Kadri Kosk

Kreeka komöödia

Kogu Kreeka draama arenes rahvuslikest lõbustustest, mille kaudu väljendus Dionysose pidustustest osavõtjate pulbitsev elurõõm. Komöödia etenduste korraldamine oli riigi kohustus. Dionysose auks korraldavatel pidustustel osalesid isegi lapsed rituaalides, mis keskendusid veinikannu avamisele ja uue veini proovimisele. Piduststel leidis aset jooming, milles osalesid isegi orjad ning üle kolme aasta vanused poisid. Veini juurde lubamine oli esimene samm teel täiskasvanute maailma. Enne kolmandat eluaastat surnud poistele pandi kaasa väikesed peekrid, võimaldamaks selle etapi sümboolset realiseerimist vähemalt teispoolsuses.

Kreeka draama liigid olid tragöödia, satüürdraama ja komöödia. Komöödia kujunes pilkelauludest, mida lauldi maskeeritute rongkäikudes Dionysose pidustuste ajal. Pidustuste esimesel päeval toodi jumala kuju uhkes rongkäigus Atika äärealal paiknevast templist Ateenasse ja seati püsti akropoli jalamil paiknevas teatris. Järgnevad neli päeva kulusid jumala auks peetavatele etendustele. Esialgu seisnesid need koori ja ühe näitleja dialoogis. Hiljem lisandus teine ja seejärel kolmaski näitleja, kuid koor säilitas kogu klassikalisel perioodil etenduses keskse osa. Komöödias osalev koor koosnes harilikult 24 liikmest. Iga näitleja mängis tavaliselt mitut osa. Kõiki osi kaasaarvatud naiste osi täitsid mehed. Näitlejad esinesid erilistes maskides, mille näojooned ja ilme vastasid antud tegelase iseloomule. Komöödia kangelased esinesid narrirõivastes, millega moonutati sihilikult keha. Näitlejate istmikud ja keha olid tugevasti polsterdatud ja kuni 4 saj. e.m.a. kandsid ka pikka nahkfallost.

Kreeka teatrid asetsesid 5-4 saj e.m.a. tavaliselt künka nõlvakul. Teatriehitis koosnes ümmargusest platsist orkestrast, kus asus koor, astmetena tõusvaist istmeridadest pealtvaatajaile ja orkestra taga olevast madalast lavaehitisest skenest, kust näitlejad väljusid ja mille foonil nad peamiselt esinesid. Kreeka teatrid olid väga mahukad, Ateena Dionysose teater mahutas näiteks kuni 17 000 inimest, mis ei olnud vana-kreeka teatrile sugugi piiriks. Teatri sisseseade oli üsna lihtne. Eesriideid ega valgusefekte ei olnud. Dekoratsioonid maaliti liikuvatele tahvlitele. Mehaanilised seadmed oli väga primitiivsed. Nendeks oli tõstuk, mille abil jumalad ilmusid taevasse, liikuv platvorm, mille abil demonstreeriti pealtvaatajate eest varjatud lossi siseruumi ja eriline masin piksemüra tegemiseks.

Kreeka näitemäng polnud üksnes sõnaline, tähtis koht kuulus selles ka muusikale. Kultusepidustuste osana kuulusid teatrietendusedki kogu linnriigi ühisettevõtmiste hulka. Vastav zürii valis eelnevalt oma näidendid esitanud autorite seast välja kuus, kelle teosed tulid pidustustel ettekandmisele. Välja valiti kolm lõbusama sisuga näitemängu- komöödiat- ja kolm tõsisema sisuga teostest- tragöödiatest – koosnevat neljaosalist sarja. Neile kõigile määras riik rikaste kodanike seast rahastaja, kes pidi katma etendusega seotud kulud. Näitekirjanik oli ise ühtaegu ka lavastaja ja tegi mõnikord oma teose ettekandmisel kaasa ka esinäitlejana. Iga teatrietendus osales ühtlasi autorite, esinäitlejate ja rahastajate võistluses.

