Klassikaline tragöödia: Euripides

  Georg Brinkmann  

Sissejuhatus

Euripides(480 või 485/84 - 407/406 e.Kr) oli eluajal Aischylose ja Sophoklesega, kolme kuulsa Kreeka tragöödiakirjanikuga võrreldes vähemedukam, võites dionüüsiatel auhindu vaid neljal korral, kuigi teda võitnud autorid ei ole tänapäeval pooltki nii kuulsad Tal oli omapärane filosoofiline, sofistikast mõjutatud vaatenurk, mida arvestamata on mitmed kriitikud teda nigelaks kirjanikuks pidanud; samuti polnud ta populaarne eluajal, sest kirjeldas oma loomingus rõhutute olukorda, inimeste kirgi ja siseheitlusi ning arutles eetika- ning komblusküsimuste kallal, mis publikule aga tundus üldtunnustatud moraali õõnestamisena. Ta teisendas oma teostes vabalt müüte ning ei pidanud jumalaid ülevateks. Teda võib ka lugeda psühholoogilise draama isaks tänu meisterlikult valmistatud tegelaskujudele.

 

Euripidese elu ja loomingu ülevaade

Kirjaniku elust on piisavalt vähe teada, erinevad elulood on muutunud ebausutavaks just tänu allikate puudumisele või vasturääkivusele. Näiteks legendi ning ka paljude biograafiliste teoste järgi sündis Euripides sündis 480 e.Kr, Kreeka-Pärsia sõja ajal toimunud kreeklaste poolt taktikaliselt hiilgavalt organiseeritud Salamise merelahingu võidupäeval, 264/63 e.Kr koostatud Parose saarelt pärit kroonika Marmor Pariumi järgi on autor sündinud 485/84 e.Kr., täpsemalt on piiritletud vaid surmadaatum: nimetatud kroonika järgi suri kirjanik 407/406 e.Kr.

Mnesarchidese poeg Euripides elas nooruses Phlya maakonnas (tänapäeval Ateena idapoolne eeslinn). On väidetud, et ta oli madalat päritolu ning tema ema oli juurviljakauplejanna, kuid on tõestatud vastupidist: tõestusmaterjalide järgi võttis kirjanik noore poisina osa mitmetest prestiižsetest kultusüritustest. Vanematel oli tõenäoliselt maad nii Salamises kui Phlyas ning arvatavasti oli isa ametilt kaupmees. Legend räägib, et tänu ühe oraakli ennustusele, et Euripidesest saab kunagi kuulus ning austatud mees, suunasid vanemad teda välja õppima sportlaseks. Tulevane kirjanik õppis käsivõitlust ning maadlust ning olevat isegi võitnud mõnedel kohalikel võistlustel; ajalooliselt seda aga tõestatud pole. Sarnaselt on legendid, et kirjanik saavutas teatavat edu kujutava kunstiga, tõestamata. Tema haridus oli seotud tolle aja kuulsate kohalike filosoofidega, Anaxagorase ning Sokratesega (viimasega oli Euripidesel ka pikk sõprussuhe), samuti sofistide Protagorase ning Prodicusega, kellelt olevat saanud filosoofia- ja retoorikaõpetust.

Euripidese kirjanikukarjäär algas 455. a. e.Kr, kui näidenditetraloogia (kolm tragöödiat ning üks saatüridraama) võeti vastu suurele draamafestivalile, ülemdionüüsiale, võitis ta selle aga alles 441. a. e.Kr. Kuna igal aastal said osaleda vaid 3 kirjanikku, siis oli see suur privileeg ja au, olgugi et hilisem kirjanduskuulsus harva esikohaomanik oli.

Euripidese umb. 90. tragöödiast on täielikult säilinud vaid 19 (sh ka üks saatüridraama), kuigi “Rhesuse” kuulumine talle pole kindel ning “Iphigeneia Aulises” jäi arvatavasti autori poolt lõpetamata ning seda tegi tema asemel keegi teine. Teistest tragöödiatest on säilinud vaid fragmente. Paljudel teostel on säilinud valmimisajad ning tragöödiate puhul on kronoloogiliselt jälgitav vabanemine vormiliselt küljelt: järjest lõdvemalt käitub kirjanik jambilise trimeetri struktuurireeglitega, mille järgi on koostatud ka kõiki, ka fragmentaalseid töid hõlmavaid antoloogiaid.

