7. Rooma kirjanduse spetsiifilisus ja alged, periodiseerimine. Rooma folkloor.

Kõik teavad, et rooma kirjandust on tugevasti mõjutanud kreeka kirjandus. Nagu paljudel muudelgi aladel (mütoloogias, kommetes, filosoofias, hariduses, arhitektuuris, skulptuuris jne) olid kreeklased alates III-st eKr ka kirjanduses oma võitjate õpetajaks. Roomlased laenasid neilt žanrid, stiilivormid ja ainestiku, tõlkisid ja töötlesid kreeka autorite teoseid ning jäljendasid neid. Sellest hoolimata lõid nad teoseid, mis väljendasid rooma vaimu ja elulaadi. Roomas kordub Kreeka ühiskonna poolt läbikäidud tee, kuid kordub muudetud ja keerustatud kujul. “Laenates” kreeklastelt, kohandasid roomlased laenatava oma vajadustele ja arendasid seda vastavalt oma ajaloo spetsiifilistele iseärasustele. Rooma kirjanduse stiilivormid moodustavad kreeka stiilivormide kordamise, kuid ühtlasi ka teisenduse, ja rooma kirjandus tervikuna on antiikkirjanduse kui maailmaajaloolise kirjandusliku protsessi erilise astme teiseks variandiks.
Selle variandi ajaloolise tähtsuse, rooma kirjanduse koha Euroopa kirjanduste ajaloos määras Rooma ajalooline osa Euroopa Lääne kultuuri arengus. Ja mitte ainult Lääne-Euroopa kultuuris, sest ka Kesk- ja Ida-Euroopa kultuurides, – vaid ka maailma kultuuris üldse. Rooma kirjandus oli edasiandvaks lüliks kreeka ja lääne-euroopa kirjanduse vahel.

Antiiksuse kujundav roll lääne-euroopa kirjandusele põhines kuni XVII sajandini rooma, mitte aga kreeka variandi mõjul. Nii renessansiajastul kui ka XVII-XVIII sajandil võeti Euroopas kreeka kirjandust vastu läbi Rooma prisma. Antiikne vool euroopa klassitsismi tragöödias lähtus hoopis suuremal määral rooma dramaturgist Seneca kui Aischylosest, Sophoklesest ja Euripidesest; euroopa selleaegne eepos oli orienteeritud Vergiliuse “Aeneisele”, mitte Homerose eepostele. Alles XVIII sajandi nn. “neohumanism” tõi kaasa uue orientatsiooni, mis seekord oli pööratud juba vahetult kreeka kirjandusele. Orientatsiooni muutus tõi kaasa selle, et XIX sajandil hakati rooma kirjandust alahindama, vaatlema kui puhtjäljenduslikku. Tema tähtsust hakati piirama üksnes “vahendaja” osaga, mis olevat olnud tingitud sellest asjaolust, et ladina keel oli Lääne-Euroopas rohkem levinud kui kreeka keel. See vaatekoht on täiesti ebaõige. Tõsi küll, keskaja esimesel poolel ja varase itaalia renessansi ajal oli kreeka keel Lääne-Euroopas peaaegu tundmatu, sellal kui ladina keelt tunti kõikjal. Kuid antiikkirjanduse suurima mõju ajajärk euroopa kirjandusele algab XV-XVI sajandil, mil kreeka keelt Euroopas juba tunti (enam-vähem). Ja kui Euroopa pöördub nüüd antiikkirjanduse poole tema rooma teisendis, siis ei sünni see mitte kreeka keele mittetundmise tõttu, vaid sellepärast, et rooma teisend vastas enam selle aja kunstilise maitsele ja tema kirjanduslikele tarvidustele.

Euroopa XVI-XVII sajandi klassitsismi teoreetikud, tegeldes mõlema antiikkirjanduse võrdleva hinnanguga, jõuavad alati roomlaste “superioorsuse” järeldusele. Väga iseloomulik on selles suhtes Julius Caesar Scaligeri (XV-XVI) “Poeetika”, üks tolle aja kõige mõjukamaid traktaate kirjandusteooria alal. Scaliger, pärast Homerose eepose üksikasjalist võrdlust Vergiliuse “Aeneisega”, eelistab “Aeneist”. Seda laadi hinnangud, kuivõrd nad ongi ajalooliselt piiratud teatava ajajärgu maitsetega, annavad siiski tunnistust sellest, et “sekundaarsus”, “vahendaja”-osa ei langenud rooma kirjandusele osaks mitte juhuslikult, ladina keele laialdasema leviku tagajärjel, vaid tema enda spetsiifiliste omaduste tõttu, mis eraldavad teda kreeka kirjandusest ja viivad teda enam kooskõlla renessansi ja XVI-XVII sajandi klassitsismi esteetiliste nõuetega. (+Horatiuse “Poeetica”, mitte Aristotelese oma...).

