Teeba müütide tsükkel

Anne-Liis Maripuu

 

1. KADMOS JA TEMA LAPSED

 1.1. Teeba linna rajamine

Edith Hamilton toetub oma teoses “Antiikmütoloogia” Kadmost ja tema lapsi puudutavas peatükis Apollodrotose, kirjutas meie ajaarvamise esimesel või teisel sajandil, versioonile antud loost. Hamiltoni sõnutsi esitab too Teeba rajamise müüdi lihtsalt ja selgelt, mis külab järgmiselt.

Kui Foiniikia rannikult oli kadunud kuningas Agenori tütar Europe (Parada, 1997), saatis neiu isa pojad õde otsima ning keelas neil koju tulla enne, kui tütar on leitud. Selle asemel, et sihitult otsida, läks Kadmos, üks vendadest, otseteed Delfisse Apollonilt küsima, kus õde viibib. Jumal vastas, et ärgu too enam muretsegu õe ega selle pärast, et isa ei luba teda Europeta tagasi tulla, vaid parem rajagu enesele linn. Delfist lahkudes näeb Kadmos lehma, mingu ta sellele järele, õpetas Apollon, ja ehitagu oma linn sinna, kuhu loom puhkama heidab. (Hamilton, 1975)

Jõudnud kohale, pidi Kadmos võitlema hirmsa draakoniga, kes valvas läheduses olevat allikat ning surmas kõik tema kaaslased, kes vett tooma läksid. Kui draakon oli tapetud, ilmus Kadmose ette Athena, kes käskis tal draakoni hambad maha külvata. Kadmos kuulas sõna ja märkas peagi ehmunult, kuidas relvastatud mehed maa seest välja kerkisid. Nood aga ei pühendanud Kadmosele vähimatki tähelepanu, vaid tungisid üksteisele kallale, kuni tapeti kõik peale viie, keda Kadmosel õnnestus veenda, et need teda abistama hakkaksid. Nende viie mehe abil tegi Kadmos Teebast kuulsa linna ning valitses selle üle väga targalt, mis tagas üldise õitsengu. Herodotos, jutustava historiograafia väljapaistev esindaja, on öelnud, et Kadmos oli see, kes tõi tähestiku kreeklastele. (Hamilton, 1975)

 

 1.2. Kadmose lapsed

Kadmose naine Harmonia oli Aphrodite, armastuse ja ilu jumalanna ning sõjajumala Arese tütar. Jumalad austasid oma osavõtuga Kadmose ja Harmonia pulma, kus Aphrodite kinkis tütrele imekauni kaelakee, mille oli valistanud Hephaistos, Olümpose töömees, ent mis oma taevalikust päritolust hoolimata tõi hilisematele põlvkondadele ainult pahandust. (Hamilton, 1975)

Kadmosel ja Harmonial oli neli tütart, Semele, Ino, Agaue, Autonoe, ja üks poeg. Oma laste kaudu õppisid nad tundma kibedat tõde, et jumalate soosingu tuul ei puhu kaua muutumatult. Suured mured laste ja lastelaste pärast vaevasid Kadmost ja Harmoniat nende vanas eas pärast õnnerikast elu. Kui Dionysos oli Agaue hulluks ajanud, nii et ta oma poega Pantheust lõviks pidas ja tolle oma kätega tappis, põgenes eakas abielupaar Teebast, nagu püüdes pageda õnnetuste eest. Kui põgenikud kaugesse Illüüriasse jõudsid, muutsid jumalad nad aga madudeks. Seda ei saa pidada karistuseks, sest kumbki polnud kellelegi kurja teinud. Nende saatus tunnistab, et kannatusi ei peetud tol ajal karistuseks kuritegude eest, kuna süütud kannatasid tihtilugu nagu süüdlasedki. (Hamilton, 1975)

 

2. OIDIPUS

Käesoleva loo on Edith Hamilton võtnud Sophoklese samanimelisest näidendist, välja arvatud sfinksi mõsitatud, millele Sophokles vaid kaudselt vihjab.

