Stoikude koolkonnad ja õpetus. Stoikude koolkonna ajalugu.

Vallo Toomla USUS II

Stoikude koolkond teeb oma ligi 500-aastalise kestvuse vältel läbi kolm üksteisest selgesti eralduvat perioodi või ajajärku.

1.Vanem stoiklus.

Selle koolkonna kujunemine on seotud Zenon Kitionist(u 324-270 eKr) nimega. Pärit Küproselt varakast kaupmehe perekonnast. On lühemat aega küünik Kratese õpilane, siis pöördub magaarikute poole, siis hakkab kuulama akadeemik Xenokratese loenguid, olles pärast viimases urma ka selle järglase Polemoni õpilaseks. Zenon oli aga liiga iseseisev mõtleja, et alluda kriitikata ühegi kooli õpetusile. Zenon rajas iseseisva õppeasutuse Ateenas, mille õpilasi kooli asukoha järgi – kool töötas nimelt Polygnotose maalidega kaunistatud sammaskäigus(kr.k „stoa“) (;149). Zenon esitas oma arutlusi sammaskojas edasi-tagasi kõndides. Just nimelt Stoa oli valitud kogunemiskohaks, sest inimesed üldiselt vältisid seda paika. Pärast Peloponnesose sõda aastal 404 eKr haarasid Ateenas võimu nn 30 türanni, kes kehastasid hirmuvalitsuse ja hukkasid ligikaudu 1500 poliitilist vastast. Kohtuistungeid peeti just Stoas. Kasutades ära türannidevahelisi lahkhelisid, õnnestus demokraatidel 403 eKr taastada demokraatlik kord. Stoa jäi aga ikkagi nende dramaatiliste sündmuste vaikivaks tunnistajaks ning Ateena põliselanikud hoidusid sellest eemale. Zenon ei olnud põline ateenlane ja temal ei seostunud Stoaga mingeid süngeid mälestusi. Varem olid Stoas kogunenud poeedid ning neid kutsuti tollal samuti stoikudeks, kuid nüüd anti seesama nimetus Zenoni mõttekaaslastele.(2;139) Zenoni kirjanduslikust loomingust – milles käsitleti peamiselt eetilise sisuga elutarkuse küsimusi – on säilinud vaid fragmendid. Vastavalt oma eetilisele elukäsitlusele, mille ideaaliks on, et inimene peab isandaks olema nii oma elu kui surma üle, toimib Zenon ka raugaikka jõudnult – leides enesetapu tee kõige mõistlikumaks elust lahkumise mooduseks. Tema õpilasist silmapaistvaim ning ühtlasi õppeasutuse juhiks sai Kleanthes Troasest(304-233). Nagu tema õpetaja, nii oli ka Kleanthes askeetlike eluviisidega ja rangete nõuetega enda suhtes, teostades igal sammul oma nn stoitsistlikku elulaadi ja järgides oma õpetaja eeskuju surmaski: olemasolevail andmeil lõpetas ta oma elu vabatahtliku näljasurmaga. Tema ilmsesti ulatuslikust kirjanduslikut loomingust on säilinud vaid väheütlevaid katkendeid. Kolmandaks „vanema stoikluse“ silmapaistvaks aatlejaks on eelmise järglane Chrysippos Sitsiiliast(u 281-208). Erinevalt eelmistele oli Chrysippos enam õpetlase loomuga, kelle võimed ja eriti oivalist dialektikaoskust kaasajal üldiselt imetleti ja keda mõnevõrra õigusega tuleb pidada stoitsistliku alust väljatöötajaks. Temagi ülimalt ulatuslikust loomingust on säilinud üksnes tühised fragmendid – kuid pärimuste järgi otsustades ei vastanud selle sisukus kaugeltki mahule(üle 700 teose!). Hilisemast selle perioodi stoikluse juhtidest väärib tähelepanu vahest üksnes veel Diogenes Babülooniast, kes peale muu ka poliitiliselt tegev oli.(1;150)

2.Keskmine stoiklus.

