Agnes Ridassaare

Homerose küsimus

Homerose poeemide tekkimiskohaks võib pidada Jooniat Väike-Aasias, kuna “Ilias” ja “Odüsseia” on üles kirjutatud vanajoonia murdes. Terviklikud kunsti- kirjandusteosed on tõenäoliselt tekkinud sajandite kestel.

Üldiselt peetakse “Odüsseia” ja “Iliase” autoriks Homerost. Kuid on teada, et juba antiikajal puudusid tema kohta täpsed biograafilised andmed. Näiteks pidasid seitse linna — nimetatud on seda antiikseks distihhioniks “seitsmest linnast” — ennast Homerose kodu- või sünnilinnaks. Ka Homerose eluaja dateeringud olid antiikaja teadlaste poolt väga erinevalt paika pandud — alates 12 kuni 7. sajandini e.m.a.

Nimi Homeros võis teoreetiliselt olla kasutusel kui kreeka pärisnimi, olevat Väike-Aasia kreeklaste juures tähendanud pimedat. Ja ka antiikaja kunstis on Homerost enamasti kujutatud pimeda raugana.

Tänaseni on tema nime all säilinud peale “Iliase” ja “Odüsseia”ka kogu eepilisi hümne ja väiksemaid luuletusi.

5. sajandil e.m.a. hakati eristama nn. ehtsat ja ebaehtsat Homerost, Homerosele kuuluvaks tunnistati “Ilias” ja “Odüsseia” ning poeem “Margites”, mis pole meieni jõudnud. Hellenismiajastul olid juba mõned teadlased seisukohal, et ainult “Iliase” autoriks on Homeros. Üldiselt arvati aga, et “Iliase” oli Homeros noorena kirjutanud ja “Odüsseia”, mis on oma laadilt tunduvalt rahulikum, on tema elu lõpupoole kirjutatud. Homerose olemasolus antiikajal seega ei kaheldud.

Antiikajal uuriti juba ka seda, et kas Homerose eeposed on ikka algkujul säilinud – kuna neis leidus igasuguseid vastuolusid ja lahkuminekuid ning stiili ebaühtsust.

Ühe võimalusena arvati, et eeposed olid üles kirjutatud türann Peisistratose ajal 6.sajandi Ateenas riiklike pidustuste ajal. Ja üleskirjutajaks oli tõenäoliselt mingi komisjon, kes aga võis teksti omatahtsi muuta. Teisalt arvatakse, et Homeros olevat kasutanud kirja, kuid ta teosed olevat säilinud ainult rapsoodide kaudu, suulisel teel. Homerose eeposte algses tervikus ei kaheldud kuni 16. sajandini.

17. sajandil, klassitsismi ajajärgul hakati Homerosse eitavalt suhtuma, kuna antud eeposi ei peetud piisavalt peeneks absolutistlikku monarhia maitsele. Ka prantslane abee F.d’ Aubignac kirjutas, et Homerost kui isikut pole kunagi eksisteerinud ja et “Ilias” olevat kogumik pimedate laulikute lauludest, mis olla koostatud juba ammu enne 6. sajandit e.m.a.

Teaduslikult hakati Homerose küsimust käsitlema alles 18. sajandi lõpul ja sellega on seotud saksa filoloog F.A.Wolf . 1795 ilmus temalt kreekakeelne tekst “Prolegomena ad Homerum”, mille eessõnas seisab, et ebaühtsus tekib sellest - Homerose ajal ei olnud võimalik, et tekstid kirja pandi, kuna kirjaoskus tekkis kreeklastel palju hiljem – Wolfi arvates siis 7 – 6 sajandil e.m.a. Eeposte ühtsus eeldab aga tema arvates ühe ja ainsa autori olemasolu. Wolf arvab, et “Ilias” ja “Odüsseia” koosnevad üksikutest lauludest, mis on eri aegadel erinevate laulikute poolt loodud, kusjuures ikkagi enamus neist Homerosele kuuluvad. Laulud kirjutati esmakordselt üles Peisistratose ajal ning lõplik versioon – see mis on meieni jõudnud kuulub Wolfi arvates Aleksandria teadlastele.

