Antiik-Kreeka arhitektuur klassikalisel ajajärgul

Evelyn Kaisma

 

Klassikalise perioodi algus

Vanad linnad olid kasvanud stiihiliselt, nende hoonestik paiknes kaootiliselt. Seevastu uuesti ülesehitavates ja rajatavates linnades planeeriti korrapärased, täisnurksed elumajade kvartalid ja sirged tänavad. Niisugusest planeeringust peeti kinni pärslaste poolt hävitatud Mileetose taastamisel ja Olynthose ehitamisel. Tänavad olid kitsad (4-7 meetrit). Sillutis harilikult puudus. Mõnedes linnades ehitati veejuhtmestik (Olynthos) või kanalisatsioon (Akragos).

Klassikalist arhitektuuri Vana-Kreekas võib mõtteliselt jagada kolmeks perioodiks: algselt oli see range, see vahetus välja ülevaga ning ajastu lõpetas nn ilus periood.

Templid

V sajandi kreeka arhitektuuris on tempel ühiskondlike hoonete hulgas endiselt juhtival kohal. Sajandi esimesel poolel loodi dooria ehituskunsti tähtsamad teosed: pidulik-suursugune Poseidoni tempel Poseidonias ja Zeusi tempel Olümpias. Ehitusmaterjaliks kasutati üht suursugusemat kiviliiki — marmorit. Kivide sidumiseks ei kasutatud mörti vaid metallist klambreid. Tempel seisab alaehitusel või platvormil, mis on maapinnast 2-3 astme võrra kõrgem- krepidoma. Kreeka templi kõige iseloomulikum tunnus on ümber kogu hoone kulgev ühe- või kaherealine sammastik. Reegel nägi ette, et pikiküljel pidi sambaid olema kaks korda rohkem kui otsaseinas pluss veel üks. Tavaliselt olid need arvud 13+6 ja 17+8.

Sammas koosneb kolmest osast: baas (puudub dooria sambal), tüves ja kapiteel. Vertikaalseid süvendeid samba pinnal nimetatakse kannelüürideks ja sammastele toetuva talastiku ülemist kaunistatud osa friisiks. Templi madalale viilkatusele olid väga oskuslikult paigutatud skulptuurid. Viilkatuse kitsastel külgedel olevaid viiluvälju nimetatakse tümpanonideks. Nii need kui ka paljud muud detailid olid värvitud, enamasti siniseks ja punaseks. See suurendas veelgi templi pidulikkust. Tänaseks on värv ammugi maha kulunud.

Sammasterea taga asus päristempel — risttahuka kujuline kivist seintega ruum (naos), mille ainsaks avaks ja ka valgusallikaks oli uks. Naose puust lagi (kassettlagi) oli kaunistatud ruudukujuliste süvenditega — kassettidega. Naose hämaruses paiknesid jumalate kujud. See on ainult põhimõtteline skeem, millest esineb palju kõrvalekaldumisi ja variante.

Algava V sajandi kujutav kunst oli kantud samast vaimust, mida on tulvil Aischylose tragöödiad. Dooria templi vorm oli välja kujunenud juba VII sajandist, kuid selle täiuslikumad ehitised pärinevad V sajandist. Klassikalise ajajärgu varasemateks ehitisteks, kus esineb veel arhailisuse sugemeid on Aigina saarel asuv Aphaia tempel ja Paestonis asuv Poseidoni tempel. Viimane on hästi säilinud, teda iseloomustab range suurejoonelisus, rahulikkus, võimsus ja mõningane raskepärasus. Paestoni Poseidoni ja Aigina Aphaia templis andis vanemate peripteeride esialgne liigendamatu raskus maad jõudude komplitseeritud vastastikule seosele ja pinguldatud dramaatilisusele. Kandvate ja kantavate osade vastandumine, karm jõulisus ja rahu leiavad siin tugevamat toonitamist. Rõhu ümberasetamisega saavad traditsioonilised vormid erilise tähenduse. Lopsakad võimsad sambad, mis ümbritsevad tiheda ringina tsellat, muudavad ehitise nagu keskpunktiks, mis sarnaneb koorist ümbritsetud tragöödia tegevuspaigaga. Olympia Zeusi tempel, mis oli suurim ehitus Peloponnesosel, ehitati 468-456 a. eKr. See on dooria stiilis peripteer, range ja selgeilmelise konstruktsiooniga. Hoone küllaltki rikkalik skulpturaalne dekoor annab tunnistust kreeklaste oskusest ühendada arhitektuur ja skulptuur.

