4. Varase vabariigi (VI-III) sise- ja välispoliitika. Esimene seadustik. Ladina keel ja kiri.

Eelmine kord ma ütlesin, et roomlaste ülestõus (VI sajandi lõpp: 510/509/507) lõppes Tarquinius Superbuse minemakihutamisega, et ta leidis varjupaiga kuninga Lars Porsenna juures. See oli tähtsama etruski linna Clusiumi (1.kaart) kuningas, kes tahtis Tarquinius Rooma tagasi tuua. Ta piiras linna, purustas kindlustused ja tegi rahu tingimustel, mis olid Roomale ebasoodsad. Ilmselt takistas teiste latiini linnade vastupanu etruskidel uuesti Tiberi vasakul kaldal kanda kinnitada (etruskid ei leppinud hegemoonia kaotamisega Laatsiumis kuuenda sajandi alguses). Selle sõjaga sidusid roomlased hulga legende või poollegendaarseid jutustusi.

Jutustus Gaius Mucius Scaevolast oli teil õpikutes 2 korda (6.ja 10.klassis). OK, lühidalt: Mucius tahtis tappa Roomat piirava Porsenna, tungis vaenlase leeri, kuid tappis kuninga asemel kõrval istuva kirjutaja. Porsenna ähvardas heita vangi langenud Muciuse tulle, et viimane avaldaks kõik salanõu üksikasjad. Seepeale põletas Mucius surmapõlguse märgiks ohvritules oma parema käe (ta pistis ise käe tulle ega teinud häältki kuni ta käsi söestus). Sellest nimi Scaevola (“vasaku[käeline]”), Muciuste sugukonna aunimi (1 – eesnimi, praenomen, 2 – sugukonna nimi, nomen, 3 – hiljem ilmunud sugukonna haru või ainult antud isiku hüüdnimi, cognomen, 4 – individuaalne aunimi, 5 – V/N, näiteks: Publius Cornelius Scipio Africanus Vanem). Porsenna vabastas nooruki ja loobus Rooma piiramisest. Legendi teise versiooni järgi vallutas Porsenna Rooma linna, kuid enne oli Kyme türann Aristodemos tagasi tõrjunud ja tapnud ta troonijärglasest poja Arunsi. Teine legend on seotud neiu-kangelannaga. Aristokraatlik neiu Cloelia anti Porsenna kätte pantvangiks. Neiu pettis valvurid ära, põgenes laagrist, ujus teiste roomlannadega üle Tiberi ja pöördus Rooma tagasi. Kuid senat, kes kartis, et Porsenna loeb sellega lepingu tühistatuks, saatis Cloelia tagasi. Porsenna austas neiu vaprust ja lubas tal koos alaealiste pantvangidega kodumaale tagasi minna ning kinkis talle uhke hobuse. Kaasmaalased püstitasid Cloeliale ratsamonumendi.

Naturaalmajanduse tingimustes ei saanud Roomas olla palgalist sõjaväge. Rooma armee kujutas enesest endiselt kodanikest maakaitseväge, kuid selle süsteemi juures pidi elanikkonna enamus, kes sõdadest osa võttis, s.t. pleebs, vältimatult suurt poliitilist osa etendama. Tavaliselt esitati plebeide nõudlused sõja ajal või pärast sõda. Nii toimus traditsiooni järgi (494) sõja ajal eekvidega üks esimestest suurtest kokkupõrgetest plebeide ja patriitside vahel. Nagu jutustab Titus Livius, plebeid, rahulolematud patriitside rõhumise tõttu, eriti võlgade suhtes tehtud otsuste pärast, keeldusid eekvide vastu sõjakäigule minemast ja läksid ara Pühale mäele. Patriitsid olid sunnitud järeleandmisi tegema ja nõustusid sellega, et plebeid valiksid igal aastal oma esindajad, rahvatribuunid, kelle kohuseks oleks kaitsta plebeide huvisid patriitslike magistraatide omavoli vastu. Selle ajaga on seotud rida populaarseid legende.

