Ioonia natuurfilosoofia

Filosoofilise mõtlemise katsed ulatuvad kreeklaste juures kaugesse minevikku. Juba igivanas religioosses luules ja mütoloogias esineb säärase elu ja maailma seletamise elemente, mõtisklusi, mis aga ei ulatu veel iseseisva järelemõtlemiseni.

Filosoofia kui esimese teoreetilise maailmamõistmise sünnist saab ilmselt kõnelda seal ja siis , kui maailmamõistmises astuvad jumalate ja kangelaste kujutluste asemele abstraktsed mõisted. Mõisted saavad aga esile kerkida arutluste käigus, milles neid mõisteid kasutatakse.

7.sajand e.Kr. oli Vana-Kreekas ühiskondliku murrangu ajaks. Rauast töövahendite levimine eelmistel sajanditel tõi kaasa käsitöö ja kaubanduse kiire arengu, rahamajanduse ja orjaturgude tekke; toimus ühiskonna kihistumine. Aeglaselt muutuv kogukondlik ühiskonnakorraldus asendus uue, dünaamilise ja vastuolulisega. Selle mõtestamiseks ei piisanud enam mütoloogilisest maailmaseletusest -- kujunesid esimesed maailma kui tervikut puudutavad abstraktsetes mõistetes sõnastatud küsimused.

See sündmus-- filosoofia sünd -- leidis aset 6.sajandil e.Kr. Ioonias. Ioonia oli hellenistliku maailma tähtsaim piirkond ning sealt pärinevad vanimad filosoofilise sisuga kirjutised nii luules kui proosas. Enamik neist on kahjuks täiesti kaduma läinud ja me teame nende olemasolust üksnes hilisemate autorite juures leiduvate kasinate tähenduste ja väheste tsitaatide kaudu. Seetõttu on esmaste filosoofiliste arutluskäikude rekonstruktsioon ülimalt hüpoteetiline.

Ioonia natuurfilosoofid -- nende ideede olemusest.

Euroopa filosoofilise mõtlemise hälliks on antiikne, eriti kreeka filosoofia. Ioonia natuurfilosoofiaks nimetatakse antiikfilosoofia kõige esimese, eelklassikalise või eelsokraatilise, ajajärgu esimest perioodi.

Varaseimad filosoofid keskendusid peamiselt maailma ja tema nähtuste seletamisele, kusjuures kõiki mõtlejaid näib võluvat küsimus, millest meile antud maailm kogu oma nähtuste keerukuses võib tekkinud olla. Teisisõnu iseloomustab seda ajajärku kosmoloogiline huvi, mida püütakse rahuldada maailma algaine ja tema algosiste avastamisega. Ioonia koolkonna esindajaile näis, et kõik peab olema tekkinud ühest ja samast algelemendist. See võib tunduda rabava mõttevälgatusena, millel puudub ilmne alus, kuid mis on osutunud õigeks, kuivõrd tänapäeval taandatakse kõik materiaalsed objektid energiale.

Küsimuse kõigi nähtuste ühisest algest e. nn. arche-küsimuse püstitas Thales. Arche tähistabki ühelt poolt algust, ajaliselt esimest, millest asi alguse saab. Teisalt on see selline algus, mis jääb jätkuvalt määrama temast alguse saanu olemasolu. Seetõttu võiks seda nimetada ka aluseks.

Võiks öelda, et Ioonia natuurfilosoofia on loodusfilosoofia, sellest tulenebki nende nimetus. Ei ole teada, kuidas natuurfilosoofid ennast ise nimetasid. Aristoteles nimetab neid füüsikuteks ja physiologosteks. Loomulikult ei ole siin juttu tänapäeva mõistes füüsika ega ka füsioloogiaga; antud nimetused peavad silmas neid, kes teoreetilisele arutlusele (logosele) toetudes püüdsid mõista physist—oleva tervikut (mitte „loodust“, nagu seda sõna tavaliselt tõlgitakse).

Thales

Thalest peetakse traditsiooniliselt Euroopa esimeseks filosoofiks ning ühtlasi Ioonia koolkonna varaseimaks esindajaks. Thales oli pärit Väike-Aasia rannikul asunud linnriigist Mileetosest, kust on pärit ka kaks teist varast kreeka mõtlejat—Anaximandros ja Anaximenes. Linna järgi on tema ja ta õpilased saanud nimeks Mileetose koolkond.