Aleksandria õpetlastelt pärineva jaotuse järgi eristatakse põhiliselt vana, keskmist ja uut komöödiat. Vana komöödia (u.a-ni 400 e.m.a) ammutas oma aine polise igapäevaelust. Selles käsitleti poliitika päevaprobleeme ja arvustati silmapaistvamaid poliitikuid. Näitlejate maskid kujutasid sageli tollaseid riigimehi ja tekstis heideti nende üle üpriski tihti meie mõistes lausa sündsusetut ning rõvedat nalja. Komöödiakirjanike silmis ei leidnud armu kõige populaarsemaidki poliitikuid. Paljudel juhtudel sai komöödia oma pealkirja koori riietuse järgi, koor kujutas monikord inimesi ('Ratsanikud') või loodusnähtusi ('Pilved'), kuid sagedamini siiski loomi ja linde ('Linnud'). Peale mõne erandi on need ülesehitatud järgmiselt: proloog, parodoos (koori ilmumine orkestrale ja alguslaul), agoon (sõnasõda), paraboos (koori pidulik etteaste), episoodilised (enamasti farslikud) stseenid, eksood (koori lahkumine).

Keskmises komöödias peegeldub Ateena demokraatia langus. Komöödia teemad on ülekaalukalt apoliitilised. Parabaas, mis kungi oli poliitika ja ühiskondliku kriitika vahend, jäi ära ning selletõttu vähenes koori tähtsus. Ühtlasi kadusid jämedakoelised elemendid (fallos jt.)

Uue komöödia (u.a-st 320 e.m.a.) aineks oli argielu, ei puudunud ka poliitilised teemad. Kasutati kindlaid motiive(võrgutamine, lapse hülgamine) ja kanti tüüpilisi maske (parasiit, hetäär, ori). Koor jäi täielikult tagaplaanile. Peamisteks komöödia autoriteks olid Aristhopanes ja Menandes.

Aristophanes (450-388 e.m.a.)

Peamine osa säilinud Kreeka komöödiatest algabki Aristophanesega, kes kirjutas originaalseid teoseid kuni oma surmani. Viienda sajandi koomiline teater oli erinevalt tolle aja tragöödiast otseselt poliitilise sisuga, selles olevad naljad olid tihtipeale mõeldud tõsiseltvõetavateks. Seos teatri ja demokraatliku korra vahel on vägagi märgatav. Tegelased on oma kõnedes otsekohesed. Ateenlasi parodeeriti nimeliselt või vaevumärgatava maskeeringu taha või pandi näidenditele nende nimesid. On teada, et poliitikuid see nende kulul naljategemine ärritas, kuid pole tõendeid, et nad oleks seda viienda sajandi demokraatias kuidagi välja juurutada suutnud. Aristophanes ründab oma näidendites valimatult kõiki ja kõike, mida soovib.

Näidendite teemasid käsitles ta väga erinevalt. Jumalaid ja inimesi käsitleti üldiselt teatud kindla mudeli kohaselt, see oli ainult nali, mida pidi sellisena ka võetama. Tõsiseid asju nagu seda olid rahu, Ateena linn, tema jumalannad ning ka tema väline ilu, käsitleti õrnalt ning kaunilt. Komöödias kerkivad esile vähesed nostalgilised värsid, millega poeesia võidutseb koomilise tegevuse üle. Aristophanes soovis meelt lahutada nii erinevatel viisidel kui võimalik. Ka Aristophanes kirjutas aktuaalse poliitilise sisuga näidendeid. Aristophanes väljendas Atika talupoegade vaateid, kritiseerides linnadeemost esindavaid populaarseid demagooge (Kleon, Hyperbolos jt.) ning ründas Euripidest, naeris välja uusi seisukohti esindavaid sofiste ja Sokratest ( 'Pilved').