Teeba kuningas Laios kuulus Kadmose järeltulijate kolmandasse põlve. Ta abiellus kauge sugulase Iokastega. Nende valitsemise ajal hakkas Delfi Apolloni oraakel etendama juhtivat osa perekonnaõnnes. (Hamilton, 1975)

Apollon oli tõejumal ja kõik, mida Delfi preestritar kuulutas, pidi sündima, kuid sellest hoolimata, kui oraakel hoiatas Laiost, et too peab surema oma poja käe läbi, otsustas kuningas seda ära hoida sidudes lapse jalad kokku ning jättes ta kõrvalisse mäekurusse, kus abitu olend pidi peagi surema. Laios oli nüüd mureta, kuna oli veendunud, et vähemalt antud juhul võis ta paremini kui jumal tulevikku ette näha. Kuningas tapeti aastaid hiljem kodust kaugel ja ta ei saanudki teada, et tema surm kinnitas Apolloni tõde. Kõneldi, et Laiose tappis röövlijõuk, kes jättis ellu vaid ühe mehe, kes sõnumi koju tõi. Juhtumit polnud tol ajal võimalik hoolikalt uurida, kuna Teeba oli sel ajal suurte segaduste keerises. (Hamilton, 1975)

Ümbruskonda terroriseeris hirmuäratav koletis, sfinks, kellel oli lõvi keha, kotka tiivad, naise rind ja nägu. Ta luuras teelisi ja esitas neile, kelle kinni püüdis, mõsitatuse, lubades kõiki, kes ülesande ära lahendavad, vabaks lasta. Kuna ükski ei osanud õigesti vastata, hävitas hirmus olevus inimesi, kuni linn jäi lõpuks piiramisolukorda: seitse suurt linnaväravat, mis olid teebalaste uhkuseks jäid suletuks ning näljahäda hakkas linnarahvast piinama. (Hamilton, 1975)

Sel ajal ilmus nuheldud maale ülijulge ja -arukas võõras, kelle nimi oli Oidipus ja kelle lahkumise põhjuseks oli Delfi oraakli ennustus, et temast saab isatapja. Oidipus oli maha jätnud kodulinna Korintose, kus teda peeti kuningas Polybose pojaks. Kuna Oidipus oli kodutu inimene, kellele tema rahutu elu kuigi palju ei tähendanud, otsustas ta sfinksi üles otsida ja püüda tolle mõistatust lahendada. Koletis esitas Oidipusele järgmise mõistatuse: “Missugune olevus käib hommikuti neljal jalal, lõuna ajal kahel ja õhtul kolmel jalal?” – “Inimene,” vastas Oidipus. Vastus oli õige. Seletamatul põhjusel tappis sfinks enese kohe ja teebalased olidki hädast pääsenud. Tänulikud linlased kuulutasid Oidipuse oma kuningaks ja ta abiellus kadunud kuninga lese Iokastega. Palju aastaid elasid nad õnnelikult. (Hamilton, 1975)

Kui aga Oidipuse ja Iokaste kaks poega olid meheikka jõudnud, tabas Teebat hirmus nuhtlus. Kogu maal suri ohtralt inimesi, lõppesid karjad ja metsloomad ning ikaldusid viljapõllud. Kõik need, kes polnud veel hinge heitnud, seisid näljasurmaga silm silma vastu. Kuningas Oidipus saatis nüüd Iokaste venna Kreoni Delfisse jumalalt abi paluma. Kreon pöördus tagasi Apolloni kuulutusega, et katk lõpeb ühel tingimusel: tuleb karistada seda, kes tappis kuningas Laiose. Oidipus tundis kergendust, sest oli kindel, et leiab üles mõrvari(d). (Hamilton, 1975)

