Arhailise ajajärgu religioon (müstilised kultused, orfism)

Kultused

Kreeka keeles puudub koguni sõna, mis vastaks mõistele „religioon“. Kõige lähedamaks mõisteks on eusebeia, mida preester Euthyphron, Platoni samanimelise dialoogi tegelane, defineerib kui „inimeste hoolt (therapeia) jumalate eest“. Ka sõnale „usk“ on kreeka keeles vaid nõrk vaste. Kõnekeelne „jumalatesse uskuma“ (nomizein tous theous) ei tähenda mitte mõistuslikku veendumust jumalate olemasolus, vaid jumalate „austamist“ praktilise kultusega. Antiikajal tähendas kultus maagilisi toiminguid, palvetamist, hümnide laulmist, ohverdamist, tantsimist, mängimist jms., mida tehti kindlal päeval või aastajal (pidustused). Kultuste paigad olid kas looduslikud (mäed, aasad, koopad ja allikad) või sellekohased ehitised (templid), mida rajas ja hoidis korras riik. Neid paiku peeti jumalaile kuuluvaiks ja seega pühaks.

Kreekas polnud olemas mingit püha raamatut, mis sisaldaks ilmutatud tõde või oleks teoloogolise süsteemi aluseks. Seega Kreeka pole kunagi olnud elukutseliste preestrite kasti, samuti ei olnud ühetset organisatsiooni, millel olnuks õigus tõlgendada religioosseid tõdesid ning juhtida ja kontrollida kultust. Preestriks võis saada iga kodanik ning seda ametit peeti tavaliselt ajutselt.

Kreeklaste „religioonis“ ja „usus“ oli inimese ja jumaluse suhte tuumaks traditsiooniliste kultuste ja rituaalide järgimine. Jumalaid lepitav rituaal – traditsioone järgiva sooritamise korral jumalate meeldima – koosnes eelõige pühendusohvrist, mida saatis jumalatele hüüdmine ja palve. Ohvriks võiksid olla vääärtuslikud esemed, jook ja esinduslike kultushoonete ehitamine, kuid kõige tähtsamad olid siiski roaohvrid, st loomade ohverdamine. Sõltuvalt jumalusest ja ohvri tootja sotsiaalsest staatusest võis ohvritoomine toimuda erinevas vormis. Igal juhul väljendus see inimeste loobumises teatud osast oma väärtuslikest elatusallikatest ning nende annetamises jumalikule jõule, kes sellise „hoolitsuse“ tulemusel pidi leebuma ning muutuma inimeste suhtes heatahtlikumaks. Ei olnud ühtegi sõda ega koloonia rajamist, seaduse või lepingu väljakuulutamist, abielu või kokkuleppe sõlmimist, mida ei oleks antud jumalate kaitse all, nende eestkostet nõutati sobilike kultustoimingute ning ohvrite toomisega. Kõik ühiskondliku elu sündmused – pidustustest rahvakoosolekuteni - olid pühendatud mingile jumalusele. Polises inimeste ja jumalate „kaaskodakondsus“ väljendus ka erilises paigas, mille inimesed valisid oma jumalate eluasemeks (selle näitasid nad jumalate kujudega, mis olid otskui jumalate asetäitjateks). Tempel rajati linna südamesse, kus see oli nähtav igast polise punktist. Ta oli avatud kõigile inimestele ning kujutas endast kodanike ühisomadust. Rituaalide toimetamiseks templit külastav kultuslik kogokond kattus polise kodanikkonnaga, aidates seega polist tugevamalt ühte liita. Ühine jumalate austamine tugevdas kodanikkonna ühtsust.

Peale ühiskondliku riituse teostati kultuslike talitusi ka igas perekonnas enamasti kodukolde eest, mis täitis altari aset. Eri talitusega tähistati lapse sündi, pulmi, matuseid. Tähtsal kohal igas perekonnas oli esivanemate hingede kultus.

