Kadri Kosk

Kreeka kom��dia

Kogu Kreeka draama arenes rahvuslikest l�bustustest, mille kaudu v�ljendus Dionysose pidustustest osav�tjate pulbitsev elur��m. Kom��dia etenduste korraldamine oli riigi kohustus. Dionysose auks korraldavatel pidustustel osalesid isegi lapsed rituaalides, mis keskendusid veinikannu avamisele ja uue veini proovimisele. Piduststel leidis aset jooming, milles osalesid isegi orjad ning �le kolme aasta vanused poisid. Veini juurde lubamine oli esimene samm teel t�iskasvanute maailma. Enne kolmandat eluaastat surnud poistele pandi kaasa v�ikesed peekrid, v�imaldamaks selle etapi s�mboolset realiseerimist v�hemalt teispoolsuses.

Kreeka draama liigid olid trag��dia, sat��rdraama ja kom��dia. Kom��dia kujunes pilkelauludest, mida lauldi maskeeritute rongk�ikudes Dionysose pidustuste ajal. Pidustuste esimesel p�eval toodi jumala kuju uhkes rongk�igus Atika ��realal paiknevast templist Ateenasse ja seati p�sti akropoli jalamil paiknevas teatris. J�rgnevad neli p�eva kulusid jumala auks peetavatele etendustele. Esialgu seisnesid need koori ja �he n�itleja dialoogis. Hiljem lisandus teine ja seej�rel kolmaski n�itleja, kuid koor s�ilitas kogu klassikalisel perioodil etenduses keskse osa. Kom��dias osalev koor koosnes harilikult 24 liikmest. Iga n�itleja m�ngis tavaliselt mitut osa. K�iki osi kaasaarvatud naiste osi t�itsid mehed. N�itlejad esinesid erilistes maskides, mille n�ojooned ja ilme vastasid antud tegelase iseloomule. Kom��dia kangelased esinesid narrir�ivastes, millega moonutati sihilikult keha. N�itlejate istmikud ja keha olid tugevasti polsterdatud ja kuni 4 saj. e.m.a. kandsid ka pikka nahkfallost.

Kreeka teatrid asetsesid 5-4 saj e.m.a. tavaliselt k�nka n�lvakul. Teatriehitis koosnes �mmargusest platsist orkestrast, kus asus koor, astmetena t�usvaist istmeridadest pealtvaatajaile ja orkestra taga olevast madalast lavaehitisest skenest, kust n�itlejad v�ljusid ja mille foonil nad peamiselt esinesid. Kreeka teatrid olid v�ga mahukad, Ateena Dionysose teater mahutas n�iteks kuni 17 000 inimest, mis ei olnud vana-kreeka teatrile sugugi piiriks. Teatri sisseseade oli �sna lihtne. Eesriideid ega valgusefekte ei olnud. Dekoratsioonid maaliti liikuvatele tahvlitele. Mehaanilised seadmed oli v�ga primitiivsed. Nendeks oli t�stuk, mille abil jumalad ilmusid taevasse, liikuv platvorm, mille abil demonstreeriti pealtvaatajate eest varjatud lossi siseruumi ja eriline masin piksem�ra tegemiseks.

Kreeka n�item�ng polnud �ksnes s�naline, t�htis koht kuulus selles ka muusikale. Kultusepidustuste osana kuulusid teatrietendusedki kogu linnriigi �hisettev�tmiste hulka. Vastav z�rii valis eelnevalt oma n�idendid esitanud autorite seast v�lja kuus, kelle teosed tulid pidustustel ettekandmisele. V�lja valiti kolm l�busama sisuga n�item�ngu- kom��diat- ja kolm t�sisema sisuga teostest- trag��diatest � koosnevat neljaosalist sarja. Neile k�igile m��ras riik rikaste kodanike seast rahastaja, kes pidi katma etendusega seotud kulud. N�itekirjanik oli ise �htaegu ka lavastaja ja tegi m�nikord oma teose ettekandmisel kaasa ka esin�itlejana. Iga teatrietendus osales �htlasi autorite, esin�itlejate ja rahastajate v�istluses.