Olympia templi tümpanonide loomisest oli vaevalt möödas kolmkümmend aastat, kui kreeka kunsti iseloom oli vahepeal täielikult muutunud, teemaks ei olnud enam karm võitlus, vaid jumalate- toredamate ja täiuslikumate olevuste ilmumine, kes olid täis ilu, elu ja vaimustust. Rangelt sümmeetriline kompositsioon asendus vabamaga. Ühe valitseva figuuri asemel asus viiluvälja keskel nüüd figuuripaar, ülejäänud kujud olid diagonaalidena üksteisega tasakaalus.

Kõrgreljeef

V sajandi alguses kujunes Kreekas välja kõrgreljeefi tüüp, mida ei tundnud vana-idamaade ega egiptuse kunst. Niisuguse reljeefi tekke eelduseks oli ühelt poolt arenenum võime tajuda kolmedimensioonilisi vorme ja teiselt poolt püüd tunnetada kujutavate esemete sisemist struktuuri, et neid kergemini siduda arhitektuuriga. Inimese teadliku vastandamisega jäigale materjalile olid vanad kreeklased kunstis tegelenud juba kaua. Heraklese reljeefis on eetiline moment- kangelase vastupanuvõime on muutunud arhitektuuriliseks pildiks. Kuid ka teistel puhkudel võib täheldada samasuguseid vastastikuseid seoseid. Selinuse Hera püstloodis langev mantliääris kompositsiooni keskel rõhutab näiteks jumalanna vastupanu oma abikaasa survele.

Ateena Akropol

V sajandi teisel poolel etendas arhitektuuri arendamises juhtivat osa Ateena. Kreeka arhitektuur saavutas sel ajal suurima täiuslikkuse. See avaldus nii hoonete proportsioonis kui ka arhitektuurivormide ja skulpturaalsete kaunistuste harmoonias. Ateena Akropoli tekkeloos ja arengus peegeldub kogu Kreeka V sajandi õitseng. Mükeene kultuuri kaugetel aegadel kõrgus nendel järskudel kaljudel kuninglik linnus. Demokraatia võimulepääsemisega kujundati Akropol ümber avalike mälestussammaste asukohaks ning selle keskele püstitati värviliste skulptuuridega rikkalikult kaunistatud hekatompedon. Pärsia sõdade ajal sai Akropol tugevasti kannatada. Ühes raskes olukorras loovutasid kreeklased selle vaenlastele, kes kõik aarded rüüstasid. Pärast võitu pärslaste üle hakkas Akropolis suurejooneline ehitustegevus, mille silmapaistvad tulemused olid tingitud soodsate olukordade kokkusattuvusest. Selleks ajaks oli kreeka kunst juba täiesti küps ning ei tundnud püstitatud ülesannete lahendamisel enam mingisuguseid raskusi. Sellepärast ei tule imestada, et Akropoli ehitajad kasutasid ehitusmaterjaliks pärslaste poolt pooleldi hävitatud kunstiteoste jäänuseid, nende seas ka arhailisi skulptuure. Nad olid veendunud, et suudavad oma loominguga eelkäijaid ületada.

Akropoli saavutusterikka ülesehitamise teine, mitte tähtsusetu tegur, et Ateena riigikassa käsutuses olid tohutud vahendid tänu liitlastelt laekuvatele maksudele. Akropoli ehitamine toimus suhteliselt lühikese ajaga: Parthenon 447.-432. a. eKr, Propüleed 437.-432. a. eKr ning tiivutu Nike väike tempel 450.-421. a. eKr. Kreeka kunsti suhteliselt lühikese õitseaja vältel peaaegu täiesti uuesti ehitatud Akropolis peegeldab selgesti kreeka kunsti takistamatut, loomulikku kasvu V sajandi teisel poolel. Ka veel täna näevad Akropoli ehitised võimsa künka hästi proportsioneeritud kroonina.

Esimene mulje Akropolist oli erakordselt võimas. Vaheldusrikas kompo-sitsioon mõjus kogu vabadusele vaatamata siiski tervikuna. Akropoli üksikuid osi sidus üksteisega ehitiste tõus suunaga keskkoha poole, kuid iga osa, eriti aga Nike tempel, oli terviklik nagu iseseisev organism. Juba ainuüksi selle poolest erineb Akropol põhiliselt kõigist eelmistest, eriti aga Egiptuse templikavanditest, kus ehitised sulasid üksteisega täiesti ühte. Kuid teisest küljest erines see ka Kreeka varasematest pühamutest, mille üksikud isoleeritud ehitised paiknesid täiesti korrapäratult. Vaataja nägi kõiki tema poole pööratud Akropoli ehitisi ja võis iga üksiku ehitise selle ehituse järgi kergesti ära tunda.

