Kujutav kunst arhailisel ajajärgul

Kujutav kunst arhailisel ajajärgul

Dateering: 600-480 e Kr. või 660–480 B.C Arhailine ajajärk on kreeka kunsti esimene ajajärk — sellele järgnevad klassikaline ja hellenistlik periood. Välja kujunenud kreeka kunstist kui sellisest saabki rääkida alates umbes aastast 600 e Kr, kui Kreeka mandrialal oli tsivilisatsioon saavutanud arengutaseme, mis soosis kultuuri arengut. Eeldusi kõrgetasemelise kultuuri arenguks oli palju: majanduslik tõus, kaubandussidemed paljude teiste piirkondadega, ühiskonnakorraldus (orjanduslik demokraatia), mis võimaldas valitsevale kihile vaba aega vaimse kultuuriga tegelemiseks. Oluline oli ka kreeka usundi omapära — suhtumine jumalatesse kui inimesesarnastesse olenditesse, keda ei tulnud otseselt karta. See tingis kreeklastel vabameelsema ja optimistlikuma eluvaate kui näiteks idamaade rahvastel.

Skulptuur

Vanimad teadaolevad kreeka skulptuurid on ksoanonid — puust voolitud sambataolised kultuseotstarbelised jumalakujud. Ühtki neist pole säilinud, kuid neid teatakse vaasimaalide kaudu. Alates 7. sajandist hakati skulptuuris materjalina kasutama ka kivimeid. Põhiliseks materjaliks kreeka skulptuuris kujunes 6 sajandil e Kr marmor — marmorist kujud värviti üle: vanas Kreekas ei jäetud ka valgest marmorist templeid valgeteks. Kasutati ka pronksi — esialgu kaeti puust skulptuure pronksiga, seejärel tehti kujusid lehtmetallist (detailide kaupa) — valamistehnikat arhailisel ajastul veel ei tuntud. Pronks-skulptuuride ilmestamiseks kullati või hõbetati neid osaliselt üle. Suur murrang kreeka skulptuuris toimuski arhailise ajastu lõpul 6. saj keskel eKr seoses pronksi laialdase kasutusele võtmisega. Seni valmistati skulptuure peamiselt marmori leiukohtade juures — nüüd asusid skulptorid elama suurematesse linnadesse ja tekkisid kaks suuremat skulptuurikoolkonda: Ateena ja Sparta.

Arhailise ajastu skulptuuris võib eristada kahte põhilist skulptuuritüüpi: kuros (noormehe kuju) ja kore (neiu kuju).

Kurosed:

tavaliselt alasti

vasak jalg ees

käed ripuvad keha kõrval, peod kergelt rusikas

musklilise ja tugeva, proportsionaalse kehaga (esialgu ei olnud proportsioonid loomulikud)

nägu suhteliselt ilmetu, kuid samuti "ideaalsete" proportsioonidega

esineb peamiselt dooria polistes

sageli leitud haudade juurest

tõenäoliselt kujutas Apollonit

Kogu keha kaetud kandadeni ulatuva rüüga

käed kõrval või rinna ees

tavaliselt lokkisjuukselise soenguga

näol nn "salapärane arhailine naeratus"

esineb peamiselt joonia ja atika kunstis

arvatakse, et kujutab Persephonet (aastaaegade vaheldumine)

Arhailise ajajärgu esimene periood 660 - 580 eKr

Eriti kuroste näol on selge Egiptuse (ja Mesopotaamia) kunsti mõju — kujud mõjuvad staatiliselt nii poosi kui ilme poolest, poos ise (üks jalg ees) on samuti Egiptusest pärit. Oluliseks uuenduseks on aga see, et kreeka skulptuurid on vabafiguurid — seisavad kahel lahutatud jalal ning käed on samuti veidi kehast eemal, puudub keha toetav sammas. Samuti ei jää kreeklased Oriendi kombel aastatuhandeteks samade vormide juurde — praktiliselt kohe hakkab skulptuur arenema loomutruu kujutamise suunas. Areng on suhteliselt aeglane, sest järgitakse endiselt teatud põhireegleid, kuid siiski ei kopeeri ükski kunstnik eelmiste tööd täpselt maha, vaid lisab sinna midagi uut looduslähedasema kujutamise seisukohalt.