Gnaeus Marcius Coriolanus, legendaarne Rooma väejuht, kangelane ja reetur, kes oli vahvusega silma paistnud ja saanud oma hüüdnime eduka tormijooksu eest volskide linnale Coriolile (ta olevat vallutanud Corioli aastal 493). Ta oli plebeide veendunud vastane. Lõputute sõdade tõttu valitses Roomas nälg, kuid Sitsiilia türanni käest õnnestus saada leiba. Mõeldes eelkõige oma kõrgele päritolule, seisis Coriolanus vastu Senati plaanile jagada leiba vaesemate kodanikele. Ta ütles, et kui plebeid ei kavatse ülikutele nende vanu privileege tagasi anda, siis pole neil mõtet heategusid oodata ning tegi ettepaneku müüa leiba vana hinnaga vaid sellisel juhul, kui plebeid on nõus rahvatribuunide ametikohtade kaotamisega. See ettepanek ajas pleebsi vihale ja Coriolanus oli sunnitud Roomast põgenema. See oli aastal 491. Ta läks volskide poole üle ja aastal 489/488 marssis oma kodulinna vastu koos volskide sõjaväega ning jäi linnamüüride äärde laagrisse. Roomlased olid sunnitud alustama läbirääkimisi, kuid Coriolanus ignoreeris kõiki rahuettepanekuid või esitas niisugused tingimused, et nendega polnud võimalik nõustuda. Siis saadeti Coriolanuse juurde Rooma suursugused naised, kelle hulgas olid ka tema ema Veturia ja naine Volumnia. Või ema nimi oli Volumnia, kes küsis, kas ta peab teda oma emaks või sõjavangiks. Need naised nõudsid, et Coriolanus Rooma alt ära läheks. Ema nõudmisele ei pidanud reetur vastu ja käskis oma maleval tagasi tõmbuda või lahkus sõjaväljalt ning läks tagasi pagendusse. Volskid tapnud ta seal.

Lucius Quinctius Cincinnatus oli üks kõige tagasihoidlikumaid rooma kangelasi ning Rooma ausameelsuse ere näide. Cincinnatus oli väejuht, kes astus lahingus langenud konsuli asemele ja võitis volskid. Aastal 460 oli ta konsuliks. Siis esines ta lepitajana patriitside ja plebeide vahel, mille järel eemaldus maaüksindusse, kus haris oma kätega nelja juugeri (umbes ühe hektari) suurust maatükki. Kui aastal 458 eekvid koos sabiinlastega jällegi Rooma müüridele lähenesid ja tekkis oht, et nad võivad Rooma hävitada. Et seda ohtu võita, otsustas Senat hääletusel nimetada Cincinnatuse diktaatoriks, mis kujutas endast ajutise kestuse ja piiramatu võimuga ametikohta. Senati saadikud leidsid Cincinnatus töötamas, ta kaevas kraavi (või kündis põldu). Kui Cincinnatus oli toogasse rõivastunud, kuulas ta ära saadikute õnnitlused, võttis väejuhatuse enda kätte ja saavutas võidu. Kuid plebeid kartsid, et Cincinnatus võib oma positsiooni kuritarvitada. Nende kartused olid alusetud ning pärast eekvide purustamist, tema 60-päevase ametiaja lõpul, hääletasid nad Cincinnatusele kuldse pärja andmise poolt. Seejärel läks ta tagasi oma põllule ning teda mäletati kui täiuslikku näidet vooruslikkusest ja kohusetundlikusest.