Vaatamata mõlema kirjanduse kui inimühiskonna arengu ühele ja samale järgule vastavate kirjanduste samatüübilisusele, vaatamata rooma kui noorema kirjanduse kaugeleulatuvale sõltuvusele varem arenenud kreeka omast, ei ole rooma kirjandus lihtsaks kreeka originaali teisendiks, koopiaks temast, vaid tal on oma spetsiifilised iseärasused.
Klassikaline kreeka kirjandus kuulub antiikühiskonna tekkimise ajajärku (Homeros) ja tema arengu sellesse astmesse, mida võib iseloomustada “polisliku” ajajärguna (atika kirjandus). Roomas on asjalugu teisiti. Rooma kirjanduse õitseng, tema “kuldne ajajärk” langeb rooma polise lagunemise ja impeeriumi tekkimise ajastusse, hilisemasse ajajärku antiikmaailma arengus. Rooma kirjanduse “kuldne ajajärk” ei tunne neid laialdasi ja keerulisi küsimusi, mis seisid atika ajajärgu aegse Kreeka ühiskondliku mõtte ees, kuid ta annab subjektiivse elu hoopis suurema süvendatuse ja sisemise läbielamise suurema intensiivsuse, olgugi kitsamas ning piiratumas sfääris. Selles seisnebki too uudsus, mille rooma kirjandus terviklikult vaadelduna toob antiikkirjanduse üldisse pilti. Renessansile ja euroopa absolutismi ajastule on hilisantiigi kultuur igas suhtes lähedasem kui polise kultuur, ja see kalduvus ilmneb ka kirjanduse ja kunsti alal. (Võib meenutada, et just sel ajal võetakse Lääne-Euroopas tarvitusele rooma tsiviilõigus, ja varanduslikud vahekorrad reguleeritakse seadustega, mis on impeeriumisaegse Rooma poolt välja töötatud). On näiteks iseloomulik, et üldise eelistuse kõrval, mida osutati rooma kirjandusele, omasid suurt populaarsust hilised kreeka autorid – Plutarchos, Lukianos, kreeka armastusromaanid (“Chaireas ja Kallirhoe”, “Dafnis ja Chloe” ja teised: tervikuna on säilinud!).

Võttes üle kreeka kirjanduse stiilivorme, kreeka kirjandusžanre, kõrvaldab Rooma väga paljud igandlikud momendid, mida säilitati kreeklaste juures. Nii oli kreeka tragöödias ja komöödias koori osavõtt kohustuslik. Seotud Dionysose pidustustega, milledel toimusid teatrietendused, funktsioneerib see koor igandlikult edasi ka siis, kui draama õieti juba on lakanud teda vajamast. Rooma draamas on see obligatoorsus ära langenud; niisugused kohalikud iseärasused, mis johtuvad žanri tekkimise spetsiifilisest tingimusest, kaovad juba rooma kirjanduses.

Teiselt poolt moodustab rooma kirjandus oma parimais avaldustes sageli kõige selle sünteesi, mida pakkus eri ajajärkude kreeka kirjandus. Vergiliuse eepos ja Horatiuse lüürika näiteks on orienteeritud kreeka klassikalise ajajärgu kirjandusele, kuid nad kasutavad ühtlasi ka hellenistliku kirjanduse saavutusi, kogu sajandite kestel kogunenud meisterlikkust. Vanad kreeka žanrid saavad roomlaste juures uuendatud kuju. Roomas toimub niisiis kohalikest iseärasustest vabastatud kreeka kirjandusvormide laiendatud reprodutseerimine.

