2010. aasta äärmuslikust ilmast ja ilmastikust
Jüri Kamenik

Kui pole teisiti märgitud, siis siin on autori fotod, mis ilmestavad nii huvitavamaid kui tavalisemaid olusid. 

Autor Tallinna lõunaosas 19.12.2010. a. Ülle Kameniku foto

2009/10. aasta talv algas detsembri keskel. Mandril lund esialgu peaaegu polnud, kuid saarte lääne- ja lõunaosas sadas seda palju. Suurim sadu oli 17. detsembril Liivi lahel, kui Sõrve tipp ja Kolka said ööpäevaga meeter lund. Põhjuseks oli väikese tsükloni ja väga külma õhumassi koosmõju avatud veekogu (mere) kohal. Sõrves mõõdeti ametlikuks lumepaksuseks küll 41 cm, kuid Kolkas Lätis 100 cm. Sellest lumest jätkus terveks talveks.

Source: Latvian Environment, Geology and Meteorology Centre

Hiljem sadas mere- ehk järveefekti ja madalrõhkkondade koosmõjus lund palju Põhja-Eestis. Eriti tugev lumesadu oli põhjarannikul detsembri lõpus ja jaanuari alguses, kui viimaks kasvas lume paksus 63 cm-ni, mis osutus Tallinn-Harku uueks jaamarekordiks. Hiljem jäi lume paksus väiksemaks tuule, lume kokkuvajumise ja sublimatsiooni tõttu.

Mandril algas pärast jõulupühi pidev külmapäevadega ehk suladeta periood. See kestis veebruari lõpuni. 24. veebruaril ületas Eesti sooja sektoriga osatsüklon, mis tõi poolde Eestisse sula. Põhjapoolne osa jäi aga veel sulast puutumata. Mõned päevad hiljem saabus siiski sula kõikjale.

Sulavaba perioodi kokkuvõte: Jõhvis ulatus see 76 päevani, olles 2010. a talve pikim! Varasem rekord pärineb sealt 1995/96. aasta talvest, mil sulavaba oli 69 päeva. Lühim sulavaba periood oli Sõrves, "vaid" 48 päeva, kuid see sai samuti vaatlusjaama rekordiks. Pikim suladeta periood üldse Eestis on olnud 90 päeva 1941/42. talvel Viljandis ja Ristnas.

Kõige paksemaks jõudis lumikate ametlikel andmetel kasvada märtsis, kui Kirde-Eestis ulatus see üle 70 cm.

Lumikatte paksus 15. märtsil Eestis. Allikas: EMHI

Üks väga märkimisväärne periood oli jaanuaris, kui enam kui nädal järjest oli härmatist. Tipphetkel laius härmatis sadadel tuhandetel ruutkilomeetritel, st mitmes riigis. Härmatise ulatuslikule tekkele aitas kaasa 11. jaanuaril looderannikule liikunud udu, kui ilm oli veel väga külm. Ööpäevaga levis udu ja soojem ilm üle Eesti. Ka see udu oli oma ulatuselt ja kestuselt tähelepanuväärne. Põhjuseks oli sooja ja niiske õhu saabumine põhjast – näiteks Lapimaal läks ilm sulaks, kuid Eestis jäi külm napilt püsima. Härmatis kasvas päevi ja ladestus oli viimaks mitme sentimeetri paksune. Härmatis lagunes 19. jaanuariks, kuid hiljem tekkis seda talve jooksul veel korduvalt, kuid nii pikalt see enam ei püsinud.

Härmatis 15. jaanuari õhtul Tartus.

Selge ja külm 23. jaanuar Nõmmel.

Märtsis jätkus talvine ilm, kusjuures oli  mitu äikesepäeva. Talvist äikest oli 13. ja 14. märtsil. Pikemalt loe sellest http://www.horisont.ee/node/1566  

Kevadine ilm saabus juba 24.-25. märtsil. Mõnel pool oli sooja üle 10˚C. Näiteks 27. märtsil oli kohati lausa 13˚C sooja. Õhtul liikus edelast üle Eesti ebaoüsivusjoon* äikeste ja rahega. Selline olukord sai võimalikuks väga niiske ja sooja õhu kohalejõudmise tõttu lõunast. Äikest soodustas edelast lähenev külm front. Edaspidigi oli ilm soe ja sooja õhu advektsiooni oli sageli. Näiteks 1. aprillil oli sooja kohati 15 ja enamgi kraadi ning ilm üsna päikeseline.

