Skeptitsism

Janno Kuldkepp

Skeptikud moodustasid Vana-Kreeka filosoofilise koolkonna, mille rajaja oli Pyrrhon Elisest (u 365 - 275 eKr). Argiteadvuses on levinud ettekujutus skeptikust kui kõiges kahtlejast. Filosoofiline tähendus on aga mõnevõrra teine. Sõna 'skeptik' pärineb loomulikult kreeka keelest ("skeptikos", 'vaatlev', 'uuriv'). Sõna etümoloogilisest taustast lähtuvalt peaksid seega kõik filosoofid olema rohkemal või vähemal määral skeptikud. Järeldub, et skeptitsism on pigemini mõtteviis; mõtteviis, mis lähtub seisukohast, et igale väitele saab vastandada samaväärse, st niisama veenvalt põhjendatud, niisama hästi faktidega kooskõlastatud väite. Seda seisukohta võiks pidadagi üheks skeptikute dogmaks (mille tõesuse panid kahtluse alla hilisemad skeptikud, kes vähemalt programmiliselt kahtlesid ka kahtlemise tõesuses ning mõttekuses nt Arkesilaos).

Skeptikutele omane relativism oli tähtis ka sofistidel; mis ühe jaoks on veenev, ei tarvitse seda teiste jaoks olla. Sofist Protagoras näiteks arvas, et kõik seisukohad on tõesed, kui neid vaid tõeseks peeti. Skeptikud aga leidsid, et tuleb hoiduda midagi väitmast asjade loomuse kohta. Ei maksa arvata, et tõde on see või teine, või et see on selline või selline, või et tõde on kõik või mitte midagi. Võime eeldada, et tõde on olemas ning et asjadel on oma eripärane loomus, aga nad on meie eest pigemini varjatud. Järgnevalt vaatame, kuidas kujunes skeptitsism kolmel eristataval ajajärgul.

 

1. Pyrrhoni koolkond.

Pyrrhonit loetakse esimeseks programmiliseks skeptikuks ja esimese skeptilise koolkonna rajajaks. Ise ta kirjutada ei eelistanud; tema õpilase Timoni sulest on säilinud mõned pärimused ja populariseerivad kirjutised Pyrrhoni mõtetest. Need näiteks säilinud katkendites "Pilkelauludest" ("silloi"). Vanemad skeptikud tegelevad peamiselt kolme teemaga. Esimene on tunnetusteoreetilist laadi: ületamatu lõhe päristise faktilisuse ning (inimliku, individuaalse) näilikkuse ("akatalepsia) vahel. Ei meeletaju ega ka mõtlemine ava meile asjade olemusele ligipääsu. Seepärast pole õige väita asjade kohta mis need on , vaid kuidas nad (meile, mulle) näivad. Siit tuleneb teine probleem: kui me ei saa väita asjade kohta, mis nad päriselt on, siis kuidas neisse suhtuda; selle küsimuse võime tinglikult asetada eetika küsimuste sekka: kuidas õieti elada (selles relativistlikkus maailmas). Skeptikud soovitasid loobuda konkreetsetest seisukohtadest ning omada ettevaatlikku tagasihoidlikkust ("epoche"). Kindlad hoiakud sisaldavad eneses paratamatult eksimusi, iseäranis igatsugu üldistused: tõeline otsus või hinnang millegi üle võib kehtida üksnes tõenäosena ja sedagi ainult subjektiivselt. Kahe vastastikkuse otsustuse vahel tuleks võtta vaagiv seisukoht. Tõde, kui niisugune, võib olla osaliselt kõigis - aga ka mitte milleski. Parem seda siis mitte otsidagi. Kolmas küsimustering on juba otsesemalt eetikasse puutuv: kui me asjade olemusest ei või midagi kindlat teada, siis kuidas otsustada, mis on tõeliselt hea ja mis mitte. Arusaadavalt saab targa inimese hoiaks selle probleemi suhtes olla tagasihoidlikult eemale hoidev: ükskõikne, häirimatu (ataraxia"). Tuleb hoiduda otsustamast asjade loomuse üle ("epoche", 'peatus') ning saavutada sel teel hingerahu ("ataraxia"). Skeptikute tee hingerahuni erinem nõndaks kardinaalselt epikuurlaste omast, kes pidasid arukaks ja tulemuslikuks teeks hingerahuni teadmiste omandamist maailma kohta. Skeptikod on eetilises plaanis järjekindlalt relativistlikkud.