Rooma kirjanduse periodiseeringud.
Renessansiajastust pärineva traditsiooni järgi on kombeks jaotada rooma kirjandust ajajärkudesse vastavalt kirjandusliku ladina keele arengu etappidele (kuid mitte absoluutselt täpselt), kus eraldatakse “arhailist” ladina keelt, “klassikalist” (“kuldset” ja “hõbedast”) ja “hilist”:

Ladina keele perioodid : R o o m a kirjanduse perioodid :
1) Arhailine ajajärk (VI-IV eKr); 1) Kirjanduse alged (? – 241 eKr);
2) Eelklassikaline periood (III-II eKr); 2) Arhailine ajajärk (240-80 eKr);
3) Klassikaline ehk kuldne ladina keel(I eKr); 3) Kuldne / klassikaline ajajärk (80 -14 pKr);
4) Postklassikaline ehk hõbedane periood (I pKr); 4) Hõbedane ajajärk (14-117);
5) Hiline ladina keel (II-VI pKr). 5) Hiline ajajärk (eraldi: II ja III-VIss.).

Või selline periodiseerimise variant (ka “keelelisel alusel”):
I.Vanim ajajärk – kuni kreeka eeskujusid järgiva kirjanduse tekkimiseni Roomas (-240-ni või 241-ni eKr, I Puunia sõja lõpuni): kultusehümnid, itkud, triumfi-, pilke- ja esivanemaile pühendatud laulud, algelised draamavormid, linnakroonika (annaalid), juriidilised tekstid (kaheteistkümnetahvli seadused, 451/450) ja matusekõned. Esimene nimepidi tuntud rooma kirjanik oli tsensor Appius Claudius Caecus (~ 300 eKr) ;
II.Arhailine ajajärk – Livius Andronicusest kuni Cicero kirjandusliku tegevuse alguseni (240-81)
III.Rooma kirjanduse kuldne ajajärk: a) Cicero aeg (81-43 eKr) – rooma proosa kõrgaeg;
b) Augustuse aeg, Cicerost Augustuse surmani (43 eKr-14 pKr) – rooma luule õitseaeg;
IV.Rooma kirjanduse hõbedane ajajärk (14 pKr – 117 pKr) – keiser/imperaator Augustuse surmast imperaator Traianuse surmani; epigoonlus kirjanduses);
V. Hiline impeeriumi ajajärk (117 - 476 pKr): a) II. sajandi kirjandus (kõrgetasemeline kreeka-rooma segakultuur; ülitugev retoorika mõju); b) III. – V. või isegi VI. sajandi kirjandus (ladinakeelne kristlik ja paganlik kirjandus, lääne-ja idaosa lahe).
Kuigi see periodiseerimine põhineb ühekülgsel keele hindamise põhimõttel (“kuldne” ja “hõbedane” ladina keel), märgib ta õieti päris rahuldavalt kirjandusliku protsessi peatähiseid Roomas.

On veel üks periodiseering (ajaloolisel alusel):
I. Vabariigi epohh (? – kuni 30-ndate aastateni eKr):
a) kirjanduseelne ajajärk (kuni III sajandi keskpaigani);
b) rooma kirjanduse esimene sajand (kuni II sajandi keskpaigani, vabariigi kasvu aeg);
c) vabariigi viimse sajandi kirjandus (kodusõdade ajajärk II s-di lõpust kuni 30-ndate aastateni)
II. Impeeriumi ehk keisririigi epohh (30-ndad aastad eKr – 476. a. pKr):
a) vabariigilt keisririigile ehk impeeriumile ülemineku ajajärgu kirjandus (“Augustuse aeg”, kuni 14.a. pKr);
b) impeeriumajastu ehk keisriajastu Rooma kirjandus:
1) I sajand pKr (“hõbedane ajajärk”); 2) hilisem rooma kirjandus (II.-V. sajandid).

Rooma kirjanduse vanim periood: kirjanduse alged (kirjanduseelne ajajärk). Folkloor.

