Vana-Hiina mütoloogia. Kosmo-teo-antropogoonia. Panteon.

Muinashiina mütoloogia on tekkinud ei tea kui ammu, loodan, et ikka mitte varem, kui paleoliitikum...Ja selle tekkimise algus oli mitte hiljem, kui neoliitikumi aeg ,s.t. 10/8-3 at. eKr. Aga 3-2-1 at. – riigi (isegi riikide) kujunemisega seoses on see korduvalt teisenenud. Vanimaist mütoloogia tekstidest on säilunud ainult katkeid, suuri mütoloogia ainest süstimatiseerivaid kirjandusteoseid (eeposi) ei ole.

Konfutsianismi kaanonisse kuuluv “Shujing” (Ajaloo/dokumentide/legendide/ürikute raamat), mis sisaldab 14.-8. s-st eKr pärinevat ja 4.-3.s. eKr kirja pandud ainestikku, üritab luua ülehiinalist mütoloogiat. Kõige ulatuslikum mütoloogia tekstide kogu “[Shann hai czin]” (“Mägede ja merede raamat/kataloog”, muistne geograafia või pühade kohtade vademecum, raamat-juht, 4-3 ss. eKr) sisaldab eri paikkondadest pärinevaid käsitlusi. Varaseima mütoloogia lähtealus on fetišism ja totemism: esimesest pärineb loodusobjektide, olendite ja esemetega seondunud maagilisi kujutelmi (hiina mütoloogia fetišid: pilliroog, virsikupuu, pronksikellad, trummid, kivid ja võibolla kirves ja mõõk). Totemismist pärineb loomataolistest esivanematest ja kultuuriheerostest jutustavaid müüte (totemism – uskumus, mille kohaselt teatav inimeste rühm – peamiselt sugukond – tunneb end olevat vahetus sugulusseoses looma-, harvemini taimeliigi või loodusnähtusega tootemiga, kelle nime ta kannab). Üsna varakult muutus hiina mütoloogias valdavaks euhemerism (jumalad on muinasaja suurmehed, kes hiljem jumalustati; Euhe´meros – V-K filosoof (u.300 eKr), teose “Pühade ülestähendus” autor). Ratsionalistliku konfutsianismi mõjul hakati müütide tegelasi käsitama reaalsete muinasaja inimestena. Peamiselt üleloomulikud jõud isikustati ning samastati valitsejate ja keisritega, nende genealoogiast lähtudes loodi Hiina mütoloogiline esiajalugu. Kõige laialdasemalt tuntud on maailma- ja kultuuritekkemüüdid. Teised tähtsaimad müütide tsüklid või rühmad: solaarsed müüdid (päikese kultuse seotud), müüdid, seotud viljakuse kultusega, müüdid draakonitest.

Kosmo-, teo-, geo-, antropogoonilised müüdid ehk loomismüüdid.

