Platon ja platonism „vanas akadeemias“

Dobrosovestnova Anna

Nagu tema õpetaja Sokrates, nii oli ka Platon põline ateenlane. Ta tegevus, välja arvatud kaheteistkümneaastane eemalviibimine Aafrikas, Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia linnades, kulges Ateenas. Neljanda sajandi esimesel poolel e m.a. oli just see linn Kreeka kultuuri väljapaistev keskus. Kuid peale Peloponnesose sõda, milles Ateena riik rängalt lüüa sai, algas majanduslik ja poliitiline langus. Ateena kaotas valitseva positsiooni, kreeka poliste liit, mille eesotsas ta oli seisnud, langes. Kreeka riikide hegemooni osasse asus Sparta.

Ent sõjalisele ja poliitilise lüüasaamisele vaatamata püsis Ateena juhtpositsiooni Hellase valgustusajastus. Üksteist aastat peale Sokratese surma, kelle hukkasid Ateena juhid, rajas Platon Ateenas oma kooli (Akadeemia). Varsti muutus see kool teaduslike ning filosoofiliste uuringute-õpingute keskuseks.

Kogu selle silmapaistva filosoofilise arengu lähtepunktiks Ateenas on Sokratese tegevus, kes astus üheaegselt välja nii viiendal sajandil e.m.a. arenema hakanud materialismi kui ka sofistide relativismi ja subjektivismi vastu.

Sokratese väljaastumisel materialismi ja materialistliku natuurfilosoofia vastu oli omapärane gnoseoloogiline alus. Viiendal sajandil tõstatati mitmetes Vana-Kreeka kultuurikeskustes rida natuurfilosoofilisi hüpoteese, millede loojad püstitasid sarnaseid küsimusi, kuid andsid erinevaid, mõnikord isegi vastupidiseid vastused. Kõige väljapaistvamad nende seas olid Empedoklese, Anaxagorase, pütaagorlaste ja viienda saj. lõpu- neljanda saj. alguse e.m.a. atomistide Leukippose ning Demokritose hüpoteesid. Juba esimesel tutvumisel nende hüpoteesidega on kerge märgata, et füüsikaliste nähtuste seletamisel ning ettekujutustes kosmose ehitusest jne. valitsevad nende vahel tõsised lahkhelid. Sokratese silmis ei tõestanud taolised lahkhelid mitte ainult kõikide nende hüpoteeside sisulise olemuse, vaid ka niisuguse lähenemisviisi paikapidamatust, mille alusel erinevad filosoofid oma vasturääkivaid filosoofilisi konstruktsioone püstitasid. Sokrates esitas idee, mille kohaselt kindel teadmine on saavutatav ainult mõiste abil, mis tunnetuse objektis rangelt fikseerib viimase eritunnused ja- jooned, mille olemasolu tõttu see objekt mingisse teda hõlmavasse üldisesse liiki kuulub. Esmakordselt kuulutati tõe usaldusväärse tunnetusevahendiks mõiste. Kuid Sokrates piiras enda poolt avastatud mõistete määramise meetodi kasutuse eetika raamidega. Sokratese õpilaste Xenophoni ja Platoni töödest on näha, et Sokrates tegeles niisuguste mõistete uurimisega, nagu „tarkus“, „sõprus“, „mehisus“ jms.

Platon laiendas nende uuringute ala. Sokratese mõistete defineerimise meetodi laiendas ta ontoloogiale, kosmoloogiale, psühholoogiale, tunnetusteooriale, eetikale, pedagoogikale, ühiskondlik-poliitilise korralduse teooriale, seadusandlusele, esteetikale ja kunstikasvatuse õpetusele. Filosoofilisest idealismist, mida Platon järgis, saab kreeka mõtte ajaloos esmakordselt- filosoofiline süsteem.

Selle süsteemis ei ole midagi skolastilist. Oma põhilised seisukohad töötas Platon välja elavas suhtlemises talle vaimult lähedaste mõtlejatega ja kirglikus võistluses õpetuste vastu, mida ta eitas. Olles Akadeemia rajaja, ei sulgunud Platon selle seinte vahele. Ta tahtis olla ja oligi üks ta ümber pulbitseva elu tegutsevatest jõududest. Platoni filosoofilise tegevuse ajalugu läbib võistlus, mis vahel võtab dramaatilise iseloomu ja viib filosoofi enda katastroofi äärele.