Uus tõusuperiood stoikluse filosoofias on seotud Panaitosega Rhodoselt (u180-110). Viimase suureks teeneks tuleb lugeda nii stoitsistliku kui ka kreeka filosoofia juurutamist Rooma kultuuriellu üldse. Liikudes Rooma kõrgemas seltskonnas kasutab ta võimalusi kreeka filosoofia ja mõttemaailma propageerimiseks, millel kahtlemata oli positiivseid tagajärgi. Alates 129 eKr asub ta Ateena ja võtab enese kätesse stoitsistliku kooli juhtimise. Vastandina eelkäijale eelistab ta poleemika asemel koostööd ka teiste Ateena teaduslike koolidega. Tema kirjutistest, mis tegelesid enamasti mitmesuguste praktiliste elutarkuse probleemidega, oli eriti hinnatud eetika-alane uurimus „Viisakuse üle“(„Peri tou kathékóntos“). Süüriast pärinev Poseidonios Apameast(u 135-51) on tähelepandavamaid eelmise õpilasi ja stoikluse selle perioodi silmapaistvamaid esindajaid üldse. See omapärane, kuigi mitte põhimõtteliselt originaalne mõtleja oli oma kaasaja õpetatumaid mehi ning suurima silmaringiga teadusmehi, kelle kogemusi ja tähelepanekuid peale muu rikastasid ka ulatuslikud reisid tollal tuntud maailma kõige kaugemaisse paikadesse. Teosed loodusteaduste alalt, mis olid väga populaarsed. Temalt pärineb põhjalik ajavahemik 146-88 eKr kirjeldav ajalugu. Teda võib hinnata ka niihästi uusplatonismi kui ka uuspütaagorluse ettevalmistajana, kelle mõju eriti Rooma kultuurimiljöös on olnud tohutu. Oma elulõpu veetis ta Rhodosel, kus tema äsjarajatud kooli ümber koguneb arvukalt õpilasi.(1;151) Peale kahe mainitu on tegutsenud Ateena stoikude kooli juhtidena terve rida mõtlejaid ning teadusmehi – kelledest teada on aga ainult nimed – nagu Mnesarchos, Dardanos, Apollodoros jt.

3.Noorem stoiklus.

Stoitsistlikku mõtte- ja moraalisuuna edasine viljelemine ning kujunemine teostub nüüd juba täielikult Rooma keisririigi kultuurimiljöös, olles kõige silmapaistvamalt esindatud rea roomlaste-mõtlejate kaudu, kellede kõrval Ateenas tegutsevad koolistoikud osutuvad enam epigoonideks ega oma mingit viljastavat mõju koolkonna sisulisele arengule. Lucius Annaeus Seneca Cordobast(4eKr-65pKr) on selle perioodi esimesi loovalt kujundavaid mõtlejaid. Aadliseisusest noorukina asus õppima Rooma, kus sattus varakult stoitsismi mõju alla. Oma pilkekirjutiste tõttu vastuollu sattununa keiser Claudiusega on sunnitud siirduma pagendusse Korsikale, kuid tuleb sealt tagasi alaealise keisri ema Agrippa soovil ja tegutseb a.50 alates Nero kasvatajana. Ka Neroga satub vastuollu ja langeb ebasoosingusse. Teda süüdistatakse osavõtus mingist keisrivastasest vandenõust ja mõistetakse a65 surma, mille täideviimise Seneca ennetab enesetapuga. Tema rohkearvulisest kirjanduslikust ja filosoofilisest loomingust on enamus säilinud. Tähelepanu väärivad tema kirjad – “Epistulae”, mida arvult 124. Veel teoseid – “De ira”, “De vita beata”, “De clementia”, “De benefeciis”, “Questiones naturales” jpt. Tacitus kirjeldab teda suursuguse isikuna, kelle kõlbeline hoiak ja eluviisid olevat täiest vastanud tema õpetusele. Ometi tuleb selles mõnevõrra kahelda, kuna teisalt andmed tema isiku kohta valgustavad teda siiski tüüpilise tolleaegse aadlikuna, kellel peale range enesedistsipliini ei puudu kaugeltki mõnesugused pahelised kalduvused – nii mainitakse tema edevust, auahnust ja koguni majanduslikku saamaiha, vaatamata sellele, et vimmases suhtes oli enam kui jõukas. Võrreldes aga tolleaja rooma aadli üldise elulaadiga osutus ta kahtlemata silmapaistvalt kaineks ning mõõdukaks. Seneca vaadetes leidub rohkesti sügavalt humanistlikke elemente ja tema eetiline õnnekusideaal tundub mõnevõrra lähedane uustestamentlikule eluideaalile – kuid nii oma eetiliste kui religioossete vaadete poolest seisab ta põhiliselt erineval alusel võrreldes kristlusega. Eelmise pisut nooremaks kaasaegseks oli Rooma populaarne Musonius Rufus, kes filosoofia õpetajana Nero, Vespasianuse ja Tituse ajal rohkesti õpilasi omas ja kelle filosoofia oli veel tugevama eetilise kallakuga. Üks tema andunumaid kuulajaid oli Hierapolisest pärinev kreeka ori Epiktetos(u 50-120) kellest kujuneb stoikluse noorema perioodi keskmise põlvkonna suurimaid esindajaid. Vabaks lastuna pühendus ta täielikult filosoofilisele tegevusele, kuid pagendati a.94 koos teiste filosoofidega keiser Domitianuse poolt. Seejärel tegutses Nikopolises, rajades sinna filosoofilise kooli ja kogudes enda ümber arvuka õpilaspere. Nikoplise perioodil oli tema õpilaseks Flavius Arranus, kelle ülestähendustele võlgneme Epiktetose õpetuse säilimise. Nagu Seneca ja Musionius, nii ka Epiktetos on praktilise elufilosoofia edukas viljeleja, kes vähe tähelepanu omistab teoreetilistele küsimustele. Noorema stoikluse kolmanda põlvkonna esindajaks on aga tuntud keiser-filosoof Marcus Aurelius(128-180), kelle isikus stoitsistlik filosoofia pääses sõna otsemas mõttes aukohale ning kujunes mõnevõrra moeasjaks.Suhtus teatava sallivusega ka teistsuguseisse arusaamadesse, mida kinnitab asjaolu, et ta Ateenas asuvate filosoofiliste koolide eest hoolitseb ja neis igaühes riiklikul kulul ülal laseb pidada kaks õppetooli. Tema isiklikust loomingust on teada üksnes kogu aforisme “Iseendale ”(“Eis heauton”).(1;152-154)