Mileetos oli õitsev kaubalinn kus suure osa populatsioonist moodustasid orjad ning pidevalt toimus kibe võitlus rikaste ja vaeste vahel. Sarnane olukord valitses Thalese ajal enamikes Väike-Aasia linnades. Mileetoses toimusid 6. ja 7. sajandil suured majanduslikud ja poliitilised muutused, mille käigus võim kandus üha enam sugukondlikult aristokraatialt kaupmeestest koosnevale aristokraatiale.

Thales olevat ennustanud 585.a. aset leidnud päikesevarjutuse. Siiski pole tõendeid tema erilistest geniaalsetest võimetest päikesevarjutuse ennustamisel— Mileetos oli Lüüdia liitlane ning Lüüdial olid kultuurilised sidemed Babülooniaga, kus teati, et päikesevarjutused tekivad tsükliliselt umbes 19 aasta tagant. Ei babüloonlased ega Thales teadnud, miks selline tsükkel esineb. Samuti olevat ta olnud üks esimesi insenere, kes sai hakkama vägitükiga—ta juhtis eemale Hylase jõe vood, et kuningas Kroisos ( Lüüdia kuningas) saaks selle ületada.

Andmed Thalese kohta on väga napid. Teada on, et ta olevat rännanud Egiptuses ja nõnda toonud kreeklastele teadmised geomeetriast. Ta oskas arvutada laeva kaugust rannikust kahe punkti kaudu maal; samuti püramiidide kõrgust nende varju pikkuse põhjal. Egiptusest olevat ta kaasa toonud ja seejärel ka rangelt sõnastanud väite, et poolringi piirdenurk on täisnurk( Thalese teoreem), seetõttu nimetatakse täisnurkse kolmnurga kohal olevat poolringi Thalese ringiks.

Säilinud pärimuste kohaselt pidas Thales algaineks (oleva archeks) vett. See võib esmapilgul olla raskesti mõistetav. Aristotelese tõlgitsuste kohaselt on vesi see substants, millest on tekkinud kõik muu. Thales võis tugineda tähelepanekutele selle kohta, kuidas kõik elav vajab oma olemasoluks vett: taimed ei kasva ilma veeta, loomad surevad joogita, seeme vajab idanemiseks niisket keskkonda jne. Kuid sel juhul torkab silma, et väide ise ja põhjendus ei taha hästi haakuda. Tollest põhjendusest ei saa tuletada nimelt väidet, et kõik asjad tõepoolest sõna otsese mõttes veest moodustuksid. Pigem jääb neist põhjendustest mulje, et vesi on kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus ja sellisena alus, mis valitseb tervikuna oleva üle.

Niisugune väide aga eeldab, et olev tervikuna on elav—argument viitab just vee hädavajalikkusele kõige elava elusana olemaolemise jaoks. Üks teine Thalese ütlus paistab sellist eeldust seletavat; nimelt „kõik on tulvil jumalaid“. Esmapilgul võib see tunduda müüdilisse käsitlusse tagasilangemisena, kuivõrd me ei tea, kas ta oma kujutletavat vedela algaine maailmakujundavat jõudu ning toimet selgesti eristaski jumaluste tegevusest. Kuid—sõna „jumal“ kasutamine muutüübilises, näiteks teoreetilises arutluses, võib kanda hoopis teistlaadi tähendust. Antud juhul paistab Thales väitvat, et maailm tervikuna on hingestatud ja elav, et hingestatus on tegelikult ulatuslikum kui see esmapilgul näib olevat. Nii olevat Thales mõnede allikate kohaselt omistanud ka magnetkivimile hingestatust, kuna tal on omadus panna rauast asju liikuma. Seega seondub liikumapanemine hingestatusega. Ja kuna teatud klassil näivalt elututel esemetel on võime panna teisi asju liikuma, siis tuleb neid tegelikult pidada elusateks asjadeks.

Thalesest teatakse liiga vähe, et tema ideid rahuldavalt rekonstrueerida, kuid tema järeltulijad, kellest teatakse palju enam, on suure tõenäosusega saanud mõjutusi just Thaleselt.

Thalese väide, et kõik on tekkinud veest, tuleb vaadelda kui teaduslikku hüpoteesi, kuid kindlasti ei ole see rumal seisukoht. Tema teadus ja filosoofilised seisukohad on küll veidi tahumatud, kuid annavad tõukejõu mõtlemiseks. Tema tähtsus filosoofilistes arutlustes seisneb erinevuses müüdist. Ei apelleeri ta ju oma arutlustes enam mitte jumalustele vaid looduslikele faktoritele. Samal ajal pole see arutlus niivõrd filosoofiline kui ehk „proto-loodusteaduslik“. Tema filosoofiliseks komponendiks on küsimuse asetamine maailma kui terviku (ja mitte mõne selle üksiknähtuse) kohta.