Erakordne konvektsioon 13. märtsil Tallinnast nähtuna.

Kuumalaine 27. märtsil algas ülitiheda uduga.

Mai oli huvitav kontrastsuse poolest. Näiteks 8. mail oli nn kahe Eesti päev, kui pooles Eestis oli jahe ja pilves ilm, kuid pooles Eesti palav suveilm sagedaste äikestega, pikemalt loe http://www.ilm.ee/?47354.  Kuigi suur palavus taandus järgmiseks päevaks, läks juba mõni päev hiljem uuesti kuumaks ja siis juba terves Eestis. 13. maiga algas kahenädalane palav ja äikeseline ilmastik. Alles 24. maist muutus ilm jälle jahedaks ja stabiilsemaks. Juuni oli jahe, kuid väga sajune, eriti Ida- ja Lõuna-Eestis. Huvitav oli see, et mitmel pool polnud ühtki äikesepäeva, kui 30. juuni välja arvata, sest siis alles läks uuesti ilm palavaks ja mõnel pool oli äikest.

Konvektsioon 13. mail enne sagedaste äikeste algust Lagujas. T. Tanilsoo foto

Juuli algus oli keskmiselt soe, kuid mõne päevaga läks ilm kuumaks. Paljudes kohtades oli mitmel päeval äikest. 8. juulil õnnestus vaadelda hästiarenenud mammat Põltsamaa lähedal. Mamma puhul on rünksajupilve alumine pind nagu mullidega kaetud. Kuigi USAs seostatakse seda erimit vahel tornaadodega ja muu taolise ohtliku ilmaga, on nende nägemisel oht siiski juba möödas, sest mammat näeb eelkõige hajuva või eemalduva rünksajupilve alasi all. Täpselt nii oli ka 8. juulil.

Rünksajupilvede alasi alla tekkisid 8. juulil mammatused. Põltsamaa lähedal.

Seejärel saabus mõneks päevaks rahulikum ja tavapärase südasuvise soojusega ilm. Aga juba juuli keskpaigast jõudis Aafrika lääneosast üle Kesk-Euroopa Läänemerele kuum õhumass. Mitmel pool Eestis tõusis maksimumtemperatuur üle 30˚C. 15. juulil oli paljudes kohtades äikest, õnnestus vaadelda ebaharilikult ilusaid rünksajupilvi.

Väga ilusad rünksajupilved Dirhami lähedalt vaadatuna 15. juuli õhtupoolikul. Tallinnas oli samal hetkel äike.

Seejärel palavus veidi taandus, kuid kuu lõpus mõjutas Eesti ilmastikku otseselt Venemaal asuv antitsüklon troopilise õhumassiga. Mõned ööd olid troopilised, st miinimumtemperatuur üle 20˚C. Ebatavaliselt palav oli 26. juuli öö, kui südaööl oli veel sooja 25˚C ja varahommikul 23˚C. Kuna energiat oli atmosfääris palju, siis tekkis sel ööl Lätis äikesekolle, mis liikus loodesse ja tugevnes. Varahommikul jõudis see isegi Tallinnasse, kuid oli siis juba nõrgenemas ja peale tugeva tuule ja vapustava vaatepildi muud ei pakkunud.

Riiulpilv ja rullpilv 26. juuli varahommikul Tallinnast nähtuna.

Ka 29. juuli oli äikest väga palju. See päev oli huvitav sellepoolest, et esiteks oli eelmisest päevast hulga jahedam ja teiseks tuuline ja alguses madalate räbaldunud pilvetükkidega (Cumulus fractus). Sellise ilmaga ei ootaks ilmselt äikest, kuid mida õhtu poole, seda rohkem rünksajupilvi tekkis ja õhtuks oli suuremas osas Eestist äikest olnud. Vähem äikest jagus teistessegi juuli lõpupäevadesse.

