2009. a. ilmastik

Jüri Kamenik

2008. aasta lõppes soojade ilmadega, ilm oli sula. Muutus toimus aastavahetusega: tuul tugevnes ja itta eemalduva tsükloni tagalas saabus külmem ilm, nii et paar päeva hiljem oli temperatuur juba -10˚C-st madalam.

Uue aasta hommik tõi kaasa ilusa ilma ja külmenemise.

Lund uuel aastal vähemalt Tallinna ümbruses praktiliselt polnud. Ega edaspidigi eriti lund ei sadanud ja päikest oli üsna palju, samas oli ilm muutlik, sest paaril päeval oli ilm tormine ja korraks sulagi. Suuremad sulad saabusid siiski juba enne kuu keskpaika ja sooja oli siis isegi üle 5˚C, kusjuures mõõdeti kuupäeva soojarekordeid. Seoses sooja ilmaga oli tihti ka udu.

Aasta 2. päeval juba veidi sadas lund, aga maad see valgeks veel ei teinud.

Rohkem oli udu näiteks 15. jaanuaril. Erakordseks võib pidada 23. jaanuaril tekkinud udu, mis haaras enda alla väga suure osa Eestist ja nähtavus langes mõnel pool alla 50 m. Udule eelnes selginev taevas, tuulevaikus ja soe, 0˚C ilm, kuid päikese loojudes õhk jahtus ja kiiresti tekkis udu. See nõrgenes öö jooksul tasapisi ja hajus hommikuks, sest tuul hakkas tugevnema.

Udune Emajõgi 15. jaanuaril.                                                                                                           Ülitihe udu 23. jaanuari õhtul Tallinnas.

26. jaanuaril oli lühiajaliselt väga võimas lumesadu, suurimate räitsakate läbimõõt oli 2-3 cm. Kokkuvõtlikult oli jaanuar muutlik, sagedaste suladega, oli ka torme ja väga külma ilma. Veebruar ja märts olid küll talvised, aga praktiliselt suuremate külmadeta. Mõnel veebruari- ja märtsipäeval oli väga värvikas päikeseloojang.

Värvikas loojang 13. märtsil Tallinnas.                                                                                            Veel üks ilus päikeseloojang 21. märtsil Tallinnas. Need on sajujoontega kõrgrünkpilved.

22. märtsil võis jälgida jugavoolu-kiudpilvi. 26. märts pakkus võimast lumesadu, selgitus selle kohta: http://www.ilm.ee/index.php?45726. Kevadine ilm saabus alles aprilli alguseks, kui lumi lõplikult sulas. 2. aprillil või vaadelda väga põnevaid pilvi Tartu taevas.

Võimas lumesadu 26. märtsil Tartus

Põnevad pilved (Stratocumulus stratiformis undulatus radiatus) 2. aprillil Tartus

Ka edasine aprill oli huvitav. Taevas võis jälgida esimesi tornjaid kõrgrünkpilvi 5. aprillil. See päev oli ühtlasi esimene tõeliselt soe tol aastal, sest sooja oli mõnel pool siis lausa 15˚C ja eks tekkinud castellanused olidki sooja õhumassi ja läheneva külma frondiga seotud. Nii soe oli siiski vaid kaugemal sisemaal. Seevastu 18. aprilli hommikul sadas maha korralik lumi, kuid see sulas päeval, sest ilm läks selgeks ja päike sulatas lume. Päevane maksimum oli siiski vaevu üle 0˚C. Erakordne oli pilvede poolest 19. aprill, kui õhtul tekkisid Põhja-Eesti taevasse lainelised kaootilise ilmega pilved (Undulatus asperatus). Neid jäid vahtima paljud inimesed ja tehti hulk fotosid. Kahjuks istusin tol hetkel just Tartu bussi ja midagi jäädvustada ei saanud, selle tõttu ka teise inimese foto. Kuu lõpp oli samas lausa suviselt soe (kohati üle 25˚C) ja ilusa ilmaga. Ka hommikud oli soojad, miinimum oli öösel näiteks 12-14˚C. 30. aprillil oli jällegi jahe. Seega oli aprill tüüpiliselt muutlik ja päris põnev. Järgnevalt mõned fotod aprillist:

Pilved 4. aprillil Tallinnas. Selline on tüüpiline varakevadine ilm Eestis.                                           Pilved 6. aprillil Tartus. Suuremal kõrgusel on kõrgrünkpilved, madalamal

Pilvedest on siin kõrgkihtpilved, kihtrünkpilved ja rünkpilved.                                                          kihtrünkpilved. Need on analoogsed, kuid erinevatel kõrgustel asuvad pilved.