Aleksandria �petlastelt p�rineva jaotuse j�rgi eristatakse p�hiliselt vana, keskmist ja uut kom��diat. Vana kom��dia (u.a-ni 400 e.m.a) ammutas oma aine polise igap�evaelust. Selles k�sitleti poliitika p�evaprobleeme ja arvustati silmapaistvamaid poliitikuid. N�itlejate maskid kujutasid sageli tollaseid riigimehi ja tekstis heideti nende �le �priski tihti meie m�istes lausa s�ndsusetut ning r�vedat nalja. Kom��diakirjanike silmis ei leidnud armu k�ige populaarsemaidki poliitikuid. Paljudel juhtudel sai kom��dia oma pealkirja koori riietuse j�rgi, koor kujutas monikord inimesi ('Ratsanikud') v�i loodusn�htusi ('Pilved'), kuid sagedamini siiski loomi ja linde ('Linnud'). Peale m�ne erandi on need �lesehitatud j�rgmiselt: proloog, parodoos (koori ilmumine orkestrale ja alguslaul), agoon (s�nas�da), paraboos (koori pidulik etteaste), episoodilised (enamasti farslikud) stseenid, eksood (koori lahkumine).

Keskmises kom��dias peegeldub Ateena demokraatia langus. Kom��dia teemad on �lekaalukalt apoliitilised. Parabaas, mis kungi oli poliitika ja �hiskondliku kriitika vahend, j�i �ra ning sellet�ttu v�henes koori t�htsus. �htlasi kadusid j�medakoelised elemendid (fallos jt.)

Uue kom��dia (u.a-st 320 e.m.a.) aineks oli argielu, ei puudunud ka poliitilised teemad. Kasutati kindlaid motiive(v�rgutamine, lapse h�lgamine) ja kanti t��pilisi maske (parasiit, het��r, ori). Koor j�i t�ielikult tagaplaanile. Peamisteks kom��dia autoriteks olid Aristhopanes ja Menandes.

Aristophanes (450-388 e.m.a.)

Peamine osa s�ilinud Kreeka kom��diatest algabki Aristophanesega, kes kirjutas originaalseid teoseid kuni oma surmani. Viienda sajandi koomiline teater oli erinevalt tolle aja trag��diast otseselt poliitilise sisuga, selles olevad naljad olid tihtipeale m�eldud t�siseltv�etavateks. Seos teatri ja demokraatliku korra vahel on v�gagi m�rgatav. Tegelased on oma k�nedes otsekohesed. Ateenlasi parodeeriti nimeliselt v�i vaevum�rgatava maskeeringu taha v�i pandi n�idenditele nende nimesid. On teada, et poliitikuid see nende kulul naljategemine �rritas, kuid pole t�endeid, et nad oleks seda viienda sajandi demokraatias kuidagi v�lja juurutada suutnud. Aristophanes r�ndab oma n�idendites valimatult k�iki ja k�ike, mida soovib.

N�idendite teemasid k�sitles ta v�ga erinevalt. Jumalaid ja inimesi k�sitleti �ldiselt teatud kindla mudeli kohaselt, see oli ainult nali, mida pidi sellisena ka v�etama. T�siseid asju nagu seda olid rahu, Ateena linn, tema jumalannad ning ka tema v�line ilu, k�sitleti �rnalt ning kaunilt. Kom��dias kerkivad esile v�hesed nostalgilised v�rsid, millega poeesia v�idutseb koomilise tegevuse �le. Aristophanes soovis meelt lahutada nii erinevatel viisidel kui v�imalik. Ka Aristophanes kirjutas aktuaalse poliitilise sisuga n�idendeid. Aristophanes v�ljendas Atika talupoegade vaateid, kritiseerides linnadeemost esindavaid populaarseid demagooge (Kleon, Hyperbolos jt.) ning r�ndas Euripidest, naeris v�lja uusi seisukohti esindavaid sofiste ja Sokratest ( 'Pilved').

