Miks varase vabariigi lõpp on aastal 287 ja hilise vabariigi ajajärk algab just sellest aastast? Sellepärast, et just sellel aastal, seoses sellega, et Roomas uuesti teravnes poliitiline võitlus ja ülestõusnud plebeid siirdusid Janiculumile (küngas Tiberi paremal kaldal), diktaatoriks valitud Quintus Hortensius kehtestas seaduse (lex Hortensia), mis võrdsustas plebeide koosolekute otsused (plebistsiidid) päris seadusega (leges) ja andis seega rahvatribuunidele õiguse esitada seaduseelnõusid. Hortensius (riigimees rooma plebeisugukonnast) mõjutas Janiculumi künkale siirdunud plebeisid linna naasma. Sellega lõppes varajases vabariigis seisustevaheline võitlus.

Plebeide ja patriitside võitlus viis selleni, et poliitiliste õiguste poolest võrdsustati alam seisus kõrgema seisusega. Selle tulemusena kujunesid uued suhted. Patriitsid jäid oma privileegidest ilma. Kuid sotsiaalses ja majanduslikus suhtes polnud pleebs homogeenne. Oma sissetulekute ja elulaadi poolest oli pleebsi ladvik lähedane patritsiaadile ja saavutas viimasega võrdsustamise ka poliitilistes õigustes. Pleebsi võitu ei saa vaadelda kui demokraatlike algete piiratud võitu: kasu said rikkad plebeilised sugukonnad, s.t. pleebsi privilegeeritud osa, kes sulas pikkamööda ühte säilinud patriitslike sugukondadega ja moodustas IV sajandi lõpuks eKr ühtse privilegeeritud sotsiaalse rühmituse – nobiliteedi. See oli võitluse üks peamisi tulemusi. Nobiliteet (nobilitas – “kuulsus, tuntus, au, suursugusus, lugupeetavus, aristokraatia”) – Rooma vabariigi III-I sajandil valitsenud teenistusaristokraatia, mis koosnes patriitsidest ja jõukaist plebeidest. Nobiliteet eraldas end järsult nn. tõusikuist (homines novi), s.o. isikuist, kes olid riigiteenistuses kaugele jõudnud, kuid kelle esivanemad polnud senaatorid (näiteks, Cicero, senatipartei tulevane liider ja tuntuim poliitik, reetor, kõnekunsti teoreetik, kirjanik, advokaat jne., oli rooma aristokraatiale “uueks inimeseks”, ta põlvnes ratsanikuseisusest ja oli pärit latiini linnakesest). Sõna “snoob” (ingl. snob) on tuletatud ladina sõnadest sine nobilitate (“ilma nobiliteedita”). Plebeiline mass saavutas personaalõiguste tunnustamise, kuid vaevalt küll tema majanduslik olukord paranes. Väljapääsu sellest otsisid plebeide juhid vallutustest. Uute Itaalia maade vallutamine aitas vähese maaga plebeisid teatud määral rahuldada. Edaspidi aitasid oma mõõtmetelt erakordsed sõjad pleebsi kõige aktiivsema osa tähelepanu enesele tõmmata, ja III sajandi kolmekümnendaiks aastaiks eKr pole enam andmeid kokkupõrgetest aristokraatia ja pleebsi vahel.

<iseseisvalt – VRA ja AL alusel: III-I s. Rooma välispoliitika: võitlus Tarentumiga, sõda Pyrrhosega (“Pürrose võit” roomlaste üle Auskulumi (279) juures: “Veel üks selline võit, ja ma olen kadunud”), Itaalia vallutamine ja ühendamine; I Puunia sõda (264-241), Sardiinia ühendamine Roomaga, Gaius Flaminiuse sõjakäik gallide vastu, II Puunia sõda (218-201), Hamilkar, Hannibal, Cannae lahing (216, Apuulias); Rooma vallutused Ida-Vahemeremaades (Süüria, Makedoonia), impeerium, provintsid ja latifundiumid; I Makedoonia sõda (215-205), Hannibal ante portas (211), Scipio Africanus, Zama lahing (202), II Makedoonia sõda (200-197), Küneskefaloi lahing (197); Süüria sõda (192-188), III Makedoonia sõda (171-167), Püdna lahing (168), Cato: “Ceterum censeo Carthaginem esse delendam”/“Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada”, III Puunia sõda (149-146), Korintose hävitamine ja Kreeka alistamine (146), Kartaago hävitamine ja Aafrika provintsi moodustamine (146), Numantia sõda (138-133, Hispaania), Jugurtha sõda (111-105, Numiidia), sõda kimbrite ja teutoonidega (113-101), Mariuse võidud nende üle, Mariuse triumf;