Lumine mets Tallinna servas 18. aprillil. Kui ei teaks, siis ei oskaks pakkudagi, et kuupäev on nii hiline. Ainult päikesevalgus võib seda reeta (valguse hulk, varjude pikkus jmt).

Kummitusliku välimusega pilved 19. aprilli õhtul Tallinnas (foto: Ellu Vibur).

Soe ja selge päev 25. aprillil Laitses.

4.-8. mail oli taas soe (sooja kohati üle 20˚C) ja jälgida võis suviste rünkpilvede teket. Lisaks oli 6. mail jälgitav ilus multihalo.

Rünkpilved ja kihtrünkpilved 5. mail Tartu kohal.                                                                          Halosüsteem 6. mail Tallinnas

Äikest sel perioodil siiski polnud. Esimest äikest õnnestus kogeda 11. mail Tartus, kuigi mujal Eestis oli äikest palju enam.

Äike 11. mail Tartust umbes 20 km kaugusel.

Mai pakkus hirmu ja armu. Ilmasündmused 21. maist alates olid järgmised. Madalrõhuvöönd läks juba 21. mai öösel üle Eesti ja hommikuks jõudis Venemaale. Äikest oli öösel natuke Pärnus ja Kilingi-Nõmmel kella 3 ja 4 vahel. Hommik oli aga suures osas Eestis pilvine. Kihtrünkpilved hakkasid lõuna paiku hajuma, Lääne- ja eriti Lõuna-Eestis oli pärastlõunaks ilm peaaegu selge, rahulik ja soe, kuni 18˚C.

Teistmoodi kujunes ilm Põhja-Eestis, kus taganeva madalrõhuala mõju oli suurem. Kohe pärast madalate pilvede hajumist tekkisid tormiliselt rünksajupilved koos äikese ja tugeva rahega. Suuremad rahe- ja äikesekahjud olid Kirde-Eestis, sest õhuvool oli edelast ja läänest ning lääne pool tekkinud pilved jõudsid küpseda seega kirdesse jõudes. Rakveres moodustusid mitme cm kõrgused rahehanged (mõõdetud raheterad oli 1-1,5 cm läbimõõduga, mõned kindlasti suuremad, sest veel kaks tundi pärast sadu leiti hulgaliselt u 1 cm läbimõõduga teri, mis aga jäid vahetult pärast maha kukkudes mõõtmata), mõnele poole lõi välk sisse, ühes majas juhtus midagi traagilist: välgu sisselöömise ajal majas viibinud inimese trumminahad lõi lööklaine ribadeks. Sademeid kogunes kohati isegi kuni 30 mm mõne tunniga.

Miks tekkis selline intensiivne äike koos rahega? Kõrgema õhukihtide kaardid näitasid, et kuigi maalähedane õhukiht oli soe, siis umbes 2-6 km kõrgusel oli külma 25-30 kraadi, täpsemalt oli 5,5 km kõrgusel temperatuur -26˚C. Tavaliselt on äikeseilmade ajal sellises kõrguses külma 10...15 kraadi. Selgituseks olgu öeldud, et äike tekib enamasti kas frondi piirkonnas või kui alumiste soojade õhukihtide kohal on külm ja kuiv õhk. Mida külmem õhk, seda võimsamad võivad olla tõusvad õhuvoolud ja seega äikesed ja rahe. Antud juhul soodustas lisaks ebatavaliselt külmale õhule kõrgustes äikeste teket ka suur õhuniiskus ning terav pärastlõunane maipäike, mis aurustas suure hulga niiskust, mille oli öösel madalrõhkkond kaasa toonud.

Järgmine tsüklon saabus Eestisse edelast 22. maiks. Esialgu suhteliselt suur sajuala lagunes ja kohati tuli päike välja. See aitas niiskes õhus tekitada rünksajupilvi. Pärastlõunast äikest täheldatigi Tallinna ja Tartu lähedal, kuid mõlemal juhul oli äike väga nõrk, kuuldi vaid müristamist (välgud olid pilvesisesed) ja mingit kahju see muidugi kaasa ei toonud, pigem vastupidi - kosutust vihmana.

Tsüklon taandus järgneva kahe päeva jooksul aeglaselt Venemaale. 23. mail põhjustas see kohati hoovihmasid, 24. mail mitmel pool Tallinn-Tartu-Valga joonest ida pool ka äikest. 24. mai sündmused olid järgmised. 24. mai hommik oli peaaegu selge ja vaatamata põhja- ja loodetuulele suhteliselt soe (Tallinnas kl 13 kuni 16°C). Idataevasse tekkis umbes hommikul omapärane pilveviirg. See oli Altocumulus castellanus - pilvevorm, mis näitab suhteliselt usaldusväärselt pärastlõunasel ajal hoovihma ja äikest.

