ELEEGIAD JA JAMBID

Annabel Leesalu

Eleegia ja jamb on tähtsaimad Joonias loodud lüürika liigid. Nad mõlemad on seotud rituaalsete rahvalauludega. 7.-6. sajandi sotsiaalne revolutsioon rikastas rahvalaulu liike temaatiliselt ning tõstis need kõrgemale tasemele: rahvalaul muutub individuaalseks lüürikaks, milles kajastuvad ajastu vasturääkivused, poliitiline võitlus ja maailmavaatelised probleemid.

Väike-Aasias nimetati eleegiaks nutulaulu, mida kanti ette früügia flöödi saatel, kuid vana-joonia eleegial pole kohustuslikku nukrat iseloomu. See on õpetliku sisuga lüüriline luuletus, mis sisaldab ergutusi ja üleskutseid tähtsaks ja tõsiseks teoks, mõtisklusi, aforisme jms. Eleegiaid lauldi pidudel ja rahva kokkutulekutel. Tema väliseks tunnuseks on eriline värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusel kujuneb kahest värsist salm – eleegiline distihhon (kaksikvärss). Heksameeter on kreeka värss, milles riimi ei kasutata. Ta on üles ehitatud pikkade ja lühikeste silpide kombinatsioonide korrapärasele vaheldumisele. Heksameetri aluseks on kreeka daktül (üks pikk ja kaks lühikest silpi - U U), kasutatakse ka spondeust (kaks pikka silpi - -) ja trohheust (üks pikk ja üks lühike silp - U).

Eleegiline distihhon näeb seega välja nii:

1) heksameeter – koosneb kuuest värsijalast:

4 esimest kas daktülid või spondeused

5 värsijalg daktül

6 värsijalg spondeus või trohheus

Tavaliselt kolmanda või neljanda värsijala keskel on tsesuur // e. värsisisene paus.

- U U – U U – U U – U U – U U – U

2) pentameeter – koosneb kahest poolest, kummaski kaks daktülit ja üks pikk silp.

- U U – U U - // - U U – U U -

Näide: Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade:

Täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me.

Eleegia endise leinaiseloomu jäljed on säilinud ka eleegilise värsimõõdu kasutamises hauaplaatidel (epigramm, s.t. pealiskiri). Tihtipeale nimetatigi epigrammi lühieleegiaks. Üheks kuulsamaks näiteks võib tuua Simonidese epigrammi Thermopylai kangelastele. Eleegia värsivorm lähendas teda eeposele ja temaatikagi oli sarnane. Eleegia keel oli seepärast lähedane eepilisele ja levis kergesti kõigis Kreeka piirkondades ilma murde iseärasusi muutmata.

Hoopis teise päritoluga oli jamb. Põllumajanduslikel viljakuspidustustel, mida iseloomustasid prassimine, sõimlemine ja ropendamine, kostsid pilkavad ja paljastavad laulud, mis olid sihitud üksikute isikute või rühmade vastu. Neid laule nimetati jambideks. Kõik need rahvaomase jambi jooned – satiiriline ja paljastav iseloom, isikuliselt teravdatud pilge – säilisid ka kirjanduslikus jambilises liigis. Tema väliseks tunnuseks on jällegi eriliste värsimõõtude – jambide (üks lühike ja üks pikk silp U - ) või trohheuste kasutamine. Jambilistest värssidest on kõige enam kasutatav trimeeter e. kolmikmõõt, mis koosneb kolmest meetrilisest ühikust, igaühes kaks värsijalga: U – U – U – U – U – U –

Hiljem sai jambilisest trimeetrist ka dramaatilise dialoogi tavalisim kõnevärss.

Eleegiate ja jambide autoreiks olid tihtipeale poliitikud, ajastu silmapaistvad tegelased. See on iseloomulik lüürika poliitilise osa puhul.

Üks vanimaid meile tuntud eleegiate luuletajaid oli Kallinos Efesosest, kes elas 7. sajandi esimesel poolel. Temalt on säilinud ainult üks luuletus – üleskutse kodumaa kaitseks vaenlaste kallaletungi vastu. Sama teemat on veel sütitavamalt käsitlenud Sparta luuletaja Türtaios seoses pika sõjaga Sparta ja ülestõusnud messeenlaste vahel. Kodumaa teemat puudutati alles võrdlemisi nõrgalt Homerose eeposes, kus kodumaa eest võitlesid ainult hukkumisele määratud troojalased. Türtaiose eleegia lähtub uuest ühtsusest, mis oli asendanud endise sugukondliku sideme – polise kodanike ühendusest. Sellal kui eepos kujutas peaasjalikult individuaalseid kangelasi, kes võitlesid saagi ja kuulsuse pärast, kutsub Türtaios üles massilisele kangelaslikkusele “polise ja kogu rahva nimel”. Väga huvitav on Türtaiose luuletus tõelisest “vaprusest”. Ta algab eitava momendiga: loetleb omadusi, mis veel vaprust ei loo. Kõik need omadused on sellised, mida ülistati eeposes, ja Türtaios illustreerib neid mütoloogiliste kujudega. Näiteks jooksukiiruse ja võistlusosavuse gümnastiline ideaal, kükloopide kasv ja jõud, Midase rikkus, Pelopsi kunginglikkus pole küllaldased.