Pärast Wolfi mõttteavaldusi jagunesid Homerose uurijad volfaanideks ehk analüütikuteks ning unitaarlasteks. Volfaanid olid kindlad, et Homerose eeposte üksikosad kuuluvad erinevatele laulikutele, unitaarlased väitsid, Homeros on täielikult eeposte ainukene autor .

19. sajandil tekkisid ka volfaanide seas vastuolud. Kõige olulisem neist K. Lachmann ja tema väikelaulude teooria, kes leidis, et “Ilias” koosneb tegelikult 16 laulust ja et 23 ja 24 laul ei kuuluvat üldsegi eeposesse. Oli olemas ka nn. kompilatsiooniteooria, mille kohaselt on Homerose eeposed kui laulude mehhaaniline ühendus. Eeposed koosnevad väike-eepostest, väike-eeposed võivad olla ka lüliks laulu ja suure eepose vahel.

Ühtsusteooria looja G.W. Nitzschs väitis oma teostes, et kreeklased tundsid kirja juba palju varem, kui seda arvas Wolf ja et teade eeposte üleskirjutamisest Peisistratose ajal on vaid hilisemate kreeka teadlaste oletus. Ka väidab Nitzssch, et eepose säilitamiseks ei olnud vajalik kirjaoskus, tuues näiteks 13. sajandi saksa luuletaja Wolfram von Eschenbachi, kelle tohutupikk poeem “Parzival” on autori kirjaoskamatusest hoolimata ikkagi säilinud. Mis puutub vasturääkivustesse, siis Nitzsch väidab,et vasturääkivusi esineb isegi Goethe “Faustis”.

Ka täheldab ta, et Horatius oma “Luulekunstis” kirjutab “mõnikord hea Homeros suikuma juhtub”. Nitzsch arvab, et Homeros elas kusagil 9 sajandil e.m.a. ja võis kasutada vanade rahvalaulude ainestikku.

Tänapäeva unitaarlaste hulgas on kaks voolu – angloameerika filoloogid, kes hindavad Homerost väga ja väidavad, et Homeros lõi täiesti sõltumatult. Teised väidavad jällegi, et Homeros kasutas laialdaselt oma eelkäijate ja rahvalaulude pärandit.

Arvatakse ka et Homeros lõi algselt kaks väikest eepost – “Ürg-Odüsseia” ja “Ürg-Iliase”, mida aga hiljem on järk-järgult laiendatud ja uue ainestikuga täiendatud.

Tõestatuks võib pidada järgmisi fakte:

1. Ühtsus Homerose eepostes seob teosed ühtseks kunstiliseks tervikuks
2. Eeposte ainestikus esinevad kihistused erinevast ajast – alates Mükeene ajajärgust kuni 8-7 sajandini e.m.a. . Seega suulise eepilise traditsiooni katkematus.
3. Eeposes on äratuntav nii kunstiline ühtsus kui ka süzeelised vastuolud.
4. Väikelaul on suure eepose eelkäijaks.

“Iliasse” ja “Odüsseia” poeetika.

ILIAS – eepose tegevus toimub Trooja piiramise kümnendal aastal, kestab 49 – 50 päeva, sõja põhjust ja selle käiku eeposes ei käsitleta. “Ilias” koosneb 15 700 värsist, hellenismiajal jagati eepos 24 lauluks ehk raamatuks. “Iliase” peategelaseks on ahhaialane Achilleus, keda teatakse ja tuntakse suure kangelasena. Eepos algab sellega, et ahhaialaste ülemjuhataja Agamemnon võtab endale Achilleuse orjatari Briseise, mispeale Achilleus solvub ja keeldub osalemast võitlustest sõjaväljal.

Kirjeldatakse pikalt nii ahhaialaste jõude ning laevastikke ja ka troojalasi. Troojalaste kangelasseks on kuningas Priamose poeg Hektor. Kirjeldatakse võitlusi ja lõpuks kui troojalased hakkavad ülekaalu saavutama annab Achilleus oma relvad sõbrale Patroklosele, kui too hukkub, alles siis läheb Achilleus ise lahinguväljale. Kahevõitluses langeb Hektor. Viimases laulus nutavad Achilleus ja Kuningas Priamos koos inimelu viletsuse üle.