Rooma kirjandus tekib III sajandi keskpaiku, rooma kultuuri helleniseerumise protsessis, kui Rooma oli juba lõplikult kujunenud orjanduslikuks poliseks ja oli jõudnud laiendada oma võimu peaaegu kogu Itaaliale. Rooma kogukonna suletud seisukord ja tema konservatism, etruskide kultuuriline mõju – see kõik pidurdas Roomas VIII-IV sajandil omalaadset ideoloogilist arengut üldse, kirjanduse tekkimise eriti. Iseäranis kajastus see poeesias, mis täiel määral säilitas veel folkloorse laadi. Rooma luule vanimaiks mälestisteks on kultuslikud hümnid, mis on säilinud preestrite üleskirjutistes. Iga aasta märtsis ja oktoobris sooritas saliide/saliuste (“hüppajate”), jumal Marsi preestrite kolleegiumi liikmed rituaalse ringkäigu Rooma linnas. Sellest ma juba jutustasin (4. loengus, ladina keelest: “hüppajate” ja “nurmevendade” hümnid ja tantsud).
Kuid rooma “laulude” säilinud üleskirjutused on vähearvulised ja juhuslikud, see aga, mis on olemas, kuulub hilisemasse ajastusse. Mõned palved, loitsud, oraaklite ennustused, rahvakalendri tähelepanekud – umbes niisugune on kirjanduseelsest ajajärgust pärinevate tekstide koosseis. Andmed “laulude” teiste liikide kohta põhinevad mitte niivõrd otsestel üleskirjutustel kui rooma kirjanike teadetel. Nii, mainivad nad töölaulukese mitmesuguseid liike – laule viinamarjade korjamisel, ketramisel ja kudumisel, karjuste ja sõudjate laule. Tekste pole siin säilinud: ainult sõudjate laulu jaoks on olemas hilisantiikne kirjanduslik imitatsioon refrääniga: “Eia, las sõudjaile lajatab vastu me helisev eia!”. Esineb ka viiteid hällilauludele, lastemängude lauludele. Näiteks: “Kärna mingu see, kes jõuab meie juurde viimsena!”
Rohkem teateid on säilinud rituaalseist lauludest. Matustel kanti ette flöödi helide saatel neeniat – itku. Itkesid naised, surnu sugulased, kuid eeslauljaks oli tavaliselt palgaline nutunaine, kutseline itkeja. Neenia sisaldas nii kurbuse väljendust kui ka kiitust surnule, mis muistsete kujutelmade järgi pidi avitama surnut tema hauatagustel teedel. Vana rooma usund omistas üksikuile protsessidele eri jumalaid, ja roomlased austasid jumalannat Neeniat surijate kaitsjana. On võimalik, et termin “neenia”, mis esineb ka früügialastel Väike-Aasias, sattus Rooma etruskide vahendusel. Komme kutsuda matustele nutunaisi kadus hiljem, ja sõnaga “neenia” hakati märkima igasugust kaeblikku, monotoonset ning igavat laulu.
Viljakuspidustustel kõlasid kreeka jambidele analoogilised pilkelaulud; siin peeti naeru, sõimu ja ropendust abiks looduse eluloovaile jõududele, ja samuti, hilisemas mõtestuses, abinõuks kurjade deemonite vastu, kes “kadestavad” inimlikku õnne. Neid laule nimetati festsenniinlikkudeks; pilkajad ja naljahambad said “festsenniinide” nime. Termini seletusel läksid antiikteadlaste arvamused lahku. Ühed tuletasid selle Fescenniumi linna (Lõuna-Etruuria) nimest, teised sidusid sõnaga fascinum (maagiline salanõu või fallos). Versus Fescennini / Carmina Fescennina – pilkelaulud, mis pulma- ja lõikuspidudel vastulauludena esitatult tõstsid ülemeelikust. “Festenniinlikku vabadust” lõikuspidustustel mainib rooma luuletaja Horatius:
Moodi läks pidudel neil festseniinide naljatlev komme:
Põldurid sõimavaid värsse üksteisele pildusid järjest. (“Epistlid”)
“Järjest” tähendab siin, et kaks rühma, kaks koori astusid omavahel nääklusse, külvates teineteist üle teravate pilgetega. Festsenniinlikud laulud püsisid rooma olustikus väga kaua, eriti pulma-rituaalis. Ka pulm oli viljakuspidustus ja noorpaari osaks langes rohkesti “pidulikke teotusi”.
Rituaalse teotuse moment avaldub eriti teravalt triumfilauludes. “Triumf” on ülim auavaldus, mida võidi osutada rooma väejuhile, kes oli saavutanud otsustava võidu vaenlase üle. Pidulikus rongkäigus astus sõjavägi Rooma linna, mis tavaliselt polnud lubatud; triumfaator esines sel päeval Kapitooliumi Jupiteri kujul, – Jupiteri rüüs, kõigi selle jumaluse kujule omistatud eraldusmärkidega, mis toodi selleks puhuks templist, liikus ta jumala kuldkaarikul, mille ette oli rakendatud neli valget hobust, Kapitooliumi templi poole, kus asetas oma loorberist võidupärija jumalakuju sülle. Rongkäigu ajal aga vahetasid sõdurid väejuhti “teotavaid” laulukesi. Julius Caesari triumfil lauldi näiteks tema pillamisest ja liiderlikkusest:
Kodanikud, hoidke naisi, meil siin meelas kiilaspea.
Pummeldasid saagi maha, Roomas laenu tegid veel.