Kuningas laskis kohale kutsuda ka Teiresiase, vana pimeda ennustustarga, keda Teebas kõige enam austati, ja küsis tollelt, kas too võiks nõu anda, kuidas süüdlast leida. Üllataval kombel ei tahtnud rauk esialgu vastatagi, mistõttu Oidipus sai pahaseks ja hakkas esimest süüdistama osavõtus mõrvas. Seepeale ägestus ennustaja ja üle ta huulte langesid sõnad: “... selle maa su oma roim on reostanud.” Oidipus arvas, et rauk on arust ära, ja keelas tal edaspidi tema silme ette sattumise. (Hamilton, 1975)

Ka Iokaste suhtus ettekuulutusse põlglikult ja jutustas oma abikaasale, kuidas Delfi oraakel oli ette kuulutanud, et Laios sureb oma poja käe läbi, ja kuidas nad Laiosega olid otsustanud selle vältimiseks lapse surma saata. Lõpuks kuulutas Iokaste võidurõõmsalt, et Laiose tapsid röövlid kolme maantee risti peal. Oidipus küsis seepeale, kui palju endise kuninga surmast aega on möödunud, ja Iokaste vastas, et teade toodi veidi enne Oidipuse saabumist. Kuningas päris, kui palju oli Laiosel mehi kaasas, ning kuulnud, et viis, kellest kõik peale ühe tapeti, ütles Oidipus, et peab seda meest nägema. Nüüd tahtis Iokaste kuulda, mis koorem tema abikaasat vaevab, ning Oidipus jutustas, et oli käinud Delfi oraakli juures enne Teebasse tulekut, kuna keegi purjus mees oli öelnud talle näkku, et ta polevat Polybose poeg. Oraakli käest ei olnud ta küll saanud vastust oma küsimusele, kuid kuulis midagi hoopis hirmsamat: “ma emaga heitvat ühte – hõim sest sündivat, kes kõige rahva silmis jälk on vaadata – ja isa, kes kord mu soetas, saatvat surma ma.” Oidipus jätkas, et seepeale võttis ta nõuks Korintosest kaugele hoida. Oma teel jõudis ta paika, kus vürst Iokaste jutu järgi oli hukkunud ja kus talle vastu sõitis vanker, kus oli kokku viis meest. Need olid tahtnud teda teelt kõrvale ajada ja rauk oli löönud teda astlaga. Vihahoos oli Oidipus tülitajad tapnud. Iokaste lohutas seepeale teda öeldes, et ainus ellujäänu oli rääkinud röövlitest, mitte röövlist. (Hamilton, 1975)

Kohale jõudis sõnumitooja Korintosest, et teatada kuningas Polybose surmast. Teate ära kuulanud hüüdis Iokaste: “Oo, kus küll te viibite, kõik taevaended? Eks ju läinud Oidipus maapakku, kartes tappa meest, kes surnud nüüd oma loomulikku surma, jättes süüst ta priiks.” Sõnumitooja muigas kuuldu peale paljuteadvalt ja ütles Oidipusele: “Ei voola surnud vürsti verd sus tilkagi. Tea, et ta sai su kingiks kord mu enda käest.” “Su andis mulle keegi teine karjane... Nii öeldi, et tal Laios olla käskijaks.” (Hamilton, 1975)

Iokaste näos peegeldus hirm. Ta lausus Oidipusele, et ei maksa kõike, mis on öeldud, uurida, kuid Oidipus ei saanud selgusetuks jätta oma sünnilugu. Meeleheitele aetuna tormas kuninganna paleesse. (Hamilton, 1975)

Samal ajal jõudis kohale keegi rauk. Oidipus sai teada, et too rauk oligi see karjane, kes Oidipuse sõnumitoojale kinkis. Vanamees ei tahtnud kuninga küsimustele kuidagi vastata. Ta lausus: “Ära – hoidku taevas – rohkem uuri, käskija!” “Sa kõik võid teada saada lossis enda naise käest.” Lõpuks kinnitas rauk, et ta sai lapse Iokastelt surma saatmiseks, sest halb enne, et ta isale saavat mõrvariks, teinud hirmu. (Hamilton, 1975)