Sellest perioodist pärinevaid kuroseid ja koresid on leitud peamiselt Atikast, Peloponnesoselt ja Boiootiast. Neid iseloomustab monumentaalsus, mis on omane kõigile varase perioodi skulptuuridele. Anatoomilised vormid on stiliseeritud dekoratiivseteks mustriteks (näiteks põlved kujutatud sümmeetrilistena). Selle perioodi korede rüüd on sirged, ilma voltideta ja istuvad tihkelt ümber keha. Kuroste ja korede puhul peetakse tähelepanuväärseks nende näoilmet, mis on tardunud, kuid samas ilmestab seda grimassitaoline naeratus nn arhailine naeratus.

Skulptuurid, mis peavad väljendama kiiret liikumist, jooksu, on omapärases poosis — ülakeha otsevaates, jalad profiilis. Jalad on kõverdatud - üks rohkem, teine vähem — nagu oleks kuju pooleldi põlvili, käed on üles, alla või kõrvale sirutatud. Levinud on ka istuva figuuriga skulptuuritüüp — sirge frontaalse poosiga monumentaalne mehe või naise kuju, pikas, peaaegu voltideta rüüs, mis jätab Assüüüria skulptuuri eeskujul jalalabad katmata.

Arhailise ajastu keskmine periood 580 - 535 eKr

Selle perioodi iseloomulikemaiks skulptuurideks on neli kurost, mille leiukohtadeks on Thera, Tenea, Volomandra ja Melos. Endiselt on iseloomulik monumentaalsus, kuid kujutamine on juba loomutruum. Rohkem detaile on ruumiliselt välja modelleeritud. Inimkeha kujutamine on terviklikum — jäsemed tunduvad omavahel koordinatsioonis olevat. Pea ja nägu jäävad endiselt dekoratiivseteks.

Samu arengujooni võib leida selle ajastu koredelt. Atikast leitud Berliini neiu (Maiden of Berlin) on samuti paremini modelleeritud kui varasemad. Näojooned ja riided on siiski skemaatilises maneeris, kuigi neil ei puudu sügavus. Sanose kore kontuur on juba voolavama joonega, voldid riietes on vabamad — jätab üldiselt elutruuma mulje.

Tuntud skulptuur on ka Vasikakandja (Calf Bearer), mis pärineb Ateena Akropolilt ja stiililt sarnaneb Berliini korele.

Liikumist väljendav väänatud poos on eelmiselt perioodilt üle võetud, seda esindab Nike kuju Deloselt.

Arhailise ajastu hiline periood 540-480 eKr

Skulptuuris saavutatakse lõpuks loomutruudus, inimfiguuridel kaob kange hoiak. Kujutamisviisis kombineeruvad endisaegne dekoratiivsus ja avastatud elulähedus. Sellest perioodist on säilinud palju skulptuure, eriti Atika piirkonnast. Iseloomulikud on Atika, Anavysose, Keose ja Boiootias Ptoani pühamu kuros. Märgatavad muutused nende skulptuuride juures on: õigemini vormitud rindkere, selgroog pole enam tikksirge, vaid loomuliku kujuga, käed on külgedel loomuliku asendis, jalgadel on lihased ja varbad õige kujuga. Näole on lisandunud detaile, mistõttu see on omandanud loomulikuma ilme. Keharaskuse kandmisega veidi ühele küljele, on kaotatud staatilisus. Ülekeha ja pea on natuke pöördes, mitte enam täiesti frontaalses asendis. Üldiselt ongi tulemuseks rangelt sümmeetrilise ja frontaalse kujutamisviisi kadumine.

Samad muutused, mis on nähtavad selle perioodi kurostel, ilmnevad ka teistel skulptuuriliikidel. Koredest võib näiteks tuua Peplose kore (540-530) selle nägu on juba tunduvalt väljendusrikkam kui ta eelkäijatel, samuti on ta rüü senise suhteliselt sirge asemel rikkalikult volditud. Hilisemad kored (530-500) kannavadki kõik rohkete voltidega rüüsid, lokkis soenguid ja peenelt väljamodelleeritud ehteid. Tüüpilisemaks näiteks kore nr 675 Ateena Akropoli muuseumis.