Anaximandros

Thalesest palju huvitavamaks peetakse tihtipeale tema õpilast Anaximandrost, kes jätkas arche-küsimuse üle arutlemist juba sügavamal kujul.

Anaximandros olevat elanud aastatel 610 - 547 e.Kr. tema kirjutas Kreeka esimese filosoofilise teose „Loodusest“, milles ta esitas oma astronoomilisi , geoloogilisi ja bioloogilisi vaateid. Tema olevat ka esimesna koostanud maakaardi.

Anaximandros mõistis, et kui maad, nagu Thales ütles, kannab vesi, siis peaks miski muu kandma vett—ja nii edasi ad infinitum: tegu oleks lõputu regressiga. Ta lahendas probleemi ideega, et maa ei toetu millelegi. Maa on kosmoseruumis rippuv tahke objekt , mida hoiab paigal tema võrdne kaugus kõigist teistest objektidest. Anaximandros kujutas Maad ette silindrina. „..Kujult on ta ...nagu trumm. Meie kõnnime ühel tema tasastest pindadest, teine on vastaspoolel.“

Anaximandros arvas analoogiliseslt Thalesele, et kõik olev on tekkinud ühest algelemendist, kuid ta oli veendunud, et selleks ei saa olla vesi. Tema arvas, et algaine peab olema lõpmatu ning igavene ning ümbritsema kõiki maailmu. Seega arvas ta ka, et meie maailm on vaid üks paljude hulgas. Too kõikesünnitav arche ei smastu ühegi nähtava ning tuntud ainega, mistõttu talle ei saa omistada ka viimaste omadusi. Tema põhitunnuseks on piiramatus või lõputus—apeiron – otsatu ürgaine, millest kõik tekib ja millesse kõik lõpuks hajub. Lõputuna on ürgaine aga määratlematu, aoriston, seega ei saa teda meeltega tajuda, nagu on vesi või õhk vms.—kujutlus apeironist kajastab filosoofilise abstraktsiooni kõrgemat astet. See ürgaine on alatises liikuvuses, kusjuures temast eralduvad kõik need ained, mis moodustavad antud maailma. Esmalt eraldusid soojus ja külmus, mille vastastikusest toimest tekkis omakorda niiskus ja tahked ained ning lõpuks kõik muud üksiknähtused.

Anaximandrose argument, mis tõestas, et algaineks ei saa olla vesi ega mingi muu meile tuntud aine, oli: kui üks nendest oleks primaarne, siis ta vallutaks teised. Aristotelese tõlgitsuste kohaselt oli Anaximandros väitnud, et need tuntud elemendid on üksteisega opositsioonis. Õhk on külm, vesi niiske, tuli kuum; „kui ükski neist oleks lõputu, ei oleks seda praeguseks teised elemendid.“ Seetõttu peab primaarne element selles kosmilises võitluses olema neutraalne.

Olemasolevad maailmad pole Anaximandrose järgi mitte loodud(nagu Kristluses või juudi teoloogias), vaid arenenud. Nii on toimunud areng ka loomariigis. Ürgainest eraldunud ainetest kõige raskemat kandis maa, mis asetus kõige keskele; maad kattis esmalt veekiht, mis soojuse mõjul auras ning tekkis kuiv maapind. Aegamisi kuivava maa niiskusest olla sündinud elusolendid; inimene nagu loomadki olevat tekkinud kalataolistest olenditest. Maa ise oli ümbritsetud kergemaist ainekihtidest—õhust ja tulest, millest omakorda moodustusid taevakehad ja asusid ringlema ümber Maa.

Küllaltki kesiste andmete põhjal võib siiski oletada, et tema kosmoloogia kohaselt kulges maailmas pidev ning perioodiline sünd ja kadu, teke ja häving. Anaximandros üritas luua kõikehõlmavat ja igasugusest mütoloogiast vaba maailmapilti. Puhtratsionalistlikud olid tema seletused ka tähtede ja nende liikumise, pilvede, maavärinate jms. kohta.

Anaximenes

Anaximenes(u. 588- 524 e.Kr.) on eelmise nooremaid kaasaegseid ja tõenäoliselt ka tema õpilane. Anaximenes ei ole nii omapärane kui tema eelkäija, kuid teeb mõnes tähtsad edusammud.