Kosmogoonilised müüdid algavad tühjuse, pimeduse, kõikumise, lainetava vormituse või mõõtmatu veelaamaga. Sellest ähmasest keerisest ilmub üks selgem objekt, milles on olemas nii maismaa, kui ka inimelu algmed. Võib rekonstrueerida kaks kosmogoonilist kontseptsiooni: transformatsion ja kaose jaotamine (Yin ja Yang, Maa ja Taevas, Parem ja Vasak, Kuiv ja Märg, Elu ja Surm, Informatsioon ja Etroopia jne). Hiina vanimad maailmaloomismüüdid olid vist seotud naisega: Nüwa / [Nüi Va] / Nü Gua / Nü Kua (“Naine Va / Ema Va / Gua). Ühe käsituse järgi lõi kaosest maailma esiema NüWa, keda kujutati pooleldi maona. Ta on iidne hiina looja. Ta lõi looduse, vormis savist inimesed ja kehtestas pulmakombed. Tema nimi on tuletatud kõrvitsat või melonit tähendavast sõnast, need viljad omakorda on viljakuse sümboliks. Vahel nimetatakse teda kõrvitsatüdrukuks. Nü Gua olevat olnud pooleldi inimene, pooleldi madu või draakon ning võis omatahtsi soovitud kuju võtta. Mõnikord kujutatakse teda kahe kompassiga. Tema vend või abikaasa (või vend ja abikaasa) Fu Xi / Fuxi (või Fu Hsi /Fu si) hoiab samal ajal nurgikut; see sümboliseerib nende osa maailma loomisel. Nü Gua olevat ka flöödi leiutaja. Ühes muistendis laskus Nü Gua maa peale, kui see taevast eraldati ning mäed, jõed, loomad ja taimed loodud olid. Ta taltsutas metsloomi ja õpetas teiste muistsete kangelastega inimestele maaharimist. Kuid enim tuntakse Nüwad seetõttu, et just tema lõi savist või mudast inimesed. Ühel päeval, mil Nüwa maailmas ringi jalutas, valdas teda tunne, et midagi puudub – ja igatses enesele seltsi. Ta istus jõekaldale maha ja vaadates oma peegeldust vees, hakkas jõemudaga mängima. Pikemalt asja üle juurdlemata voolis ta savist väikese kujukese. Kuid selle asemel, et kujukesele endasarnast saba voolida, tegi ta sellele jalad. Kui Nüwa voolimise lõpetas, asetas ta figuuri maapinnale ja too elustas viivitamatult ning hakkas õnnelikult tantsima ja laulma. Nüwa oli oma kätetööga sedavõrd rahul, et otsustas kogu maailma inimestega täita. Ta töötas, kuni pimedus maale laskus, ja niipea kui päike taas tõusis, jätkas ta jälle. Ehkki loodud inimesed kadusid tal peagi silmist, kuulis ta siiski nende hääli ja nii ei tundnud ta end enam kunagi üksildasena. Peagi taipas Nüwa, et ei suuda voolida nii palju inimesi, et nendega kogu maa täita. Ta otsustas appi võtta oma võluväe. Võtnud viinapuuoksa, keerutas ta seda mudas ning seejärel õhus. Niipea kui mudatilgad maapinda puudutasid, tekkisid neist inimolendid. Räägitakse, et need inimesed, kes Nüwa kätetööst tekkisid, said rikasteks ja õnnelikeks, need aga, kes mudatükikestest sündisid, jäid vaesteks alamateks. Mõistes, et tema loodud väikesed inimolendid võivad lõpuks hukkuda ja välja surra, jaotas Nü Wa nad meesteks ja naisteks, et nad saaksid lapsi sünnitada. Nüwa – abielu jumalanna, esimene jumalik kosjamoor.

Nü Gua ja Fu Xi olevat päästnud maailma uputuse käest. Tegelikult, päästis Nü Gua... Ühes muistendis räägitakse sellest, et maailm oli muutunud metsikuks ning seal valitses segadus: metsloomad sõid inimesi, sageli laastasid maad tohutud tulekahjud ja voolasid mõõtmatud veed.

See oli vetejumal Gong Gongi süü. Gonggong [gun gun] esineb hiina mütoloogias kohutava koletisena, kes põhjustab hukatuslikke üleujutusi. Ta võtab musta draakoni kuju ja teda saadab üheksapealine madu. Kuulsa voorusliku keisri Yao surmavaenlasena otsustas Gonggong Buzhu mäe oma sarvega läbi torgata et niiviisi maal valitsevat tasakaalu häirida ja panna jõed üle kallaste ajama. Seejärel rebis koletis augu taevasse, segades päikese harjumuspärast teekonda. Seetõttu peetakse seda olendit vastutavaks kõige ebahariliku eest, mis ilma ja valgusega toimub.

Teise versiooni kohaselt otsustasid Gonggong ja tulejumal või taeva lõunaserva ning tule jumalik valitseja Chu Jong /Zhu Rong[Čžu žun] omavahelises võitluses välja selgitada, kumb neist on tugevam (üks legend jutustab, et Gonggong oli Chu Jongi poeg (Oidipuse komplekss...) Chu Jongil oli hiina kosmogoonias tähtis roll: ta aitas maad ja taevast teineteisest lahutada). Lahing kestis päevi. Lõpuks kukkusid mõlemad taevast alla, ja Gonggong oli kaotanud. Ta oli sellest sedavõrd löödud, solvunud ja häbistatud, et otsustas end tappa – joosta peaga vastu Buzhou mäge. See aga oli üks taevast toetavatest mägedest. Kui Gonggong mäega kokku põrkas, lendas selle küljest ära tohutu kamakas, taevasse tekkis hiiglaslik auk ja maad lõhestasid suured praod. Tuli ja vesi purskusid välja ja peaaegu kogu maapinna katsid tulvaveed. Need vähesed alad, mis üleujutusest pääsesid, hävitas tuli. Jumalanna Nü Gua ise, üksinda, parandas taeva: ta valis jõesangist mõned värvilised kivid (viit erinevat värvi kivid) ja sulatas need kokku. Seejärel lappis ta sulamiga taevast ja toetas seda kilpkonnajalgadega (ta märkis kilpkonna nelja jalaga ära ilmakaared). Pärast kuhjas ta jõgede kallastele pillirootuhka, moodustades sel viisil tõkketamme, kuni maailmas jälle kord ja rahu valitses. Aga Gonggongi kokkupõrkest mäega vajus taevas loode poole viltu, mistõttu kõik Hiina suured jõed voolavad ida suunas.