Teotused olid triumfirituaali vajalikuks osaks. Kogu triumfi laad annab tunnistust sellest, et võitja sõitis sisse kogukonna jumala kehastusena, kuid hiljem hakkas niisugune samastamine näima ohtliku ülbusena, ja riigiori, kes hoidis triumfaatori kohal kuldset pärga, kordas talle lakkamatult: “Vaata tagasi ja pea meeles, et sa oled inimene”. Et kõrvaldada triumfaatori “kaetamise” võimalust, anti talle kätte erilisi amulette. Ka triumfilaule mõtestati vististi ühe abinõuna võidurõõmu “tumestamiseks” ja õnneliku kaitsmiseks “kadeduse” eest.
Meie allikad mainivad veel üht laululise folkloori liiki – pidulaule (laualaule). Tähtsam neist pärineb Cato Vanemalt. Tema sõnade järgi kanti Roomas vanasti pidusöökidel juuresviibijate poolt flöödihelide saatel kordamööda ette laule, mis ülistasid kuulsaid mehi. Neist lauludest, mis kuulusid nähtavasti lüürilis-eepilisse žanri, pole säilinud otseseid jälgi. Komme, millest Cato kõneleb, oli kadunud ammu enne teda ja ei Catol endal ega ka hilisemail rooma autoreil, kes teatavad laualauludest, polnud kasutada mingisuguseid üleskirjutisi. Võibolla pidulaulud on rooma legendaarse ajaloo allikad. Pärimused Rooma asutajaist-kaksikuist Romulusest ja Remusest, tütarlaps Tarpeiast, kes reetis vaenlasele tema isa poolt kaitstava kindluse, kolmikvendade Horatiuste kahevõitlusest kolmikvendade Curiatiustega, varaste vabariigi tegelastest nagu Coriolanus, Cincinnatus, Camillus, Curtius jne. – kõik need on tüüpilised folkloorsed süžeed, mis on laialt levinud mitmesugustel rahvastel. (Tarpeia oli rooma kangelanna ja Rooma Kapitooliumi linnuse juhi Spurius Tarpeiuse tütar. Temast võis saada linna päästja. Roomlaste ja sabiinide vahel oli puhkenud sõda, sest Romulus oli röövinud sabiinide tütarlapsed ja andnud need roomlastele naisteks. Ühe versiooni järgi laskis Tarpeia sabiinid isa linnusesse pärast seda, kui oli võtnud neilt lubaduse loovutada talle asjad oma vasakust käest ehk kilbid. Teine legend mainib ainult nende käevõrusid. Esimeses loos said sabiinid aru, et neid oli petetud, et Tarpeia sabiinid lõksu meelitanud ja nii Rooma eest oma elu andnud: sabiinid tapsid Tarpeia teda kilpidega visates. Roomlased ei jõudnud küll ühele meelele selles, kuidas Tarpeia suri, kuid motiividest hoolimata heideti reeturid kõigis legendides Tarpeiuse kaljult alla.
Curtius on seotud veidra juhtumiga rooma mütoloogias. Umbes 362. aastal eKr tekkis keset Rooma foorumit suur maalõhe, mis ulatus otse allilmani välja. See tekkis sinna sellerärast, et roomlased olid unustanud surnutele kombe kohaselt ohvri tuua. Selgeltnägejad kuulutasid, et maalõhe saab täita vaid Rooma suurima varaga, mispeale hüppaski sinna Marcus Curtius, kes teatas, et vaprast Rooma kodanikust suuremat varandust pole võimalik leida. Ta hüppas seepeale koos hobusega sügavikku ning jäi igavesti kadunud.
Marcus Furius Camillus, “teine Romulus”, viiekordne Rooma diktaator (surnud 364.), – saavutas võidu volskide ja eekvide üle. 396 vallutas ta pärast 10-aastast piiramist etruskide linna Veji ning diktaatorina võitles 387 Brennuse juhtimisel sõdinud gallide vastu (haned...). Pärast gallide lahkumist Rooma alt nimetati ta pater patrie’ks (“isamaa isa”), kellena hoolitses Rooma taastamise eest. Camillus olevat püstitanud Aventinuse künkale Juno ja Concordia templi. Rooma pärimus ümbritses Camilluse tegusid legendidega. Kui Camillus olevat piiranud Falerii linna (394.), saatnud sealne kooliõpetaja piirajale pantvangideks oma õpilased. Camillus saatnud õpilased tagasi käsuga õpetaja läbi peksta.).
Juba XVII sajandi lõpus avaldati oletus, et rooma legendide lätteks olid ühelt põlvkonnalt teisele edasiantavad laulud, nimelt need laualaulud, milledest teatab Cato. Sellest mõttest lähtudes arendas Niebur (XVIII-XIX), kriitilise meetodi rajaja vana ajaloo uurimises, järgmise hüpoteesi: rooma ajaloolaste jutustused kõige vanemast Roomast on rooma eepose proosa-ümberjutustused.
Kreeka kangelased olid kultusliku austuse objektiks. Neid mõeldi inimestena, kes olid minevikus tõeliselt olemas olnud, kuid kreeklaste kujutluses oli see eriline minevik, lihtsast ajaloolisest minevikust erinev, eriliste inimestega, kes seisid ligemal jumalatele ja sageli olid nendega sugulusvahekordades või olid pooleldi jumalad. Roomas niisugusteks olid ainult Rooma rajajad ja Aeneus. Roomlased austasid esivanemaid, kuid kujutlesid neid tavaliste inimestena. Rooma muistendid on koondatud peamiselt kujude ümber, mis kuuluvad mitte mütoloogilisse, vaid ajaloolisse minevikku, ja rooma jutustav folkloor areneb peamiselt ajaloolise legendi kujul.