Liitlaste sõda (90-88); I-II-III Mitridatese sõjad (89-84, Pontos, 83-82, 74-64, Armeenia);

III-I Rooma sisepoliitika: kuriaatsed, tsenturiaatsed ning tribuutsed komiitsid, tsenturiaatsete komiitside reform (~240-220); ordinaarsed ja ekstraordinaarsed magistratuurid; preetor (imperium majus et minus), tsensor, tribuun ja tribunal, plebeiliste ediilid, kuruulsed ediilid, kvestorid, diktaator, pontifex (pontifekside kolleegium, selle peamees – pontifex maximus), flamiinid, augurite ja fetsialide kolleegiumid; vennad Cracchused: Tiberius – rahvatribuun (133), tema reformid ja seadusproekt, Gaius (123-121), tema seadusandlik tegevus; Mariuse sõjaline reform; populaaride väljaastumine aastal 100, Saturninuse seadused; Sulla riigipööre (88); Mariuslaste võimutsemine (87-82); Sulla diktatuur (82-79); orjade ülestõus, Spartacus (74-71). Rooma vabariigi langemine: Kodusõdade algus: optimaadid ja populaarid; Catilina vandenõu (63-62), 1 triumviraat (Crassus, Pompeius, Caesar, 60); Caesari konsulaat (59), Caesar Gallias (58-50); kodusõda (49-45); Pompeiuse ja Caesari vaheline kodusõda (49): Rubico, “Alea jacta est!”, Pharsalose lahing (48); Caesar dictatuur, vandenõu, Caesari tapmine (44); II triumviraadi moodustamine a. 43 (Octavianus, Antonius, Lepidus); Antoniuse ja Kleopatra surm (30)>.

Hellenistlik kultuur. <Vih-st>. Tänu kokkupuutele hellenistlike maadega (juba III s-l, aga eriti II s-l: Puunia ja Makedoonia sõjad; niisugused peamised hellenistlikud riigid, nagu Ptolemaioste Egiptuse kuningriik, Seleukiidide Süüria kuningriik, Makedoonia, Partia, Pergamose, Bosporose kuningriigid ning Pontos, Bitüünia, Kapadookia, Galaatia, Rodos jt) tugevnes Roomas hellenistliku kultuuri mõju. Selle perioodi rooma kultuurilugu ei saa aga redutseerida hellenistliku kultuuri lihtsaks ülevõtmiseks ning omandamiseks. See on keeruline protsess, mis kaasnes mitmesuguste rühmituste võitlusega rooma ühiskonna sisemuses ja jättis sügava jälje roomlaste maailmavaatesse. Nende sajandite rooma kultuuris on palju laenatut ning ebaoriginaalset, küllaltki palju vastuolulist ning läbitöötamatud, kuid endisi itaalia traditsioone ei unustatud, need aitasid Roomale võõrastest kultuuritendentsidest jagu saada. Vastavalt sellele, kuidas tugevnes rooma kultuur, põrkas hellenism kokku ladina reaktsiooniga. See ideelis-poliitiline võitlus toimub nobiliteedi sisemuses, kuid see haarab ka teisi kihte: ratsanikeseisust, vabakslastuid, Itaalia elanikke. Eri huvi pakub selles suhtes Cato Vanema vigur (234-149). Marcus Porcius Cato (Superior, Priscus, Censorius, Major) – tuntud Rooma riigimees ja kirjanik. Noorpõlves tegeles Cato põlluharimisega isa latifundiumides. Oma päritolult ei kuulunud ta aristokraatiasse (tema perekond põlvnes Tusculumist, kus ta oli sündinud), ent kui ta tõusis senaatoriks saamiseks vajalikesse riigiametisse, asus ta ägedalt võitlema rooma vanade kommete säilitamise eest ja kaitsma aristokraatlikke privileege. Samal ajal sõitles Cato üksikuid nobiliteedi esindajaid, kõneles nendega teravalt ja viitas sapiselt nende puudustele. Ta võttis osa 217 Hannibali vastu peetud lahingust ja sellele järgnenud võitlustest Itaalias ning tegi 204 kaasa Scipio Aafrika-sõjaretke. Aastal 205 oli ta kvestor, 199 ediil, 198 preetor ja 195 konsul, 194 prokonsulina surus maha ülestõusu Hispaanias, kus ta arendas poliitikat, mis käis risti vastu Scipio omale: Rooma liitlaseks peetavate ülestõusnud hõimude maa-alad ühendati provintsiga. Aastal 191 oli tal tähtis osa roomlaste võidus Antiochos III üles Termopüülide lähedal. Lihtne, karmide elukommete ja konservatiivsete poliitiliste vaadetega Cato vastustas Rooma helleniseerimist. Ta tahtis taastada vanade rooma kommete rangust ja tugevdada orjanduslikku korda. Paljude aastate jooksul võitles Cato toretsemine vastu. Tsensorina kehtestas ta 184 luksuse piiramiseks maksu (sellest sai ta cognomen ehk hüüdnimi Censorius) ja taunis altkäemaksu võtvaid senaatoreid. Mõningaid senaatoreid, kelle käitumist selle kõrge kutse jaoks Cato väärituks pidas, ei kandnud ta senaatorite uue nimekirja koostamisel sisse (näiteks mitte-rooma eluviisi pärast...); samuti vähendati ka ratsanikkude arvu. Cato tsensoriaja rangus muutus kõnekäänuks. Tema vastu ühinesid nobiliteedi mitmesugused rühmitused. Järgmiseks ametiajaks valitud tsensorid tühistasid palju sellest, mis Cato oli kehtestanud.

