8. Hilise vabariigi ajajärgu kirjandus (proosa, poeesia ja draama).

Rooma kirjanduse allikad ja suulised žanrid. Hellenism ja rooma kirjandus.

Rooma poeesia säilitas kuni III sajandini suulise iseloomu; ometi oli Roomas juba ammu olemas kirjakunst (vt. loengud NN 4, 7). On pealiskirju, mis pärinevad VI või isegi VII sajandist; V sajandi keskpaigast oli Roomas olemas kirjutatud seadusandlus (“kaheksateistkümne tahvli seadused”). Magistraadid ja preestrid tegid mitmesuguseid ülestähendusi, mis olid seotud nende tegevusega. Kõige suuremat tähtsust evisid preestrite kolleegiumi materjalid. Alates hiljemalt IV sajandi keskelt eKr kandis ülempreester (pontifex maximus) oma ametihoone ette Roomas igal
aastal ülesseatud tahvlile kõrgete ametnike nimed ja aasta tähtsaimad sündmused, näiteks päikese- ja kuuvarjutused, imemärgid, hiljem ka näljahädad, sõjad jms. Need aastatahvlid, aasta-ülestähendusid – “annaalid” – said hiljem kondikavaks rooma historiograafiale. Need annaalid avaldas tõenäoliselt 130. ja 114. aasta vahel eKr töödelduna ja täiendatuna Publius Mucius Scaevola (mitte Gaius M. Scaevola, kes elas VI-V...) pealkirjaga “Annales maximi” (80 raamatut). Roomlastel kujunes niivisi välja asjaliku proosa stiil. Rooma rigielu lõi mõningaid tingimusi ka avaliku kõne arenemiseks – senatis, rahvakoosolekul, kohtus.
Vana-rooma kõnekunsti eriliigi moodustas “matuseülistus”. Ülikail roomlastel toimusid matused suure pidulikkusega. Surnu näost võeti mask; niisuguseid maske, nende kandjate nimede ja ametite ülestähendusega, säilitati siis rooma maja peasaalis (atriumis). Esivanemad nagu jäid edasi majja ühes järeltulijatega. Ja kui suri ülika soo esindaja, siis esinesid matuserongkäigus kaarikutel “esivanemate kujutused”, s.o. inimesed esivanemate maskides, rõivastuses, mis kuulus esivanemaile nende endiste ametite järgi, ja vastava saatjaskonnaga; kujutati ka surnut ennast. Asjaosalise suguvõsa tähtsust Rooma kogukonna ajaloos manifesteeriv rongkäik liikus foorumile, Rooma avaliku elu keskpunkti. Seal lausus surnu lähim sugulane (või keegi riigi poolt määratu) “matuseülistuse”, kus loendati nii surnu kui ka tema esivanemate teeneid. “Õigus kujutuste peale” kuulus vaid nobiliteedile, s.o. kõrgeis riigiameteis olnud isikute järglastele. Nii avalik kõne kui ka asjalik proosa arenesid peamiselt aristokraatia ringides, mille hulgast värvati magistraate, preestreid, õigusteadlasi. Rahvakoosolek hääletas ettepanekuid ilma neid arutamata, ja avaliku kõne võimalused “alama” inimese jaoks olid väga piiratud. Isegi pärastpoole, kui Roomas hakkas arenema ilukirjandus, peeti proosat veel kaua aristokraadile sobivamaks kui poeesiat. “Poeesia polnud au sees”, kirjutas vana aja kohta II sajandi esimesel poolel Cato V., “kes temast vaimustus või avaldas kalduvisi olenguiks, seda nimetati logardiks”.
Rooma kultuuri helleniseerimine hakkas levima juba III sajandi esimesel poolel, mil Rooma käes oli juba kogu Apenniini poolsaar. Esimeseks tõukeks oli Kampaania vallutamine, mille tagajärjel roomlased sattusid vahetusse kokkupuutesse Lõuna-Itaalia kreeklastega, millest ma jutustasin. Kreeka ideoloogia omandamise sügavus ja tempo kasvasid sel määral, kuidas Rooma ees kerkisid uued poliitilised ja majanduslikud ülesandmed, mis ei mahtunud enam tavalistessenormidesse ja nõudsid tegelikkuse abstraktsemat mõtestust.

