalsete osakeste kontsentratsioon kõrge) või on õhuke pilvekiht, näiteks kiudkihtpilved, siis võibki sellist varju näha, nagu siin.