Tema komöödiate süzeed iseloomustab haruldane loominguline fantaasia. Oma komöödiate koorides rakendas ta mitte ainult inimesi, vaid ka linde, herilasi ja isegi pilvi. Tema teosed puudutasid kõige põletavamaid päevaküsimusi, nagu näiteks rahu, mis oli väga aktuaalne Peleponnesose sõja ajal, lastekasvatust, naiste poliitilisi õigusi jne. Ta võitles oma komöödiates energiliselt rahu eest. Tema keel on väga värvikas, kujundirikas ja täis teravmeelseid ja naljakaid võrdlusi. Ta kasutas koori kindlatel hetkedel, et publikut otse adresseerida, mõnikord aga rääkis autor ise läbi nende. Tema enda poliitilised vaated, mida ta ka kajastas oma etendustes, olid selgesti demokraatlikud. Tema arust oli teater elus organism, osa tõelisest demokraatiast.

Tema esimene näidend, 'Ahharnlased' ülistab 6. sõjaaastal rahulikku maaelu ning seab eeskujus õiglase talupoja, kes on sõlminud spartalastega separaatrahu.Selles on esindatud kõik komöödia põhielemendid – seks, elu maal, vanad head ajad, poliitikaelu nuhtlused, religiooni veidrused ja linnaelule omased kummalised maneerid.

Tema teine näidend 'Ratsanikud' nõuab demagoogilise sõjaõhutaja Kleoni võimult kõrvaldamist ja rahu kehtestamist.

Oma komöödiates näitab Aristophanes ka oma arvamisi orjapidamise kohta. Rassilist küsimust ei ole, sest orjaks võis sattuda üksõik kes. Naer ilma kaastundeta ei eksisteeri, niisiis tutvustab Aristophanes oma publikule ka koomilisi orje. Ta näitab neid inimlikust küljest ja mitte vähem väärikatena kui teisi tegelasi. Tal on tugev ja kirglikult ülalpeetud moraali standard, mis on ka olemas ühiskonnas, mida ta tugevalt armastab, tugevalt juurdunud. Ta vihkas üle kõige teesklust ja pseudo-reforme, ning hindas otsekohesust. Tema esimesed tööd olid poliitilised, hilisemad kippusid olema sotsiaalsemad.

Teises Ateena komöödia faasis, mille esindajaks Aristophanes ka oli, toimusid muutused, mis tõid realistlikuma pildi komöödiasse. Varasemad tükid olid olnud metsikumad ja ekstravagantsemad, nad näitasid ühiskonda, mis oli mitmekesine ja eksentriline ning selline pilt andis alust nii mõnekski paradoksaalseks sündmuseks mida läbi koomika kujutada. Kuid neljas sajand tutvustas mingil määral tagasihoidlikumat ja rahulikumat maailmavaadet.See oli oma nägemustelt ja ambitsioonidelt piiratum.

'Linnud' seostab koomika ühiskonna utoopiaga, peategelasateks on kaks Ateenlast, kes leiavad linna elamiskõlbmatuna olevat ning lähevad nõu otsima mütoloogiliselt kangelaselt, kes on linnuks muudetud. Näidendi sisuks on lindude riigi Pilvkägula rajamine. Linnud üritavad blokeerida maa ja taeva vahelist teed, et jumalad ei saaks kätte inimeste poolt pandud ohverdusi. Näidend lõppeb nagu komöödiale kohane-hästi ja suure pidustusega. Jumalad sõlmivad inimkonnaga ja lindudega rahu. Näidend on tulvil kõikvõimalikke koomilisi leiutisi, kuhu kuuluvad Proetheus, kes peidab end teiste jumalate eest vihmavarju alla, Iris kelle püüavad kini õhust linnud ning poeet, kes soovib, et ta ööbikuks muudetaks. Selles näidendis tutvustab ta esmakordselt loomi koorina.

'Pilvede' keskseks teemaks on generatsioonide vahelised lahkhelid. Aristophanes ründab sofistlikke kasvatusmeetodeid, mis tema arvates kehastusid Sokratese isikus. Teoses õpetab Sokrates astronoomiat, geomeetriat, jumalikke asju, kuid samuti vastuväidete esitamist ning enese maksmapanemist isegi kõige nõrgemate kõnedega. Tänu Sokratese õpetusele võib noor Pheidippides võidelda oma isa Strepiadesega; 'Kui ma olin väike, siis sa peksid mind, miks ei võiks mina nüüd sinuga samuti käituda? Ka mina olen vabana sündinud!' vanus ei ole enam mingi argument. Selle komöödiaga näitab Aristophanes, kuidas möödunud aegade imetlejad vastandavad antiikse paideia ja uue õpetamismeetodi, gümnaasiumi ja agoraa. Antiikne gümnaasiumide paideia kujundas noormehed tagasihoidlikeks, karmideks ning traditsioone austavateks. Uue hariduse keskmeks olid aga seevastu agoraa ja saunad, mis täitusid noorukitega. Enam ei õpetatud mõõdukust, vaid arendati sõnaosavust, kuni see võimaldas vastu hakata isegi oma isale.