Esimene (264-241) ja teine Puunia sõda (218-201) on tähelepandavaiks tähisteks selle protsessi ajaloos, mis kulges kaugeltki mitte valutult ja mitte ilma opositsioonita konservatiivide poolt. Eriti teravad vormid võttis see kultuuriline võitlus pärast teist Puunia sõda, teravnenud sotsiaalsete vastuoludetaustal. Hellenofiilidele Scipiodele seisis sel ajal vastu konservatiivse rühmituse liider Cato Vanem.
Helleniseerimine haaras elu kõige mitmekesisemad küljed (ma jutustasin sellest 5.loengus; iseseisvalt vt.: AL, I, lk.182-184). Olustikku tungisid kreeka materiaalne kultuur, kombed, kreeka nimed; laienes tutvus kreeka keelega. III sajandi lõpus elas Roomas suur hulk Lõuna-Itaalia kreeklasi, kõnelemata orjadest, aga pärast teist Puunia sõda suurenes see juurdevool veelgi. Eriti iseloomulik oli kreeka varjund linna pleebsi keelele, ja Plautuse komöödiais, mis on kirjutatud III ja II sajandi piiril, on kõikjal puistatud vahele kreeka sõnu. Kreeka orikasvataja muutus aristokraatlikus keskkonnas tavaliseks nähtuseks. Tutvus kreeka keele ja kultuuriga sai II sajandil peaaegu rooma aadli klassitunnuseks, ja isegi tema kõige vanameelsemad esindajad alistusid üldisele voolule. Tugevahellenisatsiooni tegi läbi usund. Kreeka mütoloogiaga olid roomlased juba ammu tuttavad etruski kunsti ja varajaste kultuslike laenude tõttu. III sajandil haaravad antropomorfistlikud kujutlused jumalaist kogu rooma usundi ala, kujuneb võrdsusmärk kreeka Olümpose kujude ja rooma jumaluste vahel. (Vt. loengud NN 3, 6,7). Rooma jumalaile ehitatakse templeid ja püstitatakse kujusid; Roomas korraldatakse mitmesuguseid pühi talitusi kreeka eeskujul, rongkäikudega, koorihümnidega ja lavaliste ettekannetega. See loob pinna kreeka kultuses kinnistunud kirjanduslike vormide ümberistutamiseks. Pärimus Aeneasest, mis viis Rooma mütoloogilisse seosesse kreeka maailmaga, saab ametliku tunnustuse. Vana-rooma usund oli formalistlik, ta nõudis ainult riituste hoolikat täitmist: hellenisatsioon, jättes jõusse vana rituaalse süsteemi, tõi kujutlustesse jumalaist moraalse momendi.

Kreeka ideede tähtsamaks vahendajaks oli tol ajal kirjandus. Rooma kirjanduse eelkäijaks on IV sajandi lõpu ja III sajandi alguse silmapaistvaim poliitik Appius Claudius Caecus (312-307/8. – tsensor, 307. ja 296. konsul, 292. ja 285. vahel – diktaator). Kuigi oli ise patriits, tühistas ta reformidega mõne patriitside eesõiguse ja suurendas plebeide õigusi, näiteks kandis kodanike nimekirja ja võttis senatisse vastu paikseid maata isikuid. Ta laskis ehitada Via Appia (Roomast Capuani) ja esimese Rooma veejuhtme (Aqua Appia) ning oma kirjutaja Gnaeus Flaviuse vahendusel avaldada kohtukalendri ja varem ainult preestreile privileegina teada olnud kohtumenetlusreeglid. Gnaeus Flavius – ediil, vabakslastu poeg, kes oli Appius Claudiuse protektsiooni all, avaldas aastal 304 kohtuvormelid (legis actiones) ja tegi kalendri kõigile teatavaks. Hiljem täiendas Appius Claudius ladina tähestikku (a-l 312 “Z” – viskas välja), muutis Heraklese erakultuse üldroomalikuks kultuseks. Kaotanud nägemise (sellest hüüdnime Caecus – Pime), pidas ta a. 280/279 senatis kõne, milles kutsus tagasi lükkama Pyrrhose rahuettepanekuid. Appius Claudius esimesena Roomas hindas kirjanduse kui ideoloogilise jõu tähtsust ja esines kirjanikuna. Tema Rooma ajaloos kuulus kõne rahu sõlmimise vastu kuningas Pyrrhosega anti välja poliitilise brošüürina. Veel tähendusrikkam selle rigimehe kohta on, et ta koostas kogu “Sentnentse”, saturnilistes värssides kirjutatud aforisme, kus on ära kasutatud kreeka gnoomiline kirjandus. “Sententsidest” on säilinud vaid kolm aforismi – üks neist on saanud vanasõnaks uusaja Euroopa rahvastel: “Igaüks on oma õnne sepp”. Appius Claudiuse poeetiline tegevus ei leidnud jätkajaid, kuid tema eeskuju juhatas kreeka teoste ümbertöötust selle teena, millele pidi asuma tärkav rooma kirjandus.