Uduliste pidustuste ajal ja hiljem ka teistel põhjustel ennustasid erilised preestrite kolleegiumid jumala nimel saatust, pöördudes jumala poole oraakli saamiseks. Vastuseid anti nii riikide kui ka eraisikutele. Oraakel sõnasti harilikult uduses vormis, millega preestrid vabanesid vastutusest ebaõigete ennustuste eest. Vanemal ajal oli väga kuulus Zeusi oraakel Dodones, kus ennustati püha tamme lehtede sahina järgi. Käsitleval perioodil oli tähtsaim Apolloni oraakel Delfis, kus ennustusi lausus preestritar – püütia, kes istus kolmjalal ning lausus ekstaasis viibides Apolloni inspireeritud ennustusi, mida preestrid värssides edasi andsid. Apolloni lugu peeti kui valguse, puhtuse, mõõdukuse, tõe ja tervise jumalast.

Jumalate austamisega kaasnesid pidulikud rongkäigud, atleetide ja mõnikord ka muusikute võistlused. Eriti tähtsad olid atleetide võistlused, mis olid seotud sõjandusega, sest sõjavägi kujutas endast polise täisõiguslike kodanike maakaitseväge. Sportlikke võistlusi korraldati igas polises. Selle kõrval olid ka suured ülekreekalised võistlused :

Olümpias (olümpiamängud) – algatas mängud Herakles oma isa auks. Auhind – oliiviokstest pärg oli väga ihaldatud. Mängud olid puht meesteüritus, kus naisi isegi pealtvaatajaiks ei lubatud.

Delfis (Püütia mängud);

Nemeas (Nemea mängud) – ka Zeusele pühendatud;

ja Korintose lähedal (Isthmose mängud)- Poseidoni auks. Spordi- ja muusikavõistluste võitjad said auhinnaks kuusepärjad. Sinna ei lubatud eelislasi, kes korraldasid olümpiamänge.

Kõige tähtsamad neist olid olümpiamängud, mida peeti iga nelja aasta järel. Nende mängude ajaks kehtestati sõdivate poliste vahel vaherahu. Vanemal ajal said võitjad väärtuslikke auhindu, hijem olid auhindadeks pärjad, palmioksad ja õigus oma kuju püstitada. Võitjate nimed kanti eri nimekirja.

Eriline koht kreeka usundis oli müstilistel kultustel, mis olid enamasti seotud Demeteri austamisega.

Müsteeriumid ja sektid

Müsteerium – on salajane, ainult pühendatute (müstide) osavõtul toimunud usutalitus, mille aluseks olid mitmesugused kujutlused lunastusest (jumala aatuses nähti inimsaatuse võrdpilti; lunastuse kaudu otsiti teed uuestisünniks ja õndsuseks pärast surma). Müsteeriumides on kehtinud vaikimiskohustus, seetõttu kultustseremooniaist ja pühendusastmeist on vähe teada. Aga niisugused kultused ei olnud ainult sektantliku vähemuse pärisosa; iga kodanik võis olla neisse pühendatud ning tavaliselt ongi. Müsteeriumides osalised ka need, kes polise olümpuslikes kultustes reeglina osaleda ei tohinud – võõrmaalased, orjad ning naised. Müsteeriumide kultustes osalejate ring ei olnud seega kitsam kui avalikes kultustes osalejate arv, vaid isegi laiem; potentsiaalsete ja reaalsete pühendatute hulk ületas kaugelt kodanike arvu. Kultused olid suunatud inimesele kui sellisele, mitte inimesele kui poliitilisele olendile, ning nad puudutasid sügavamate, põhjapanevamate ja raskemini haaravate kogemuste sfääri kui avalik kultus, mis oli keskendunud polise sotsiaalse keha eneseesitusele ning säilitamisele. Aga nad ei välistanud olümpuslikku religiooni, vaid täiendasid seda. Näiteks Ateena polis võttis Eleusise müsteeriumid oma kaitse alla ja hoolitses nende läbiviimise eest, sest need ei kultiveerinud poliitilisele ühiskonnale võõrast inimest ega eluviisi; müsteeriumidesse pühendatu elu ei erinenud millegi poolest kaaskodanike omast (kes olid tavaliselt samuti pühendatud).