Nü Gua valitseb maad, Fu Xi aga juhib taevast (Fuxi on Nüwa vend ja abikaasa). Neid mõlemat kujutatakse draakonisabaga. Üks levinud müüt räägib, et ammusel ajal tegi üks mees oma põllul tööd. Äkki kuulis ta kõuekõminat. Ta käskis oma pojal ja tütrel majja varju minna, riputas majaräästa alla rauast puuri ja jäi, suur raudhark käes, ootele. Äkitselt kõlas tohutu kõuekärgatus ja lõi välku ning, kirves käes, ilmus nähtavale kohutav äikesejumal Lei Gong.

See jumal on tuntud ka kui isand Pikne või Piksevürst. Sageli kujutatakse teda kohutava mehena, kel on tiivad, küünised ja sinine keha. Ta kannab kaasas trummi ning hoiab käes vasarat ja peitlit. Lei Gong ründab kõiki neid, kelle hingel on avastamata kuritegu või kes on jäänud maapealsete seaduste karistusulatusest välja. Üks lugu räägib sellest, et kord tõusis keset paksu metsa kohutav torm. Jahimees vaatas üles ja nägi puuladvas lipuga last. Lei Gong lähenes lapsele, kuid niipea kui too lippu viibutas, pidi jumal taganema. Kohe mõistis kütt, et tegu on kurja vaimuga ning lipp peab olema mingist roojasest materjalist, sest jumalad ei talu ebapuhtaid asju. Kütt laskis lipu pihta, see kukkus maha ja Lei Gong ründas kohe puud, millel laps oli turninud. Õnnestuseks oli jahimees seisnud puule nii lähedal, et sai samuti pikselöögist tabamuse. Toibudes leidis ta oma kehalt kirja, kust võis lugeda, et tema elu on pikendatud 12 aasta võrra, sest ta on taevalisi nende töös aidanud. Puu alt leidis kütt aga hiiglasliku sisaliku surnukeha – too oligi lapseks moondunud puuladvas istunud.) Mees ründas Lei Gongi hargiga, surus ta puuri ja lõi puuriukse tema järel kinni. Otsekohe taandusid tuul ja vihm. Järgmisel hommikul asutas mees end turule minema, et osta äikesejumala sissetegemiseks sobivaid vürtse. Teele asudes hoiatas ta lapsi, et need Lei Gongile mitte mingil juhul midagi juua ega süüa ei annaks. Niipea kui mees silmist kadus, hakkas Lei Gong lastest manguma kõigest piisakest vett. Alguses pidasid lapsed isa õpetussõnu meeles, kuid leebusid lõpuks. Nii kui vesi jumala huuli puudutas, sai Lei Gong taas tugevaks ja murdis puurist välja. Enne lahkumist tänas ta lapsi ja andis neile ühe oma hammastest ning käskis maha külvata. Lapsed tegid, nagu öeldud, ja mõne tunniga kasvas hambast kõrvitsataim, mille küljes oli kõrvits. Algas vihmasadu, ja selleks ajaks, kuj isa koju jõudis, oli vesi katnud juba kogu maa. Mees käskis lastel kõrvitsasse varjule pugeda ja ehitas seejärel paadi ning tõusis koos tõusuvetega taevasse. Seal koputas ta uksele ja palus taevaisal üleujutuse lõpetada. Too käskiski veejumalal üleujutusele lõpu teha, jumal aga täitis käsku nii varmalt, et vesi kadus silmapilkselt, paat kukkus maa peale ning mees sai surma. Lapsed jäid aga elama, sest kõrvits pehmendas nende kukkumist. Selgus, et lapsed on ainukesed ellujäänud. Nad said tuntuks Fu Xi nime all. Kui nad suureks said, arvas mees, et neil võiks lapsi olla. Neiu aga oli selle vastu, olid nad ju õde ja vend. Noor naine nõustus vaid ühel tingimusel – kui vend ta tagaajamisel kinni püüab. Fuxi püüdis õe kinni ja nii sai alguse abielu ning naine kandis sestpeale Nü Gua /Nüwa nime. Teise versiooni kohaselt tahtis paar küll lapsi saada, kuid enne soovisid nad selleks jumalatelt loa saada, kuna õe ja venna vaheline abielu oleks olnud jumalateotus. Nad ronisid pühale mäele ning kumbki süütas mäetippu lõkke. Kahe lõkke suits segunes ja Nüwa ning Fuxi võtsid seda kui märki, et nad võivad abiellu astuda. Aeg möödus ja Nüwa sünnitas lihakera, Fuxi raius selle kirvega paljudeks tükkideks ja viis tükid mööda taevaredelit üles taevasse. Tuuleiil kandis need üle maa laiali; kui nad maandusid, sai igast tükist üks inimene. Sel viisil rahvastati maa taas.