Kõrgrünkpilvede pikk rida 24. mai hommikul Tallinnast idas.                                                             Rünksajupilved äikesega Soome lahe kohal 24. mai päeval.

Keskpäevaks need pilved hajusid. Põhja pool ehk Soome kohal oli näha suuri rünk- ja rünksajupilvi. Need liikusid kiiresti lõuna poole. Detektorid näitasid pilvedes ka äikest. Tavaliselt ei jõua hoogsajupilved üle Soome lahe Eestini, aga seekord läks teisiti. Juba kella 13ks olid mõned pilved Põhja-Eesti lähedale jõudnud.

Lõpuks tekkis hulgaliselt rünksajupilvi ka mujal Ida-Eestis. Põhja-Eestisse jõudsid põhja-lõunasuunalised rünksajupilvede read äikesega. Sadas hoovihma ja rahet. Tartut tabasid samuti äikesed ja sajuhood koos tuulepuhangutega. Tallinnas täheldati õhtul veel üht omanäolist ilmanähtust: saabuva äikesepilve (täheldati üht välgulööki) serva ees liikus rullpilv ühes pagiga, vt ka http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=23554265. Õhtul ilm siiski selgines ja rahunes, sest tugevnes kõrgrõhkkond.

Mais oli viimast korda äikest Eestis 27. mail. Eestisse saabus esialgu väga soe õhumass (kuni 27˚C) ning Euroopat räsinud äikeste jäänused. Äikest oli ainult hommikul saartel ja Loode-Eestis, välgud olid põhiliselt pilvesisesed ning sademeid mõõdeti kuni 10 mm. Keskpäevaks olid kõik rünksajupilved kadunud ning Lääne-Eestis hakkas võrdlemisi tugevat lausvihma sadama. Temperatuur langes järsult, isegi üle 10 kraadi. Temperatuuri vahe Eestis oli kella 16 ja 17 vahel umbes 14 kraadi.

27. mai tagapõhja avamiseks pisut Euroopas toimunust. 24.-26. mail laastasid Euroopat äikesetormid, sh ülirünksajupilved, mille põhjustas mereline troopiline õhumass, mis liikus edelast kirdesse. Tugevamad äikesed said alguse 24. mai hilisõhtul Prantsusmaalt ning järgmisel päeval jõudsid tormituuled ühes üleujutuste, rahe jmt Madalmaadesse, Saksamaale ja Suurbritanniasse. Välgulöökide arv oli rekordiline (mõnel hetkel registreeriti minutis isegi saja välgulöögi ümber). 26. mail oli äikeste põhiliseks tallermaaks Saksamaa, kus kohati suleti ka koole. Äikesehirmu said tunda ka taanlased, rootslased ja poolakad. Teine võimas äikestevöönd kulges mööda Apenniini poolsaart Sitsiiliani ning Aadria mere idakaldal, sealhulgas Kreekas.  Pikemalt Euroopa äikestest

Mai viimased päevad olid ebatavaliselt kuuma ilmaga, 31. mail ja 1. juunil mõõdeti kuni 29˚C sooja. Samuti olid need päevad kuni pärastlõunani olid täiesti pilvitud, mis on samuti ebatavaline Eesti kohta.

Imeilus päikeseloojang 1. juunil Kablis.

1. juuni õhtul hakkasid tekkima pilved ja järgneval ööl sadas kohati hoovihma. See oli märk õhumassi labiilsemaks muutumisest ja tõsisest ilmamuutusest. 2. juuni oli veel südasuviselt soe, kuid pilvi oli hommikul palju, peamiselt kiud- ja kõrgrünkpilved. Kuni pärastlõunani oli ilm hea, kuid siis moodustusid Lätis väga ulatuslikud rünksajupilved äikesega, mis jõudsid ka Lõuna-Eestisse. Äike oli intensiivne ja möllas tunde, kuni lõpuks õhtuks vaibus. Rünksajupilved ulatusid tohtu pika vööndina üle kogu Ida-Euroopa, seda on hästi näha satelliidipildilt:

Allikas: sat24.com

Juuni esimese kolme päevaga langes õhurõhk 1025  hPa-lt 980 hPa lähedale, sest otse Eesti kohal arenes tsüklon. 3. juuni ööst läks sajule ja sadas peaaegu 3 päeva järjest. See põhjustas juba kohati väiksemaid üleujutusi. 4. juunil oli sooja vaid 7-10˚C. Sellise ilma äärmusliku muutumisega tuli meelde nn pendli põhimõte: kui pendel on ühes servas (hälve on maksimaalne), siis peatselt läheb võnkumise tõttu see teise äärmisse asendisse, kuid kui pendel pole hälbinud, siis on ka saavutatavad äärmused väikesed. Nii on vahel ka ilmaga - kui ilm on äärmuslikult hea, siis muutub see peatselt äärmiselt halvaks. Olen seda päris tihti kogenud ja 2009. a. juuni algus oli heaks näiteks.