Platon sündis nimekas ning rikkas perekonnas Argina saarel, Ateena lähedal. Isa Aristoni suguvõsa algab Attika viimasest kuningast Kodrasest. Ema Periktione põlvneb kuulsa seadusandja Soloni suguvõsast. Seda suguvõsa ülistasid Anakreon ja teised kreeka poeedid. Ka tuntud Ateena poliitikamees Kritias, kellest hiljem sai türann, oli Platoni emaga suguluses. Nähtavasti oligi Kritias see, kes viis Platoni kokku Sokratese ja ta õpilastega. Platoni filosoofia-alane tegevus ei alanud eriti vara. On säilinud pärimus, mille kohaselt ta enne filosoofiaga tegelema asumist harrastas atleetikat ning esines isegi Isthmose mängudel; samuti tegi Platon kirjanduslikke, muusikalisi ja maalikatsetusi. Hiljem ei loobunud Platon neist harrastustest, vaid rakendas oma kunstikalduvused ja anded ennekõike filosoofia teenistusse. Veel enne Sokratese õpilaseks saamist õppis Platon filosoofiat Kratylose käe all. Kratylos oli Herakleitose poolehoidja. Ta ei jäänud peatuma oma õpetaja kõige äärmuslikumate ja paradoksaalsemate järelduste ees. Kratylos absolutiseeris Herakleitose põhiteesi: ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda, vaid mitte ükski kord. Täpselt samuti ei ole mitte mingit eset võimalik nimetada: nimi jääb samaks, ese aga muutub pidevalt. On ainult üks pääsetee: esemeid üldse mitte nimetada, vaid näidata sõrmega. Pärastpoole kõneles Platon sellest õpetusest irooniliselt.

Sokratese surma-aastal (393 a. e.m.a.) lõppes Platon Ateenas elamise aeg. Filosoof oli sel ajal kahekümne kaheksa aastane. Ta lahkus kodumaalt ja tuli Ateenasse tagasi alles kahekümne aasta pärast. Nende aastate jooksul käis Platon Egiptuses, Kyrenes, Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Enne ülalloetletud maadesse jõudmist peatus Platon Ateena lähedal Megaras, kus noorte filosoofide ja õpetlaste keskuse eesotsas seisis Eukleides (mitte kuulsate „Elementide“ autor, vaid tema nimekaim).

Muljed ja teadmised, mis Platon Egiptuses sai, etendasid ta teaduslike ja poliitiliste vaadete kujunemisel tähtsat osa. Kuigi Egiptus oli 525 a. e.m.a. langenud pärslaste kallaletungi ohvriks, polnud riigi sotsiaalne ja poliitiline kord sellest vankuma löönud. Nähtavasti jätsid Platonile eriti sügava mulje Egiptuses valitsenud fikseeritud tööjaotusvormid ning teaduse alal seal kasutusel olnud aritmeetika õpetamise meetodid. Kõige pikemat aega viibis Platon Heliopolises, Egiptuse usundilises keskuses.

Egiptusest saabus Platon Kyrene rannikule Aafrikas. Siin puutus ta kokku väljapaistva kreeka astronoomi ja asjatundjaga muusika-akustika alal, matemaatiku Theodorosega, kelle ta hiljem tegelasena kolmes dialoogis „lavale tõi“.

Võimalik, et Kyrenes viibimisele järgnes reis niinimetatud Suurde Kreekasse, mis asus Lõuna-Itaalias. Siin oli palju kreeklaste rajatud linnu. Pütaagorlaste õpetusel oli suur menu. Itaalia-reisil oli Platoni üks ülesanne tutvuda selle õpetusega, eriti aga Pythagorase õpilaste matemaatikauurimuste resultaatidega. Sel ajal oli pütaagorlaste tegevuse keskus Taras, kus väljapaistvaimaks vaimseks jõuks oli pütaagorlane Archytas, riigimees, strateeg ja õpetlane: matemaatik, füüsik, mehaanik.

Archytas jättis Platonile sügava mulje. Platon hindas tema isikus nii poliitilise tegevuse seostumist teaduslikuga kui ka ta teaduslikke saavutusi.

Lõuna-Itaaliast sõitis Platon Sitsiiliasse. Tolle suure saare rannikul olid kreeklased ammu kanda kinnitanud. Sitsiilia ranniku Kreeka linnades võitlesid neljandal sajandil e.m.a. ühelt poolt türannia-, mis esindas ülemineku vormi vanalt aristokraatialt orjanduslikule „demose“ valitsusele- ja teiselt poolt demokraatia poliitilised jõud. Mitte üksi kreeka Itaalia, vaid ka kõikide Kreeka alade suurim linn oli Syrakoysa- tähtis poliitiline ning väljapaistev kultuurikeskus. Syrakoysa valitsejad kutsusid oma õukonda väljapaistvaid poeete, muusikante, maailmakunstnikke, ehitusmeistreid. Tol ajal oli võim Syrakoysas energilise ja valitsemishimulise türanni Dionysiose käes. 38 aastat valitses ta tänu oma energiale ja sihikindlusele linnriiki, milles ei vaibunud klasside ja erakondade vahelise võistluse leek. Dionysiose õukonna juures oli arenenud miimikunst, millest Platon võib-olla õppis oma dialoogide tegelaskujude individuaalse iseloomustamise oskust. Siin oli Platonil võimalus jälgida, millise meisterlikkusega miimiline poeet Sophron tõi oma teostesse vanade müütide tegelasi. Samuti tutvus Platon satiirilise Herakleitose paradoksaalset õpetust tekkimise katkematust voolust.