Lisaks kõigele oli kirjanik ajalooallikate väitel suhteliselt rikas mees, samuti kogus ta raamatuid, huvitus väidetavasti ka ühiskondlikest probleemidest ning aktuaalsetest üritustest, kuid meelsamini elas eraklikult oma raamatute ning kirjatöö keskel. 408/407 asus ta Makedoonia kuninga Archelaose kutsel elama viimase õukonda Pellasse, kindlaid Kreekast lahkumise põhjuseid teada pole. Võimalik, et seda põhjustas pettumus Ateena suhtes ning äpardunud perekonnaelu. Euripides suri 408/407. a. e.Kr, levinud arvamus on, et ta sattus sarnaselt Aischylosele metsikute koerte rünnaku ohvriks, arvatakse ka, et vana mehe tervis ei kannatanud Makedoonia talve. Tal oli 3 poega, kellest üks, samuti Euripides hoolitses oma isa suure kirjanduspärandi eest.

Euripidese mõjud on laiaulatuslikud: eeskuju said rooma, eriti Seneca draama, uusatika komöödia (Menandros ja Fiilemon) ning samuti uusaja draamaloojad. Dante ülistas Euripidest aga ei maininud sõnakestki Aischylose ega Sophoklese kohta. Kolme kuulsa tragöödiakirjaniku: Euripidese, Sophoklese ja Aischylose eluaeg olidki atika draama kõrgaeg, mida hiljem saavutada ei suudetud.