Võimsad rünkpilved enne äikest 2. juunil Kablist kagu pool.                                                              Ulatuslik äike arenes pärastlõunaks välja.

Äärmiselt halb ilm - lausvihm, pilves, tuuline. 4. juunil Kablis

6. juunil oli ilm juba ilus ja õhtul võis jälgida Kablis sellist loojangut, mis pani seda näinud inimesed ahhetama.

5. juunil hakkas ilm siiski paranema ja 6. juunil oli sademeid juba vähem. 10. juunil oli taas vihma ja äikest. 11. ja 12. juunil oli ilusam ilm, kuid õhtul jõudsid Lõuna-Eestisse rünksajupilved äikesega. Järgnev, 13. juuni, oli soe, kuid ebatavaliselt sajurohke ja äikeseline. See oli üks aasta äikeserikkamaid päevi üldse. Oli üleujutusi, pagisid. Kirdenurgas püsis ilm siiski ilus ja sooja oli kuni 27˚C.

Edaspidi oli ilm jahedapoolne, kuid pärast 20. juunit läks ilm suviselt soojaks ja enam-vähem jäi see ka edaspidi nii. Erand: 6.-7. juuli paistis silma selle poolest, et polaarfront jäi Eestist lõuna poole ja kogeda võis juulikuist külmalainet, kuigi 6. juulil oli päikese tõttu siiski 16˚C sooja, 7. juuli oli aga pilves ja lausvihmaga, sest polaarfront läks üle Eesti. Suuremat sooja- või kuumalainet suve jooksul ei olnud, vaid ilm oli üpris muutlik ja kuivaperioodi(de)ta.

12. juuni õhtul tekkisid märgid ilma halvenemisest - arenesid rünksajupilved, mis                          Kogu päev kestnud paduvihm ja äike 13. juunil Viljandimaal.

tasapisi katsid kogu taevalaotuse. Tartu

Suuremad äikesed olid Eestis lisaks mai lõpule ja 13. juunile veel 26.-27. juunil; 1.-2., 8., 11., 16., 19., 21., 24., 25., 31. juulil, 7., 13.-15. augustil ja 24. septembril.

2009. aastal proovisin esimest korda äikest jahtida. 13. juuni oli proovisõit ja kõrvaleesmärk ühe teise käigu juurde, mida oli niikuinii tarvis teha. Pärast jaanipäeva püsis Eestis paar päeva võrdlemisi soe idavool. 26. juunil tekkisid Ida-Eestis äikesed, mis triivisid kiiresti läände. Otsustasin siis esimest korda minna sõitma ainsa eesmärgiga näha huvitavaid ilmanähtusi ja eriti just äikest. Pilved tundusid üsna paljutõotavad ja läksin Kesk-Eestisse, kuhu pilved suundusid. Tolle päeva eripäraks oli see, et äike oli pilvedes ainult nende kujunemise järgus ehk siis kuskil Ida-Eestis. Juba Kesk-Eestisse jõudes oli äike kadunud, kuid pilved pakkusid siiski üsna korralikke vaatepilte.

Rünksajupilved pagiga 26. juunil Rapla lähedal.                                                                                 Nõrgalt arenenud riiulpilv (Cumulonimbus arcus) Tallinna lähedal 26. juunil.

27. juuni tundus samuti sobilik päev jahiks, kuid esialgu olin üsna ettevaatlik. Sõitma otsustasin hakata alles siis, kui Lätist jõudsid esimesed äikesed Eestisse, see oli pärastlõunasel ajal. Tallinnas oli ilm siis madalate pilvedega ja alles pärast Türit hakkas olema näha ka selgemat taevast. Suure vertikaalse arenguga pilvi oli näha Põltsamaa lähedal. Selle kohal oli näha ka mamma. Hiljem, Tartu poole sõites, läks ilm pilve ja sadas ka veidi hoovihma, kuid midagi erilist polnud. Jälgida võis ilusat kahekordset vikerkaart. Äikest ei tulnud ja sõitsin tagasi Tallinna. Hiljem selgus, et Tartusse tuli öö hakul palju äikest.

Kahekordne vikerkaar 27. juuni õhtul Tabivere lähedal Tartumaal.