Fuxi leiutas kalapüügivõrgu, jahipidamise, koduloomade kasvatamise, toiduküpsetamise ja trigrammide (ba-gua) varal ennustamise. Bagua (ba-gua) – sümbol, mille avastas Fusi, kes nägi sellist märki kilpkonna seljal, kelle ta Kollase jõe kaldalt umbes 3000 aastat eKr leidis. Yini ja Yangi pidevalt muutuvad kombinatsioonid sünnitasid lõpmatul hulgal elumustreid, mida sümboliseerivad kaheksa kolmejoonelist trigrammi. Iga trigrammi ülemine joon tähistab taevast, alumine maad ja keskmine inimkonda. Fuxid peeti hiljem esimeseks keisriks, kes olevat valitsenud 2852-2737 eKr. Keisriteks peeti ka teise kultuuriheerosi, näiteks paadi, vankri, teede, kalendri ja kirja leiutajat Huangdit.

Kolm Õilsat. Fu Xi sai esimeseks Hiina legendaarseks valitsejaks, temale järgnesid Shen Nong ja Huang Di. Shen Nong ehk Shen Nung on iidne hiina arstikunsti, tervise, maaharimise ja metsandusjumal. Koondnimeks oli neil (3 õilsatel) San Huang. Vahel viidati Shen Nungile ka kui jumalikule põllumehele, ehkki kuumade tuulte jumalana võis ta põllumehele ka õnnetust tuua. Shen Nun olevat iidsete hiinlaste elu kergendamiseks leiutanud adra. Ta õpetas neile, kuidas kasvatada toiduvilju, ning avaldas neile ka ravimtaimede saladused. Kuna tema kõht oli läbipaistev, sai ta jälgida toidu mõju oma kehale. Kord ühe haruldase taime mõju jälgides muutus ta üleni mustaks ja heitis hinge.

Huang Di / Huang Ti on hiina legendaarne Kollane Keiser, kes olevat elanud kolmandal aastatuhandel eKr. Ühe versiooni kohaselt sündis Huang Di, kui maailma loomise alguses mässanud väed liitusid ja lõid inimesed, asetades maailma tähtsamatesse punktidesse savikujud, mis sinna 300 aastaks segamatult seisma jäid. Selle aja jooksul läks neisse tasapisi hing sisse ja lõpuks hakkasid nad ka liikuma. Väidetavasti omandas Huang Di üleloomulikud võimed 100 aasta vanuselt. Temast sai surematu ja draakoni seljas ratsutades tõusis ta taevasse, kus temast sai üks viiest mütoloogilisest keisrist, kes maailma viit tähtsamat punkti valitsevad. Huang Di valitseda on neist viies, keskpunkt.