Stoikude loogika ja tunnetusõpetus.

Kuigi stoikud üldiselt alati rõhutasid filosoofia praktilist tähendust ja tema peamist otstarvet nägid “vooruse harjutamise” õpetamises, oskasid nad selle kõrval ometi väärikalt hinnata ka teoreetilise, st teadusliku tunnetuse tarvilikkust. Ja kuigi stoikud vooruslikkuse all mõtlevad esmajoones tegelikku ning aktiivset kõlbelist hoiakuviisi – siis on nad selle omandamise lähemas seletamises ometi puhtakujulised sokraatikud: ilma voorust ennast selgesti tunnetamata ei saa olla mingit vooruslikkust. Teadus, filosoofia, pole eesmärk omaette, mitte tunnetamine tunnetuse enese pärast, vaid vahend selleks, et saada vooruslikuks. (1;154) Oma käsitluse teadusest toetuvad stoikud põhiliselt platonistliku akadeemia liinist pärinevale kolmikjaotusele, mille kohaselt kogu filosoofia jaotatakse loogikaks, füüsikaks, eetikaks. Loogika hõlmas – kui kasutada tänapäevatermineid – tunnetusteooriat, keeleteooriat ja loogikat kitsamas tähenduses. Just Zenon võttiski kasutusele mõiste loogika. Aristoteles, kes oli samu probleeme käsitlenud ning keda peetakse logika kui teaduse rajajaks, kasutas terminit analüütika. Kui Aristoteles pidas analüütikat vaid teiste teaduste tööriistaks, siis stoikud andsid loogikale iseseisva teaduse staatuse.(2;140) Chrysippos jaotas loogika omakorda kaheks erinevaks distsipliiniks – dialektikaks ja retoorikaks. Dialektika jaotatakse aga taas kaheks erinevaks uurimisalaks – nimelt loogikaks selle spetsiaalses tähenduses, mis tegeleb mõistete ja nende vahekordade uurimisega ja grammatikaks, mis tegeleb nn. välise sõna , st keele kui niisuguse uurimisega. Viimasega pannakse alus teaduslikule keeleuurimisele üldse ja suurem osa praegugi kasutatavaisd grammatilisi oskussõnu ongi kujundatud stoikude poolt. Antiikajal mõõduandva tunnetusõpetuse taustal, nagu seda harrastati nii platonistlikus akadeemias kui ka peripateetilises koolkonnas, esindavad stoikud enam kogemusele ja tajule toetuvat tunnetusõpetuslikku seisukohta. Kõik tunnetus johtub üksiku inimese otsesest tajust. Ilmale tulles on inimene tabula rasa sarnane, millel ei leidu ainsatki kirjamärki(1;155). Maailma kohta saame teadmisi meelelise tunnetuse kaudu, mille tulemusel tekib ettekujutus asjadest. Taju pole midagi muud kui üksnes tajutava eseme jäljend inimhinge pinnal, mis põhjustab muutuse hinges. Meeleline tunnetus on siis tõene, kui maailm peegeldub temas vastavalt tegelikkusele. Võivad tekkida ka väärad kujutlused. Et viimased ära tunda ning neist hoiduda, tuleb kontrollida, kasmõistus on korras,meeleorgan on töökorras,vaadeldav ese asub sobivas kauguses ja asendis,jälgimiseks on küllalt aegavaatlus oli piisavalt üksikasjalinekeskkond ei seganud vaatlust,esmane mulje leiab kinnitust.Kui kõik esitatud nõuded on täidetud, siis on ettekujutus adekvaatne ja seda nimetasid stoikud kataleptiliseks (kr katalépsis ‘haare’). Kõike seda kontrollib mõistus. Kui mõistus ei ole piisavalt tähelepanelik, võivad kujutluste kohta tekkida väärad otsused (nt kui mittekataleptilist ettekujutust peetakse kataleptiliseks). Meist ei sõltu, millised kujutlused meil tekivad, kuid sõltub meie suhtumine neisse. Siin avaldubki tahtevabadus. Meeleline tunnetus täidab tabula rasa märkmetega – ettekujutusega.(2;140-141)