Varane Rooma vabariik: Seisused ja riigikord (patriitsid ja plebeid V-III sajandil, rahvakoosolek, konsulid, liktorid, senaatorid, rahvatribuunid, decemviri legibus scribundis, plebiscita, Kaheteistkümne tahvli seadused, nobiliteet, komiitsid); Gallide sissetung (haned päästsid Rooma); V sajandi sõjad (etruskid, sabiinid, latiinid, hernikkid, volskid, eekvid, latiinide linnade föderatsiooni sõjad); Itaalia alistamine Roomale (leegionid, maniipulid, tsentuuriad), Pyrrhose võit; Rooma võitlus Kartaagoga (I –III Puunia sõda, Hannibal, Cannae lahing etc: Iseseisvalt, sest see oli koolis 2x (Jüri Selirand, Mait Kõiv). Vt. juurde: VRA, AL).

Ladina keel ja kiri. Lingua Latina on indoeuroopa keelkonda kuuluv keel. Praegu, näiteks, Ruhlen’i klassifikatsiooni järgi (1991, või J.H.Greenberg’i järgi), kus on 12 suurt taxonit, see on Euro-Asiatic suurema taxoni, milles on 7 keelkonda <makrokeelkond?> – Indo-Hittide, Uralic-Yukaghir, Altaic, Korean-Japanese-Ainu, Ghilyak, Chukchi-Kamchatkan, Eskimo-Aleut – vaid üks liige, Indo-Hittide <keelkond ?, vene keeles – “Indo-Euroopa keelte perekond”>, kus on niisugused <? v.k. “keelterühmad”>.: Hittite-Luvia, Indoaria, Iraani, Kreeka, Itali, Romaani, Keltide, Germaani, Balti, Slaavi, Albaani, Tohhari, Armeenia, Früügia, Traakia, Illüüria.

Itali/Itaalia keelterühm – surnute keelte keelkond: umbri, oski, latiini, faliski jt. keeled. Ladina keelt algselt kõneldi Rooma linnas ja Laatsiumi maakonnas. Koos Rooma võimuga levis ladina keel IV-III-st. sajandist kogu Itaaliasse ja tõrjus meie ajaarvamise alguseks teised keeled kõrvale (välja arvates Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia, kus säilinud kreeka keel). Rooma riigi suurenedes tungis ladina keel kui vallutajate ja valitsejate keel ka Lääne-Euroopasse (Gallia, Germaania, Pannonia, Daakia) ja Põhja-Aafrikasse (2.saj. eKr) ning põhjustas seal kohalike keelte hääbumise.

Latiniseerimine oli suhteliselt kiire ja nii tugev, et näiteks Hispaanias kerkis juba I sajandil pKr esile nimekaid rooma kirjanikke (Seneca, Lucanus, Martialis). Suurel määral mõjutas ladina kirjakeele kujunemist ja arengut kreeka keel, mida räägiti Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias kogu antiikajal ja kohati veel hiljemgi. Kirjandus ja teadus tuginesid kreeka eeskujudele ja matkisid neid. Seetõttu tungis kreeka keelest ladina keelde tõlkelaine, oskus- ja võõrsõnu (teadus- ja kultuuritermineid). Keele arenedes eristus kõnekeelest – rahva- ehk vulgaarladinast – kirjakeel. Need teineteisest tugevasti erinevad keeled eksisteerisid kõrvu mitu sajandit. Rahvaladina keel ei olnud ühtne, vaid hõlmas rohkem või vähem erinevaid paikkondlikke, elukutsepäraseid ja haridustasemest sõltuvaid variante (käsitööliste, kaupmeeste, sõjaväeliste zhargoon). Varane kirjandus (Plautus) pandi kirja rahvaladina keele lähedases keeles.

Ladina keele perioodid:

I. Arhailine ajajärk (VI-IV). Vanimad, ühtlasi kõige rohkem vaidlusi tekitanud ladinakeelsed raidkirjad (VII-V) on fibula Praenestina (Praenestest – linn Laatsiumis, nüüd Palestrina – leitud rõivakinnitusnõel, millel on vanim, arvatavasti VII sajandi lõpust pärit ladina pealiskiri Manios med fhefhaked Numasioi (“Manius valmistas mind Numeriusele”); Duenos-raidkiri – raidkiri valgel savinõul, mis on leitud Roomast, tema tõlgendus ja dateering (VII-V) pole lõplikult selge; Foorumi raidkiri pärineb tõenäoliselt VI sajandi lõpust. See leiti Rooma foorumi lapis nigeri alt.