Viimaks oli kuningas kõigest aru saanud. Tema, Oidipus, oli tapnud oma isa, abiellunud oma isa naise, emaga. Teda ei saanud enam keegi aidata, samuti tema naist ja ema, nende lapsi. Kõik olid neetud. (Hamilton, 1975)

Pöörane Oidipus otsis lossis oma naist. Ta leidis otsitu viimase kambrist surnuna. Tõde kuuldes oli Iokaste murdunud ja enese surmanud. Surnu kõrval seistes torkas Oidipus enesel silmad peast, et jääda igavesse pimedusse. Pilkane maailm oli talle pelgupaigaks. (Hamilton, 1975)

 

3. ANTIGONE

Antud lugu Hamiltoni “Antiikmütoloogias” pärineb kahest Sophoklese näidendist - “Antigone” ja “Oidipus Kolonoses”, välja arvatud Menoikeuse surm, millest jutustatakse Euripidese näidendis “Palujad”.

Pärast Iokaste surma elas Oidipus Teebas, kus tema lapsed üles kasvasid. Oidipusel oli kaks poega, Polyneikes ja Eteokles, ja kaks tütart, Antigone ja Ismene. Lapsed olid kõik väga õnnetud, kuid mitte koletislikud, nagu oraakel oli Oidipusele kuulutanud. Mõlemad poisid olid teebalaste lemmikud ja tüdrukudki ei jätnud midagi soovida. (Hamilton, 1975)

Oidipus oli troonist loobunud ning sedasama tegi ka tema vanem poeg Polyneikes. Teebalased olid nõus sellega, et valitsema hakkas Iokaste vend Kreon. Pikki aastaid koheldi Oidipust lahkelt, kuid lõpuks otsustati õnnetu pime linnast välja saata. Miks nõnda otsustati, pole teada, kuid Kreon nõudis seda ja Oidipuse pojad olid sellega nõus. Oidipuse ainukesteks sõpradeks olid tema tütred. Kui Oidipus linnast välja aeti, läks Antiogone isale teejuhiks ja hoolitsejaks kaasa, ning Ismene jäi Teebasse isa huvisid kaitsma ja saatis talle sõnumeid kõige selle kohta, mis teda puudutas. (Hamilton, 1975)

Pärast isa lahkumist hakkasid pojad sedamaid trooni nõudlema: mõlemad tahtsid saada kuningaks. Eteoklesel läks see korda ning ta saatis vanema venna Teebast välja. Polyneikes leidis peavarju Argoses, kus ta hakkas sedamaid Teeba vastu vaenutegevust õhutama. Ta otsustas värvata sõjaväe ja kodulinna rünnata. (Hamilton, 1975)

Pärast vaevarikast hulkurielu jõudsid Oidipus ja Antigone Kolonosesse Ateena lähistele, kus kunagistele erinnüstele, nüüd aga armulistele jumalannadele, eumeniididele, oli rajatud pühakoda ja kus peavarju said kõik õnnetud palujad. Oraakel, kes oli Oidipusele kunagi hirmsaid sõnu kuulutanud, muutus enne rauga surma armulikumaks. Apollon lubas, et Oidipus toob oma haua kohale salapärase jumalate õnnistuse. Ateenlaste kuningas Theseus võttis Oidipuse suurte auavaldustega vastu ja rauk suri rõõmustades, et inimesed ei vihanud teda enam, vaid tervitasid kui meest, kes toob õnne oma võõrustajatele. (Hamilton, 1975)

Ismene, kes oli tulnud oma isale oraakli rõõmustavat ettekuulutut teatama, viibis õe kõrval, kui isa suri, ja pärast seda saatis Theseus mõlemad koju. Õed jõudsid Teebasse parajasti siis, kui üks vendadest, Polyneikes, ilmus sõjaväega linna vallutama, teine oli aga otsustanud seda lõpuni kaitsta. Polyneikesel kui vanemal vennal oli linna valitsemisele suurem õigus kui Eteoklesel. Õed ei suutnud kuidagi selles sõjas ühele või teisele poole asuda. (Hamilton, 1975)