Istuva figuuri näiteks sellest perioodist on Athena kuju Ateena Akropolilt. Istuvad figuurid on nüüd vähem seotud oma istmega — keha on eraldi välja modelleeritud, riided ei kata seda enam ühtlase massina.

Liikuva inimese kujutamisel on esialgu ikka veel kasutusel sama pool-põlvili poos. Uuenduseks on see, et keha pole enam täiesti frontaalne, vaid kõhulihas on kujutatud poolviltu. See jätab kehapöördest loomulikuma mulje. Umbes 520 eKr see poos hüljatakse — edaspidi on liikumises keha kujutatud ainult kergelt längus põlvedega ja ülakeha pole enam jalgade suhtes risti pööratud.

Arhitektuuriga seotud skulptuuris kujutatakse lahinguid jumalate ja hiiglaste vahel, stseene kaarikutega ja mütoloogilisi tegelasi. Reljeefidel püüeldakse perspektiivi kujutamise poole. Arhitektuurilisest skulptuurist on tuntud Aegina Aphaia templi ehisviilud. Nii ida kui läänepoolsel viilul on keskel Athena kuju, kahe pool teda aga kujutatud kreeklasi võitlemas troojalastega, hästi on säilinud figuur, mis kujutab Heraklest vibu laskmas.

Arhailisest ajastust pärinevad ka esimesed skulptuurigrupid. Neist tuntuim on "Türannitapjad" arhailise ajastu lõpust (6. sajandi teine pool) kujutab Ateena türannide tapjaid Harmodiust ja Aristogeitonit. Teose autoriks on skulptor Antenor ja sellest sai Ateena vabariigi sümbol. Skulptuur langes pärslaste kätte 180.a e Kr.

Kasutati ka krüselefantiintehnikat — puust skulptuur oli aluseks, mis kaeti kullast (riiete osa) ja elevandiluust (paljad kehaosad) plaadikestega. Selles tehnikas valmistati ainult jumalate kujusid. Tuntuim neist on Zeusi kuju (kõrgus 13 m) Olümpia templis.

Tahvelmaal

Tahvelmaali peetakse on kreeklaste leiutiseks — maaliti vahavärvidega puitplaatidele või kivile. Samas ei teata kreeka maalikunstist suurt rohkem, kui et nad ise oma maalikunsti väga kõrgelt hindasid — maalidest pole peaaegu ühtegi säilinud. Kreeka maalikunsti tuntakse tänapäeval mitmete kaudsete allikate põhjal: vaasimaal (põhimõtteliselt sarnane kujutamisviis), vähesed säilinud detailid seinamaalingutest ja kirjeldused maalidest (näit. Platoni, Aristotelese või ka 2. sajandist pKr) .

Nende allikate põhjal kasutati arhailise ajastu tahvelmaalidel kahemõõtmelist kujutamist (ei kasutatud perspektiivi ega eri tasapindu). Värvid kanti maalile ühtlase pinnana — varju ja valgusega modelleerimist ei tuntud. Kasutusel oli suhteliselt vähe erinevaid värve: must, valge, punane, sinine, roheline, kollane. Rõhk oli pigem joone ilul ja rütmilisel kompositsioonil kui loomutruul kujutamisel.

Vaasimaal

Üldse esimesteks kreeka kunsti mälestisteks on geomeetrilise mustriga vaasid, mis pärinevad 8. sajandist e Kr. Tüüpiliseks ornamendiks on meandrid — murtud S tähe kujulised mustrid. Geomeetriline muster oli valitsev 8. - 7. sajandil e Kr. Selle järgnes idamaiste mõjude perioodi (orientalizing) ja arhailine ajajärk 720-550 eKr. Sel ajal tulid kasutusele mitmed idamaised motiivid — fantastilised loomad, sfinksid, pantrid, lõvid. Palju oli erinevaid stiile ja keskusi.

Kreeka mandriosa Atika

I periood - 720 - 630 eKr

Vaasidel kujutati peamiselt metsloomi ja inimfiguure. Ornamente kasutati vähem, neiks olid enamasti erinevad joonmustrid. Figuurides oli teravalt tuntav idamaade mõju — inimesed ja loomad olid tugevalt stiliseeritud ja moonutatud.