Syrakoysas viibimise ajal sõbrunes Platon türanni lähedase sugulase Dioniga. Kuid Dionysios jälgis Platoni ja tema ideede kasvavat mõju Dionile rahuolematuse ja teatud kartusegagi. Platon oli sunnitud Syrakoysast lahkuma, ent teel Ateenasse pandi ta maha Aiginas, mis oli sel ajal Ateenaga vaenuajal. Platonit ähvardas orjusse heitmine, aga tema õnneks oli Kyrenest parajasti Aiginasse jõudnud Annikeris, kellega Platon Kyrenes olles tutvunud oli. Platoni Ateena sõprade abiga aitas Annikeris organiseerida filosoofi väljaostmise ning saavutas ta vabastamise.

387. aastal e.m.a., neljakümneaastaselt- vanuses, mida kreeklased pidasid inimese õitseeaks ehk akme’ks- tuli Platon Ateenasse tagasi. Saabumise järel asutas ta Ateena äärel, kangelase Akademose salus oma kooli, mis sai nimeks Akadeemia. Peagi oli Platon ümbritsetud õpilastest, kellest osa tuli Akadeemiasse teadustega, eelkõige aga matemaatikaga tegelemiseks. Juba kooli vastuvõtmisel nõuti matemaatika mõningast tundmist. Matemaatika polnud Akadeemias mitte ainult teaduslik propedeutika, vaid tähtis teaduslike uurimiste objekt, millega kooli õpilased tegelesid. Platoni kool on epohh antiikmatemaatikas.

Oma matemaatikas arendas Platon vaateid, mis olid iseloomulikud ta idealistlikule õpetusele erinevusest meeleliste esemete ja nende ideaalsete prototüüpide vahel. Ta arvas, et matemaatikas on täpsed järeldused võimalikud ainult ideaalsete esemete, mitte aga meeleliselt tajutavate asjade suhtes. Kuigi matemaatikud opereerivad meeleliselt tajutavate kujunditega ja arutlevad nende üle, ei mõtle nad neist kujunditest, vaid asjadest, millede kujutisteks need kujundid on: “...nad esitavad oma tõendid nelinurga ja tema diagonaalide, mitte aga joonestatava kujundi enda kohta...ning alati püüavad nad sel viisil selgitada just seda, mida on võimalik üksnes mõistuse abil näha.“ (Platon, Riik, 6, 510,D-E).

Platoni matemaatika-käsitus on muidugi idealism. Kuid nagu igal väljapaistval idealistlikul konstruktsioonil, on selgi oma gnoseoloogilina alus. Antud juhul on selleks matemaatikateaduse vajadus matemaatiliste objektide vahetult meeleliselt kaemuselt üle minna kõrgemale abstraktsiooniastmele. Nii näiteks ei saa ruudu külje ja tema diagonaali ühismõõdu puudumise tõestamisel piirduda sirglõikude empiirilise mõõtmisega: küsimus, kas neil on ühismõõt või mitte, on mõttetu, kuna juuksekarva laius, näiteks, mahub täisarv kordi ükskõik millise joonestatud lõigu sisse. „Ühismõõdu küsimusel on ainult mõtteliselt loodud lõikude puhul mõte“ .

Matemaatikast on Platon laenanud absurdini viimise, s.t. võetud eelduste nende ümberlükkamise abil tõestamise meetodi. Selle meetodi aluseks on mõte, et meelte abil tunnetatavad asjad on muutlikud ja vastuolulised. Tõelisel olemisel, selle vastandina, ei või aga olla üksteise suhtes vasturääkivaid omadusi.

Platoni kooliga liitusid tema sajandi silmapaistvaimad matemaatikud. Nende nimed loeb üles Proklos osa „Kataloogis“. Suurimad nende hulgas olid Archytas Tarasest, Theaitetos ja Eudoxos. Archytas viiski Platoni matemaatika-probleemide ringi ja tutvustas talle pütaagorlaste filosoofiat. Theaitetos ja Eudoxos olid Platoni õpetajad matemaatikas, tema õpilased aga filosoofias. Nad kõik olid ta sõbrad. Matemaatika uuringute tulemused, mis Platoni koolis saadi, kogus neljanda sajandi lõpul oma töödes kokku Eukleides, eelkõige “Elementides“. Proklose teadete põhjal olevat Eukleides ise olnud üks Platoni kooli lõpetanuist. Eukleidese „Elementides“, samuti ka ta „Harmooniateoorias“ ja „Nähtustes“ räägitakse just nendest neljast teadusest, mida Platon „Riigis“ soovitas filosoofilise propedeutikana. Need teadused olid aritmeetika, geomeetria, harmooniateooria ja astronoomia. Eukleidese „Elemendid“ jätkasid nähtavasti traditsiooni, millele olid aluse pannud Platoni koolkonda kuulunud matemaatikud Hippokrates, Leontis ja Theudias, enne Eukleidese „Elemente“ kirjutatud „Elementide“ autorid.