Tegelikult raidkirja keelelinu kuuluvus on vaieldav... Rooma luule vanimaiks mälestisteks on kultuslikud hümnid, mis on säilinud preestrite üleskirjutistes. Iga aasta märtsis ja oktoobris sooritas saliide/saliuste (“hüppajate”), jumal Marsi preestrite kolleegiumi liikmed, 12 preestrit Palatinuselt ja 12 Kvirinaalilt, rituaalse ringkäigu Rooma linnas. Vana sõjaväeriietuses, pühade kilpide ja piikidega või sauadega tantsisid nad mööda linna, lüües sauadega vastu kilpe ja pöördudes kultuslike “hüüetega” mitmesuguste jumalate poole, eriti Marsi poole. On säilinud – väga moonutatud kujul – tsitaadid nende muistsest hümnist; see vanim ladinakeelne poeetiline teks (Carmen saliare) oli hiljem arusaamatu isegi preestreile, hümni ettekandjaile endile. Teine preestrite kolleegium – fratres Arvales – (“nurmevennad”) – pühitsesid mais põllundusjumalanna Dea Dia kolmepäevast pidustust. Meieni on säilinud nende pühade talituste protokollid, mis kuuluvad juba impeeriumiajastusse, ja nende hümni üleskirjutus. Preestrid tantsisid, kolm korda korrates üleskirjutuse järgi oma laulu värsse, mis polnud nii arhailine kui saliuste hümn, kuid mis samuti kuulub ladina keele kõige varasemate mälestiste hulka. See on kultuslik pöördumine jumalate poole külvide õnnestumise palvega. Temast on võimalik teha ainult oletatav tõlge: “Aidake meid, Laarid. Ära lase, Mar-Mar, katku-hukatust rohkemate peale langeda. Saa küllaseks, julm Mars, hüppa lävele, seisa, Ber-Ber (?). Kutsute (?) kordamööda kõik Seemne omad (vaimud). Avita meid, Mar-Mor”.

II. Eelklassikaline periood (III-II): kirjanduskeele kujunemine (Rooma dialekti alusel): Plautuse ja Terentiuse komöödiad, Cato-Vanem ja teised autorid.

III. Klassikaline ehk kuldne ladina keel(I eKr). Ladina keele klassikalisel ajastul oli suur erinevus kõrgestiililise luulekeele ja proosakeele vahel. Klassikalise kõrgstiili looja Cicero teoste keelt hakati pidama klassikalise ladina keele tipuks ja selle matkimine muutus hiljem kohustuslikuks. Luulekeel saavutas klassikalise täiuslikkuse Vergiliuse teostes. (Cicero, Caesar, Sallustius, Lucretius, Catullus, Vergilius, Horatius, Ovidius, Tibullus, Propertius).

IV. Postklassikaline ehk hõbedane periood (I pKr): Luule- ja proosakeele erinevused taandusid ladina keele hõbedasel ajastul (varase keisririigi ajastul: Seneca, Lucanus, Petronius, Phaedrus, Martialis, Juvenalis, Plinius Noorem, Tacitus).

V. Hiline ladina keel (II-VI): Suetonius, Marcus Aurelius, Apuleius, Marcellinus, Augustinus jt. II sajandil hakkas arhaiseeriv stiil lähtuma Cicero-eelsest ladina keelest; selle stiili vahendusel on võimalik tundma vanaladina keelt. Kristlikud kirjamehed (näit. Tertullianus, nn. kirikuladina keele looja) kasutasid rahvaladina keelt sageli, et olla valdavalt alamrahva hulgast pärit kristlastele arusaadav. Majanduse ja poliitika kriis põhjustas ka kultuuri ja hariduse taseme languse ning vaimuelu mandumise. Tehislik kirjakeel lagunes, kirjanduse keel lähenes aegamööda rahva kõnekeelele – rahvaladina keelele. Kõnekeelena hääbus ladina keel VI sajandi lõpuks; kirjakeelena jäi ta püsima ja arenes keskaja ladina keeleks.