Müsteeriumides „nähtud, öeldud ja tehtud asjad“ (nii kõlas kanooniline väljend, mis määratles riuaali) kulmineerusid visiooni või reas visioonides, mis manasid otseselt või sümbolselt esile seksuaalakti, surma ja taassünni ning ürgse hirmu kogemuse. Seda kogemust leevendati hiljem pääsemise ja taassünni visiooniga, mis lepitas ja puhastas pealtvaatajatest osalejad.

Kreeka rahvuslike müsteeriumide hulka kuulusid järgmised müsteeriumid :

Eleusise müsteeriumid : 22 km Ateenast läänes paiknevas asulas oli müsteeriumi pühamu. Eleusise müsteeriumide keskmeks oli lugu Demeterist ja Persephonest, mille järgi olevat Demeter tütar Persephone röövisest masendatuna valinud väikese Atika linna Eleusise oma peatuskohaks. Seda sündmust tähistati igal aastal suure piduliku rongkäiguga mööda Püha teed Ateenast Eleusisesse. Rongkäigus võisid osa võtta kõik, kuid õhtul jätkusid rituaalid üksnes pühendatule. Müsteerium korraldati telesteerionis (pühitsustempel). See oli nelinurkne, igasse külge paigutatud istmetega sammaskoda, mis oli püstitatud 6. sajndil ühe Mükeene ajastu megaroni paigale. Seal lavastati Demeteriga seotud mütoloogilisi süžeesid, osalejad püüdsid saavutada ekstaasiseisundit, vahetut ühinemist jumalusega. Mõnedel andmetel oli Demeteri kultus naiste toimetada ning mehi ligi ei lastud.

Dionysose-Bakchose kultus : avalikud ülekreekalised viljakusriitused, tunti ka Väike-Aasia kolooniates. Kultus pärines Traakiast ja Früügiast; müütides peegeldub võitlus, mis kaasnes tema kultuse juurutamisega Kreekas. Dionysos jälitas ja nuhtles oma vastaseid (Lykurgost, Pentheust), tem retked ulatusid Indiani. Dionysose naisaustajad, menaadid, keda nimetati ka bakhantideks, korraldasid tema auks kultuslikke orgiaid. Kreeka ametlikus tavas muutusid tema kultuse joovastuslik-orgialikud jooned tunduvalt leebemaks. Keskne kultusüritus oli falloserongkäik. Tema auks lauldavast koorilaulust, ditürambist, arenes draama.

Teised müstilised kultused : Orpheuse tugevalt õpetuslik müsteerium ja kabeiride müsteerium (Samothrakel), idamaiste-hellenistlike müsteeriumide hulka Mithra, Isise (koos Osirisega), Attise (koos Kybelega), Adonise (koos Magna Mater’i ning Aphroditega) ja Sabaziose müsteeriumid.

ORFISM

Orfism(Orpheuse järgi) on Dionysose kultuse alusel tekkinud, end Orpheusega seostav müstiline usuvool, mis levis arvatavasti 6.sajandil e.Kr. Traakiast Kreekasse ja Lõuna-Itaaliasse. Orpheus oli legendaarne laulik, poeet ja teoloog, kellele omistati ka surnuteriiki laskumist. Mütoloogiline Orpheus elas Traakias ning võib oletada, et ka ajalooline laulik ja arst, kes oletatavasti tegutses millalgi ajavahemikus 1500-1200 e.Kr. oli Traakia päritoluga. Bulgaaria teadlane Nikola Sipkovenski näeb Orpheuses „esimest arsti maailma ajaloos“, kelle nimi pärineb foiniikia keelest ja tähendab „suurt arsti“. Orpheus oli universaalne geenius, kes ammustas Egiptuse, Foiniikia ja teiste Väike-Aasia igivanade tsivilisatsioonide kultuurrahvaste vaimuvaradest. Teda õilistas aga kannatus ning seetõttu oli ta suuteline rajama omaenda filosoofia – orfismi, ja hiljem ta kannas helleni ja hellenistlikusse mütodoloogiasse. Mõned peavad teda Homerose kaasaegseks, teised aga eelkäijaks. Kuigi vahetegemine leendaarse ja ajaloolise Orpheuse vahel on äärmiselt raske, võib siiski võrdlemisi kindlalt oletada, et orfismi loojaks polnud mitte jumal, vaid inimene Orpheus. Orfikud ise pidasid end Orpheuse ja tema õpilase Musaoise(kes oli ka legendaarne laulik) rajatud salaõpetusse pühendatuiks. Orfismi kirjavarast on säilinud katkendeid, need pärinevad eri aegadest – enamik 3.sajndist e.Kr. – ja neile on lisatud palju võõrast.