Tema kom��diate s�zeed iseloomustab haruldane loominguline fantaasia. Oma kom��diate koorides rakendas ta mitte ainult inimesi, vaid ka linde, herilasi ja isegi pilvi. Tema teosed puudutasid k�ige p�letavamaid p�evak�simusi, nagu n�iteks rahu, mis oli v�ga aktuaalne Peleponnesose s�ja ajal, lastekasvatust, naiste poliitilisi �igusi jne. Ta v�itles oma kom��diates energiliselt rahu eest. Tema keel on v�ga v�rvikas, kujundirikas ja t�is teravmeelseid ja naljakaid v�rdlusi. Ta kasutas koori kindlatel hetkedel, et publikut otse adresseerida, m�nikord aga r��kis autor ise l�bi nende. Tema enda poliitilised vaated, mida ta ka kajastas oma etendustes, olid selgesti demokraatlikud. Tema arust oli teater elus organism, osa t�elisest demokraatiast.

Tema esimene n�idend, 'Ahharnlased' �listab 6. s�jaaastal rahulikku maaelu ning seab eeskujus �iglase talupoja, kes on s�lminud spartalastega separaatrahu.Selles on esindatud k�ik kom��dia p�hielemendid � seks, elu maal, vanad head ajad, poliitikaelu nuhtlused, religiooni veidrused ja linnaelule omased kummalised maneerid.

Tema teine n�idend 'Ratsanikud' n�uab demagoogilise s�ja�hutaja Kleoni v�imult k�rvaldamist ja rahu kehtestamist.

Oma kom��diates n�itab Aristophanes ka oma arvamisi orjapidamise kohta. Rassilist k�simust ei ole, sest orjaks v�is sattuda �ks�ik kes. Naer ilma kaastundeta ei eksisteeri, niisiis tutvustab Aristophanes oma publikule ka koomilisi orje. Ta n�itab neid inimlikust k�ljest ja mitte v�hem v��rikatena kui teisi tegelasi. Tal on tugev ja kirglikult �lalpeetud moraali standard, mis on ka olemas �hiskonnas, mida ta tugevalt armastab, tugevalt juurdunud. Ta vihkas �le k�ige teesklust ja pseudo-reforme, ning hindas otsekohesust. Tema esimesed t��d olid poliitilised, hilisemad kippusid olema sotsiaalsemad.

Teises Ateena kom��dia faasis, mille esindajaks Aristophanes ka oli, toimusid muutused, mis t�id realistlikuma pildi kom��diasse. Varasemad t�kid olid olnud metsikumad ja ekstravagantsemad, nad n�itasid �hiskonda, mis oli mitmekesine ja eksentriline ning selline pilt andis alust nii m�nekski paradoksaalseks s�ndmuseks mida l�bi koomika kujutada. Kuid neljas sajand tutvustas mingil m��ral tagasihoidlikumat ja rahulikumat maailmavaadet.See oli oma n�gemustelt ja ambitsioonidelt piiratum.

'Linnud' seostab koomika �hiskonna utoopiaga, peategelasateks on kaks Ateenlast, kes leiavad linna elamisk�lbmatuna olevat ning l�hevad n�u otsima m�toloogiliselt kangelaselt, kes on linnuks muudetud. N�idendi sisuks on lindude riigi Pilvk�gula rajamine. Linnud �ritavad blokeerida maa ja taeva vahelist teed, et jumalad ei saaks k�tte inimeste poolt pandud ohverdusi. N�idend l�ppeb nagu kom��diale kohane-h�sti ja suure pidustusega. Jumalad s�lmivad inimkonnaga ja lindudega rahu. N�idend on tulvil k�ikv�imalikke koomilisi leiutisi, kuhu kuuluvad Proetheus, kes peidab end teiste jumalate eest vihmavarju alla, Iris kelle p��avad kini �hust linnud ning poeet, kes soovib, et ta ��bikuks muudetaks. Selles n�idendis tutvustab ta esmakordselt loomi koorina.

'Pilvede' keskseks teemaks on generatsioonide vahelised lahkhelid. Aristophanes r�ndab sofistlikke kasvatusmeetodeid, mis tema arvates kehastusid Sokratese isikus. Teoses �petab Sokrates astronoomiat, geomeetriat, jumalikke asju, kuid samuti vastuv�idete esitamist ning enese maksmapanemist isegi k�ige n�rgemate k�nedega. T�nu Sokratese �petusele v�ib noor Pheidippides v�idelda oma isa Strepiadesega; 'Kui ma olin v�ike, siis sa peksid mind, miks ei v�iks mina n��d sinuga samuti k�ituda? Ka mina olen vabana s�ndinud!' vanus ei ole enam mingi argument. Selle kom��diaga n�itab Aristophanes, kuidas m��dunud aegade imetlejad vastandavad antiikse paideia ja uue �petamismeetodi, g�mnaasiumi ja agoraa. Antiikne g�mnaasiumide paideia kujundas noormehed tagasihoidlikeks, karmideks ning traditsioone austavateks. Uue hariduse keskmeks olid aga seevastu agoraa ja saunad, mis t�itusid noorukitega. Enam ei �petatud m��dukust, vaid arendati s�naosavust, kuni see v�imaldas vastu hakata isegi oma isale.