Euripidese säilinud näidendid

“Alcestis“ (438 e.Kr, võitis teise auhinna) – Admetus säästetaks surmast vaid tingimusel, et keegi tema asemel elust loobub. Kuna vanemad poega ei ole nõus päästma, siis selleks saab Alcestis, tema naine. Keset leina saabub aga Admetuse sõber Herakles, kes suundub Surma vastu võitlema ning Alcestist päästma. Alcestis valmis samaaegselt kolme teise tragöödiaga ning võistles saatüridraama asemel neljanda näidendina tetraloogias. Omab teatavaid saatüridraama elemente, nt. joobnud Herakles, kuid täpset klassifikatsiooni ei ole, mõne arvamuse kohaselt on melodraama “Medeia” (431 e.Kr, kolmas auhind) – armuvalus ja nördinud Medeia tapab oma abikaasa Iasoni uue pruudi ning tolle isa, Korintose kuninga Kreoni ning seejärel, et valmistada oma abikaasale suuremat tuska, ka nende ühised lapsed. Medeia põgeneb kuningas Aigeuse juurde, kes oli, teadmata naise kavatsustest, eelnevalt lubanud talle varjupaika. Näidendis toimub keskse tegelase võitlus maailma vastu, süžee sarnaneb Sophoklese töödega. “Herakletiidid” (430-428 e. Kr) – Heraklese perekond palub pärast kangelase surma varjupaika Ateenast, kuna esimese eelmine vaenlane Eurystheus neid taga kiusab. Heraklese lapsed otsivad abi ning ühinevad võitluses Eurystheuse vastu, kes võidukas lahingus Heraklese nõo Iolaose poolt kinni võetakse ning Alcmene otsustab vaatamata sõjavangistaatusele vaenlase tappa. “Hippolytos” (428 e. Kr., esimene auhind) – Phaidra, Theseuse abikaasa, armub tänu Aphroditele oma võõraspoega Hippolytosesse, kes esimese aga eemale tõukab. Selle peale poob Phaidra end, kartes oma au pärast, üles, väites hüvastijätukirjas, et võõraspoeg teda vägistas. Theseus seepeale neab oma võõraspoja ning see saab raskelt haavata. Enne Hippolytuse surma räägib tema lemmikjumalanna Artemis Theseusele tõe ning too lepitab oma võõraspojaga. “Hippolytost” loetakse teomahhiliseks näidendiks, kus toimub võitlus jumalate vastu(siinkohal Aphrodite). Sarnaneb Aischylose ja Sophoklese näidenditega. “Andromache” (umb. 425 e.Kr) – kujutab inimeste sõjakannatusi pärast Trooja langemist, kirjutatud Peloponnesose sõja algperioodil, kuna näidendit iseloomustavad Spartavastased meeleolud. “Hekabe” (umb. 424 e.Kr) – pärast Trooja langemist kaotab lesestunud kuninganna oma tütre, kes ohverdatakse Ahilleuse vaimule ning seejärel avastab ka oma viimase allesjäänud poja tapetuna Traakia kuninga Polymestori poolt. Hekabe tapab kättemaksuna kuninga pojad ning lööb tal endal silmad välja. Euripidese sõjavastane näidend, omane sarnaselt “Andromachele” Peloponnesose sõja perioodi loomingule. “Hiketiidid”/”Kaitsepalujad” (423 – 421 e.Kr) – pärast Argose ebaõnnestunud rännakut Teebasse soovib kuningas Adrastos Ateena kuningalt Theseuselt abi langenute kehade tagasitoomiseks Teebast, et korraldada nendele väärikas matus. Theseus vallutab Teeba ning tagastab langenute jäänused, vastutasuks aga nõuab Adrastoselt, et Argos kunagi Ateena territooriumi vallutama ei tuleks. Näidend ongi arvatavasti Ateena ja Argose vahelise rahulepingu auks. “Elektra” (417 - 413 e.Kr) – Agamemnoni lapsed Orestes ja Elektra maksavad kätte oma isa tapjatele: emale ning tema armukesele Aigisthosele. Näidendi lõpul ilmuv deus ex machina õpetab noori, hingel olevatest pattudest vabaneda. Sama müüdi põhjal on näidend nii Sophoklesel, Aischylosel kui Euripidesel. “Herakles” (417 – 413 e.Kr) – samal ajal, kui Herakles sooritab vägitegusid Hadeses, ähvardab Teeba türann Lycos tema perekonda tappa. Herakles jõuab õigel ajal, et vältida õnnetust, kuid jumalanna Hera muudab Heraklese hulluks ning too tapab oma naise Megara ja lapsed, pärast mida tema isa Amphtryon ning sõber Theseus veenavad teda edasi elama ning suitsiidist hoiduma. “Troojalannad” (415 e.Kr, teine auhind) – Pärast linna vallutamist lahkuvad kreeklased Troojast ning Ateena ja Poseidon otsustavad, et nende laevastik satub karistuseks õnnetusse, samal ajal saab Hekabe teada oma tütre ohverdamisest ning poegade traagikast. Kui Hekabe on valmis oma poja Astynaxi matma, süüdatakse linn ning kõik põgenevad, teadmata, mida jumalad neile ette