4. Kõrgkihtpilved – Altostratus
 

II klass: keskmised pilved
Asuvad aluspinnast tavaliselt 2–6 km kõrgusel. Sageli on segapilved, st koosnevad jääkristallide ja veepiisakeste segust, harva ainult ühest komponendist. Välimuselt võrdlemisi ühtlane ja helehall kuni tumehall pilvekiht (kõrgkiht- ja kihtsajupilved) või lamedatest ja rünklikest pilvetükkidest koosnevad kogumid (kõrgrünkpilved). Halonähted ei ole tüüpilised. Võivad põhjustada sademeid. Kihtsajupilved toovad kaasa küll enamasti pideva ja märkimisväärse saju, kuid neid võidakse paigutada nii keskmiste kui ka alumiste pilvede hulka, täpsemalt vt kihtsajupilvede alt.

4. Kõrgkihtpilvede (Altostratus) tähtsaimad tunnused: katavad taevast suurema osa või kogu taeva, päikeseketas võib olla läbi pilvekihi nähtav, kuid esemete taha ei teki täisvarje.
Kõrgkihtpilvedega kaasnevad nähtused: vahel (tavaliselt nõrk) vihm või lumi
Kõrgkihtpilvede seos ilmamuutustega: tavaliselt järgnevuse üheks osaks, võivad vahetult laussajule nii eelneda kui ka järgneda.

Tüüpilised kõrgkihtpilved, millest paistab päike nagu läbi mattklaasi, kusjuures täisvarje ei teki (Harjumaal, 29.4.2012).

Kõrgkihtpilved on tavaliselt üsna ühtlane ja hall pilvemass (kui päike valgustab pilvekihti altpoolt, muutuvad tundmatuseni värvikaks). Mõnikord varjutab pilvekiht päikese täielikult, kuid sagedamini paistab päike nagu läbi mattklaasi, olles „vesise ilmega“. See on teiste liikidega võrreldes kõrgkihtpilvede väga tüüpiline ja eristav tunnus. Samuti ei ole halosid või kui neid ka on, siis väga nõrgalt ja seal, kus kiudkihtpilved lähevad üle kõrgkihtpilvedeks.
Tihti on kõrgkihtpilved väga ühtlase välimusega, kuid mõnikord on nende alus lainjas või muhklik. Viimane viitab sageli aktiivse frondi lähenemisele ja seega ennustab märkimisväärset sadu.
Kõrgkihtpilved võivad tekkida nii kiudkihtpilvede tihenemise kui kihtsajupilvede õhenemise tagajärjel, olles järgnevuse* osaks. Esimesel juhul on enamasti oodata sajust ilma, teisel juhul võib ilm ka paraneda. Viimane viitab sageli aktiivse frondi lähenemisele ja seega märkimisväärsele sajule. Vahel tekivad rünksajupilvedest (Altostratus cumulonimbogenitus). Sel juhul võivad rünksajupilved olla maskeeritud või arenevad kõrgkihtpilvede all.
Kõrgkihtpilved koosnevad enamasti jääkristallide ja veepiisakeste segust, harvem vaid jääkristallidest. Kuna need on tavaliselt segapilved, siis sajab neist vahel nõrka vihma, lund või lörtsi, kusjuures tegu on laussademetega. Mõnikord talvel võib lund sadada isegi üsna tugevalt, mille põhjuseks on kiudpilvedest langevad jääkristallid, mis ergutavad sademete tekke protsessi (looduslik pilvekülvistus). Seda juhtub tavaliselt siis, kui kihtsajupilved õhenevad kõrgkihtpilvedeks.

Muhkliku välimusega kõrgkihtpilved enne äikest 27.9.2012 õhtul Tartus

19.2.2010 võis Tartus näha, kuidas kihtsajupilved õhenesid kõrgkihtpilvedeks (päikeseketas nähtav), kuid tugev lumesadu ja tuisk jätkusid. See pilvevorm pannakse Ilmateenistuse vaatlustes kirja läbipaistvate kihtsajupilvedena, millega küll nõus olla ei saa, sest definitsiooni järgi on kihtsajupilved alati läbipaistmatud, st et päikest ega kuud pole läbi pilvekihi näha või teine variant oleks muuta definitsiooni (määratlust) ja lubada sellise erandi olemasolu, vt ka http://glossary.ametsoc.org/wiki/Nimbostratus ja siit.
Väljavõte Piia Posti konspektist: "Sooja frondi eesotsas tropopausi all asetsevad 9-10,5 km kõrgusel kiudpilved. Allpool Ci, otse frondi kohal, formeerub ühtlasem Cs (väga õhuke), aga veel allpool As, 2-4 km kõrgusel. Neist kiud- ja kiudkihtpilvedest langevad kristallid võivad esile kutsuda kiire kondensatsiooni, nii et sageli annab As kui segapilv tugevat lumesadu, ehkki ise jääb õhukeseks ja läbipaistvaks" (allikas: http://ael.physic.ut.ee/KF.Private/Piia.Post/meteo/pilvetekke_fyys_prots.PDF).

* –  Pilvede järgnevus kujutab endast pilveliikide vaheldumist, mis eelneb (harvemini järgneb) tsüklonile või soojale frondile, kusjuures vaheldumise järjekord allub teatud reeglitele.
Pilvede järgnevus sõltub aastaajast ja sellest, kui kaugelt tsükloni kese möödub, ning võib-olla ühe- või kaheosaline. Järgnevuse käivitumisele võib viidata kiudpilvede teke ja tihenemine, mis algab läänest, lõunatsükloni puhul ka edelast või lõunast. Kui siis maalähedane tuul puhub kiudpilvede liikumise suunaga nurga all või sellele vastu, on see üks kindlamaid tunnuseid, et järgnevus on algamas.
Kui vaatluspaigale läheneb soe front või selle lähedalt (põhja poolt) on möödumas tsükloni kese, algabki kaheosaline järgnevus. (NB! Tsüklon peab olema aktiivne, st sooja sektoriga, mistõttu vahepeal satutakse tsükloni sooja sektorisse.) Lühidalt oleks see järgnevus niisugune: Cirrus > Cirrostratus > Altostratus > Nimbostratus > Stratus > Stratocumulus > Cumulus. Talvisel ajal lõpeb järgnevus enamasti Stratus’e etapis.
Kuidas järgnevus avaldub? Alguses tekivad taevasse kiudpilved, mis liuglevad üksikult või lähenevad pilveväljana. Tuul on selleks ajaks juba pöördunud ning puhub enamasti kagust, kuid võib olenevalt tsükloni keskmest puhuda ka lõunast või idast. Mõne tunniga tihenevad ka üksikud kiudpilved kiudkihtpilvedeks, sageli tekib päikeseketta ümber 22-kraadine (väike) haloring. Kiudkihtpilved tihenevad kiiresti kõrgkihtpilvedeks ja halod kaovad. Päike ei jäta enam teravaid varje, hiljem võib päikeseketas täiesti kaduda. Võib hakata kergelt sadama, eriti külmal ajal.
Kui front on piisavalt aktiivne ja niiskust jätkub, järgneb mõõdukas, harva isegi tugev laussadu kihtsajupilvedest, talvel hakkab tihti tuiskama. Taevas on lauspilves ja ajapikku tekivad kiiresti liikuvad pilveräbalad/hatakpilved (Stratus fractus), mis näitavad suhtelise niiskuse kasvu ja frondi lähenemist.