Platoni filosoofia järgijate matemaatikute poolt teostatud matemaatiliste uurimuste maht Platoni koolis oli väga suur. Hämmastavalt mitmekülgne oli Archytase tegevus. Üliteravmeelse võtte abil lahendas ta niinimetatud deelose probleemi, mis seisnes kuubi mahu kahekordistamises. Seoses oma muusikateooriaga tõestas Archytas ära mitu arvude võrdelisuse teoreemi. Kogu Eukeidose „Elementide“ 8da raamat, kus esitakse katkematute proportsioonide aritmeetiline teooria ja sarnaste arvude teooria, on tegelikult Archytase teos. Ptolemaios luges Archytast pütaagorlaste suurimaks muusikateoreetikuks. Archytas lõi teoreetilised alused muusikateooriale, mis on ära toodud Eukleidese töös „Sectio canonis“. Suured on Archytase teened ka mehaanika arendamises. Diogenes Laertios teatab, et Archytas oli esimene, kes matemaatilistel alustel töötas välja süstemaatilise mehaanikateooria. Ta üksnes ei kirjutanud masinatest, vaid konstrueeris neid. Muuseas peetakse teda lendava puust tuvi leiutajaks.

„Platoni ajastusse“ kuulub samuti Theaitetose ja Eudoxose tegevus. Hiilgava matemaatikupeaga Theaitetose, eksimatu loogiku matemaatiliste probleemide lahendamisel, tõi Platon sisse„Theaitetose“-nimelisse dialoogi. Nimetatud dialoogis on formuleeritud tulemus, mida Eukleides „Elementide“ kümnes raamatus põhjalikumalt edasi arendas. See matemaatiliste uuringute tulemus tegi võimalikuks kujutada külgede ühismõõdu geomeetrilist mõistet ruutude pindalasid väljendavate arvude aritmeetilise omadusena. Van der Waerden on veenvalt põhjendanud oletust, mille kohaselt Eukleidese 10 ja 13 raamatu aluseks on Theaitetose töö.

Veelgi väljapaistvam teadusmees oli Eudoxos Knidosest. Ta oli mitmekülgne õpetlane: matemaatik, astronoom, arst, filosoof, geograaf. Astronoomias sai ta kuulsaks sellega, et esitas matemaatilise lahenduse ülesandele, mille oli üles seadnud Platon: milliste ühtlaste ringliikumiste abil saaks seletada planeetide nähtavat liikumist kinnistähtede suhtes taevavõlvil? Eudoxos mõtles välja teravmeelsuse ning leidlikkuse poolest tähelepanuväärse päikesesüsteemi mudeli, lähtudes hüpoteesist- see oli tal põhimiseks oletuseks- et on olemas kerakujuline Maaliikumatu tsentrina, mille ümber liigub 27 kontsentrilist sfääri. Neist välimine on kinnistähtede sfäär, ülejäänud on aga vajalikud Päikese, Kuu ja viie tol ajal teada olnud planeedi liikumise seletamiseks. Eudoxos kasutas oma matemaatilistes uurimustes meetodit, mis hiljem sai mitte päris täpse nimetuse „ammendamise meetod“. See kujutab endast tõestusviisi, mis vaatleb ringi, mis on suletud sisse ja ümber joonistatud hulknurkade vahele, millede pindalad erinevad üksteisest ükskõik millisest antud suurusest väiksema suuruse võrra. Eudoxose tõestuses, nagu näitas Van der Waerden, „sisaldub täiesti ilmselt kaasaegne piirväärtuse mõiste: sisse joonestatud hulknurgad lähenevad ringile kõige otsemas mõttes, nii et nende pindalade erinevuse võib teha väiksemaks mistahes antud pindalst“. Eudoxos töötas välja ka võrdelisuse teooria.

Vähem väljapaistvad kui Theaitetos ja Eudoxos olid Proklose „Katalogis“ mainitud Amyklos, Menehmes ja viimase vend Dynostratos. Amyklose tegevusest — välja arvatud sõprus Platoniga — ei ole midagi teada. Menehmes ja Dynostratos kuuluvad juba kooli arenguloo Platoni-järgsesse perioodi.

Akadeemia vaimuõhkkonnas kasvas ja küpses Platoni suurima õpilase Aristotelese geenius. Aristoteles viibis Akadeemias tervelt kakskümmend aastat.

Peale akadeemia asutamist käis Platon veel kahel korral Sitsiilias, mida valitses Dionysios esimese järglane, 367 a. e.m.a. võimule saanud Dionysios teine. Platoni Sitsiiliasse kutsumise initsiator oli toosama Dion, kellega Platoni oli sõbrunenud esmakordse Sitsiilias viibimise ajal. Platon võttis küllakutse vastu, lootes Dionysiose abil ellu viia ideaalse riigikorralduse projekti. Ta nõudis oma võimukandjast kasvandikult, et too teeks läbi õppekursuse, mis alganuks matemaatika õppimisest. Aga peagi hakkasid Platoni suhtes vaenulikud Dionysiose õukondlased viimasele sisendama mõtet, et Platoni sihiks on Dionysiose eemaldamine riigiasjadest ja Dioni tõusule kaasaaitamine. Dioni süüdistamise ajendiks olid ta kinnipeetud kirjad Kartaago väepealikutele. Pagendusse saadetud Dion soovis, muide, türanniga lepitust. Tarases võimul olnud Archytase kaasabil veenis Dion Platonit Syrakoysas selliseks leppimiseks pinda looma. Kuid sel plaanil polnud edu ning Platon otsustas Ateenasse tagasi tulla. Ärasõidul ta vangistati. Alles Archytase pealekäimisel õnnestus tal Syrakoysast lahkuda ja sõita Spartasse, kus kohtus (360 a. e.m.a.) Dioniga.