Cato oli üheks kõige järjekindlamaks Scipio vastaseks; Scipiol oli mõõdukas välispoliitiline programm, mis seisnes sõltuvate ja poolsõltuvate riikide süsteemi loomises, ja pärast võitu Makedoonia Perseuse üle (Püdna lahing, 168) leidis Rooma ühiskonna valitseva klassi mitmesuguste rühmituste juures kõlapinda anastuspoliitika. Nende meeleolude väljendajaks oligi Cato Vanem, kes oli Scipiotest rohkem seotud kaubanduslik-liigkasuvõtlike ringkondadega. Aastal 153 viibis Cato Kartaagos ja veendus selle linna jõukuses. Cato arvates võis see jõukus anda Kartaagole võimaluse tugevnemiseks ka poliitilises suhtes. Suurimaks ohuks Roomale pidas Cato Kartaago majandust ja poliitilist tugevdamist, ta oli Kartaagos ära tundnud Roomale kardetava kaubandusvõistleja. Sellepärast tegi ta senatis korduvalt ettepaneku hävitada Kartaago ja iga kõne olevat ta lõpetanud sõnadega: ceterum censeo Carthagenem esse delendama. Ülekantuna tähendab ceterum censeo visalt kaitstavat arvamust. Cato elas 85 aastat ja suri samal aastal, kui algas Kartaagoga viimane sõda, mille eest ta kaua oli võidelnud. Pärast seda, kui Cato oli kohapeal tutvunud Kartaago põlluharimisviisidega ja lasknud kartaagolase Mago põllumajandusliku teose ladina keelde tõlkida, otsustas ta hakata suurendama latifundiumidest saadavaid tulusid. Cato ise on ladina proosakirjanduse rajaja. Nii tema teosest “Origenes” (“Alged”, 7 raamatut), mis käsitleb Rooma ja Itaalia hõimude ajalugu on säilinud katkendeid. Täielikult on alles ainult teos “De agri cultura” (“Põlluharimisest”). Oma poja jaoks koostas ta õpperaamatuid retoorikast, arsti- ja õigusteadusest (“Poeg Marcusele” / “Libri ad filium”, “Raamatud pojale”). See traktaat sisaldas omamoodi entsüklopeediat vanaaegses manitsuse vormis pojale. Antiikkirjanikud on säilitanud sellest traktaadist rea iseloomulikke aforisme: “Laiskus on kõigi pahede ema”; “Ära osta mitte seda, mis on vaja, vaid seda, ilma milleta läbi ei saa, — mida vaja pole, see on alati ühe aes’i võrra liiga kallis”; “Tunne ainet, sõnad tulevad ise järele”. Kreeklastel voolavad sõnad, Cato järgi, huultelt, roomlastel aga tulevad südamest. Sellal kui Scipiod pooldasid seisukohta, et Rooma võtaks omaks hellenistliku kultuuri, on Cato rooma vanade kommete kaitsjaks. Ta oli nördinud sellest, et aastal 155 saabus Rooma Ateena delegatsioon, mis koosnes kolme filosoofilise koolkonna esindajatest eesotsas akadeemik Karneadesega. Cato kartis, et uued õpetused, mis tekitasid tohutut huvi rooma ühiskonnas, kahjustavad kommete puhtust. Astudes välja kreeklaste kultuurilise mõju vastu, alistub Cato praktikas sellele mõjule, ta õpib kreeka keelt, loeb palju kreeka keeles ja isegi tunnistab kasulikuks mõnesuguse, mitte liiga süvendatud tutvuse kreeka haridusega. Itaalia kogukondade ajaloo jaoks tuli Catol kasutada kreeka allikaid (“Alged”). Legend, mis pärineb hellenofiilseilt aristokraatlikelt ringidelt, kujutab Catot ideaalse roomlasena, kõigi rooma vooruste kehastusena, ja lisab juurde, et vanaduses muutis Cato oma eitavat suhtumist kreeka kultuurisse.