'Lyristrate' on n�idend, milles Aristophanes �hutab naisi, et need sunniksid abielustreigiga oma vastas leerides olevaid mehi rahu uuesti jalule seadma. See pidi toimuma �le kogu Kreeka, naiste portreteerimine on n�idendis �limalt koomiline. See pole ainuke Aristophanese n�idend, kus ta kujtab naisi, kuid see on ainus kus naised kangelaste rollis on. See on ka t�nap�eva m�istes naljakas n�idend. Kreeka naiste portreeringud on ��rmiselt naljakad, samuti ka sisu detailid. Tegemist on �he v�hese nii vanast ajast s�ilinud kom��diaga, mis v�iks t�nap�eva inimest k�ita. See on ka �ks varasemaid, kus v�ib n�ha mingisugustki kaastunde varju.

'Naised rahvakoosolekul' karikeerib Euripideslikku ideed- leida naistele koht �hiskonnas. N�idendis v�tavad naised �le riigi juhtimise ning kuulutavad v�lja kommunismi. N�idendis puudub siiski poliitiline eesm�rk.

'Konnad' on autori m�nes m�ttes k�ige kurvem n�idend, kuna ainuke asi mille jaoks see �igluse jalule seab on teater. See tundub justkui parodiseerivat trag��diat. N�idendi sisuks on Dionysuse lahkumine. Dionysos on jumal paljude inimlike n�rkustega, ta l�heb allmaailma otsides suurt trag��dia poeeti. Ta valib Aeschyluse ja Euripidese vahel, kellele korraldab v�istluse, kus nad peavad �ksteise luuleridade �le nalja heitma ja parodiseerima. Aeschylus v�idab v�istluse , kuna Sophocles on liiga rahumeelne, et osaleda. Ta v�tab ise oma poeedi kutsumust v�gagi t�siselt �eldes, et poeedid on need keda kuulavad noored, kes on puberteediea l�binud ja poeet peab seet�ttu ka h�sti r��kima. Aristophanes tahab rohkem luulet ja v�hem filosoofe, rohkem Aeschylust.

'Rikkus' n�uab �iglast varanduse jaotamist. Autor n�itab, et rikkus on pime ning jagab oma k�llusi valedele inimestele. Apollo n�itab Rikkusele kuidas oma silman�gemist parandada, kuid raha uuesti jagamine tekitab suuremat sorti koomilist segadust. Vana rikas naine kaotab oma gigolo, kuna tollel on n��d ilma tematagi rikkusi k�llalt. Hermes teatab ka jumalate seas tekkinud kaosest. Selles n�idendis puudub koori osa peaaegu t�ielikult. Tema argumendid pole poliitilised vaid on sotsiaalsel tasandil, ka k�ige farsilikumaid episoode hakatakse k�sitlema �rnatundelisemalt.

Antiikajal oli suhtumine Aristophanese loomingusse muutlik, kuid alates renessansist on seda �ha enam hinnatud.

Menandes (u.342-290 e.m.a.)

Menandes on kirjutanud �le 100 kom��dia. V�itis 8 korda Dionysuse auks peetavatel pidustustel kom��dia v�istluse. Tema aegne Ateena oli kosmopoliitne, tihedalt rahvast t�is ja tulvil v�lismaist �ritegevust. Kuid linn ei saanud oma saatust enda k�tesse haarata ning ise oma tulevikku vormida. Isegi eraelus oli saatus midagi, mis sulle tehti, see oli rohkem see, mis juhtus kui mida ise sai vormida. Elus, kus k�ik oli ebakindel, konsentreerusid inimesed rohkem oma eraelule. Filosoofia oli m�ningaks lohutuseks, kuna produtseeris mingit sorti korra. Selline kord tekitas teist laadi kom��dia, millel olid sotsiaalsed teemad ja ettearvamatud tagaj�rjed. V�ga paljus olenes terve kom��dia sisu fortuuna tahtest. Teatrile kirjutamine sai rohkem �pitavaks, tehniliseks oskuseks. Maskid, riided ja lavakujundus oilid n��d realistlikumad.