Järgmine soodne päev tundus olevat 1. juulil. Siis oli sooja kuni 28˚C ja konvektiivse aktiivsuse indeksid olid eriti kõrged Kaliningradi lähedal. Seetõttu ootas ees pikem tee. Tegelikkuses küll rünkpilvi tekkis, aga suuremat äikest ei tabanud (seda oli pärastlõunal Eesti lõunaosas) ja pöördusin Leedu piirilt lõpuks tagasi. Öösel Eestisse jõudes õnnestus siiski kauget äikest kuskil Ruhnu kohal näha ja hommikul tekkis äikest mujalgi mandril. 2. juuli pärastlõunal oli äikest ka Tartus, kuid õhtuks ilm selgines.

Tartust lõuna poole eemalduv rünksajupilvede süsteem 2. juulil üsna intensiivse äikesega.

Uuesti oli rohkem äikest 8. juulil ja eelkõige Eesti lõunapoolses osas, õhtu poole Liivi lahel. Kui algul liikusid pilved põhja või kirdesse, siis õhtul hakkasid need loodesse liikuma, viies ulatuslikuma äikese Saaremaale. Umbes samal ajal liikus mesotsükloni olemasolu peegeldava struktuuriga pilv üle Pärnu. Seejärel konvektiivne aktiivsus vaibus.

Äike 8. juulil Pärnu kohal. Pilve alaosa on räbaldunud ja võimalik, et seal on spiraalselt kõrgustesse liikuv tõusva õhu sammas (mesotsüklon).

Järgmine paljutõotav päev oli 11. juulil, kuid sedakorda lõunapiiril või Lätis. Päev oli pilvine ja veidi sadas vihma, sooja oli 20˚C ümber. Alguses hakkasid rünkpilved tekkima, kuid taevas kattus kõrgkihtpilvedega ja see pärssis edasist konvektsiooni. Veidi arenes siiski maskeeritud rünksajupilvi, kuid äikest neis polnud. Radarid näitasid Lätis märkimisväärsete sajualade teket ja nii läkski lõuna paiku sõit lahti. Pärnumaale jõudes taevas selgines, kuid Kablis oli uuesti üsna tihedate kõrgkihtpilvedega kaetud. Lõuna suunas oli siiski näha konvektsiooni ja radarid näitasid endiselt intensiivseid sajualasid (sülearvuti oli kaasas).

Vaade Kabli vaatlustornist lõunasse. Metsa kohal on näha maskeeritud konvektsiooni.                      Läti piir ületatud ja konvektsioon on lähemal. Tuulikute taustal on tegelikult äike.

Lätti jõudes oli näha kõrguvaid rünkpilvi (Cumulus congestus) ja piirist paarkümmend km lõuna poole tuligi äike vastu. See oli keskmise intensiivsusega, kuid möödus kiiresti. Veelgi lõuna poole sõites selgines taevas ja ilm oli soe (umbes 23˚C). Lõpuks suundusin Liivi lahe äärde, vist Saulkrastis. Seal võis näha üle lahe lähenevat üsna võimsat pilvemassiivi, kus võis oletada äikest. Kuna juhtus olema selline rand, kus viibimine oli tasuline, siis ei saanud jääda jälgima, vaid tuli edasi sõita.

Kui sõidetud oli ligi kümmekond kilomeetrit, siis ulatusid rünksajupilvede tipud seniidi lähedale. Peatselt ilmus nähtavale räbaldunud pilve alaosa, millele järgnes pagi ja tunniajane äike. See polnud tugev, vaid heal juhul mõõdukas. Õhtu jooksul äike tasapisi hääbus ja tagasisõites õnnestus Kabli vaatlustornis päikeseloojangki ära näha.

Üle Liivi lahe läheneb rünksajupilvede kogum äikesega.                                                                     Umbes 10 km lõuna pool ja ligi 30 min pärast jõudis pagi kohale.

16. juulil tõusis temperatuur pärastlõunaks kuni 25˚C-ni. Prognooskaardid lubasid ohtralt äikest Ida-Eestisse. Juba varahommikul algas sõit kagusse. Sel ajal oli veel udu. Vahel enne eriti äikeserikast päeva tekib udu, see näitab sooja ja niiske õhumassi saabumist. Ennelõunasel ajal sadas sisemaal kohati hoovihma ja arenes rünksajupilvi, kuid äikest polnud. Alles pärastlõunal tekkis sisemaal mitmel pool äikest. Äikest oli ka Saaremaa siseosas, kust see triivis Väinamere kohale. Mujal oli ilm rahulik.

Esialgu oli äikest hajutatult, kuid õhtu poole kujunes välja kaks üsna ulatuslikku äikesekollet: üks neist liikus Virumaale, teine lõuna poole Võrumaale. Kaasa tõid need võrdlemisi intensiivse äikese, pagid ja ohtralt (üle 30 mm) sademeid. Mõlemad äikesekolded püsisid tunde. Päikeseloojanguks ilm selgines ja metsad "aurasid" (iseloomulik pärast äikeserikast päeva).