“ODÜSSEIA” tegevus kestab samamoodi 40 päeva. Selle eepose ainestik on aga tunduvalt rahulikum ning muinasjutulisem. Teemaks on Ithaka kuninga Odysseuse rännakud ja seiklused peale Trooja langemist. “Odüsseia” koosneb 12000 värsist ehk siis ka 24 laulust. Kirjeldatakse tegevust nii Odysseuse vahetus läheduses ja ka kaugel kodusaarel Ithakal. Odysseus satub oma koduteel erinevatesse paikadesse ja elab läbi palju seiklusi. Faiaagide maal saab ta kena vastuvõtu osaliseks ja ta jutustab oma lugu, lotofaagide e. lootosesööjate maa, kükloopide saar, nõiatar Kirke saar, surnute riik, sireenide saar, Heliose loomakarjad.

Faiaagide abiga jõuab Odysseia kodusaarele, kus ta kohtub oma poja Telemachosega. Koos minnakse lossi, kus Odysseuse naise Penelope kosilased prassivad. Toimub suur võitlus, kosilased hukkuvad ja tegu on n.ö. õnneliku lõpuga.

Üldiselt eeldatakse, et lugeja teab-tunneb kogu mütoloogiat ja on teadlik kõigest, mis on juhtunud enne või pärast kirjeldatud sündmusi.

Homerose eeposed on kirjutatud kuuejalalistes daktülilistes värssides ehk heksameetris, kus iga värsijala esimene silp on pikk ja moodustab tõusu, languse moodustavad üks pikk silp või kaks lühikest silpi (daktül või spondeus).

Näiteks on väga heaks näiteks heksameetrist alguslause “Iliasest”:

“Laula nüüd, oh jumalanna Peleides Achilleuse vimmast...”

Kompositsiooniliselt on nii, et “Iliases” areneb kogu tegevus sirgjoonelises kronoloogilises järjestuses, “Odüsseias” algab aga tegevus hoopis tegevuste keskel ja varasemast kuuleb lugeja hoopiski tunduvalt hiljem. Huvitav on ka see, et “Iliases” me peategelast otseselt näeme vaid teose alguses ja lõpus ja suurema osa ajast on ta eemalviibiv. “Odüsseias” on peategelane siiski enamasti kohal. Huvitavad on ka nn. aeglustused ehk retardatsioonid, mis toimuvad alati enne väga tähtsate sündmuste toimumist. Kui nt. terve laul koosneb Achilleuse kilbi kirjeldamisest jne

Arvatakse, et eeposes käsitletu on realistlik kreeka hõimude elu-olu käsitlus. “Ilias” kui sõjaaja olustik ja “Odüsseia” kui kangelase rännakud ja pildid rahuajast. Seetõttu peetakse eeposeid hinnaliseks ka ajalooallikatena.

Karakterid Homerose eepostes on tugevalt individualiseeritud – kangelaskujud on ülimalt terviklikud. Samas tundub aga, et neil kangelastel puudub sisemine areng.

Ülimalt oluline kogu süzhees on mütoloogiline element ehk siis jumalad, samas väidetakse, et Homerose jumalatel on väga palju inimlikke jooni. “Iliases” kirjeldatakse jumalaid kohati ka kui tujukaid ja ülekohtuseid, samas “Odüsseias” jäetakse jumalatest mulje kui õiglastest tegelaskujudest.

Väga harvad on sellised kohad, kus jutustaja muutub tegevuse või tegelaste suhtes subjektiivseks, autor ei avalda ka oma isikut ega kõnele iseendaga. Harva tuleb ette ka tegelase otsest iseloomustamist – see toimub enamasti siiski läbi nende tegude, kõnede ja monoloogide.

Vormiliselt on eepostele iseloomulikud kordamised, mis peaks hõlbustama arusaamist. Ka leidub palju epiteete – kasutatakse neid nii jumalate, inimeste, loomade kui ka esemete kohta. Nt. on Odysseuse kohta kasutatud ühtekokku 45 ja Iliase kohta 46 epiteeti. Olulised on ka võrdlused kus kirjeldatakse loodust.

Kasutatud kirjandus:

Kleis, R. „Antiikkirjanduse ajalugu“, Tln., 1980

„Antiigileksikon“, 1-2. Tln., 1983

Krawczuk Aleksander, „Trooja sõda“, Tln., 1989