Stoikude käsitlus loodusest ja inimesest.

Füüsika- ja kosmoloogia-alastele probleemidele on stoikud üldiselt vähe tähelepanu pööranud – isegi niivõrd vähe ning pinnapealselt, et nad ses suhtes pole kasutanud isegi tollal tuntud arenenumaid seisukohti. Stoikude loodusfilosoofilste vaadete vastuolulisuste lahendamiseks ei leitud ega ilmselt tahetudki leida mingit võimalust. Säärane ükskõiksus maailmapildis esinevate vastuolude suhtes on seletatav üksnes stoikude kalduvusega – vähemalt neis küsimusis – tollesse ekletitsismi, mis ilma põhjalikuma kriitikata püüdis mitmesusguste maailmakäsitluste meeldivaid elemente sobitada ja neist luua ühtse pildi. Nii leiame me stoikude maailmakäsitluses aristootellike mõtteelementide kõrval rohkesti seisukohti, mis pärinevad eelsokraatikute maailmaseletusist ja meenutavad nii Herakleitose kui ka Empedoklese õpetusi maailma olemuse ja tekkimise kohta. Tõeliselt olevaks tunnistasid stoikud üksnes kehalis-materiaalse olemise – ja kuna nende arvates olelevad ka hing ja jumalus, siis peavad needki olema kuidagi kehalis-ainelist laadi. Veelgi enam: sama iseloom omistati koguni esemete omadustele ja nähti neis midagi puht kehalist, mis ilmneb mõnesuguste “õhupuhangutena”(“pneumata”); vastavalt sellele mõisteti ka inimlikke hingeomadusi – afekte, voorusi, tarkust ja muid selle eluavaldusi – elavate kehaliste ainetena. Üksnes ruum, aeg, koht ja öeldu [lekton - teatud sõnaline esemelisus, teatud teadvuse tüüp, mis saadab sõna. Lekton luuakse sõna poolt, aga ei eelne talle, tal ei ole mingit autonoomset lingvistikavälist eksistentsi. Lekton asetseb mitte rääkija hinges, vaid keeles endas. Sõltub mõttest, aga ei samastu. See, millele mõte tugineb. Lekton, see on miski, mis võimaldab helidel suhestuda esemetega vahetult. Derrida: “Stoikude lekton on propositsionaalne kontsept, keeruline mõiste, mis vastab propositsiooni sisule, erinevalt sõnadega väljendatud mõistetest. Nagu ka propositsioon, ei ole ei tõde ega vale, sõltub suhtest tegelikkusega antud ajahetkel”. Eristasid: — täielik, lõpetatud lekton (ütlus). Nt Sokrates kirjutab — võib olla tõene või väär. Ja mittetäielik lekton - (sõna) kirjutab(3)] pidid olema kehatud, st mitteainelised antused. Seejuures on igal kehal või esemel oma aine – mis millalgi ei saa muutuda teiseks. Kuigi kehad ise muutuvad – mis omakorda toimub sel viisil, et üks keha teisesse nagu “imbub”, siis vaatamata sellele ei muutu kummagi aine ega ühine üheks aineks. Sellise materialismiga seostub aga stoikude loodusseletuses ja maailmapildis sootuks vastupidiseid elemente. Empedoklese ja Aristotelese eeskujul tunnistatakse nelja põhielemendi olemasolu – milleks on tuli , õhk, vesi ja maa(1;158-159). Kõige tähtsam on tuli ja tule segu õhuga– pneuma (kr pneuma ‘hing, vaim, elu’). Kõik on tekkinud tulest ja maailma-aasta möödudes (10800a) muutub jälle tuleks. Maailma-aasta pikkus on saadud niimoodi: 10800a = 30a (küpse ea vanus) x 360 päeva aastas (ilma lisapäevadeta). Seejärel tsükkel kordub (nagu ka Herakleitose õpetuse järgi). Maailm on sfäärikujuline suletud tervik. Kõik osad temas on omavahel kooskõlas ja sõltuvad teineteisest. Maailm ise asub lõpmatus tühjuses.(2;141) Kõigist looduses antud objektidest huvitub stoikude filosoofia enimal määral inimesest ja nimelt mitte niivõrd inimesest kui füüsilisest olendist, vaid tema hingest. Õpetus inimesest – antropoloogia – samastub siin seetõttu käsitlusega tema hingest – psühholoogia, mille suhtes siin leiame küllalt tähelepanuväärseid seisukohti. Nagu inimene ise oma füüsilises olemasolus – nii on ka tema hing kujutletud hingelis-materiaalse antusena, mis tekib koos kehaga sigimise teel. Ometi on tema “aine” peenim, puhtaim ning õilsaim kõigest muust ainest – olles pärit nimelt jumalikust ürgtulest endast, mis kord osaks