II periood - 650-600

Nüüd on figuurid juba loomulikumad. Välja on arenenud mustafiguuriline tehnika, kasutatakse siluettjoonistust, mitte ei kujutata enam piirjoonte abil. Väiksemad detailid on sisse lõigatud või punase ning valge värviga peale maalitud. Pinna katmiseks kasutati suhteliselt suuri figuure. Hiljem muutusid figuurid väiksemaks ja vaasidel kujutatud stseenid hakkasid omama jutustavat sisu. Kujutati peamiselt mütoloogiast pärit ainestikku. Loomad ja idamaised koletised jäävad tagaplaanile.

Korintos

Korintos oli 7. saj teisest poolel & 6. saj alguses Kreeka üks arenenuim piirkond. Seal toodetud vaase eksporditi laialt, Korintosel olid tihedad kaubasidemed foiniiklastega. Korintose 7. sajandi esimese poole vaase nimetatakse proto-korintose vaasideks, sest need on ainult oletusklikult Korintosest pärit. Need anumad on peamiselt väiksemõõdulised, seetõttu on ka maalingud neil miniatuursed. Kasutati mustafiguurilist tehnikat, sinna juurde punast ja valget värvi. Mitmed anumad on voolitud loomade järgi — näiteks öökullikujuline parfüümianum ja lõvi peaga kann.

7. sajandi teine pool on Korintose türannide Kypselose ja Perianderi valitsemisajaks. Majanduslikult on see õitsenguperiood. Vaasid on nüüd suuremad, figuurid on väiksemad ja paigutatud friisidena eri tasanditele. Tuntav on Oriendi mõju - koletised, idamaised loomad, rosetid ja ornamendid. Inimfiguuridena kujutatakse tantsijaid, sõdureid, Trooja müütide stseene; kangelasi Heraklest, Odysseust, Polyphemost. Tehnika on endiselt mustafiguuriline, detailide jaoks kasutatakse sisselõikamist. 550. aasta paiku Korintose vaaside populaarsus langeb (esile tõuseb Ateena) ja nad omavad nüüd vaid kohalikku tähtsust.

Ida - Kreeka ja saared

Tuntuimad on Rhodese saare anumad — peamiselt kausid, taldrikud ja kannud. Maalingute taust on kreemikasvalge. Üksteise kohal asuvate friisidena on kujutatud metskitis, hirvi, härgi, linde, harvem sfinkse. Figuurid on maalitud tumepruuni glasuuriga — osaliselt siluettidena, osaliselt piirjoontega. Detailide jaoks sisselõikamist ei kasutata. Motiivid on väga elulised, kuigi stiliseeritud — eeskuju on võetud loodusest, mitte Idamaadest. Lisandiks kasutatakse figuuride vahel erinevaid lillmustreid ja ka geom. kujundeid.

Rhodoselt (või vähemasti Ida-Kreekast) pärinevaks peetakse ka mitmeid vaase, millele on antud sõdalase, naise, koletise või mõne looma pea kuju.

Levinud vormiks on ka Atika tüüpi (Little-Master cups) kruusid, mille sisemusse on maalitud korrapärased peenikesed kontsentrilised ringid.

Melose saarel on vaasidel kujutatud erinevaid lillmotiive, naisbüste, figuraalseid stseene. Anumad on peamiselt amforad ja hüdriad. Figuraalsetest stseenidest on säilinud kaks head näidet. Esiteks 7. saj keskpaigast pärinev maaling, millel on kujutatud Apollot kaarikus ja Artemist, kes hoiab sarvi pidi käes hirve. Teine, hilisem (650-625) maaling kujutab Heraklese ja ta naise Deianeira hüvastijättu. Tehnika on mustafiguuriline.

Ateena koolkond

Ateena vaasid moodustavad eraldi koolkonna. Kreeka kunsti periodiseeringus jääb arhailise ajastu raamidesse Ateena vaasimaali esimene pool — 6 sajand ja 5 sajandi algus.

Ateena koolkonna puhul on tegemist üksteisest eristatavate omapärase stiiliga maalijatega: Nessose maalija, Gorgode maalija, Sophilos, Klitias, Akropolise maalija, Nearchos, Lydos...