Surra esimestes ridades isamaa eest – see on ülim kangelastegu, mis teeb kuulsaks mitte ainult hukkunu enese, vaid ka tema linna, pere ja kõik järglased – tegu, mis loob talle surematu nime. Jäädes lahingus võitjaks, saab ta maitsta elu magusust, olles ümbritsetud kaaskodanike lugupidamisest.

Türtaiose eleegiad sisaldasid nii vapruse ülistamist kui ka rivimäärustiku reegleid ja Sparta riikliku “heakorra” aluste esitamist. Spartalase kohuste kokkuvõte esitati kergesti meeldejäävas värsivormis. Türtaiose värsse laulsid sparta sõdurid ka oma hilisemail sõjakäikudel; polise patriotismi katekismusena olid need väga populaarsed ka väljaspool Sparta piire.

Seepärast on kreeka kirjanduslike vormide püsivusele väga iseloomulik, et need eleegiad, mis olid nii tihedasti seotud kogu Sparta riigikorraga, polnud kirjutatud mitte kohalikus dooria murdes, vaid joonia murdes ning kasutasid seejuures paljusid eepilise stiili elemente. Hilisem legend püüdis seletada seda asjaoluga, et Türtaios polnud spartalane. Missugune Türtaiose päritolu ka poleks, tema laulude menu Spartas oli võimalik ainult selle tõttu, et joonia eepose keel oli jõudnud omandada juba üldkreekaliku tähenduse.

Kui Türtaios väljendas Sparta kodanike kollektiivi ühiskondlikke tõekspidamisi, siis subjektiivne moment tuleb teravamalt välja Archilochose, vana-joonia lüürika väljapaistvaima esindaja loomingus. Archilochose luule peasisuks on tema isiklikud elamused. Tema pärandis pole säilinud ühtegi täielikku luuletust. Sündinud Parose saarel aristokraadi ja orjatari pojana, oli Archilochos kui väljaspool abielu sündinu deklasseeritud inimene ja elas puuduse sunnil palgasõduri rändurielu. Sõja kirjeldustele pühendatud eleegiates esineb palju eepilisi väljendeid: luuletaja asetab end Homerose kangelaste seisukorda ja see kõrvutamine omandab vahel iroonilise varjundi.

Archilochose luule purustab kõik vana-aristokraatliku viisakuse raamid. Vastavalt antiikteadlaste viidetele on Archilochos kirjandusliku jambi rajajaks, mis säilitab folkloorse solvavuse ja avameelsuse. Oma vastaste, nii isiklike kui poliitiliste vastu on poeet halastamatu; tema relvaks on satiiriline valm, isiklik mõnitus ja isegi needused. Eriti tuntud olid vanaajal tema ägedad kallaletungid paroslasele Lükambesele, kes varem oli nõustunud andma Archilochosele naiseks oma tütre, hiljem aga keeldus sellest. Autor vastas sellele terve rea luuletustega, mis olid suunatud Lükambese ja tema tütarde vastu. Kuid Archilochos ei säästa oma luules ka iseennast, jutustades avameelselt oma päritolust, vaesusest, äpardustest elus, joominguist ja armupiinadest. Ühiskonna arvamus tegi talle vähe muret.

Archilochosel on jõuline, kokkusurutud ning pildirikas sõnastus ja ta on võrratu värsivormi meister. Rapsoodid esitasid tema teoseid Homerose ja Hesiodose omade kõrval, kodusaar aga asutas tema auks kultuse. Kogu antiikaeg tunnustas teda jambilise liigi klassikuna, kelle nimi seati Homerose nime kõrvale. Tema pärand läks kaotsi Bütsantsi ajajärgul.

Silmapaistev Arhcilochose kaasaegne oli Semonides (Simonides) Amorgoselt. Ta oli oma kogukonnas mõjukas, Amorgose koloonia asutaja, kuid temast säilinud luuletused ei sisalda poliitilisi ega kodanikuelu motiive. Tema õpetlikes eleegiais ja jambides on ülekaalus pessimistlikud mõtisklused inimeste lootuste petlikkusest, inimest varitsevaist vanaduse, haiguste ja surma ähvardustest. Järelduseks on üleskutse nautida elu mõnusid, kuni see on võimalik. Semonidesele kuulub ka jambiline satiir naistest, milles naised klassifitseeritakse nende pärinevuse järgi loomadest (seast pärineb ebapuhas naine, koerast – uudishimulik lobiseja jne; kiitust väärib vaid see naine, kes pärineb mesilasest).