Kohalike rooma pärimustega liitusid kreeka omad, mis imbusid Latiumi niihästi vahetult Kampaania kreeklastelt kui ka Etruuria kaudu. Hesiodose “Theogoonia” lõppridade järgi oli Latinus Odüsseuse ja Kirke poeg, kes valitses türrenlaste (etruskide) üle. Itaalias lõpetasid oma päevi ka teised kreeka müüdi kangelased – Diomedes, Filoktetes. Latiumis omandas erilise tähtsuse pärimus troojalasest Aeneasest, ühest Iliase tegelasest. Aeneas, Aphrodite ja troojalase Anchisese poeg, lahkus kodulinnast pärast selle hävitamist ja saabus Latiumi, kus naitus Laviniaga, kuningas Latinuse tütrega. tema poega Ascaniust peeti Alba Longa asutajaks, mis oli suurimaks ladina keskuseks enne Rooma tõusu, roomlased aga tunnustasid oma Romuluse Ascaniuse järeltulijaks. Homerose eepose kujud juurdusid niisiis rooma muistendite tsüklisse.
Rituaalsed mängud, maskeeritute rongkäigud, kõnelevad maskid – maskeeritute mänge saatis dialoogiline improvisatsioon. Eriti rikas oli karnevalimomentidelt saturnaalide püha (detsembris), mille rituaal nõudis tavaliste ühiskondlike vahekordade “ümberpööramist”: härrasid teenisid orje, loosi järgi määrati eriline saturnaalide “kuningas”, kelle korraldused olid kohustavad kõigile pidustusest osavõitjaile. Kõik see ei läinud siiski kaugemale draama nõrkadest algetest. Keerulisem dramaatilise mängu vormid sattusid Rooma juba väljaspoolt.

Rooma ajaloolaste andmete järgi korraldati 364.a. esmakordselt “lavalised mängud jumala viha pehmendamise” abinõuna taudi ajal: kutsuti tantsijad Etruuriast, kes kandsid ette miimilisi tantse. Lavalised ettekanded võeti veidi aega enne seda asutatud “rooma mängude” (septembris) kavasse. Etruski mõju rooma lavamängudele leiab kinnitust ka terminoloogias: näitlejad nimetati Roomas etruski sõnaga histrioonid (histriones). Teine lavalise mängu liik oli laenatud Kampaania oskidelt. See on atellaan (Kampania linnakese Atella nime järgi). Atellan on väike ühevaatuseline draama püsivate karikatuursete maskidega , mis meenutab lõuna-itaalia flüakkide mängu ja mida improviseeriti süžee kanvaa alusel. Tähtsamaid maske oli neli: õgilas lollpea Maccus, kehk tohman Bucco (sõnast bucca – “põsk”), naljakas vanamees Pappus ja õpetatud šarlatan – õel küürakas Dossennus (sõnast dorsum – “küür”). (+ Saturnuse värss: AL , II, 161).