Esimesed rooma poeedid olid madala sotsiaalse seisundiga inimesed, tavaliselt isegi mitte rooma kodanikud, vaid itaalikud või vabakslastud orjad. Nad reprodutseerisid kreeka eeskujusid tõlgete ja ümbertöötuste näol või jäljendasid neid iseseisvate teostega kreeka stiilis. Kreeka temaatika domineeris kaua rooma oma üle. Kuid vaatamata kogu välisele jäljenduslikkusele läksid paljud kreeka kirjanduse iseärasused kaotsi tema ülekandmisel teise ühiskondlikku miljöösse, ja kreeka žanrid tegid selles läbi suuri muutusi. Rooma “jäljenduslikkuses” on algusest peale märgata ümbertegemise ja valiku momente. Mitte kõiki kreeka kirjanduse liike ei saanud kohandada III sajandi Rooma ideoloogilistele nõudmistele ja rooma publiku kultuuri-tasemele. Kõige vähem sobivad selleks otstarbeks olid moodsad hellenistlikud voolud, Aleksandria luule tema “õpetatud” poeemidega, eleegiatega, epigrammidega ja idüllidega.

Roomlased orienteerusid peamiselt vanadele žanridele, mis olid iseloomulikud polise-ajajärgule, eeposele, tragöödiale ja komöödiale. Nende kolme žanri sissetoomisega Rooma algabki õieti rooma kirjanduse ajalugu. III – II sajandi kirjandusest on säilinud täielike teostena, kui mitte arvata Cato põllumajanduslikku traktaati “Põlluharimisest”, ainult Plautuse ja Terentiuse komöödiad. Rooma kirjanduse õitseng kuulub juba tema arengu järgnevaisse ajajärkudesse, ja hilisantiik, mille huvid määrasid meieni säilinud mälestiste koosseise, ei osutanud suurt tähelepanu “arhailistele” kirjanikkudele. Tõsi küll, rooma filoloogide armastus vana keele vastu säilitas kaunis suure hulga vana kirjanduse fragmente, kuid need ei anna mitte alati küllalt selget kujutlust kunstilisest tervikust. Niisugune varase rooma poeesia tähtis haru nagu tragöödia jääb meile täiesti ebaselgeks.
NB: Livius Andronicust (+ ~ aastal 204) ja Gnaeus Naeviust (~270-202), Plautust (~250-184) ja Terentiust (~189-159) ning Cato Vanama proosast (234-149) – p.o. ettekanded-referaadid...
Quintus Ennius (239-169) – silmapaistvaimaid rooma luuletajaid, filosoof ja dramaturg. Ta sündis Kalaabrias (Lõuna-Itaalias), ja oli itaalia-kreeka segakultuuriga inimene, ta nimetas iseenda “inimeseks kolme keelega” (ladina, oski ja kreeka). Ta sai soliidse kreeka hariduse, oli tuttav mitte ainult kirjandusega, vaid ka lääne-kreeka mõtlejate filosoofiliste süsteemidega, mis olid levinud Lõuna-Itaalias, pütagoreismiga, Empedoklese õpetusega. Teise Puunia sõja ajal teenis ta rooma sõjaväes ja 204. saabus Rooma (Marcus Porcius Cato Vanem, olles Sardiinia kvestor, tõi Enniuse Rooma), kus ta elas tagasihoidlikes oludes, tegeles õpetamisega ja näidendite lavastamisega. Scipio ring leidis temas oma poeedi ning ülistaja. Enniust soosisid paljud kõrgkihti kuuluvad roomlased, nagu Scipio Africanus, Scipio Nasica ja Marcus Fulvius Nobilior. Viimast saatis Ennius Aitoolia sõjakäigul ning ülistas teda hiljem kui Ambrakia vallutajat pretekstas “Ambracia”. (“Preteksta” (fabula praetexta) – rooma tragöödia, mille aine pärineb Rooma ajaloost. Nimetus preteksta tuleneb sellest, et tragöödia peategelased kannavad Rooma magistraatide ametirõivast toga praetexta´t. Preteksta-žanri lõi arvatavasti Naevius). Soosistajate abiga sai Ennius Rooma kodanikuõiguse.
Ennius arvustab teravalt oma eelkäijad, esimesi rooma poeete, vormi jämeduse pärast, mitteküllaldase tähelepanu pärast stiililisele töötelule, harimatuse pärast; filosoofiat pole keegi neist “uneski näinud”. Enniuse programmiks on – tuua rooma kirjandusse kreeka põhimõtted ja kreeka ideeline sisu, ehitada ta ümber kreeka poeetika, retoorika ja filosoofia alusel. Tundes end reformaatorina töötab ta, nagu Livius Andrinicus ja Naevius, mitmesugustel aladel ja rikastab rooma kirjandust uute žanridega. Enniuse tähtsaimaks teoseks on tema ajalooline eepos “Annaalid”, mis haarab 18 raamatus kogu Rooma ajaloo (algul neid oli 12 või 15, hiljem Ennius lisab uue ja uue), alates Aenease põgenemisega Troojast kuni poeedi kaasaeglasteni, tema aristokraatlike soosijateni.