Augusti esimene pool oli samuti palav ja tihti äikeseline. 8. augusti hommikul liikus üle Lääne-Eesti saarte äike, mis tõi rahet ja temperatuur langes seetõttu alla 10 soojakraadi. Päev oli üle Eesti rahulik, kuid õhtul liikus üle Eesti kahe tunniga derecho ehk ehk hiidpagi, mis tõi purustusi mitmele poole. Selle süsteemi sabas liikus hilisõhtul veel hulgaliselt äikest Ida-Eestisse, kus mõnega kaasnes veel täiendavaid purustusi. Õhtul tekkis Lätis ja Liivi lahel väga intensiivseid äikesekoldeid, mis tõid taas tugeva äikese saartele. Mandrile jõudes need siiski hääbusid. Rohkem hiidpagist: http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/derecho.htm

Ülivõimas äikesekolle 8. augusti hommikul läänesaarte kohal, mis tõi kaasa ka rahet. Allikas:  Sat24

8. augusti õhtupoolik Harjumaa kaguosas. Hiidpagi üleminekuni jäi pildistamise hetkel vaid paar tundi. Õhk oli väga soe ja vines, ilm peaaegu tuulevaikne ning taevasse tekkisid tornjad kõrgrünkpilved. Autori foto

15. august oli samuti üks ebaharilikult äikeserikas päev. Eestisse jõudis taas troopiline õhumass ja juba varahommikul jõudis Lääne-Eesti saartele ulatuslik äike. See liikus päeval üle kogu Eesti ja intensiivistus pärastlõunal Ida-Eesti kohal. Peipsi taga jõudis pilvesüsteemi võimsus taas hiidpagiga võrreldavale tasemele, seega Eesti pääses napilt purustavast tormist. Seal oli enne tormi saabumist üle 34˚C sooja. Ka Eestis oli enne 8. augusti tormi saabumist 32˚-33˚C.

17. august jäi aasta viimaseks eriti äikeserikkaks päevaks, samuti oli siis veel väga soe. Mälestused tollest päevast on järgmised. Päeval käisin Hiiumaal. Kui ma praamlaevaga tagasi tulin, oli ilm tõeliselt suvine, tuulevaikne ja väga soe. Taevas oli vähe pilvi, peamiselt Hiiumaa kohal madalad pilved, samuti oli taevas vinene. Sõidu ajal märkasin Pärnu suunas vaadates oranži pilve (päike oli loojumas), mis oli meeldejääva välimusega ja kiudpilvedest kraega. See liikus lähemale ja Internetist veidi lisainfot hankides sain teada,  et tegemist oli suure äikesega. Veidi enne mandrisadamat ilmusid esimesed välgud ja ma otsustasin sadamast veidi kõrvale pimedasse, kuid lagedasse kohta minna, et äikest jälgida. Esimese poole tunni jooksul olid välgud eemal ja pilv-aluspind tüüpi, aga kui äike lähemale jõudis, siis väänlesid välgud pilve alumisel pinnal või valgustasid pilve ühtlaselt (pilvesisesed välgud). Vihma ei sadanud ja oli soe, nii et igati head tingimused jälgimiseks. Vaatemäng oli vapustav, välke oli kümneid. Viimaks tuli veel üks pilveosa rohkem mere poolt, kus oli veelgi rohkem välkusid, kui hakkas lõpuks veidi sadama ja seejärel  äike nõrgenes ajapikku. Kokku vältas äike u 3 tunni ümber. Alguses oli ka väike tuulepuhang, kuid üldiselt oli ilm tuulevaikne. Tundus, et äike tabas just Hiiumaad, sest vaatemängu oli sealpool rohkem, nii et vaatluskoht jäi pigem äikese serva. Hiljem selgus, et Hiiumaa elanikud siiski äikest eriti ei saanud, seega ilmselt jäi äike kuskile Väinamere kohale.