on määranud. Euripidese parimaid sõjavastaseid näidendeid, arvatavasti kirjutatud vastuseks ateenlaste sõjakäigule Melose linna. “Ion” (umb. 414 e.Kr) – Näidend Apolloni, Ateena printsessi Creusa ning nende poja Ioni intriigidest, millesse on segatud ka Creusa kaasa. Lõpuks otsustab Creusa rääkida Ionile tõtt tema isast ning jumalanna Ateena soovitab Ionil minna Ateenasse ning saada sealseks kuningaks ning joonia rahva esivanemaks. “Iphigeneia Taurises” (umb. 414 e.Kr) – Iphigeneia, kes ohverdati isa Agamemnoni poolt, on saanud Taurise printsessiks ning ähvardab ohverdada iga sinna saabuva kreeklase. Sinna saabuvad Orestes ning Pylades, kelle printsess algul vangistab, kuid saanud teada, et Orestes tema vend on, hiljem vabastab. Seejärel põgenevad mõlemad Taurisest tagasi Atikasse. “Iphigeneia Taurises” kuulub ühes näidenditega “Elektra”, “Orestes” ning “Iphigeneia Aulises” atriidide müüti käsitlevasse tetraloogiasse. “Helena” (412 e.Kr.) – Helena on sunnitud abielluma kohaliku kuninga Theoklimenosega, kuid naine on truu Menelaosele, kes aga juhuse läbi satub rannikul laevaõnnetusse. Mees veendub, et Helena on tema õige kaasa ning Theoklimenose õe kaasabil paar põgeneb Egiptusest. Näidend on sarnane kahele eelmisele. “Foiniiklannad” (umb. 410 e.Kr) – draama, mis põhineb Teeba ründamise müüdile. “Kükloop” (umb. 408 e.Kr) – saatüridraama, kus saatürid on orjastatult kükloop Polyphemose lambakasvatajad. Nende juurde saabub Odüsseus kaaslastega ning saatürid vahetavad nendega toitu veini vastu. Kükloop, saanud teada vahetuskaubast, ähvardab sissetungijad ära süüa. Odüsseuse plaan kükloop täis joota ning tema silm välja lüüa õnnestub ning saatürid saavad vabadusse. “Bakhandid” (avaldatud postuumselt, saavutas dionüüsial esikoha) – Dionysus naaseb oma kodukohta Teebasse, kus ähvardab karistada neid, kes eitavad tema jumalikkust. Noor kuningas Pentheus põgeneb jumala eest ning kuulnud bakhiidide vägivaldsest tegevusest mägedeb, otsustab neid rünnata, kuid Dionysus veenab kuningat neid vaid varitsema. Pentheus võetakse kinni ning tapetakse bakhiidide poolt, keda juhib tema ema Agaue. Näidend kujutab meisterlikult orgialiku Dionysuse kultuse tagajärgi. “Iphigeneia Aulises” (avaldatud postuumselt, saavutas dionüüsial esikoha) – Näidend Agamemnoni tütrest Iphigeneast, kes ohverdatakse jumalatele, et neile meelepärasem olla. Näidendis halvustab kirjanik otseselt ebausku ning argust. “Rhesos” – kuuluvus kirjanikule pole tõestatud Euripidese näidendites on esindatud kõik antiiktragöödia süžeetüübid, kuid praktiliselt võib tragöödiaid jagada kahte gruppi: ühtede puhul kulgeb tegevus kindlalt lõpptulemuse suunas, mida on võimalik juba näidendi alguses ette näha, mõnes teavitab sellest isegi sissejuhataja (nt. “Hippolytus”, “Bakhiidid” ning “Ion”); teistes aga toimub järsk suuna muutus keset näidendit, millest järgneval on tavaliselt vähe loogilist seost näidendi alguses toimunuga (nt. Orestese saabumine “Andromaches”), sel juhul tajub vaataja alles pärast näidendi lõppu toimunu ja tegelaste seoseid ning näidendi põhiideed ja sisu. Sellised süžeed ei meeldinud Aristotelesele ega polnud populaarsed ka hilisemate, sh tänapäeva kriitikute hulgas, kuid nende tiheda esinemise tõttu näidendites võib arvata, et vaatajaskonnale meeldisid üllatused ning neil ilmselt suurt vastumeelt sest ei olnud. Euripidese tegelaste maailm oli omamoodi kummaline segu heroilisest ajastust ning kirjaniku kaasajast. Tragöödia tavade järgi ei tohtinud see sisaldada kaasaegsete ühiskondlike jm probleemide käsitust, kuid Euripides neist kinni ei pidanud: “Hiketiidides” toob teeba sõnumitooja selgelt Theseusele kaitsmiseks välja 420. aastate pamflettidest ning kõnedest nopitud argumendid Ateena demokraatia kohta. Tihtipeale väidetakse, et jumaliku ja heroilise müüdi teadmisallikaks olevat luule. Kaasaegsed leidsid, et samal ajal kui Aischylose ja Sophoklese tegelased seisid elust kõrgemal, olid Euripidese omad ennem tavainimesele sarnased, mis oli ka Euripidese tragöödiate põhilähenemine – ka kangelane on inimene. See põhjustas loomulikult tema kaasajal suurt