Esimesed 3 raamatut – kuningate ajajärgust, järgmised kolm – Rooma vallutamisest kogu Itaalias, järgmised kolm – Puunia sõdadest jne. Sissejuhatuses poeemile jutustatakse üht “unenägu”. Ennius näeb end viiduna muusade mäele, ja seal ilmub talle Homeros. Homerose suhu pannakse pütaagorlik õpetus hingede rändamisest (metempsühhosist) ja jutustus tema oma hinge saatusest, mis, nagu osutub, on nüüd asunud Enniuse kehasse. Siit on selge, et Ennius tahab pakkuda Homerose stiilis poeemi, saada teiseks, rooma Homeroseks.
Enniusele pidi olema selge, et tema “Annaalid”, mis järjekorras jutustavad Rooma ajaloo sündmusi, erinevad põhjalikult Homerose eepostest. Enniuse “homerism” on kõigepealt fopmaalset laadi ja seisab vana-kreeka poeemide värsivormi ja üksikute stiili- ja jutustusvõtete jäljendamises, homerosliku koloriidi, nagu teda mõisteti Homerose hellenistlike kommentaatorite poolt, sissetoomises. Tähtsaimaks sammuks selles suunas oli loobumine rooma eepilises traditsioonis kindlakskujunenud saturnilisest värsist ja pöördumine Homerose eeposte värsimõõdu poole. Ennius on ladina heksameetri looja, mis sai siitpeale rooma eepose kohustuslikuks värsivormiks. Heksameetri rakendamine ladina värsiehitusse nõudis suurt meisterlikkust värsi alal; Ennius tuli selle ülesandega edukalt toime. Peale selle loob ta eepose jaoks pidulikult arhailise stiili, kasutades Homerose vormeleid, epiteete, võrdlusi, kuid ei põlga ka häälikuliste korduste traditsioonilist rooma võtet. See Enniuse stiil jättis ka oma jälje rooma eepose järgnevale arengule kuni Vergiliuse “Aeneiseni”. Homerose eeskujul võetakse “Annaalide” jutustusse ka olümposlik plaan, stseenid jumalate osavõtuga.