Lääne-Euroopas õppis kohalik aadel, selle järel aga kogu elanikkond ära roomlaste ladina keele. Rahvaladina keelest arenesid mitme vaheastme kaudu (liigendumine murderühmadeks, murdekeskuste tekkimine) romaani keeled, mille omapäras (häälduses, sõnavaras) kajastub kohaliku elanikkonna keele mõju. Kohapealsete rahvaste kasutuses sündis sellest rida murdeid, mis pikkamööda muutusid iseseisvateks keelteks. Apenniini poolsaarel muutus ladina keel itaalia keeleks, Pürenee poolsaarel hispaania ja portugali keeleks, Gallias prantsuse keeleks. Suur oli ladina keele mõju inglise keele väljakujunemisele. Ladina keel on aluseks ka praegusele rumeenia keelele. Ladina keele võidukäik maailmas jätkus keskajal, kui hispaanlased, prantslased, portugallased ja inglased viisid oma keele vallutatud maadesse. Veel praegugi kannavad Kesk- ja Lõuna-Ameerika ning osa Põhja-Ameerikast ühist nime Ladina-Ameerika. Ladina keelele rajanevaid keeli räägitakse üle maailma. Ladina tähestikku kasutab aga suur osa maailma rahvast ja see on tuntud igale haritud inimesele. Kuni 19 sajandini teaduse keeleks oli ladina keel. Ladinakeelseid kivimite, taimede, loomade, haiguste ja arstimite nimesid kasutavad edasi tänapäeva teadlasi ja üldse haritud inimesed. Roomakatoliku kirikutes on ladina keel aga tänapäevalgi ametlikuks keeleks.

Ladina tähestik.

Märg Nim. Trans. Lad.täh. IVeKr; IVpKr Kreeka N, Klass., Nim., Transk.Uuskreeka

A ā [a] A 1 = Α άλφα [a] Α α

B bē [b] B B 2 = Β βητα [b] Β β

C cē [k,g] C C 3 = Γ γάμμα [g] Γ γ

D dē [d] D D 4 = Δ δέλτα [d] Δ δ

E ē [e] E E 5 = Ε έ ψιλόν [e] Ε ε

F ef [f] F F 6 = F (digamma)

G gē [g] (~235 eKr) G

H hā [h] H H 8 = Η ήτα [ee] Η η

I/J ī [i,jot] | I 10 = | ίωτα [i] Ι ι

K kā [k] K 20 = Κ κάππα [k] Κ κ

L el [l] L 30 = Λ λάμβδα [l] Λ λ

M em [m] M M 40 = Μ μυ [m] Μ μ

N en [n] N 50 = Ν νυ [n] Ν ν

O o [o] O O 70 = Ο ό μικρόν [o] Ο ο

P pē [p] P P 80 = Π πι [p] Π π

Q qu [k] Q 90 = ς κόππα

R er [r] R 100 = Ρ ρω [r] Ρ ρ

S es [s] S S 200 = Σ σίγμα [s] Σ σ,ς

T tē [t] T T 300 = Τ ταυ [t] Τ τ

V/U ū [u,v] V V 400 = Υ υψιλόν [ό] Υ υ

X ix [ks] X X 600 = Χ χι [ch] Χ χ

Y ypsīlon [ü]

Z zēta [dz] (312 eKr – ;Alates IV/V pKr +) 7 = І,Z ζήτα [dz] Ζ ζ

Kreeka tähed “ΘΦΨ” = 100, 1000, 50, hiljem: C, M, D.