Sidemete katkemine Dioni ja Dionysios Noorema vahel lõppes sellega, et Dion organiseeris Dionysiose vastu ülestõusu. 357 a. e.m.a. purjetas Dion Zakynthose (Zante) kallastelt Sitsiiliasse. Tema sõprade hulgas olid Platoni Akademia õpilased Eudemos, Timonides ja Kallypos. Dion saavutas võidu, ent 354 e.m.a. a. tapeti ta endise platonlase Kallypose käe läbi, kes lühikeseks ajaks oli Syrakoysas võimu haaranud.

Dioni poliitilistes plaanidest kajastub mõningal määral kahtlemata Platoni riigikäsitus. Dion püüdis luua valitsusvormi, mis olnuks suuteline tõusma kõrgemale Dionysios Vanema jäigast türanniast ja orjanduslikust demokraatiast. Riigikorraldus, millest mõlgutas mõtteid Dion, olnuks mingisugune segu monarhistliku, aristokraatliku ja demokraatliku korra sugemetest.

Oma pika eluaja ülejäänud päevad veetis Platon Ateenas. Katses poliitiliste sündmuste arengusse sekkuda ja ühiskonda ümber korraldada sai ta kibeda pettumuse osaliseks. Viimases suuremas teoses, „Seadustes“, loobub Platon oma esialgse poliitilise ja kasvatussüsteemi mitmetest rigoristlikest joonest.

Platoni teosed.

Platoni kirjanduslik tegevus kestis poolsada aastat. Platon oli vanaaja suurtest filosoofidest esimene, kelle kõik (või peaaegu kõik) filosoofilised tööd on meie ajanisäilinud. Neis esitatav õpetus pole vaba vasturääkivustest. Mõnedes teostes sisaldub õpetus olemusest ja tunnetusest, mis on saanud nimeks „ideede teooria“. Kuid tööde hulgas, mis Platoni nime meieni on jõudnud, leidub ka selliseid, kus see teooria puudub. Ja lõpuks on ka niisuguseid töid, milles Platon omaenese „ideede“ teooriat tõsiselt kritiseerib (näiteks dialoog „Parmenides“)

Sellepärast ei maksa imestada, et teadlased juba üle saja viiekümne aasta „Platoni- küsimust“ arutavad. Nii nimetatakse filoloogilisi ja filosoofilisi uurimusi, mis on pühendatud järgmistele küsimustele: 1) Platoni teoste nime all meieni jõudnud tööde tõeline kuuluvus Platonile, 2) nende kronoloogia ehk kirjutamise ajaline järjestus.

„Platoni-küsimus“ on sünnitatud tohutu hulga erialast kirjandust, millest on raske ülevaadet saada. Suurema osa suhtes Platoni kolmekümne viiest dialoogina kirjutatud teosest on (vähemalt mõned uurijad) avaldatud kahtlust, kas need tegelikult kuuluvadki Platonile. Tavaliselt loetakse tähtsaks, kuuluvust otsustavaks argumendiks Aristotelese, Platoni õpilase viited selle või teise dialoogi kuulumisest just nimelt Platonile. Kui taolised viited puuduvad, avaneb võimalus skeptiliseks kriitikaks.

Sama ebakindlad on enamikul juhtudel andmed ka Platoni dialoogide ajalise järjestuse kindlakstegemiseks. Nendes dialoogides on harva juttu sündmustest, mille toimumisaeg ajaloos päris täpselt teada oleks. Enamasti on dateerimine raskendatud; dateerimise aluseks on tihti ainult kaudsed kaalutlused.

Hiljem on Platoni dialoogide dateerimisprobleemi lahendamisel hakatud kasutama nn. stilomeetrilist meetodit. See seisneb dialoogide keele mõningate korduvate stiililiste iseärasuste statistilises uurimises. „Platoni-küsimust“ käsitlesid oma uurimustes peale selle „küsimuse“ tõestajate paljud kahekümne sajandi väljapaistvad filoloogid ja filosoofia ajaloolased, nagu L. Campell, W. Dittenberger, D. Papers, C. Ritter, H. Siebeck, H. Von Arnim jt. Üheksateistkümne sajandi lõpul üldistas Wincent Lutoslawski mõningad eelnevate uurimuste tulemused töödes „Platoni dialoogide kronoloogia määramise uuest meetodist“ ja „Platoni loogika päritolu ja areng“.