Värsistatud kroonika kuivusega vaheldus Enniusel tugev,kujukas, puhuti isegi emotsionaalselt erutatud jutustus. Poeemis olid ülekaalus sõjalis-ajaloolised teemad: ta kujutas Rooma kasvu ja ülistas tema tegelasi. Sedamööda, kuidas ta lähenes kaasajale, muutus esitus üha üksikasjalisemaks ja arenes autori soosijate ülistuseks. Üksikute isikute ülistamine, mis meenutas hellenistlikku õukonnapoeesiat, tekitas pahameelt konservatiivseis ringkondades, kuid see ei takistatud poeemi omamast määratu suurt edu. Kogu vabariikliku ajajärgu kestel tunnustasid roomlased Enniust kui “teist Homerost”. Vergiliuse “Aeneise” ilmumisega kaotasid “Annaalid” oma tähtsuse rooma eeposena; selle tulemusena pole Enniuse poeem täielikult säilunud ja meile on ta tuntud vaid tsitaatidest ja ümberjutustustest (sellest on säilinud u. 600 värssi).
Fragmentaarses seisukorras on meieni säilinud ka teised Enniuse teosed. Kutselise dramaturgina töötas ta ümber kreeka tragöödiaid ja komöödiaid. Komöödiad ei õnnestunud kõrge stiili meistril ja nad unustati varsti; tragöödiad jäid rooma teaatri repertuaari kauaks püsima. Ennius armastas kujutada kire, meeletuse, heroilise endaohverduse pateetikat. Originaalide valikus orienteerub ta peaasjalikult Euripidesele, kuid esitab ka teise traagikuid. Enniuse tüütelus tutvus rooma pealtvaataja niisuguste tragöödiatega nagu Aischylose “Eumeniidid”, nagu Euripidese “Medeia”, “Ifigeneia”, “Melanippe”, “Alexandros”. Euripidesele iseloomulik ratsionalistlik suunitlus on säilitatud ka Enniusel; isegi vähesearvulistest ja juhuslikest katkendeist on näha, et tema tragöödiais avaldati mitmesuguseid vabameelseid mõtteid – jumalate mittevahelesegamisest inimeste ellu, ennustuste petlikkusest. Niisugune eelistuse osutamine Euripidesele, “filosoofile laval” ning indiviidi subjektiivsete püüdluste poeedile, iseloomustab Enniuse tragöödiate eesmärki kui hariduslikku, nende tragöödiate menu aga annab tunnistust individualistlike tendentside märgatavast kasvust Roomas. Ennius nimetab oma värsse “leegitsevaiks”; rooma tragöödia leidis neis oma stiili. Enniuse ~ 20 tragöödiast, 2 komöödiast ja 2 pretekstast on säilinud pealkirju ja katkendeid.

Ennius ei piirdunud eepose ja draama alaga. Tema tegevuse valgustuslik külg leidis väljenduse terves reas didaktilistes teostes, mis populariseerisid kreeka filosoofiat. Ta tutvustab roomlasi lääne-kreeka mõtlejate eetiliste ja loodusfilosoofiliste süsteemidega, annab rahvausundi ratsionalistlikke seletusi didaktilises poeemis “Epicharmus”, tõlgib Euhemerose “Püha pealiskirja”. Enniust veetlesid ka meelelahutuslik-didaktilist laadi kerged žanrid; sellesse kategooriasse kuulus näiteks tema kogu pealkirja all “Satura” (“Segu”, 4 raamatut), kogu väikesi luuletusi mitmesugustel teemadel, valme, anekdoote, dialoogilisi stseenikesi, milledes didaktika põimus esituse huvitavusega, mõnel juhul aga omandas isikliku poleemilise teravuse. Termin “satura” (tulevane “satiir”) ei evinud oma esimesel ilmumisel kirjandusse veel seda tähendust, mis talle anti hiljem. Ennius on loonud ka epigramme.
Ennius hindas kõrgelt oma kirjanduslikku tähtsust ja ennustas oma värssidele surematust. Tema ajalooline osa seisneb selles, et ta tõstis rooma kirjanduse ideelist taset, töötas välja kõrge poeesia stiilivormid, reformeeris luulekeelt. Ühtlasi saab tema tegevuses juba märgatavaks kirjanduse eraldumine lihtrahvast. Oma loominguga aitas ta oluliselt kaasa Rooma helleniseerumisele. Enniuse teosed püsisid eeskujuna Augustuse ajani. Need on mõjutanud Vergiliust ja Liviust.