'Lyristrate' on näidend, milles Aristophanes õhutab naisi, et need sunniksid abielustreigiga oma vastas leerides olevaid mehi rahu uuesti jalule seadma. See pidi toimuma üle kogu Kreeka, naiste portreteerimine on näidendis ülimalt koomiline. See pole ainuke Aristophanese näidend, kus ta kujtab naisi, kuid see on ainus kus naised kangelaste rollis on. See on ka tänapäeva mõistes naljakas näidend. Kreeka naiste portreeringud on äärmiselt naljakad, samuti ka sisu detailid. Tegemist on ühe vähese nii vanast ajast säilinud komöödiaga, mis võiks tänapäeva inimest köita. See on ka üks varasemaid, kus võib näha mingisugustki kaastunde varju.

'Naised rahvakoosolekul' karikeerib Euripideslikku ideed- leida naistele koht ühiskonnas. Näidendis võtavad naised üle riigi juhtimise ning kuulutavad välja kommunismi. Näidendis puudub siiski poliitiline eesmärk.

'Konnad' on autori mõnes mõttes kõige kurvem näidend, kuna ainuke asi mille jaoks see õigluse jalule seab on teater. See tundub justkui parodiseerivat tragöödiat. Näidendi sisuks on Dionysuse lahkumine. Dionysos on jumal paljude inimlike nõrkustega, ta läheb allmaailma otsides suurt tragöödia poeeti. Ta valib Aeschyluse ja Euripidese vahel, kellele korraldab võistluse, kus nad peavad üksteise luuleridade üle nalja heitma ja parodiseerima. Aeschylus võidab võistluse , kuna Sophocles on liiga rahumeelne, et osaleda. Ta võtab ise oma poeedi kutsumust vägagi tõsiselt öeldes, et poeedid on need keda kuulavad noored, kes on puberteediea läbinud ja poeet peab seetõttu ka hästi rääkima. Aristophanes tahab rohkem luulet ja vähem filosoofe, rohkem Aeschylust.

'Rikkus' nõuab õiglast varanduse jaotamist. Autor näitab, et rikkus on pime ning jagab oma küllusi valedele inimestele. Apollo näitab Rikkusele kuidas oma silmanägemist parandada, kuid raha uuesti jagamine tekitab suuremat sorti koomilist segadust. Vana rikas naine kaotab oma gigolo, kuna tollel on nüüd ilma tematagi rikkusi küllalt. Hermes teatab ka jumalate seas tekkinud kaosest. Selles näidendis puudub koori osa peaaegu täielikult. Tema argumendid pole poliitilised vaid on sotsiaalsel tasandil, ka kõige farsilikumaid episoode hakatakse käsitlema õrnatundelisemalt.

Antiikajal oli suhtumine Aristophanese loomingusse muutlik, kuid alates renessansist on seda üha enam hinnatud.

Menandes (u.342-290 e.m.a.)

Menandes on kirjutanud üle 100 komöödia. Võitis 8 korda Dionysuse auks peetavatel pidustustel komöödia võistluse. Tema aegne Ateena oli kosmopoliitne, tihedalt rahvast täis ja tulvil välismaist äritegevust. Kuid linn ei saanud oma saatust enda kätesse haarata ning ise oma tulevikku vormida. Isegi eraelus oli saatus midagi, mis sulle tehti, see oli rohkem see, mis juhtus kui mida ise sai vormida. Elus, kus kõik oli ebakindel, konsentreerusid inimesed rohkem oma eraelule. Filosoofia oli mõningaks lohutuseks, kuna produtseeris mingit sorti korra. Selline kord tekitas teist laadi komöödia, millel olid sotsiaalsed teemad ja ettearvamatud tagajärjed. Väga paljus olenes terve komöödia sisu fortuuna tahtest. Teatrile kirjutamine sai rohkem õpitavaks, tehniliseks oskuseks. Maskid, riided ja lavakujundus oilid nüüd realistlikumad.