on saanud esimesile inimesile ja sellest alates põlvest põlve edasi pärandatakse. Stoikudelt pärineb seega veel praegugi populaarne kujutlus inimhingest kui “jumalikust sädemest” või ka tagasihoidlikumal kujul kui kujutlus “jumalikust sädemest” inimhinges. Mõlemad kujutlused – esimene neist avaram, teine enam spetsialiseerinum – esinevad stoikluse psühholoogias paralleelselt. Esmakordselt psühholoogia ajaloos on stoikud tabanud hingeliste nähete mitmekesisust ning keerukust, kuid seejuures küllalt rangelt kinni pidanud hinge kui niisuguse ühtsuse põhimõttest. Erinevalt aristootellikule õpetusele hingest ei jaga nad seda osadeks, vaid seletavad hingeliste nähete mitmekesidust ühtse hinge võimete ja tegevuse mitmekesisusega. Sellele vastavalt konstateeritakse kaheksa erineva hinge funktsiooni olemasolu: põhiliselt ning spetsiifiliseklt juhtivaks ning keskseks funktsiooniks peetaks mõistust või aru, mille asukohaks arvatakse olevat süda. Lisaks veel meelelised funktsioonid(kuulmine, haistmine, nägemine jne), neile lisanduvad veel kaks, psüühilise elu valdkonda arvatud funktsiooni – kõnevõime ja sigimisvõime. Keskfunktsiooni juurde kuuluvad veel tunded ja tahtmus. Välisilma mõjul võivad need ootamatult intensiivistuda – mispuhul on tegemist juba ülepingutatud tahte- või tundeolengutega – afektidega(lõbu, valu, himu, hitm). Afektidel on normaalsele hingeelule ja seega inimese kogu normaalsele elule ja olemasolule üksnev hävitav, destrueeriv toime – ja kõlbelise elu peamine ülesanne seisabki neist hoidumises ning nende taltsutamises. Hinge surematuse küsimuses esineb koolkonnas erinevaid seisukohti. Õpetus perioodilisest maailma hävinemisest ja taastekkimisest ei saa olla kaugeltki soodsaks taustaks surematu s.t igavesti püsiva hinge kujutlusele. Kõnelevad stoikud sellele vaatamata hinge surmajärgsest edasipüsimisest, siis on see mõeldav üksnes kuni vastava maailmaperioodi lõpuni – mitte aga lõpuni. Seneca arvates aga on surm üksnes uue, igavese olemise sünniks – otsekui väravaks igavikku. Ses mõttes liginevad hilisema stoikluse arusaamad ühelt poolt platonismile, teisalt aga kristlikule kujutlusele tulevasest elust kui lõplikust täiusest – isegi igavest kestvast olemisviisist.(1;163-164)Stoikude eetika. Kõigist filosoofilistest probleemidest on stoikud enim huvitunud eetika- alasest küsimustikust – mistõttu nende filosoofilist mõtlemist võiks iseloomustada elufilosoofiana, millele peale muu on omane ka ilmne praktiline kallak. Inimelu ülimaks eesmärgiks on õnn ja õnnelikkus (“eudaimonia”) ning voorus on ainus vahend ja tee selle saavutamiseks. Õnnelik saab olla vaid vooruslik elu(163-164). Voorus kui selline on alati küllaldane ning piisav õnnekuseks: tema olemas olles on inimene ilma pikemata ühegi tingimuseta õnnelik. Selles mõttes on voorus sõltumatu kõigist temale väliseist tingimusist, olenedes vaid iseendast. Säärane voorus on aga ühtlasi ainus ning ülim hea ise. Peale vooruse enese ei saa miski enam olla kõlbelise tegevuse ajendiks – ja kõige vähem lõbu või nauding. Viimane võib olla üksnes voorusliku teo tulemuseks ja tagajärjeks – mitte aga selle ajendiks.(1;166-167) Stoikude eetika on saatusele allumise ja kohuse eetika. Selle alus on usk maailma mõistuspärasusesse. Kuid miks on maailmas olemas kurjus? Kas stoitsistlik jumal tõesti leiab, et nii peabki olema? (Teodiike probleem) Kuidas stoikud seletasid kurjuse olemasolu maailmas ja õigustasid jumalat?Miski ei saa olemas olla ilma oma vastandita. Seega ei saaks ka headust olemas olla ilma kurjuseta. Kurjus on nagu taust, mille tõttu headus välja paistab.See, mis maailma mingi osa jaoks on kurjus, ei ole seda maailma kui terviku jaoks. Inimene ei suuda otsustada, mis on hea maailma kui terviku jaoks – seda suudab vaid Jumal. Kurjuse olemasolu on vajalik