Eraldiseisvad rünksajupilved äikesega Põltsamaa lähedal 16. juulil organiseerumise algfaasis.

Suve kõige suurem äike oli 19. juulil. Juba eelmise päeva õhtuks jõudsid Läänemere lõunaosa kohale ulatuslikud äikesekolded. Eestis tõusis temperatuur üle 25˚C. 19. juuli varahommikul tekkisid Leedus ja läänesaartel tugevad äikesekolded, kuid need hajusid hommiku jooksul. Päev oli väga palav, võrdne 1. juuniga, sest enamikes kohtades oli siis sama palju sooja (27-29˚C), aasta kõrgeim temperatuur mõõdeti Pärnus (29,3˚C). Samal ajal olin Pärnus, sest Lääne-Eestisse tundus koonduvat suurim konvektiivne aktiivsus. Kuni pärastlõunani oli siiski mandril ilm rahulik. Pärnus ja ilmselt mujalgi oli näha hulgaliselt tornjas-sakmelisi kõrgrünkpilvi. Need on teada-tuntud labiilsuse näitajad ja arvestama peab sel juhul äikesega. Seda just siis, kui neid on palju ja on vertikaalselt hästi arenenud.

Radar näitas intensiivse sajuala tekkimist Liivi lahel, kust see liikus kirdesse. Vaja oli liikuda kuhugi Tõstamaa kanti. Mõeldud-tehtud. Läks õnneks ja see sajuala liikus otse peale. Veidi enne Tõstamaale jõudmist oligi müristamist kuulda. Vahetult enne asulasse jõudmist jäin veidi lagedama ala peale jälgima, mis toimub. Äike jõudis lähemale ja viimaks tõi kaasa tugeva tuule ja eriti võimsa vihma (võis olla allapuhe). Torm kestis alla poole tunni ja eemaldus siis kirdesse. Selleks hetkeks oli välkude sagedus maksimaalne, igas sekundis võis näha mõnd välku. Satelliidipildil oli selle süsteemi kuju täiesti ümmargune. Seejärel otsustasin tormi sabas ida poole sõita. Pärnu mnt-le alguses sõita ei saanudki, sest langenud puud olid teedel, kuid viimaks õnnestus siiski neist mööda pääseda. Tormile järele ei jõudnudki, kuid selle lõunaservas arenes uus rünksajupilvede rida, kus oli nõrka äikest. Sellest õnnestus ette jõuda, sellest andis aimu palavasse lämbesse õhku jõudmine. Kahjuks aga oli fotokas tormis kaduma läinud ja seetõttu oli vaja vaatluskohta naasta.

Hulk maad enne Tõstamaad arenesid üsna järsku kõrgrünkpilvedest võimsad rünkpilved ja ühest kogumist uus äikesekolle. Seda siiski jälitama ei hakanud, vaid vaja oli kaamerat minna otsima. Eemal lääne pool oli näha lähenevat alasite rivi, sealt kostis müristamist. Vaatluskohta jõudmise ajaks oli uus torm peaaegu kohal, räbaldunud madal pilveserv oli vaid mõne km kaugusel. Otsimine tulemust ei andnud ja pagi puhkedes algas taas sõit Pärnu mnt poole ehk siis itta. Sõitmise ajal viibisin kogu aeg pagifrondi all, välgud olid lähedased, vihma ja rahe tõttu nähtavus halb, tuul väga tugev. Viimaks õnnestus siiski pagi mõjualast välja sõita. Äike hakkas nõrgenema.

Ees ootas sõit Tartu poole, kuid kirde suunas (Jõgevamaa või Virumaa kohal) arenes uus rünksajupilvede süsteem, kus oli ka äikest. Seda kollet siiski kätte ei õnnestunud saada ja sõit lõppes Lagujas, hiljem Tartus. Kuna minu kaamera läks kaduma, siis pean piirduma T. Tanilsoo fotodega, sest ta oli minuga kaasas.