Polyneikesel oli kuus ülikut, üks neist Argose kunigas Adrastos ja teine Adrastose õemees Amphiaraos. Viimane ühines retkega ülima vastumeelsusega, sest ta oli ennustustark ja teadis, et sõjakäigult ei pääse ükski eluga koju tagasi peale Adrastose. Ometi oli ta seotud tõotusega, mille põhjal pidi tüliküsimuste puhul, mis tekkisid tema ja ta naise venna vahel, alati otsustama tema naine Eriphyle. Amphiaraos oli kord nõnda tõotanud, kui läks tülli Adrastosega ja Eriphyle nad lepitas. Polyneikes oli võitnud Eriphyle soosingu sellega, et kinkis talle imeilusa kaelakee, esiema Harmonia pulmakingi, ja Eriphyle sundis oma abikaasat sõtta minema. (Hamilton, 1975)

Seitse kuulsat pealikut ründas Teeba seitset väravat, ja seitse sama vaprat pealikut kaitses neid. Antigone ja Ismene ootasid palees kumb kumma venna tapab. Kuid enne otsustavat lahingut langes poisiohtu nooruk, Menoikeus, Teeba eest, kelle surm oli üllaim. Ennustustark Teiresias oli teatanud Kreonile, et Teeba päästetakse ainult siis, kui tapetakse tema poeg Menoikeus. Isa oli loomulikult sellise ohvri vastu. Kreon palus poega, et too linnast põgeneks, enne kui linn sellest ennustusest kuuleb. Kui isa läks kulla järele, mis pojale kaasa anda, tormas Menoikeus aga lahingusse, et mitte reeta Teebat hoides oma elu linna õnne eest. Olles aga relvakäsitsemises kogenematu, sai noormees kohe surma. (Hamilton, 1975)

Kuna piirajad ega piiratavad saavutanud märkimisväärset edu, lepiti lõpuks kokku, et tüliküsimuse peab lahendama vendadevaheline kahevõitlus. Kumbki aga ei võitnud, vennad tapsid teineteise. Kuna kahevõitlus ei otsustanud tüliküsimust, puhkes taas lahing. Lõpuks said teebalased vaenlastest jagu ja kuus linna piiranud sõjakangelast tapeti, vaid seitsmes, Adrastos, pääses eluga. (Hamilton, 1975)

Teebas tuli aga taas võimule Kreon, kes kuulutas, et ühtegi linna vastu sõdinuist ei tohi keegi maha matta. Eteoklest kui üllast kangelast pidi austatama aga kõige suurejoonelisema matusetseremooniaga. Polyneikes pidi aga jääma metsloomade närida ja lindude nokkida. Niisugune kättemaks tähendas jumalate korraldustest üleastumist, õigusnormide rikkumist – karistati ju surnut. Matmata jäetud inimeste hinged ei pääsenud üle jõest, mis piiras surnuteriiki, vaid pidid hulkuma mahajäetuina, ilma peavarjuta ja puhkuseta. Surnute matmine oli kõige püham kohus, mis kehtis niihästi omaste kui ka ettejuhtuvate võõraste suhtes ja see püha kohus kuulutati nüüd Kreoni poolt Polyneikese suhtes kuriteoks, sest Kreon laskis kõigile teatada, et see, kes Polyneikese maha matab, peab surema. (Hamilton, 1975)

Kuigi Ismene oli vapustatud, oli ta siiski arvamusel, et midagi pole parata ja sellega tuleb leppida. Antigone aga otsustas matta oma venna, keda ta armastas. Mõni tund hiljem kuulis Kreon, et tema käsu vastaselt on Kreon maetud. Kui kuningas välja tormas, nägi ta enda ees Polyneikese laiba valvureid koos Antigonega. Valvurid kõnelesid: “Ta tuulest ülesaetud tolmupilve kasutas. Kui haihtus pilv, oli laip maetud ja tüdruk surnu nimel ohvri tõi.” Antigone lausus enda kaitseks, et järgis “taevaliste õiget seadust”. (Hamilton, 1975)