Muna on loomise sümbol ja esineb vist maailma kõigis mütoloogias, sealhulgas ka Hiinas. Enne maailma algust oli kanamunakujuline kaos. Hiina maailmaloomismüüt, mis võib pärineda Taist, algab vastanditepaarist – Yinist ja Yangist – , mis kosmilise muna sees võitlesid, kuni see lõpuks purunes ja ilmus jumal Pan Gu . Pärimus räägib sellest, et Pangu sündis aegade alguses, ajal, mil eksisteeris vaid kaos. Kaosest moodustus ürgmuna ja lõpuks tekkis selle koore sees ka Pangu. Olend magas ja kasvas muna sees kokku 18 000 aastat, kuni ta lõpuks ärkas ja end sirutas. Muna kergem osa, mida täitis yang, tõusis kõrgele ja sai taevaks. Raskem osa, milles peitus yin, langes allapoole ja sai maaks. Pangu, kes kartis, et taevas ja maa taas ühte võivad sulada, seisis nende vahele, pea vastu taevast ja jalad vastu maad surutud. 18 000 aastat kasvas vahemaa taeva ja maa vahel kolm meetrit päevas, Panguga samas taktis, ning tema aina jätkas maa ja taeva lahus hoidmist. Siis, kui Pangu leidis, et oht on möödas, jäi ta magama ning heitis lõpuks hinge. Hiiglase tohutust surnukehast sündisid kõik maailma elemendid. Tema hingeõhust said alguse tuul ja pilved, tema häälest sündisid kõuemürin ja pikne (häälest – äike ?), tema vasakust silmast sai päike ja tema paremast silmast sündis kuu. Huvitav, et mitte vastupidi... Tema neljast jäsemest ja kerest moodustusid põhiilmakaared ja mäed. Tema verest said alguse jõed ja tema veresoontest teed. /Tema veri ja seemnevedelik muutusid veeks ja jõgedeks. Tema lihastest ja veresoontest said maa sooned. Tema liha muutus puudeks ja maapinnaks, tema juustest ja habemest said taevatähed ning ihukarvad muutusid rohuks ja lilledeks (või ihukarvadest tekkisid taimed ja puud). Tema hambad ja luud muutusid metalliks ja kivideks (või kaljudeks), tema üdi pärliteks ja nefriidiks ning tema higist sündis kaste ( või higi ja ihumahlad said voolavaks vihmaks). “Kõigist mutukatest ta kehal käis üle tuul ja neist said mustajuukselised inimesed” (=hiinlased). Paljud hilisemad lood on Pangu legendi veelgi viimistlenud. Ühes väidetakse, et päev ja öö vahelduvad, kui Pangu silmi sulgeb ja avab. Teine kirjeldab, kuidas Pangu viiest põhielemendist sündis ning meisli ja vasaraga maailma lõi. Seniajani peavad Pangut au sees mõned Lõuna-Hiina rahvad.

/Tema neljast ihuliikmest ja viiest mügarast (?) said neli ilmakaart ja viis püha mäge. Selle müüdi ühe versiooni järgi sai tema peast idas asuv Tai Shan (“suur mägi”); tema jalgadest Hua Shan läänes, tema paremast käest põhjapoolne Heng Shan, tema vasakust käest lõunapoolne Heng Shan (vt. HTM,15) ning tema kõhust Song Shan – keskmine mägi. Need olid taoismist tuntud Hiina viis püha mäge. Neid kummardati kui iseseisvaid jumalaid: palverändurid ronisid mööda treppe nende tippu ja tõid neile ohvreid.

Esivanemate kultus. Hiina uskumustes etendavad esivanemad suurt osa. Loodususundis moodustavad nad koos elavatega osaduse. Nende nimed on märgitud tahvlikestele, mis kodus kapis seisavad. Meessoost suguvõsapea toob neile vajalikke ohvreid. Hilisemal ajal püstitati seisusele ja positsioonile vastavalt ka esivanemate templeid. Esivanemate vaimude kõrval esines terve hulk loodusvaime ja kohavaime, mida sageli ka jumalusteks peeti. Meredel, mägedel, jõgedel, metsadel, põllumajandusel, käsitöödel jne. olid vastavad vaimud. Ainuüksi maja kaitsevaimudena on tuntud nendest viis. Nende kõrval tunti ka kurje vaime. Need põhjustasid eranditult õnnetusi ja mõned neist olid vähemalt algselt nende surnute vaimud, kelle juures ei olnud teostatud vajalikke riitusi. Ka mõned loomad on eriliselt seotud inimesega. Legendaarse ükssarve ja kilpkonna kõrval tuleb nimetada draakoneid, keda vihmatoojatena austatakse. Austatud on ka vaimudepuid.