Esimene võimas äikesekolle on Tõstamaale jõudmas.                                                                          Tagasiteel Tõstamaale. Kaugel lääne suunas oli näha ähvardavate alasite rivi. T.Tanilsoo fotod

Ka 21. juulil oli üsna palju äikest. Hommik oli küll tuuline ja jahedapoolne, kuid rohkelt arenes konvektsioonipilvi ja päev tõi kaasa palju äikest ja rahetki. Uuesti tundus äikeseks soodne olevat 24. juuli. Alustasin Tartust, võtsin veel ühe huvilise kaasa ja sõitsime lääne poole. Hommik kuni Suure-Jaanini oli ilusa ja võrdlemisi sooja (üle 20˚C) ilmaga. Taevas oli näha tihedaid kiudpilvede tompe. Lääne poole sõites läks taevas pilve ja Kablis oli vaja otsustada, mida edasi teha. Radari- ja satelliidiandmed näitasid Saaremaa kohal võimsat rünksajupilve. Esialgu hakkasimegi sõitma Virtsu suunas, kuid poolel teel loobusime, sest selgus, et rünksajupilv oli hajumas. Edasine sõit kulges Lätti, kus tundus mingi konvektiivne aktiivsus tekkivat. Siiski ootas ees pettumus, sest peale vihma ja pilves taeva muud polnud. Kohati küll oli näha võimsaid rünkpilvi, kuid äikesest oli asi üsna kaugel. Volmari lähedalt otsustasime läbi Valga Tartusse sõita, lugedes päeva luhtunuks.

Valgas sadas üsna tugevat vihma ja mida Tartu poole, seda rohkem oli igal pool vett ja vahepeal nõrgenenud sadu hakkas paarkümmend kilomeetrit enne Tartut uuesti tugevnema. Ees oli ühtlaselt tumenev taevas. Tartusse jõudes oli näha esimesi välgusähvatusi ja sõitsime äikese sabas edasi Alatskivi poole. Äike oli keskmise tugevusega, iga 5-30 sekundi tagant oli näha välku. Alatskivisse jõudes oli äike otse pea kohal. Peipsi järve tõttu edasi ida poole, kuhu äike liikus, enam minna ei saanud ja jäimegi sinna äikese möödumist jälgima. Lõpuks sõitsime rampväsinult tagasi Tartusse. Äike oli üsna kitsa, aga väga pika vööndina üle Eesti liikunud, tekkekohaks Pärnumaa.

25. juuli hommik oli tuuline, aga üsna soe (17-18˚C) ja kihtrünkpilvedega. Lõuna paiku alustasin sõitu Tallinna poole. Selleks ajaks olid kihtrünkpilved osaliselt muutunud rünkpilvedeks ja mõned viimastest olid päris kõrgeks arenenud. Seega võis loota äikest. Juba enne Kesk-Eestit ilmusid nähtavale esimesed rünksajupilved. Enamus jäid eemale, kuid üks edelas asuv süsteem liikus lähemale. Mäo risti juures oli näha juba üpris tumedaid pilvi ja kuulda müristamist. Sõitsin sealt veidi Rakvere poole lagedamasse ja rahulikumasse kohta, et jälgida toimuvat. Äike liikuski üle, kuid see oli nõrk või peaaegu mõõdukas. Pärast äikese möödumist jätkus sõit Tallinna poole.

Koselt pisut edasi ilmus silmapiirile uus rünksajupilvede süsteem. Juba enne Tallinnat jõudis see kohale, põhjustades äikest ja tugevat vihma. Äike liikus Kuusalu poole, kuhu jõudes oli vihm eriti tugev ja takistas märgatavalt sõitmist. Kaugemale siiski ei sõitnud, vaid uuesti Tallinna poole. Läänest ilmus uus pilvemass, mis pakkus samuti äikest ja vihma. Edasi ilm selgines.

25. juuli esimene äike oli kõige tugevam.                                                                                                 Kolmas äike Tallinna lähedal. Pilve ülaosa on kiududega ja äärmiselt lame.

31. juulil liikus üle Eesti äikesetsoon. Kohati oli tegu korraliku äikesega, kuid just Tallinna kohal see nõrgenes ajutiselt ja ühtki välku näha ei õnnestunud, sest kõik olid pilvesisesed. Pärast äikest sadas lausvihma, kuid õhtuks taevas osaliselt selgines ja näha võis erakordselt sügavpunast loojangut.

Erakordselt punane loojang, kuid paraku kaamera ei suutnud siiski värve välja võtta.

August oli üsna jahe, erandiks oli 4-8. kuupäev. Kuigi püsis antitsüklon, kus sooja oli kuni 25˚C, valitses päeval pigem ebapüsiv ilm ja silmapaistev oli selle poolest 7.8., sest siis tekkis mitmel pool rünksajupilvi ja oli äikest. Kõige äikeserikkam kuu jooksul oli 13.-15. august. 14. augusti öösel oli äikest peamiselt merel ja rannikualadel. 14. augusti päeval aga oli Eestis laialdasel alal äikest, kuigi sooja oli vaid kuni 15˚C ja tuul põhjast. Pärastlõunal arenes Raplamaal ulatuslik äikesekolle, mis püsis tunde. Samal ajal liikus üle Soome lahe uusi pilvi, mis põhjarannikule jõudes arenes äikeseks ja tõi mandril asuvale koldele lisa. Paiguti sadas rahet. Õhtul tõi äikest ja rahet veel üks pilvesüsteem, mis arenes Loode-Eestis. Päikeseloojang oli erakordselt värvikas. Äikesed ja rahe jätkusid 15. augustil. Suurimate raheterade läbimõõt ulatus 2-3 cm-ni. Päeva jooksul taandus ebapüsivus kagu poole ja ilm paranes märgatavalt.
 