Propüleed

Tee Akropolile läks künka läänepoolselt, kõige kallakamalt küljelt. Akropolile pääses künkalt tuleva trepi lõpus oleva paraadvärava — Propüleede kaudu, mis ehitati arhitekt Mnesiklese poolt aastail 437-432. Selle marmorehitise juures oli üheaegselt kasutatud kahte stiili. Välimised sammaste read olid suursuguses dooria stiilis, kuna seespool seisid kerged peened joonia sambad. Propüleed olid ebasümmeetriline ehitis: tema põhjapoolne tiib oli suurem kui lõunapoolne. Ühes tiivas asus maalikogu ning teises raamatukogu.

Parthenon

Juba Parthenoni templi koht on valitud väga huvitavalt. Propüleede poolt vaadates ei paista mitte fassaad, vaid hoone nurk. Esimesel silmapilgul tundub hoone suurem kui ta tegelikult on. Dooria stiili põimiti üksikuid joonia elemente ja hoone kaunistati rikkalikult skulptuuridega. Hoone arhitektideks olid Iktinos ja Kallikrates. See Akrpoli peatempel oli pühendatud Neitsilikule Athenale. Peripteer on väljastpoolt rikkalikult kaunistatud marmorskulptuuridega. Parthenoni viiludel seisid skulptuurigrupid. Idaviilul kujutati jumalanna Athena sündimist peajumal Zeusi peast, lääneviilul Athena ja Poseidoni vaidlust Atika valdamise pärast, mis lõppes Athena võiduga. Viimane müüt omandas Parthenoni ehitamise ajal teravalt poliitilise tähenduse, kuna Athenat peeti orjandusliku demokraatia kaitsjaks, kuna Poseidon, hobuse looja, oli ratsanike, aristokraatide patroon.

Välise sammaskäigu taga olevat templi siseruumi ümbritses seinte kõrgemas osas reljeefidega kaunistatud friis, millel kujutati üleateenaliste panatenaiade püha ajal korraldatavat pidulikku rongkäiku, kus enamiku moodustasid atika ratsanikud. Peale ateenlaste olid kohustatud sellest pidustusest osa võtma ka liitlased, kes kandsid ohvriloomi, aga samuti metoigid, kes teenisid kodanikke.

Templis seisis Pheidiase loodud Athena Parthenose grandioosne kullast ja elevandiluust kuju. See kuju ei ole säilinud. Temast võib ettekujutuse saada arvukate koopiate ja kirjelduste põhjal.

Erechteion

Erechteion oli viimane ehitus Akropolisel, see rajati sajandi viimasel veerandil Philoklese poolt. Ateena riigikassas oli veel palju raha, oli silmapaistvalt kogenuid meistreid ning tellijatel oli suurepärane maitse, kuid haihtunud oli see uljus, kadunud see kõrge stiil, millest olid kakskümmend aastat lasknud end juhtida Iktinos ja Kallikrates. Pealegi oleks vaevalt osutunud võimalikuks püstitada Akropoile veel üks Parthenon, veel üks niisama suur peripteer. Varem olid väikesed templid olnud enamalt jaolt aardemajadeks. Nüüd ehitati tempel, mis koosnes nagu mitmest niisugusest miniatuursest aardemajast. Osaliselt oli see põhjendatud, sest tempel oli pühendatud kahele jumalusele ning asetses pealegi ebatasasel pinnasel. Range suuna meister oleks teinud kõik võimaliku, et maapinda tasandada ning mõlemad pühakojad ühe katuse alla ühendada. Erechteioni ehitajad aga kasutasid antud olukorda selleks, et luua tavatult mitmekesine kompositsioon. Tempel koosneb kahest iseseisvast osast, mis asuvad eri kõrgustel. Kõrgemalasetseva, Athenale pühendatud, templi idaküljele lisandub kuue joonia sambaga portikus; esimest, vaheseinaga eraldatud ja madalamal asuval Poseidoni templil on samuti portikusega sissekäik. Templi üks originaalsemaid osi on väike karüatiididekoda lõunaküljel, kus sammaste asemel kannavad talastikku kuus naisfiguuri — karüatiidi.

Erechtieioni kompositsioon oli midagi täiesti uut kreeka arhitektuuris. Kreeka peripteer jäi ikka samaks, sõltumata sellest, millisest küljest sellele läheneti. Erechteion aga seevastu näitab ennast iseseisvate, üksteist väljavahetavate vaadete seeriatena. Ajaline järgnevus oli selles väikeses ehitises veel tugevamini tajutav kui vaates tervele Akropolile.