 

2. Akadeemiline skepsis.

Vanem skemsis koolkonnana sattus teiste koolkondade kriitika alla ja hääbus sõekesena tuha alla, et siis Akadeemias mõttesuunana taas elule lahvatada. Esimene kuulsam skeptik Akadeemias oli Aiooliast pärinev Arkesilaos (315 - 241 eKr). Toetab Pyrrhoni ja järglaste skeptitsismi ja kahtleb radikaalsene ka kahtlemise õigsuses. Tema õpilased on aga mõõdukamad. Kuulsaim selle periooni skeptik oli aga Karneades Küreenest (214 - 129). Tegutses andeka kriitikuna käsitledes kõiki tolle aja filosoofilisi voole. Lähtub küsimusest, kas ning millises ulatuses teadmine kui niisugune võimalik on. Meil puudub tõe määramiseks igasugune tõsikindelkriteerium. Üldiselt kasutatavad tõestamisviisid tuginevad alati mingi(te)le aksioomidele, tõestamatutele väidetele, jäädes loogiliselt korrektsetena siiski kahtlaseiks, suhtelisiks. Selline aheltõestus jääb toetuna õhku rippuma, abituna kui Mynchausen soos. Järeldub lihtsalt: igasugune tõene teadmine on võimatu ning mõeldamatu. Tõed on vaid tõe nägu (justkui): tõenäolised kolmel astmel. Ühed kujutlused on iseenesest tõenäosed, teised osutuvad tõenäosteks tänu sarnasusele teiste samasugustega ja on seetõttu vasturääkimatud; kolmandad vajavad oma tõenäosuse kindlaks tekemiseks juba üksikasjalikulisemat uurimist ning läbikatsumist. Karneadesega saavutab skeptitsism oma õitsengu, kuid järglaste innukus raugeb ja nood kalduvad pigem ekletitsismi.

 

3. Noorem skepsis

Skepsise kolmas õitseng leiab aset Aleksandrias ning seda Ainesidemose õpetuse toel aastatuhande vahetuse paiku. Tema peateoseks on "Pyrrhoonlikud õpetused" ("Pyrrhoneioi logoi"), säilinud katketena hilisemate autorite töödes. Küsimuseks jällegi: kuidas tunnetada tõde? Pakub välja 10 punkti, nn troopi veenmaks meid lõplikult meie taju ja tunnetuse relatiivsuses. Argumendid on lühidalt järgmised:

(1) elusolendite üldine erinevus,

(2) inimeste endi erinevus,

(3) meeleorganite erinevus,

(4) erinev ruumiline vahekord objektiga,

(5) vahelasuvate objektide segavus,

(6) erinevad subjektiivsed seisukohad (asjad sõltuvad taustast),

(7) asjade erinev toime hulga ja ehituse poolest (liivatera tundub meile kõva, kuid liiva kuhi pehme),

(8) kõige suhtelisus (iga asi on paratamatult seoste teiste asjadega),

(9) muljete sagedus ja haruldus,

(10) erinevus inimeste kasvatuses, harjumustes, kommetes, seligioossetes ja filosoofilistes vaadetes.

Aleksandria koolkond levib 3. saj pKr Ateenasse ja Rooma. Kooli hilisemaid juhte arst-filosoof Sextus Empirius (180 - 210 pKr) kirjutas "Pyrrhoonlikud skitsid" ("Pyrrhoneioi hypotyposeis"). See on põgus ülevaade skeptitsismi ajaloost. Teoses "Matemaatikute vastu" ("Pros mathematukous") kritiseerib kaasaegseid teaduslikke õpetusi ("dogmasid"). Tema filosoofia-alasest loomingust jäävad silma kaks asja: kausaalse või põhjuslikult seletava mõtlemise kriitika aj kriitiline arutlus loogilise süllogismi vastu.

Kokkuvõtteks polnud skeptitsism antiikajal kuigi populaarne kuid tema ajalooline tähtsus asetub väljaspoole kahtlust (ehkki skeptikud selles ise kahtleksid) olles aluseks ajakohasema mõtlemisviisi ja tunnetusmeetodite otsimisel võideldes tardumuse ja dogmatismi vastu.

 

kasutatud kirjandus:

Indrek Meos "Antiikfilosoofia" 2000

Elmar Salumaa "Filosoofia ajalugu I" 1992

Antiigileksikon 1983

Will Durant "Lood filosoofia ajaloost" 1998

Jaan Rebane "Tunnetusteooria põhiprobleemid" 1986

Simon Blackburn " Oxfordi filosoofialeksikon" 2002