selleks, et stoiline tark saaks kurjuse pärast kannatades ja seda ületades arendada endas voorusi ning karastuda eluraskutes. Maailmas valitseb saatus ning inimene saab õnnelik olla vaid siis kui allub saatusele, sest “soostujat saatus juhib, tõrksat tõmbab”(Seneca, Moraalikirjad Luciusele, lk 444).Maailma pole võimalik muuta, muuta saab ainult oma suhtumist maailmasse.Tähtis on aru saada, mis on hüve ja mis on kurjus ning mis ei ole üks ja teine. See, mis inimese tahtest ei sõltu, ei ole hüve ega kurjus ning sellesse tuleb suhtuda ükskõikselt, stoilise rahuga, mida nimetatakse apaatiaks (kr apatheia ‘tundetus, kirgede puudumine’)(2;143) Stoikude arvates on voorus oma olemuse poolest kaotmatu laadiga: kes kord omab vooruse, see ei kaota seda millalgi. Chrysippos asus ses suhtes siiski piiratud seisukohale, omistades kaotamatuse üksnes täiuslikult targa inimese voorusile; viimasel juhul võib voorus kaotsi minna üksnes vaimuhaigusliku meeltesegaduse puhul. Voorus ja ebavoorus kui hoiakuviisid on teineteisest diametraalselt erinevad – stoikude käsitluses ei saa olla nende vahel ühtki üleminekuastet. Kus esineb üks voorus, seal olelevad paratmatult ka kõik teiseb ja kus puudub üks, seal puuduvad tegelikult ka kõik ülejäänud. Inimene kas on vooruslik või mitte – ja need, kes ainult püüdlevad vooruslikkuse poole. On ikkagi ebavooruslikud. Zenon möönis, et tema esitatud põhimõtted pääsevad kehtivusele üksnes pehmendatud kujul. See asjaolu päästisski stoikude sekti suletud staatusest ja aitas tal kujuneda eriti antiikaja lõpupoole tähelepanuväärseks kõlbeliseks jõuteguriks.(1;167-168) Üheltpoolt toonitades inimese sõltuvuse vajalikkust maailmamõistusest või jumalusest, toonitavad stoikud teisalt aga inimese sõltumatust selle elu asjust ning antusist ja olukorrist. Tark, kuuletudes maailmamõistuse häälele – mille tunnetatavus on eeldatud – ei seo ennast millegagi siin maailmas, ei lase millelgi enese üle isandaks saada. Ainult selliselt ennast valitsedes on tõeliselt vaba ning sõltumatu ja tohib olla väärikas elu peremees, selle väärtuste ning võimaluste valitseja ning kasutaja ja koguni nautija – saamata seejuures nende orjaks. Säärast kõigest sõltumatust toonitades jälgivad stoikud teadlikult küünikuid. Nii elab siis tark inimene õieti seestpoolt väljapoole ja mitte vastupidi, vastupidiselt rumalaile. Niisuguse sõltumatuse ja vaba lahtiütlemise rõhutamisest johtub stoikude eetosele omane rangelt loobumuslik või askeetiline iseloom, mille tõsidus peitub mõnevõrra sarnasust hiljem kujuneva kristliku eetosega.(1;166) Kuigi stoikude eetos on põhiliselt tugeva individuaalse kallakuga, milles toonitatakse üksikisiku keskset tähendust kõigis moraalseis küsimusis, me leiame ometi just nende juures – nii paradoksaalsena kui see ka ei tundu – antiikse eetika kõige arenenumaid ühiskondliku hoiaku jooni. Stoikude arvates on saatuse poolt määratud elada üksteise heaks, kuuluda üksteisele. Seega asetseb siis tung osaduslikkuse järele inimese loomuses – ja selle teostamine ning rahuldamine kuulub vahetult stoikude kõlbelise põhinõude juurde – elada takistamatult loomupärast elu. Säärase suhtumise eetiliste regulaatoritena on nähtud peamiselt kaht voorust: õiglust ja – antiikses mõtlemises esmakordselt täie järjekindlusega toonitatud inimesearmastust, mis stoikluse eetosele annab vaatamata temas esinevale ühekülgsusele mõnevõrra kristlikku eetost meenutava humaanse ilme. Ka abielu hakatakse taas esmakordselt antiikses mõtlemises hindama mitte niivõrd selle praktilise otstarbekuse, kuivõrd vaimse kooselu seisukohalt. Hilisemas stoikluses võime täheldada koguni teatavat avardumist – mistõttu sõpruse kõrval hakatakse toonitama heatahtlikku suhtumist kõigisse inimesisse ja laiendatakse see isegi vaenlaste suhtes. Kõik see loob üha soodsamaid