Erechteionit tuleb vaadata võimalikult lähedalt, ainult siis võib õigesti hinnata tema arhitektuuri ornamentikat. Viimane on nii peenelt välja joonistatud, nagu seda ei kohta ühelgi varasemal kreeka ehitisel. Marmorsed kreeka palmetid on samuti nagu ranges stiiliski üksteisega seotud voogavate joonte kaudu, kuid lõpevad elegantselt vormitud väänlaga. Raamistuse moodustavad lehtedest kaetud ovaalid ning vahelduvad suurtest ja väikestest helmestest moodustuvad helmesnöörid.

Teatrid

Akropoli jalamil asuv Dionysose teater pärineb hilisemast ajast. V sajandi Kreeka teatrid pole peaaegu üldse säilinud. Üheks ilusamaks Kreeka teatriks peetakse Epidauroses asuvat teatrit, mis pärineb IV sajandist. Erinevalt uusaja teatrist oli Kreeka teater tihedalt seotud riitusega. Tavaliselt ehitati see mõne Dionysosele pühendatud pühapaiga lähedusse. Kohad, kus jumalus ilmus, olid kujundatud vastavalt vaatemängu nõuetele. Tavaliselt ehitati teater järsu künka jalamile, kust avanes avar vaade ümbrusele. “Liigse” eemaldamisega lõid ehitusmeistrid pealtvaatajatele määratud istekohtade kontsentrilised ringid. Keskel asus ümmargune platvorm- orkestra, millel esialgu paiknes altar, mis hiljem aga muutus koori asukohaks. Orkestra taga asus hoone nn skene, mille esimüür oli taustaks tegevusele. Hiljem paigutati skene ette provisoorne puusein.

Muudatused

V sajandi lõpu ehitusmeistrid näitasid nende muudatuste tegemisel üles tohutut leidlikkust ja peent maitset. Mõnikord asetasid nad sammastiku tihedalt vastu seina, teinekord tõstsid nad selle esile iseseisva kujundusmotiivina või andsid sammastele ilusate, saledate neidude kuju. Sellise mitmekesise ümberkujundusega kaotas sammastik oma esialgse tähenduse. Neid ei käsitatud enam templi tsella kestana, vaid nad moodustasid nüüd raamistuse portaalile või mõnele ümbruskonna mägede võluvale vaatele. Sel kombel rikastati arhitektuurilist kompositsiooni mitte ainult ajalise momendi sisselülitamisega, vaid ka ruumielementidega.

Kreeka templiarhitektuuris vaimustab meid eelkõige ehituse konstruktiivne loogika, kõikide detailide ja proportsioonide vastastikune sõltuvus ja põhjendatus. Esimese pilguga tabame hoone iga osa funktsiooni. Suurepärases tasakaalus on templi kandvad ja kantavad osad. Talastiku raskust aitab väljendada kerge paisumine sammaste keskosas. Lõpuks madal kolmnurkne viil, mis kroonib kogu templit. Harmoonia valitseb üksikosade ja kogu ehituse vahel — detailid ei varja tervikut ja tervik ei hävita üksikosade teatud iseseisvust. Kogu hoone väljendab ülevat pidulikku rahu ja tagasihoitud suursugusust.

IV sajand kujutas endast püüdu kolossaalsuse, toreduse ja rafineerituse poole. Dooria stiil kaotab oma tähtsuse ja degenereerub. Joonia stiili kõrval omandab suurema tähtsuse korintose stiil või stiilide segu. Peale templite hakatakse rohkem ehitama ka mitmesuguseid teisi hooneid nagu haudehitised, monumendid jt.

Klassika areng toimus linnriikide piires ning ei omandanud üldist tähendust; tekkis kunst, milles omandas tähtsaima osa täiusliku, sisemiselt rahuliku ja tasakaaluka inimese või jumaluse kuju. Sel viisil saavutas kreeka kunst V sajandil sellise täiuslikkuse ja küpsuse, millist inimesed niipea uuesti ei saavutanud.

 

Kasutatud kirjandus: “Kunsti ajalugu” M.V. Alpatov

“Kunsti kukeaabits” O. ja J. Kangilaski

“Peatükke kunstiajaloost”

“Vana-Kreeka ajalugu” V.T. Avdijev, N.N. Pihus

“Inimene, ühiskond, kultuur” M. Kõiv, A. Mäesalu, K.Piirimäe, M. Tänava