Rooma haridus hilise vabariigi ajastul.

III ja II sajandil kujunesid sotsiaal-ja majanduselu uued tingimused muutsid Rooma elu-olu põhialuseid. Rooma kaotas talupoegliku linna jooned ja muutus maailma keskmeks. Rooma kommete lihtsus oli kadunud. Tsensorite ranged abinõud ei suutnud peatada luksuse levikut. Luksus riietuses (eriti naistel), luksus pidudel ja koduses õhkkonnas muutus valitsevate klasside elu lahutamatuks koostisosaks. Varajasel ajastul oli isa oma laste ainsaks kasvatajaks, ta õpetas neile kirjatarkust ja arvutamist, andis neile lihtsaid juhiseid agronoomia alal, sundis neid Kaheteistkümne tahvli seadusi õppima, kasvatas neid esivanemate kommete vaimus. Alates II sajandist muutub haridus komplitseeritumaks. Ilmuvad õpetajad-kreeklased, kes väga sageli kuulusid orjade hulka. Alates II sajandi 60-ndatest aastatest avatakse Roomas kreeka koolid. Nendes loetakse ja interpreteeritakse kreeka poeete, õpitakse grammatikat, tutvutakse mitmesuguste filosoofiliste süsteemide alustega. Vastavalt rooma kirjanduse arengule viiakse koolidesse sisse tunnid ka ladinakeelsete teoste jaoks. Kreekas (V-III sajandil eKr) oli loodud haridussüsteem, mis jäi mõõduandvaks antiikaja lõpuni. Esimesel astmel – elementaar- ehk algkoolis – anti lugemise, kirjutamise ja arvutamise algteadmisi, lisandusid võimlemine ja muusikaõpetus. Teisel astmel järgnes üldhariduslik kõrgema astme õpetus, mida hellenismi ajal omandati enamasti gümnaasiumides (seoses kreeka õppekava ülevõtmisega nimetasid roomlased oma kooli schola’ks < kr. σχολή – “jυudeolek, vaheaeg, puhkus”, aga ka “õppimine vabaajal”>, hiljem – studium’iks. Õpiti eelkõige keelt ja kirjandust (grammatikat, retoorikat) ning matemaatikat; sport ja muusikaõpetus jätkusid kõrgemal tasemel. Kolmas, ühtlasi kõrgeim aste ei valmistanud antiikajal ette tänapäeva mõttes kindla elukutsega inimesi, vaid oli üldiselt haridustee lõpp ja haripunkt. Selle astme põhisisu moodustasid antiikaja tähtsaimad õppeained – filosoofia ja retoorika. Algul õpiti reetori, seejärel filosoofi juures, kusjuures Kreekas oli esiplaanil filosoofia, Roomas retoorika. Rooma haridusideaal vastas talupojast sõjamehe tarbele, kes teenis ühiskonda (res publica) rahuajal põlluharijana, sõjaajal sõdurina. Kõike, mida varasema vabariigi ajajärgu roomlane peale lugemise, kirjutamise ja arvutamise pidi oskama ja suutma, näitavad Cato “Libri ad filiam”. See õpik käsitleb 4 eriala: põllumajandust, ravikunsti, kõneosavust ja sõjandust. Iga ala kohta on selles eraldi nõuandeid ja praktilisi käitumisjuhendeid. Alates II sajandist levis Roomas jõudsasti kreeka haridussüsteem; üldiselt hakkas see mõningate rooma erijoontega Rooma riigis kehtima I s-l eKr. Kõrgemas üldhariduses jäid täiesti tagaplaanile matemaatilised distsipliinid. See-eest võeti õppeainete hulka praktiline sissejuhatus õigusteadusse. <Just kui meie uues programmis 3+2!> Keele- ja kirjandusõpetusega ühendati ülevaade Rooma ajaloost, millest põhiliselt toodi näiteid (exempla) esivanemate eeskujuliku käitumise kohta (mores majorem). Jäid ära võimlemine ja muusikaõpetus, paljudel juhtudel asendasid neid ratsutamine, vehklemine ja ujumine. Kõrgema astme õpetusele järgnes retoorikastuudium. Haridustee lõppes tavaliselt õppereisiga Ateenasse ja teistesse kreeka hariduskeskustesse, kus kõrgemast seisusest rooma noored õppisid mõnd aega ka filosoofiat.