furoori ja poleemikat. On ütlus, et Sophokles kujundas oma tegelased nii, nagu nad peaksid olema tehtud, kuid Euripides tegi nad nii, nagu nad tegelikult olid. Tegelaste omadused polnud seatud paremaks tavainimese omast: isegi Heraklesesugused kangelased pidid lootma teiste inimeste abile. Naiste kujutamine tema töödes on mitmetimõistetav: kaasaegsed süüdistasid teda misogünismis, kuna nõrgema soo esindajad sooritasid tihtipeale kohutavaid tegusid nagu abielurikkumine ning lapsetapmine. Kuna ka mõned teiste kirjanike töödes oli sarnaseid tegusid, siis pidi olema see ilmselt viis, kuidas autor tegusid kirjeldas, mis rahvast mõjutas ning rabas. Tihti said nad ka oma karistuse, enne said nad ka end kaitsta, kuna Euripidese meelest polnud ükski kuritegu nii kohutav, et süüalust ei tohiks lasta enda kaitseks midagi lausuda, nt ühes näidendis süüdistatakse üht venda oma õe vägistamises, enda kaitseks lausub tema aga, et teo moraalikohasus on subjektiivne (“Miks on see kahetsusväärne, kui mulle see nii ei tundu.”). Kõige löövamaid elemente on koori koosnemine enamjaolt naistest(ainult kahes säilinud näidendis on koor moodustatud meestest) ning selle osatähtsuse vähenemine. Vaid mõnedes näidendites on koor tugevalt seotud süžeega, kuid tavaliselt kasutab kirjanik seda, eriti süngemates näidendites õhkkonna ning paatose loomiseks. Nt. “Bakhiidides” on koori osatähtsus suur – esindab dionüüsoslikku vaimu samal ajal kui Teeba bakhiidid viibivad eemal. Koori osatähtsuse langust asendab autori teksti mahu suurenemine monoloogide ja dialoogide arvelt. Euripidese keel sarnaneb kolmest kuulsusest kõige enam tavakeelele. Tema puhul on märgatav vabanemine jambilise trimeetri rangusest, asendades pika silbi nt. kahe lühikesega. Tema koori- ning monoloogisõnades on suur hulk erinevaid rütme, mis on seotud uuendustega muusikas. Visuaalsest aspektist vaadatuna oli Euripides meistlik paatosekujutaja: näidendites figureerivad elavad pildid surmaga ohustatud naistest ja lastest jms. Ta suutis sarnaselt Sophoklesele kirjeldada hästi õudu ja hirmu (seda veel paremini narratiivis). Keskse tegelase ilmumine, seda tavaliselt näidendi algul ebatavalisel ning ootamatul viisil oli samuti kirjaniku üks meelisvõtteid (nt. Elektra ilmumine farmeri abikaasana jne). Euripidese kergemad näidendid olid lihtsaks meelelahutuseks, mis olid teerajajateks uuele komöödiale, süngemates näidendites maalib ta pildi tumedast ning karmist maailmast. Surelikud võivad väita, et jumalad eksivad, sõprus ühe jumalaga ei tähenda, et teisega vihavaenu ei saaks olla ning jumalate karistused on seotud tavaliselt süütute suurte kannatustega. Kuid lakkamatuks väärtuseks on sõprus ja armastus, mis on välja toodud tavaliselt rasketes olukordades (nt. Theseuse ning Hippolytuse leppimine enne viimase surma). Linnaühiskonna väärtused on harva esileküündivad ning harva on ühiskonna heaolu põhifookuses. Võib kahelda, kas üldse on kirjanikul midagi linlastest koosnevale publikule öelda, kuid siiski ülistab Ateena kultuurilist ning patriootlikku vaimu ning linna au. Sellele vastandub kriitiline vaatepunkt sotsiaalsete institutsioonide suhtes. Paljud näidendid valmisid Peloponnesose sõja ajal (431 – 404 e.Kr), kus Sparta suhtes kumavad Euripidese töödest läbi erinevad vaatenurgad. Tavaliselt on suhtumine spartalastesse põhjendatult vaenulik (nt Alcmene, Sparta kuningate esivanema suhtes “Herakleses”, kuid samuti on kirjaniku poolt ka patsifistlik suhtumine. Euripidese pärand maailma kirjanduslukku on märkimisväärne, ta oli plahvatuslik novaator, kes rajas teed uutele suundadele antiikkirjanduses ning omas mõjusid ka paljudel järgnevatel ajaperioodidel.    

Kasutatud kirjandus

http://www.miksike.ee/lisakogud/kirjandus/euripides.htm

http://www.classics.upenn.edu/myth/tragedy/euripides.php

http://www.yale.edu/ynhti/curriculum/units/1984/2/84.02.06.x.html

http://www.theatrehistory.com/ancient/euripides001.html

http://www.nottingham.ac.uk/classics/staff/LSF/Euripides/

“Euripides”, Kuch, Heinrich, 1984

Antiigileksikon. 1. kd., A-Me[z], Tallinn : Valgus, 1983 (Tallinn : Punane Täht)