Menandese maailm on selline, kus s�durid arvatakse surnud olevat, kuid �llatuslikul kombel osutuvad siiski elavateks ja p��stetuteks. V�i siis olukord, kus kirst visatakse avamerele, laevahuku l�bielanud leiavad tee maale, varandus kaevatakse �les keset p�ldu, perekonnad taas�hinevad, mittekohased abielud ikkagi s�lmitakse jne.

Armastuse temaatika siiski ei domineeri, see j��b peresisese �nne k�rval sekundaarseks. Noormees v�ib samah�sti armuda prostituuti kui k�rgemal sotsiaalsel tasemel seisvasse neidu.

'Kilbis' ilmub Fortuuna ise esimeses vaatuses, et vaatajaile edasi toimuvat jutustada. Menandese teatris oligi p�hiliseks probleemiks, mida k�sitleti etteaimatavate ja �llatusena tulevate juhtumiste vahekord. Ainuke etteaimatav asi n�idendites on �nnelik l�pp.

Osad n�idendid on v�ga komplitseeritud sisuga, nad on nagu tantsud, millest v�tavad osa kontrastsed paarid- sobivad ja mittesobivad. L�pptulemused on sellised mis juhuvad viimasel minutil k�ik h�sti minema, vaatamata tervele reale eba�nnestumistele.

'Pahur' l�ppeb tantsuga fl��di muusika saatel.

Menandese teoste nn. harmooniline segadus ja kerged v�givalla elemendid olid selleks, et s�ngev�itu argip�eva eemale peletada. Kummaline element tema kom��diate sisus on moraalne reformatsioon. Muidugi m�ista sai ka tema p�randuseks 5. saj. kom��diate moraali, milles tegelaskujud saavad oma �ppetunnid. Menandes aga eelistab lisaks sellele veel filosofeerida ja moraliseerida, samas oma tegelaskujusid t�ielikumalt ja realistlikumalt iseloomustades. Tulemuseks ongi karakter nagu too Pahur, kenasti j�lgitav, t�iesti veenev, kuid j�rsku pahvatab v�lja hukga suurelennulisi filosoofilisi m�ttev�lgatusi. Menandese maailmas tundub luule kuuluvat laste m�ttemaailma tasemele, ning need kes �letavad puberteedi k�nnise teretavad juba otsapidi filosoofiat. Menandes on inimese k�itumise, kirgede ja h�dade teravapilguline vaatleja. Tema n�idendid on tulvil k�ikv�imalikke intriige. Kaks meest kaklevad imiku �le, kelle nad on h�ljatuna leidnud, lahendust l�hevad nad k�sima vanamehe k�et, kellel pole �rna aimugi, et laps ta enda lapselaps on; tema t�tar oli �isel festivalil h�tta sattunud ning lapse l�puks h�ljanud. L�pus selgub et lapse isaks pole keegi muu kui t�druku enda abikaasa.

Menandese looming arenes j�mekoomilisest kom��diast peene huumoriga lustm�nguni. Menandes oli huvitatud individuaalsest inimesest, mitte ainult �ldistest inimt��pidest.

Ilma tolleagse kom��diata ei oleks meil praegu ka romaane, mis arenesid n�idenditest ja romanssidest , mille algeid me Kreeka kom��diates n�ha v�ime.

Kasutatud allikad:

'The Oxford History of Greece and the Hellenistic World' (John Boardman, Jasper Griffin, Aswin Murray')
'Vana Kreeka inimene' (Jean-Pierre Vernant, 1991.)
'Vana Kreeka ajalugu' (V.I.Avdjev, N.N.Pikus, 1965.)
'Inimene ja �hiskond, kultuurI' (M.K�iv, A.M�esalu,K.Piirim�e,M.T�nava)
'Antiigileksikon' (Tallinn, 1985).