Eri hõimude ja paikkondade müüte süstematiseeriti hiljem peamiselt natuurfilosoofia ja sellele omaste 5- või 4-liikmeliste klassifikatsioonide varal. Tavalisim oli 4 ilmakaarest (aastaajast) ja keskpaigast lähtuv skeem. Taevaissand (Shangdi) samastati keskpaigaisandaga, see omakorda esivanema ja keisriga. Taevakultus samastus esivanemate ja keisrikultusega. Nii loodi kõikehõlmav ürgelementide (tuli, maa, puu, vesi, metall), ilmakaarte, ajajärkude, jumaluste, nende tunnusesemete, värvide ja helilaadide samastamise süsteem.

Tegelikud ja kujutletavad loomad olid muistse Hiina folklooris tähtsal kohal. Sinist draakonit seostati kevade, ida ja vihmaga; punast föönikslindu suve, lõuna ja põuaga. Lääne valge tiiger esindas sügist, jõudu ja julgust. Musta kilpkonna seostati talve, põhja, pika elu ja tarkusega. Räägiti, et loomad olid kutsutud taevasse pidusöögile, kus 12 neist - rott, pühvel (muistse Hiina kunstis oli vesipühvel talupoja raske töö sümboliks), tiiger, jänes, draakon (draakonid olid hiina mütoloogias armastatud, neid maaliti majade seintele kaitseks kurja eest; draakoniamuletid pidid kaitsma omanikke kurja eest; draakonid olid muistse Hiina vihmavaimud), madu, hobune (hobused olid kiiruse ja kõrgema seisuse sümboliks), kits, ahv, kukk, koer ja metssiga – valiti esindama 12-aastast tsüklit. Hiinlased seostavad neid loomi ikka veel oma sünniaastaga.

Hiina panteoni taevalikus ametikonnas valitses Viie Püha Mäe Ministeeriumi jaspisvalitseja, Ju Huangi pojapoeg Tai Shan. Tai Shan on kõige püham mäetipp, Ida püha mägi. Seda valitsev jumal (Kollaste Kevadete Valitseja) valitses maad ning otsustas sünni ja surma üle, tema tütar Bixia Shengmu (Kitsaste Pilvede Printsess) kaitses naisi ja lapsi. Sünnihetkel lahkusid hinged mäe juurest ja saabusid surres sinna tagasi. Jaspisvalitseja nimetas mäge paljude õilsate tiitlitega. (Pühad mäed budismis: 4 – Wutai mäetipp põhjas, Jihua lõunas, Emei läänes ja Putuo idas.) Hua Shan, Heng Shan (247).

Ba Xian (taoismis+ Cao Guojiu, Han Xian, He Xiangu, Lan Caihe, Li Tieguai, Lü Dongbin)

Chiyou ehk Ch’iyu,

Linnujumal,

Dimu/ Diya,

Dizang Wang (budismis),

Dongyue Dadi,

Maajumal,

Yin ja Yang.

Fu Hsi/Fu Xi,

Fuxing (3 õnnejumalat),

Gao Yao,

Gonggong,

Guan Di (taoismis)

Guanyin/Kuan Yin (budismis)

Gui/Kuei,

Loomismüüdid.

Huang Di /Huang Ti/Kuan-Ti,

Kunlun /K’un Lun,

Kaheksa surematut (taoismis: Li Tieguai, He Xiangu, Cao Guoijul, Han Xiang, Lü Dongbin, Shou Lao, Lan Caihe, Zhang Guolao, Zhongli Quan).

Lao Jun /Lao Chün, Lei Gong/Lei Kung,

Päkesejumalanna,

Ling Shi/ Ling Chih (taoismis),

Long Wang /Lung Wang,

Men Shen,

Nü Gua/Nü Kua, Pangu / P’an-Ku,

Peng Lai /P’eng-Lai (taoismis)

Hiina draakonid

San Guan Dadi,

San Qing Daozu, San Xing, (taoismis) Luxing

Shang Di, Shen Nong, Shou lao, Shun, Tai Sui, Taiyi, Taiyi Tianzun, Tian, Wen Chang,

Wu Di, Xi he /Hsi Ho, Xi Wang Mu /Hsi Wang Mu, Xian /Hsien, Xuan Zang /Hsüan Tsang

Deemonid.

Yanluo Wang, Yao, Yi, Yin, Yu, Yu Di, Yu Huang, Yuqiang,

Hiina Pühad mäetipud.

Zao Jun, Zhang E /Chang O, Zhu Rong.