eeldusi kõlbeliseks aktiivsuseks ühiskondliku elu alal ja pole kaugelti juhuslik, et just selle koolkonna esindajaid antiikajastu lõpupoole on seisnud silmapaistvail kohtadel isegi riiklikus elus. Stoikude järgi on oma põhilise olemuse poolest kõik inimesed üksteisega justkui sugulased: neil kõigil on ühine päritolu, alluvad ühisele seadusele, peaksid olema ühe riigi kodanikud ja kuuluma ühte nagu ühe ihu liikmed. Juba Zenoni juures murduvad seni toonitatud rahvusliku riigi ideaali piirid ja kangastub unelm universaalsest maailmariigist – mida ei käsitleta aga mitte poliitilise võimu kehastusena, vaid kõlbelise eluühtsuse kujundusena. Olemasoleva rahvusliku killustumise ja sellest johtuva alatise vastuolulisuse vastu asetus stoikude mõtlemises tõeline kosmopoliitiline suund. Kõigil inimestel – varakatel kui vaesetel, isandatel kui ka orjadel – on õigus juba loomu poolest õiglusele ja inimarmastusele(1;170-172). Stoikud väidavad, et maailma me muuta ei saa, küll saame aga muuta oma suhtumist maailmasse. Kuid kas see viimane ei ole saatusest määratud? Kas see ei olegi paratamatu (kui kõik on paratamatu), kuidas me maailma suhtume? Teatavad teoreetilised raskused võivad stoitsismi eetikaga seoses tekkida, kuid praktikas on sageli siiski maailmas juhinduda just nimelt stoitsismi eetika põhimõtetest(2;145)Stoikude religioosseid seisukohti. Olulisima eripärana iseloomustab stoitsismi religioosne värving, mis muude koolkondade puhul pole täheldatav. Kreeka filosoofia algas ju taotlusest asendada müütilised seletused mõistuslikega. Jumalaid seejuures ei eitatud, tauniti vaid vääruskumusi. Anaxagorasest ja Sokratesest peale hakkab mõtlemist mõjutama kujutlus suurest ainujumalast, kuid religioosne temaatika suuri filosoofe eriti ei huvita. Stoikud on esimesed, kes täie põhjalikkusega hakkavad vaatlema küsimusi, mida alati on peetud religiooni pärisosaks(4; Teoloogiline põhimõte, mis on kaaluvaks osaks füüsilise maailma nähtuste seletamisel, suubus siin rakendatud universaase “maailmamõistus” (“logos”) kujutluse taustal sisemise paratamatusega teoloogiasse ja andis sel viisil võimaluse loomupärase või loomuliku religiooni väljakujundamiseks. Selle ähteks oli väide, mille kohaselt too maailmamõistus – vaheti ka “maailmahingeks” nimetatu – sisuuliselt samastus jumalusega, tolle igipüsiva, muutumatu ning kõige oleva ürgprintsiibiga, millest kõik on lähtunud ning millesse kõik seatud aja möödudes tagasi voolab. Et sääraselt kujuteldud jumalus pidi olema ühtlasi kõigi asjade “seemneks”, mis maailma kujunemisprotsessis end ala külvas ja kõige silmapaistvama osa enesest andis inimhinge mõistuspärasemasse ossa – siis too jumalakujutlus lähemalt määratletuna on panteistlik. Nii on inimenegi jumalikku päritolu ning suguluses jumalusega, mistõttu ta ongi suuteline seda tunnetama oma mõistuse kaudu. Targale tähendab seega religioon – ja ainult tark mõistab sda õigesti – fiosoofiat või täpsemalt öeldes – metafüüsikat. Hilisemas stoikluses omandab see esialgne panteism üha selgemini monoteistlikke kontuure ja Poseidoniuse kirjutisel jumaluste üle – mies ühegi kahtluseta võib täheldada idausundite mõju ning mis muide pikka aega on vaimustanud antiikaja religioosset mõtlemist – on ses suhtes põhjapanev tähendus. Sellest lähtuvais religioonifiloofilif arutlusis etendab keskset osa nn kosmoloogiline jumalatõestus. Maailm ja tema üksikosade korrast ning nende otstarbekast ehitusest ja tegevusest järeldatakse, et on olemas kõikeületav mõistus, kes selle on kujundanud ning seda juhib(1;173) Kuna looduses kehtivad seadused koos inimühiskonnas maksva korraga pärinevad jumaluse tahtest – siis on inimese kohus neile kuuletuda ja neid täita – see on peamine, mida stoikud ei väsi jutlustamast. Kõik vagadus seisab jumaluste õiges austamises(1;174)