Rakendades kõikvõimalikke uurimismeetodeid, sealhulgas stiili iseloomustamise meetodit, on uurijad Platoni dialoogid jaganud mitmesse gruppi. Kõige varasem nende seas on nn sokraatlike dialoogide grupp. Olles veel Sokratese mõju all, käsitleb Platon neis peamiselt eetika küsimusi. Niisugused on näiteks dialoogid „Euthyphron“, „Charmides“, „Laches“, „Menon“. Hilisemal perioodil kirjutas Platon dialoogid „Kratylos“, „Pidusöök“, („Symposion“), „Phaidon“, ja „Riigi“ esimese raamatu.

Veelgi hiljem sündisid „Riigi“ ülejäänud raamatud, „Phaidros“, „Theaitetos“ ja „Parmenides“. Platoni kirjandusliku tegevuse lõpp-perioodil on kirjutatud „Sofist“, „Poliitik“, „Philebos“, „Timaios“, „Kritias“ ja „Seadused“. Kõikide nende teoste autentsuses, s.t. nende tegelikus kuulumises Platonile võib vaevalt kahelda. Ehtsad on arvatavasti ka sellised kronoloogilises mõttes vaieldavad dialoogid, nagu „Ion“ ja „Hippias suurem“ („Hippias Maior“), mis kaheldamatult kuulutab tulevase „ideede“-teooria algust.

Vormi, iseloomu ja esitusviisi väärtuse poolest ei ole Platoni dialoogid ühelaadilised. Osa nendest on kirjutatud peaaegu dramaatilise kujutamiselavusega. Need on suurepärased stseenid Ateena vaimuelust. Tegelased dialoogides on värvikalt väljajoonistatud karakteritega, sofistid, poeedid, rapsoodid, poliitikamehed, nende tsentrumis seisab Sokratese isiksus. Niisugused dialoogid on näiteks „Protagoras“, „Phaidon“, „Pidusöök“; need dialoogid ei kuulu vana-kreeka kirjanduslukku sugugi vähem kui vana-kreeka filosoofia ajalukkugi.

Platoni filosoofiliste tööde teise osa moodustavad teosed, kus dialoogivorm on üksnes näilisus, mis nõrgalt raamib põhilist teoreetilist sisu. Need on dialoogid-traktaadid, milles uuritakse kõige raskemaid ning abstraktsemaid dialektika probleeme. Niisuguste dialoogide väärtus ei seisa filosoofiliste vaadete kunstilises kehastamises, vaid nende dialektilises arenduses ja põhjenduses. Taoliste dialoogide musternäidised on „Sofist“, „Parmenides“, „Philebos“. Platoni hämmastavalt selgele esitusviisile vaatamata kuuluvad nad sisu keerukuse poolest maailma filosoofilise kirjanduse raskemini mõistetavate teoste hulka.

Itaallasest uurija A. Chiapelli on oletanud, et esialgsel kujul olid mõningad dialoogid kirjutatud jutustavas vormis ning alles hiljem hakati neid esitama draamavormis.

 

Platoni filosoofia.

Ideede õpetus. Platoni filosoofia tuumaks on ideede õpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse — o u s i a, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata — algkujud.

Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon järgmiste võrdluse abil. Me inimesed oleme nagu koopas. Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ideede ebatäiuslikke varje koopa seinal. Ja seejuures oleme ekslikult veendumuses, nagu näeksime igavesi ideid. Ideede haaramiseks on meie teadmised liiga puudulikud ja piiratud.

Ideid me ei saa tekitada ka mõtlemise abil, sest ideed pole mõisted. Ideed olelevad rippumatult inimesest ja inimese mõtlemisest. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses.

Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist, siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga, on sattunud nagu vanglasse ja unustanud kõik selle, kus ta on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi meie teadmine a n a m n e s i s — meeldetuletamine. Kui me siin muutuvas maailmas õppime, siis ei õpi me midagi uut, vaid õppemise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem.

Ideid on lõpmatu palju. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Kõige kõrgem idee on headuse idee. Kõik teised ideed on temale subordineeritud- alistatud. Headuse idee on nagu päike ideede riigis. Ei ole ühtki teist filosoofi, kes oleks nii veendunud olnud headuse eksisteerimises ja headuse lõplikus võidus ning kõikvõimsuses, nagu oli Platon. Headus pole mitte ainult see, mis võidab lõplikult, vaid headus on ühtlasi kogu oleva absoluutne alus. Headus langeb Platonil ühte jumalusega.

Vaated maailmale ja hingele. Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulusime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine — ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb otsida mitte-olevast. Seega sõltub muutuv kehaline maailm ainult osaliselt ideedest, osaliselt aga mitte-olevast, mis on piiritu, täiesti muutlik, mitte-olev ja mitte-teaduslik. Mitte-olev on tühi ruum, mis on vormitu, oleva täielik negatsioon.