Varasematest maalijatest (mustafiguurilise tehnika algusajast) peetakse parimaks Nessose maalijat - kaunistas amfora Heraklese, Nessose ja gorgode figuuridega. Need maalingud on stiililt võrreldavad varase Atika kurosega.

Järgmist põlvkonda esindavad Gorgode maalija ja Sophilos, kes on stiililt väga sarnased. Kogu vaba pind vaasil on kaetud ornamentide või figuuridega. Lisaks kujutatavale põhitseenile on vaasile maalitud friise loomadega.

Ateena vaasidest tuntuim on Francois´ vaas (nimi leidja järgi) ~ aastast 570 e Kr. Vaasil on kujutatud mitmeid müütilisi stseene: Peleuse ja Thetise pulmad, Patroklose matuste auks korraldatud mängud, Minotauruse käest päästetud noored tantsimas, Ajax kandmas Achilleuse surnukeha... Maalingute autoriks on Klitias. Vaasil on kokku üle kahesaja figuuri ja nad on paigutatud kuude horisontaalsesse ritta ning kahele väiksemale paneelile käepidemete juures. Maalingute jutustavat sisu rõhutab see, et figuuridele on lisatud sisselõigatud nimed.

Kleitiase kaasaegsed oli veel Akropolise maalija ja Nearchos. Mõlemat peetakse andekaks maalijaks - figuurid jätavad väga elava mulje. Ilmneb suund rütmilise kompositsiooni poole.

Tekib ka maneerlik suund — figuurid on stiliseeritud ja pikaks venitatud, justkui elavas liikumises, kuid nende tegevus pole kooskõlastatud (Amasise maalija & Affecter(?)

Alates ~527. eKr (türann Peisistratose viimased valitsemisaastad) kerkib esile punasefiguuriline vaasimaal. Veel 6. sajandi lõpuni ja sealt edasigi kasutati mõlemat tehnikat paralleelselt. Üks varasemaid kunstnikke, kes kasutas punasefiguurilist tehnikat oli Andokidese maalija. Tema maalitud figuurid meenutavad stiililt hilis-arhailise perioodi koresid Ateena Akropolilt - need on julge, kuid graatsilise joonega. Üha enam hakataks kujutama mütoloogiliste steenide seas ka tavainimesi ja igapäevaseid sündmusi. Püüeldakse ka ruumilise perspektiivi kujutamise poole. Euthymids on kunstnik, kellel õnnestub luua kolmemõõtmelisuse illusioon vaasil, mis kujutab pillerkaaritajaid (revellers). Kunstnik oli oma saavutuse üle ilmselt uhke, sest ta on lisanud teksti — "Euphronios ei teinud kunagi midagi taolist." Euphronios oli samuti üks selle aja osavamaid maalijaid.

Tehnika

Mustafiguuriline: Anumate põhipind on terrakotapunane, kujutatud figuurid aga mustad. Alad, mis pidid jääma pärast põletamist mustaks, kaeti värvi asemel erilise tsingirikka saviga. Kui nõu põletati hapnikuvaeses keskkonnas, muutus see üleni mustaks. Teisel põletusel hapnikurikkas keskkonnas muutusid katmata pinnad punaseks tagasi — kaetud pindadele ei pääsenud hapnik enam juurde ja need jäid mustaks. Tegemist on Kreekas leiduva savi keemiliste iseärasuste täieliku ärakasutamisega — kusjuures vanad kreeklased ei olnud teadlikud, kuidas need keemilised reaktsioonid tegelikult toimusid. Nende tehnika põhines täielikult empiirilisel kogemusel.

Kasutatud kirjandus:

Richter, G. M. A. "A handbook of Greek art", London

Kangilaski, J. "Üldine kunstiajalugu", Tallinn 1998 <

http://harpy.uccs.edu/greek/archaicsculpt.html

http://www.sikyon.com/Athens/amphorai_eg.html

http://www.beazley.ox.ac.uk/Pottery/Script/PotteryIntroduction.htm

http://www.users.globalnet.co.uk/~loxias/vasepainting.htm

http://www2.ocn.ne.jp/~greekart/eng.html

http://my.tele2.ee/uno/Kunstiajalugu/0001/kreskulp.htm

"Antiigileksikon", Tallinn 1983

Koostaja: Tuuli Raudla