Menandese maailm on selline, kus sõdurid arvatakse surnud olevat, kuid üllatuslikul kombel osutuvad siiski elavateks ja päästetuteks. Või siis olukord, kus kirst visatakse avamerele, laevahuku läbielanud leiavad tee maale, varandus kaevatakse üles keset põldu, perekonnad taasühinevad, mittekohased abielud ikkagi sõlmitakse jne.

Armastuse temaatika siiski ei domineeri, see jääb peresisese õnne kõrval sekundaarseks. Noormees võib samahästi armuda prostituuti kui kõrgemal sotsiaalsel tasemel seisvasse neidu.

'Kilbis' ilmub Fortuuna ise esimeses vaatuses, et vaatajaile edasi toimuvat jutustada. Menandese teatris oligi põhiliseks probleemiks, mida käsitleti etteaimatavate ja üllatusena tulevate juhtumiste vahekord. Ainuke etteaimatav asi näidendites on õnnelik lõpp.

Osad näidendid on väga komplitseeritud sisuga, nad on nagu tantsud, millest võtavad osa kontrastsed paarid- sobivad ja mittesobivad. Lõpptulemused on sellised mis juhuvad viimasel minutil kõik hästi minema, vaatamata tervele reale ebaõnnestumistele.

'Pahur' lõppeb tantsuga flöödi muusika saatel.

Menandese teoste nn. harmooniline segadus ja kerged vägivalla elemendid olid selleks, et süngevõitu argipäeva eemale peletada. Kummaline element tema komöödiate sisus on moraalne reformatsioon. Muidugi mõista sai ka tema päranduseks 5. saj. komöödiate moraali, milles tegelaskujud saavad oma õppetunnid. Menandes aga eelistab lisaks sellele veel filosofeerida ja moraliseerida, samas oma tegelaskujusid täielikumalt ja realistlikumalt iseloomustades. Tulemuseks ongi karakter nagu too Pahur, kenasti jälgitav, täiesti veenev, kuid järsku pahvatab välja hukga suurelennulisi filosoofilisi mõttevälgatusi. Menandese maailmas tundub luule kuuluvat laste mõttemaailma tasemele, ning need kes ületavad puberteedi künnise teretavad juba otsapidi filosoofiat. Menandes on inimese käitumise, kirgede ja hädade teravapilguline vaatleja. Tema näidendid on tulvil kõikvõimalikke intriige. Kaks meest kaklevad imiku üle, kelle nad on hüljatuna leidnud, lahendust lähevad nad küsima vanamehe käet, kellel pole õrna aimugi, et laps ta enda lapselaps on; tema tütar oli öisel festivalil hätta sattunud ning lapse lõpuks hüljanud. Lõpus selgub et lapse isaks pole keegi muu kui tüdruku enda abikaasa.

Menandese looming arenes jämekoomilisest komöödiast peene huumoriga lustmänguni. Menandes oli huvitatud individuaalsest inimesest, mitte ainult üldistest inimtüüpidest.

Ilma tolleagse komöödiata ei oleks meil praegu ka romaane, mis arenesid näidenditest ja romanssidest , mille algeid me Kreeka komöödiates näha võime.

Kasutatud allikad:

'The Oxford History of Greece and the Hellenistic World' (John Boardman, Jasper Griffin, Aswin Murray')
'Vana Kreeka inimene' (Jean-Pierre Vernant, 1991.)
'Vana Kreeka ajalugu' (V.I.Avdjev, N.N.Pikus, 1965.)
'Inimene ja ühiskond, kultuurI' (M.Kõiv, A.Mäesalu,K.Piirimäe,M.Tänava)
'Antiigileksikon' (Tallinn, 1985).