Anaximenes arvas, et Maa on ümmargune ketas, mida ümbritseb õhk. Tema meelest oli ka ürgaineks õhk. Õhk on piiramatu, kõikjale laialivalguv ning üha liikuv element, mis ühtlasi täidab kogu maailma. Hing on õhk; tuli on hõrendatud õhk; õhu kondenseerumisel tekib kõigepealt vesi, siis maa ja lõpuks kivi. Nii sõltub kõigi ainete koostis kontsentratsioonist, s.t. algaine suuremast või vähemast tihedusest. Anaximenes kujutab seda ürgainet ilmselt elavana, mingisuguse maailma-hinge taolisena(muistses kujutluses hing tähendaski üksnes „hingeõhku“). Jagamata oma eelkäija vaateid astronoomias—tema käsitlus maailma ehitusest on palju lihtsam—tunnustab ta siiski maailma perioodilise tekkimise ja hävimise protsessi. Teda eristab eelmistest Mileetose koolkonna filosoofidest suurem müstilisus – seda on juba tema kujutluses maailma algelemendist, mida ei käsitleta surnud ainena, vaid jõuga varutud, liikumapaneva ja elusakstegeva „hingena“.

Nagu Anaximenes, nii ei tee ka Thales ja Anaximandros vahet mõistetel „aine“, „jõud“ ja „elu“. Seetõttu nimetatakse neid maailmaseletusi hülosoistlikeks, s.t. „elustatud mateeria teooriaks“(kr. k. „hylos“- elu, „zon“- elus).

Herakleitos

Ioonia filosoofide hulka loetakse vahel ka Efesosest pärit Herakleitost, kuna ka tema mõtiskles arche-küsimuse üle ning on isegi kuulsam kui Mileetose mõtlejad. Juba eluajal hakati Herakleitost ( u.554- 483) tema raskestimõistetava väljendusviisi pärast nimetama Tumedaks. Sokrates on tema teose “Loodusest” kohta öelnud: “See, mis ma mõistsin, on suurepärane. Arvan, et samasugune on ka see, mida ma ei mõistnud.”

Kõige eksisteeriva aluseks pidas Herakleitos muutumise kehastust -- tuld. “Kõik vahetub tuleks ja tuli --kõigeks, nagu kuld vahetub kaupadeks, kaubad -- kullaks;” märgib Herakleitos mõjutatuna kaasaja kaubalis-rahaliste suhete kindlustumisest. Tuli on igavene, elav, jumalik jõud, millest Kosmos tekib ja milleks ka muutub.

Herakleitos oli veendunud, et kõik olemasolev on absoluutselt muutuv, ka “ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda”, sest sellesse voolavad üha uued ja uued veed. Maailmakorraldus on allutatud seaduspärasusele-- logosele. Logost ja ürgtuld käsitles Herakleitos samastena-- tuli on logos, logos aga on tule seesmine korrastatus, mõõt. Igavene muutumine läbib kolm põhivormi: tulest saab vesi ja veest maa; maast saab vesi ja veest uuesti tuli. Esimene muutumine on tee allapoole ja viimane ülespoole; sellest tuleneb vastandite ühtsuse idee. Herakleitos juhtis tähelepanu sellele, et tee mäkke ja mäest alla pole mitte kaks erinevat ja vastassuunalist vaid üks ja seesama tee. Kui su joomakaaslane ütleb, et su veinipudel on pooltäis ja sina vastad, et pooltühi, siis ei vaidle sa talle vastu, vaid nõustud temaga. Kõik moodustub vastanditest või vähemalt vastandlikest tendentsidest.

Mitte millegi kohta maailmas ei saa öelda, et ta püsivalt on -- kõik muutub kogu aeg.

Kogu universum on selline, seetõttu pole ime, et Herakleitos väitis ürgaineks oleva tule -- leek näib asjana, objektina, aga tegelikult on ta pigem protsess.

Esimesed filosoofid murdsid end minevikust lahti kahes mõttes: nad püüdsid mõista maailma oma mõistusega, otsimata abi religioonist, ilmutusest vms.; ning nad õpetasid teisigi kasutama oma mõistust ja mõtlema enda eest. Niisiis ei eeldanud nad, et nende endi õpilase peaksid tingimata nende endaga nõustuma. Need kaks uuendust moodustavad tänapäeval „ratsionaalseks“ nimetatava mõtlemise vundamendi. Ioonia natuurfilosoofide koolkonna tähtsus ei seisne tulemustes, vaid probleemi asetamises, mis on jäänud püsima tänapäevani.

 

Kasutatud kirjandus:

E.Salumaa “Filosoofia ajalugu”

E.Grauberg, K.Kivinurk “Maailm.Tõde.Vabadus”

B.Magee “Filosoofia lugu”, 2000

B.Russell “A History Of Western Philosophy” , 1984