Stoikluse filosoofia hinnang.

Filosoofilise mõtlemise ajaloo seisukohalt väärivad esmajoones hindamist teatavad progressiivsed elemendid stoikude eetika-alaseis kui ka religioonifilosofilistes seisukohtades, kuna puht filosoofia-alaseis küsimusis see koolkond midagi nimetamisväärselt edasiviivat ei ole andnud. Tähtsamat osa kui nende teoreetilised seisukohad on etendanud aga nende praktiline ellusuhtumine ja järjrkindlus, mis on ilmnenud nende poolt tunnustatud eluideaalide teostamisel. Me võime öelda, et stoikude elustiil – vaatamata mõnesuguseile ühekülgsusile, kannab tänu selle eetilisele avarusele, arengutunnuseid selle humaansuse suunas, mis võidule pääses alles kristlues, ja mille kõige progressiivsemaks jooneks oli üldise inimarmastuse ja sallivuse esmakordne toonitamine. Ei ole mingit asjalikku alust näha stoikluses kristluse eelkäijat – kuid meil tuleb seda siiski arvestada vähemalt teevalmistajana antiikses maailmas neile uutele eluväärtustele, mis hakkasid teostamist leidma juba kristluse pinnal(1;174-175).

Kasutatud kirjandus

E.Salumaa. “Antiikfilosoofia ajalugu”. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium, Tln.1991.I.Meos.

“Antiikfilosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost”. Koolibri, Tln.2000.

 HYPERLINK "http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/SA1eellugu.htm"
http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/SA1eellugu.htmSeneca. “Moraalikirjad Luciusele”. Ilmamaa 1995.