Naudingumotiivid leiavad arendamist joonlase Mimnermose (600 e.m.a.) luules, keda peeti esimeseks armastuslaulikuks. Mimnermoselt on säilinud mõned väikesed luuletused, kuid nende sisuks pole mitte isiklik tundmus, vaid joonia eleegia jaoks tavalised mõtisklused üldistel teemadel. Armastus näib talle elu ülima hüvena, ta kurdab nooruse põgususe ja kiiresti saabuva vanaduse raskuste üle. Elu soovitud kestus on kuuskümmend haiguste ja muredeta veedetud aastat.

Ateena seaduseandja Solon kasutas luulet ennekõike kodanike mõjutamise vahendina. Temal on ülekaalus poliitilised ja kombeõpetuslikud teemad. 594. a. e.m.a. pärineb terve seeria luuletusi, mis on seotud Soloni seadusandlusega. Tema argumentidel on enamjaolt usulis-kõlbeline iseloom, domineeriv toon on rahulikult-manitsev. Solon jättis endast kreeklaste teadvusse mälestus mitte ainult poliitikategelasena ja seaduseandjana, vaid ka “targana”, kelles nähti helleeni maailmavaate ideaalset esindajat. Ajaloolase Herodotose poolt edasiantud jutustus viib Soloni kokku Lüüdia kuninga Kroisosega, arvamatute aarete omanikuga, ja vastandab Kroisose kõrgi enesekindluse kreeka targa ettevaatlikkusega. Kroisosel tuleb tunnistada Soloni üleolekut.

6. sajandi eepilistest poeetidest pälvib suurimat huvi Theognis. Tema nime all on säilinud kogu eleegilisi laule, mis on määratud ettekandmiseks pidudel. Theognis oli luuletaja-aristokraat, kelle revolutsioon oli kodulinnast välja ajanud ja kes rändas mööda Kreekat. Tema eleegiad on pööratud poisi Kürnose poole, kellele luuletaja õpetab klassieetika põhimõtteid. Õpetused hõlmavad teemasid nagu jumalakartlikkus, vanemate austamine, aga ka aktuaalseid teemasid aristokraadi klassivaenust demokraatia vastu. Inimesed jagunevad “headeks”, s.o. aristokraatideks, ja “alatuiks”. Luuletaja põlgus alamrahva vastu on piiritu. Theognise õpetuste eesmärgiks on aristokraatia solidaarsuse kindlustamine ja eriti pahandavad teda abielud vaesunud aadliperekondade liikmete ja rikaste linlaste vahel, mille tulemusena “tuhmub kodanike tõug”.

Jambograafia viimaseks klassikuks tunnistati Hipponax Efesosest (6. saj. teine pool), kes oli kuulus oma satiiri otsekohesuse ja teravusega. Rünnakute pärast Efesoses võimutsevaile türannidele aeti Hipponax kodulinnast välja.

Hilisem antiik pidas Hipponaxi luuletajaks-moralistiks. Ta parodeerib eepilist luulet ja hümnide stiili. Tema luuletused on enamasti kirjutatud kolijambides (lonkav jamb); see on jambilise värsi eriliik, milles jambiline takt on viimases värsijalas rikutud.

5. sajandil e.m.a. viljeldi eleegiat vähem (Simonidese pühendused, Chiose Ioni joomaluule), kuid hellenismi ajal muutus ta taas tähtsaks. Eeskujuks sai Antimachose “Lyde” (õnnetute armulugude temaatiliselt järjestatud tsükkel). Kirjandushuviliste valitud ringi jaoks loodud hellenistlikes eleegiates on tunda uue, ebatavalise otsimist, nende aineks on vähetuntud müüdid, muinasjutud, armastus; poliitika ja ühiskonna temaatika puudub. Luule vorm taotleb kunstilist täiuslikkust (Kallimachos, Philetas). Eleegiat viljeldi ka Roomas, seal oli iseloomulikem motiiv armuelamus. Silmapaistvama luuletajana võiks välja tuua Ovidiuse, kes kogumikus “Amores” käsitles armastusteemat meisterlikus vormis ja keeles.

 

Kasutatud kirjandus

Kiin A., Läänemets M., Udam H., Unt J. Muistne kirjandus. Tallinn, Kirjastus Koolibri, 1997

Tronski I. M. Antiikkirjanduse ajalugu. Tartu, Teaduslik Kirjandus, 1949

Antiigileksikon. Tallinn, Valgus, 1983