Ennius lõi koolkonna. Sellesse kuulusid Enniuse õrpoeg, “õpetatud” traagiline poeet Pacuvius (220-130) ja komöödiakirjanik Caecilius Stalius (+168). Caecilius valis oma töötelude jaoks peamiselt Menandrose näidendeid ja loobus kontaminatsiooni põhimõttest, lähendades niisiis rooma komöödiat tema kreeka originaalidele. Kuid Enniuse kirjandusliku programmi tõeliseks teostajaks komöödia suhtes on Terentius (195-159).

Terentius (~195/189-159).
Antiiksete biograafide teadete järgi oli Publius Terentius, hüüdnimega Afer (Aafriklane, mõned arvavad et tema päritolu on seotud mingi aafrika hõimuga, sest kuj lihtsalt kartaagolane, siis pigem ~Puun, aga miks siis mõlemad Scipiod?...), pärit Kartaagost. Rooma sattus ta aafrika orjana. Me ei tea, kelle orjana ta sattus Rooma. Ainult see, et ta oli juba Roomas senaator Terentius Lucanuse teenistuses. Peremees huvitus mitte ainult andekast, vaid ka ilusat orjast (nagu kirjutab Suetonius), andis talle hariduse “nagu vabale inimesele” ja laskis ta vabaks. Terentius liikus suursuguse noorsoo ringis ja seisis lähedal Scipio Nooremale, tulevase Kartaago vallutajale ning tema sõbrale Gaius Laeliusele (jälle, nagu kirjutab Suetonius, sest ta oli väga ilus ja noor). Terentiuse kirjanduslikud vastased levitasid isegi kuuldusi, et aafriklasest vabakslastu ei ole autor, et tema komöödiate tõelisteks loojatekson Scipio ja Laelius, kelledel oma sotsiaalse seisundi tõttu oli ebasobiv esineda lavateoste autoritena. Terentius ei kaitsnud end kuigi energiliselt nende kuulduste vastu, mis olid meeldivad tema suursuguste soosijate enesearmastusele, ja legend jõudis järelpõlveni; tõsised ning teadjad rooma autorid suhtusid sellesse kui rumalasse väljamõeldisse. Terentiuse kirjanduslik tegevus ei kestnud kaua. Ajavahemikus 166. ja 160. a. vahel lavastas ta kuus komöödiat; kõik nad on täiesti säilinud. Aastal 160 võttis ta ette reissi Kreekasse, mille kestel suri Arkaadias aastal 159.
Nagu Ennius, on ka Terentius Scipiode rühmituse kirjanik. II sajandi 60-ndais aastais oli see rühmitus mõjukas. Ideoloogilisel alal soosis ta neid kreeka õpetusi, misjutustasid sotsiaalset rahu, humaansel suhtumisel kõigisse inimestesse põhinevat vastastikust üksmeelt, loobumist omakasupüüdlikest kavatsustest. Uus-atika komöödia “humanne” tendents osutus nüüd ajakohaseks, ja Terentius saab tema kuulutajaks Roomas.
Terentsiuse komöödiat kuuluvad rooma palliata (kreeka ainestikuga rooma komöödia; nimetus tuleneb sellest, et palliata tegelased kandsid kreeka ülerõivast, mida roomlased kutsusid palliumiks) ~”operetlikku” žanri nagu Plautuse teosedki, ka nemad on “uue” komöödia kreeka näidendite töötelud, aga nii ideeliselt kui ka stiiililiselt erinevad nad teravalt Plautuse komöödiaist. See avaldub juba originaalide valikus. Terentiuse kuuest komöödiast põhinevad neli “Andria” (“Anroslanna” ehk “Tütarlaps Androse saarelt”, 166), “H/Seautontimorumenos” (“Iseenese karistaja”, 163), “Eunuchus” (“Eunuhh”, 161) ja “Adelfoe/ Adelfoi”?(“Vennad” ehk “Vennaksed”, 160) Menandrosel, ülejäänud kaks (“Hecyra/ Ekura”, s.t. “Ämm”, 160, ja “Phormio”, 161) aga on Menandrose vähetuntud järgija Apollodorose Karystosest näidendite ümbertöötused. (Edasi - iseseisvalt: Tronski, lk. 369-375; RKA, lk. 97-157, 593-595 + referaat).