Meeltega tajutav maailm ei saa olla igavene, sest ta sisaldab mitte-oleva muutuslikkuse printsiipi. Ta on loodud Looja- d e m i o u r g o s’e- poolt, kes kujundas kõigepealt maailma-hinge, moodustas selle kehalise aine nelja elemendi kujul, ehitas neist maailma ja täitis selle lõpuks elusolenditega. Kuna Looja on hea, lõi ta maailma igavese eeskuju järgi. Ta tahtis, et kõik sarnleks temale endale. Ta lõi korrapärasuse korrapäratuses korraldamatuses. Ta tegi maailma elavaks hingega mõistusega.

Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, millest ta tuleneb. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu, muutumatu ning lihtne. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist elab hing ideede riigis. Surma läbi pääseb hing teda aheldavaist köidikuist. Seepärast ei tule surma karta, vaid tuleb sellele vastu minna rõõmuga. Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on muutumatu, igavene, keha aga muutuv, teisenev, tekkiv ja kaduv.

Nähtamatusse ideede maailma pääsevad tagasi ainult puhtad hinged, kes juba siinses elus on end vabastanud keha halbadest mõjudest. Seepärast ka need hinged, kes liigselt kiinduvad keha külge, ei pääse tagasi sinna, kust nad on tulnud, vaid siirduvad karistuseks inimeste või mitmesuguste loomade kehadesse. Väga rumalad siirduvad kaladesse. Need, kes hoolega on taotlenud tavalisi kodaniku hüvesid, olemata filosoofid, muutuvad mesilasteks või sipelgateks. Nii jätkab hing rändamist ühest kehast teise kuni ta on viimaks vabanenud keha halbadest mõjudest ja jõuab tagasi nähtamatusse ideede maailma.

Inimese hingel on kolm osa: mõistus (nuus), emotsioon (thumos) ja iha (to epithumetikon). Iha, himu instinkt on sama. Emotsioon, julgus, vaprus on ka sama. Samuti teadmine, mõtlemine, mõistus. Iha asukoht on niuetes. See on pakitsev energiareservuaar, põhiliselt seksuaalne. Emotsiooni asukoht on südames, verevoolus ja jõus. See on kogemuse ja iha orgaaniline kajastus. Mõistuse ja teadmise asukoht on peas. See on silmaks ihale ja lootsiks hingele.

Olulisim ning kõrgeim osa hingest on mõistus, mis moodustab hinge tõelise olemuse. Mõistus on hinge jumalik ja surematu osa. Kehasse sattunud surematule hingele lisanduvad surelikud osad- emotsioon ja iha.

Inimestes esinevad kõik kolm hinge osa, kuid erineval määral. Mõned inimesed on ainult kehastunud iha, rahutud ja omandamishimulised hinged, kes upuvad ainelistesse otsingutesse ja tülidesse. Need on mehed, kes valitsevad ja tegelevad tööstuses, käsitöös, põllumajanduses. Kuid on ka teisi, kes on tundmuste ja vapruse ning julguse templid, kes pole huvitatud niivõrd sellest, mille eest nad võitlevad, kui võidust võidu enda pärast. Nad on võitlushimulised. Need on mehed, kes moodustavad maailma sõjavägesid ja kaitsejõude. Ja lõpuks on need vähesed, kelle lõbuks on meditatsioon ja mõtlemine, kes ei ihka hüvesid, varasid ega võitu, vaid teadmisi, kelle taevaks pole varandus ega võim, vaid tõde. Need on tarkuseinimesed.

Ideaalriik. Platoni ideaalriigis on vastavalt kolmele hinge osale kolm ühiskondliku klassi: valvurid, sõdurid ja töölised. Igale klassile on määratud eri ülesanded. Valvurite ülesandeks on riigi kaitsmine ja tööliste ülesandeks varade loomine. Nii nagu mõjuka individuaalse teo juures iha, olgugi soojendatud emotsioonist, on juhitud teadmisest ja mõistusest, nii peaksid täiuslikus riigis tööstuslikud jõud tootma, mitte valitsema. Teadmise, teaduse ja filosoofia jõud peavad valitsema. Ilma teadmiste juhtimiseta on inimesed korratu hulk, on nagu segaduses ihad. Inimesed vajavad filosoofide juhtimist, nii nagu ihad vajavad teadmiste ja mõistuse valgustamist. Ainult filosoof on kohane rahvast juhtima.

Iga valitsemisvorm püüab iseennast hävitada oma põhiprintsiipidega liialdamisega. Aristokraatia ruineerib end, piirates liiga kitsalt seda ringi, kelle päralt on võim. Oligarhia hävitab end ettevaatamatus rüseluses kiireks rikastumiseks. Mõlemal puhul on tagajärjeks revolutsioon. Siis tuleb demokraatia. Kuid ka demokraatia hävitab end demokraatia liialdamise tõttu. Tema põhiprintsiibiks on kõigi samaväärne õigus olla ametis ja määrata riigi poliitikat. Esimesel pilgul näib see olevat kena korraldus. Kuid ta muutub hävitavaks sellepärast, et inimesed pole kasvatuse abil ette valmistatud selleks, et valida parimaid juhte. Platon kaebab, et lihtsate ülesannete- nagu kingategemise- puhul me arvestame, et ainult eriliselt ettevalmistatud isik võib teenida oma eesmärki, poliitikas ja riigijuhtimises aga oletame, et igaüks teab, kuidas riiki valitseda. Poliitilise filosoofia probleemiks on leida meetod, mille abil saaks eemaldada oskamatuse ja kelmuse avalikest ameteist ja ette valmistada parimaid valitsemiseks üldsuse hüvanguks.

Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. Ei või oodata paremaid riike, seni kui pole paremaid inimesi. Seepärast on riigi tähtsamaid ülesandeid oma kodanikkude kasvatamine.

Riik oma tsensorite abil peab rangelt valvama kasvatuse järele. Juba varasemaist aastaist alates peab tsensor valvama materjali üle, mida loetakse, ja muusika üle, mida kuulatakse. Emad ja ammed võivad jutustada ainult muinasjutte ja lugusid, mis on lubatud. Homeros ja Hesiodos kuulusid keelatud autorite hulka mitmel põhjusel. Neil leidus jutustusi, kus jumalad toimisid ebamoraalselt, aga noored pidid juba algusest peale õppima, et paha ei saa kunagi tuleneda jumalast, kuna jumal on teadus. Neil leidus kirjeldusi, mis äratasid kartust surma vastu, aga noori tuleb kasvatada nii, et nad rõõmuga on valmis ohverdada oma elu võitluses. Muusikas olid keelatud lüüdia ja joonia meloodia: esimene sellepärast, et väljendab kurbust, leina, ja teina, et on pehmeloomuline. Seevastu olid lubatud dooria meloodia, mis sisendab vaprust, ja früügia oma, mis on ettevaatlik, kaaluv.

Inimestel peab olema religioon. Platon usub, et rahvas ei saa olla tugev ilma usuta jumalasse. Veel enam kehtib see, kui usule jumalasse lisandub usk isiklikusse surematusse. Teise elu lootus annab meile julgust kohata surma ja taluda ka oma armsamate surma.

Suur lugupidamist osutas Platon kui mõtlemise kasvataja vastu. Platonile nagu hiljem Russellile on matemaatika filosoofia vältimatu eelmäng. Matemaatilised objektid on ka muutumatud nagu ideed, vastandina tajutavale asjade maailmale.

Eetilisi vaateid. Platoni dialoogi Politeia algul küsib Sokrates, kes esindab Platoni seisukohti, rikkalt aristokraadilt Kephaloselt: „Mida pead suurimaks õnnistuseks, mis sa oled saanud oma rikkusest?“ Kephalos vastab, et rikkus on õnnistuseks talle peamiselt selletõttu, et võimaldab olla helde, aus ja õiglane. Sokrates küsib oma kavalal viisil, mida ta mõtleb õiglusega, ja algatab sellega filosoofilise arutluse. Sokratesele osutub lihtsaks kummutada üksteise järel talle esitatud definitsioonid. Ta provotseerib ettevaatamatu, pahura ning kergesti ärrituva sofisti Trasymachose tunnistama järgmist definitsiooni: „Kuula siis“, ütles vihane sofist, „ma kuulutan et võim on õigus, ja õiglus pole midagi muud kui tugevama kasu“.

See on õpetus, mida meie päevil seotakse Nietzsche nimega. Võib-olla pole filosoofia ajaloos see õpetus paremini sõnastatud kui Platoni enda poolt ühes teises dialoogis, Gorgias’es. Seal paljastab sofist Kallisthes moraali kui nõrkade leiutise tugevate võimu kahjutukstegemiseks. Sofist arvates õiglus pole meeste, vaid sulaste moraal; see on orjamoraal, mitte kangelasmoraal.

Siin esineb eetika fundamentaalne probleem: mis on õiglus? Kas peame otsima õiglust või võimu? Kas on parem olla hea või tugev?

Esiti Sokrates, s.o. Platon, ei vasta üldse. Ta vihjab vaid sellele, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis sõltub sotsiaalsest korrast. Järelikult on seda parem uurida osana ühiskonna struktuuris kui isikliku käitumise osana. Ta oletab, et kui suudaksime kirjeldada õiglast riiki, siis oleksime paremas olukorras õiglase indiviidi kirjeldamisel. Õiglus oleks lihtne, kui inimesed oleksid lihtsad.

Õiglus ühiskonnas on Platoni järgi suhete harmoonia ühiskonna klasside vahel. Seda suhete harmooniat võiks võrrelda harmooniaga, mille tõttu planeedid püsivad oma õiges liikumises. Õiglus ei ole tugevama õigus, vaid terviku mõjukas harmoonia.

Bibliograafia : Elmar Salumaa «Filosoofia ajalugu» 1992, Tallinn

V. Asmus suuri mõtlejaid «Platon» 1971, Tallinn

Will Durant «Lood filosoofia ajaloost» 1998, Tallinn

Teodor Künnapas «Suured mõtlejad» 1992, Tallinn

T. Vasiljeva “Put k Platonu” 1999, Moskva