5. august Laitses. Esiplaanil kiudpilved, tagaplaanil võimsad rünkpilved.                                           6. august - taas tekkisid võimsad rünkpilved, mis näitavad labiilsust troposfääris.

Ulatuslik äikesekolle kasvu faasis Raplamaal 14. augustil.                                                                   Päikeseloojang oli sama päeva õhtul erakordselt värvikas. Laitse

Esimesi helkivaid ööpilvi võis näha juba 21. juuni öösel. Üldse oli 2009. a. suvi  helkivate ööpilvede rohke, kusjuures selgelt olid need välja kujunenud vähemalt 10 ööl. Selle põhjuseks oli madal päikese aktiivsus ja külm mesopaus.

Väga maalilised helkivad ööpilved 26. juuli öösel Tallinnast nähtuna.

Suviselt soe oli veel septembri algus, kuid seejärel olid ilmad juba sügisesed, erandiks 18.-19.9. Mõnel hommikul oli hall maas. 24. septembril oli paljudes kohtades äikest ja ilm soe (kuni 17˚C). Kõige tugevam oli äike Virumaal, kus ilm hämardus tunduvalt ja sadas ka korralikku rahet. Vähemal määral jagus rahet mujalegi. Äikeselisele päevale järgnes väga kiire läänevool ja tuuline ilm. 29. septembril läks väga jahedaks, sest päevane maksimum jäi alla 10˚C. Esimene sügistorm saabus 4. oktoobril. See põhjustas kohati ka äikest. Esimene lumi saabus juba 12. oktoobril, kuid see ei jäänud püsima. Kuni 18.10. oli jahe, kohati sadas lörtsi ja lund. Oktoobri teine pool oli taas tavapärase soojusega, st 5-10˚C. Aeg-ajalt oli näha halosid.

Äike 24. septembril Tartus. Ebatavaline valgustatus loob teravad kontrastid.                                      Torm 4. oktoobril. Mere kohal on näha rünksajupilvi.

Oktoobri viimastel päevadel ilm jahenes, sooja oli alla 5˚C. Novembri algul läks ilm talviseks. Suurem lumi sadas maha 6. novembril. 10. novembril sadas erakordselt intensiivset ja laia (räitsakate läbimõõt kuni 4 cm) lund Põhja-Eestis, mujal oli ilm sula ja sadas vihma.  Lund oli peaaegu kuu keskpaigani, siis läks märksa soojemaks, õhutemperatuur oli taas 5-10˚C. Selline soe ilm püsis detsembri alguseni.

Lumi 6.11. Tartus.                                                                                                                                  Lumesadu 12. novembril Tallinnas.

Võimas lumi 10. novembril Tallinnas. Foto: Ellu Vibur

6. detsembrist alates oli temperatuur 0˚C lähedal ja kohati sadas veidi lund. Õhuke lumikate tekkis siiski 11. detsembril. Märkimisväärne külmenemine toimus 14. detsembri öösel, kui temperatuur langes -10˚C-st madalamale ja püsis sellisena päevalgi. Ilmad oli selged ja seetõttu püsis lumikate õhuke. Kõige külmem oli 18.-19. detsember, kui öösel oli üle 20 kraadi külma (miinimum -25,2˚C Valgas) ja päevalgi püsis -15...-17˚C juures. 20.-21. detsembril sadas üle Eesti lund, kuid ühtlasi läks soojemaks ja nii tõusis 23.12.-ks mitmel pool õhutemperatuur 0˚C-st kõrgemale. 25.-26. detsembril oli ilm tormine, tuiskas, läks veidi külmemaks. Kui 28.12. oli taas enamikes kohtades sula, siis lõplik pööre püsivaks talveks toimus 29.12., kui õhutemperatuur langes ja sadamas hakkas lund. Aasta viimastel päevadel sadas palju lund ja nii oli enamikes kohtades lumikatte paksus juba üle 20 cm, Tallinnas kasvas see 43 cm-ni.

Detsember algas küll soojalt (3.12. Tallinnas)...                                                                                       ...kuid lõppes erakordselt talviselt (padulumi 30.12. Tallinnas).