18. august oli pilves ja mõnel pool väga sajune. Paljudes kohtades oli ka äikest, aga välgud olid pilvesisesed ja äike nõrk. Põhja-Eesti siiski pääses suuremast sajust ja äikesest. Edaspidi oli ilm juba mõõdukalt soe ja sügisehõnguline. Ainult mõnel üksikul päeval tõusis temperatuur 20˚C lähedale. Sageli oli tuuline ja sajuhoogudega. 22. augusti õhtul oli Laitses nõrk, aga huvitav äike. Ilm oli madalate pilvedega ja jahe. Miski ei viidanud äikesele. Siis muutusid järsku pilved edela suunas, pea kohale liikus sünge pilveserv. Päike just loojus ja värvis läänetaeva sügavalt punaseks. Järsku sähvatas pea kohal punakas välk. Mõned minutid hiljem sähvatas veel paar korda. Samuti müristas. Pimeduse saabudes liikus edelast üle idakaare veidi intensiivsem äike. Pilve eemaldudes oli pea kohal tähistaevas ja kuu valgustas rünksajupilvede tippusid.

2010. a. suve kokkuvõte: http://ilm.ee/kola/pildid/jyri/2010.%20a.%20suve%20kokkuv%f5te.pdf 

September oli üsna harilik. Märkimistvääriv oli haruldaselt ilus ilm 24.-25. septembril. Oli tunne, et on liiga palav, samuti oli ilm vaikne ja päikeseline. See aga lõppes juba 26. septembriks ning edaspidi oli ilm sügisene.

Topeltvikerkaar 17. septembril Vasalemma lähedal.

Oktoobris sadas mitu korda lund. Esimene lumi oli 12. oktoobril, kõige suurem lumesadu aga 22. oktoobril, mille tõi aktiivne osatsüklon, mis liikus otse üle Eesti. Lumi maha ei jäänud. Järgneval ööl oli äikest, pikemalt vaata http://www.ilm.ee/?48027.

November oli esialgu soe ja lumest asi kaugel. Mitu korda moodustus Euroopa kohal erakordselt hästi välja kujunenud jugavool, mille põhjuseks oli suur tsonaalne temperatuurikontrast http://www.ilm.ee/index.php?48110.

Hilissügis Tallinnas (6.11.). Autori foto

Kuu keskpaigas tekkis polaarfrondil nii suur laine, et see lükkas suvise sooja korraks isegi Eestisse, näiteks Tartus mõõdeti 15. novembril soojarekord. Mõnel pool oli kuni 13˚C sooja. Järgnev ööl tekkis järsku torm, sest õhtul läks polaarfront uuesti üle ja selle taga tuhises hirmsa hooga külm õhk Eestisse. Jätkus tavapärane sügisilm. 18. novembri öösel liikus üle Eesti aktiivne soe front. Sellega seoses sadas kuni 20 cm lund, kuid see sulas peaaegu kõikjal. Püsiv pööre talve poole toimus 24. novembril, kui lumesaju ja tuisu saatel ilm jahenes.

Novembri lõpus oli sisemaal pakaseline ilm (kuni -27˚C), kuid põhjarannikul sadas mereefekti tõttu rohkelt lund. Detsembris tõid ulatuslikud tsüklonid palju lund kõikjale, oli äikest ja viimaseks päevaks kasvas lumikate kuni 75 cm-ni. Tegelikult oli 50-70 cm lund ilmselt mõnel pool põhjarannikul juba novembri lõpus, kuid ilmajaamades ei ulatunud lumepaksus selliste näitajateni. Aasta viimaseks päevaks oli talv kestnud juba enam kui kuu aega.

Sven-Erik Enno kokkuvõte 2010. a. ilmastikust: http://www.ilm.ee/?48336  

Lumepagi äikesega 4. detsembri õhtul Tallinnas.

_________

* - Definitsiooni järgi küll peaks pagi- ehk ebapüsivusjoonel olema pagituuli, kuid antud juhul neid ei registreeritud, kuna varakevadise aja tõttu ei jätkunud suuremaks äikeseks piisavalt soojust. Seetõttu kasutasin mõistet ebapüsivusjoon kui sobilikumat.

squall line - a line of sudden, sometimes violent thunderstorms that develop on the leading edge of a cold front. Squall lines can form up to 80 to 240 km (50 to 149 mi) in front of an advancing cold front and can be more than 160 km (99 mi) long. The thunderstorms of a squall line can produce severe weather conditions, such as hail and rain accompanied by winds of over 96 km (60 mi) per hour; they are also associated with tornadoes, especially in spring and early summer.