Ismene tuli nuttes lossist ja astus õe kõrvale öeldes, et aitas teda, kuid Antigone keeldus sellisest ohvrist. Ta lausus Kreonile, et Ismenel pole mingit süüd ja Ismene kaob. Temast pole enam mingit lugu ega poeemi. Oidipuse sugu, Teeba viimast kuningaperet, pärast seda enam ei tunta. (Hamilton, 1975)

 

3. SEITSE TEEBA VASTU

Polyneikes maeti maha õe elu hinnaga ja tema hing oli nüüd vaba, ta võis ületada manala jõe ja leida kodu surnute keskel. Kuid viis sõjapealikut, kes olid koos temaga Teeba vstu sõdinud, vedelesid matmata. Adrastos, ainuke, kes Teebat rünnanud seitsmest sangarist ellu jäi, tuli Ateena kuninga Theseuse juurde paluma, et too mõjutaks teebalasi vedelema jäetud laipu matmiseks välja andma. (Hamilton, 1975)

Theseus keeldus esialgu Andrastosele abi pakkumast, kuid kui tema ema Aithra ütles, et hauaõigust peab pühaks kogu Kreeka ja see, mis seob seda riiki ühte on õigluse ühtviisi austamine, siis otsustas Theseus kokku kutsuda linnarahva, et ka neilt sõjakäiguks nõusolek saada, sest Ateena oli linn, kus kõigil oli õigus sõna öelda. Koosolekult naastes ütles kuningas, et teebalastele otsustati teatada, et Ateena ei saa rahulikult pealt vaadata, kuidas tehakse kisendavat ülekohut. (Hamilton, 1975)

Kreon, Teeba valitseja, ei võtnud Theseuse ettepanekut anda surnukehad mulla rüppe vastu ja Ateena sõdalased marssisid Teeba alla ja vallutasid linna. Kui Theseus oli teebalastele öelnud, et ta ei tulnud Teebasse hävitama, vaid surnuid lunastama, siis kuulis ta käskjalalt, et kuningas ise oma käega oli teinud matused neile viiele, ise oli pesnud õnnetud ja katnud nad ning tõstnud raamile. (Hamilton, 1975)

Muretsevate väepealike emad tundsid teatavat kergendust, kui nende poegade surnukehad nagu kord ja kohus kombekohaselt matusetuleriidale asetati. Kui süüdati tuleriit, ilmus selle kohal kaljurünkale keegi naine. See oli Kapaneuse abikaasa Euadne, kes otsustas enda mure ja valu lõpetada lõõmavasse tulle hüpates. (Hamilton, 1975)

Erinevalt emadest ei olnud surnute noored pojad leidnud rahu seoses matusetalitusega. Nemad tõotasid, et maksavad meheikka jõudes Teebale kätte. Kümme aastat hiljem marssisid nad Teeba alla ja nad olid võidukad: võidetud teebalased põgenesid ja nende kodulinn tehti maatasa. Seitsme sõjasangari poegi, kes pärast surma vägitegusid korda saatsid, hüüti epigoonideks, “pärast sündinuteks”, nagu oleksid nad tulnud ilmale liiga hilja, pärast seda kui kõik suured teod olid juba toime pandud. Aga siis, kui Teeba langes, polnud kreeklaste laevad veel Trooja alla purjetanud, ja Tydeuse poeg Diomedes polnud kuulsaks saanud ühe hiiglavaima sõjamehena Trooja müüride all võidelnute hulgas. (Hamilton, 1975)

 

KASUTATUD KIRJANDUS

Hamilton, E. 1975. Antiikmütoloog. Tallinn: Eesti Raamat.

Parada, C. Greek Mythology Link. URL-http://homepage.mac.com/cparada/GML. 14.12.2003.