Orfismi õpetuses on keskel kohal teogoonia ja antropogoonia. Orfikute uskumuses lõi Chronos(Aeg) maailmamuna. Sellest tekkis mõlemasooline Phanes, kes sünnitas Nyxi(Öö) ning sigitas temaga Gaia(Maa), Uranose(Taeva) ja Kronose. Kronose poeg Zeus neelas Phanese alla ning sai nõnda maailma valitsejaks. Oma tütre Persephone-demeteriga sigitas ta Dionysos-Zagreuse, kelle titaanid lõhki kiskusid ja ala neelasid. Karistuseks hukutas Zeus titaanid välgu abil. Titaanide jäänustest sündis inimene, keeles seetõttu sisaldusid nii head (Dionysose) kui halvad (titaanide) alged. Kehas (soma) nagu hauas (sema) vangistuses viibiva jumaliku hinge vabastamiseks sünnitas Zeus Dionysos-Lyseuse. Sellel müüdil rajanebki orfikute usupraktika. Laps-jumal Doinysose lõksu oli orfikute jaoks algmõrv. Inimesed, kes sündisid titaanide tuhast, olid seega juba algusest saati selle kuriteoga määritud. Algsüü rohkenes iga individuaalse eksistensiga. Inimelu rõhub kolmekordse süü koorem, ja selle süü eest karistati vägivallaga, mis rüvetab iga inimtegevuse valdkonda kannatuse, rõhutuse ning hingevaevaga, samuti piinarikka surmaootusega. Selleks, et saavutada pääsemist ja suremutut õnne, mis võib päästa inimese isegi tema eksistentsi ahelast on olemas kaks strateegiad : kehalikkusest vabastamine ja hinge puhastamine. Elu peab käsitlema kui ohvrit, loobumist ja askeesi. Seda taotlevadki kõik orfikute reeglid, mis määravad nende eluviisi.Hinge pääsemine saavutatakse läbi puhastumise, mis määrab kogu elu. Orfikute tähtsaim jumal oli Apollon kathartes, ehk puhastaja. Vabanenud kehast, pöördub sel kombel puhastatud hing tagasi algsesse taevalikku õndsusse. Sekti liikmetele tavatseti hauda kaasa panna väikesed kullast või sarvest tahvlikesed ( niisuguseid on leitud Lokrisest Magna Craecia’s - Lõuna-Itaalia alad, mida asustasid kreeklased - ja Olbiast Musta mere ääres), millel seisis, et inimene on puhastatud, ning mis kutsusid teispoolsuse jumalaid hinge enda juurde vastu võtma.

Dionysosel on orfikute religioonis sama tähtis roll kui Apollonil. Orpheus nõudis jüngritelt mõõdukat elu, asudes seega Dionysose kultuse vastasel seisukohal.Orfistlikud kombetalitused kulgesid rahulikult, keskendatult ning neid saatis ikka rohke muusika. Orfikud nägid Dionysoses ürdse kaotatud süütuse jumalat. Dionysose kultuse järgijatele tulenes algse süütuse kujutlusest vajadus vabaneda inimkonna ajaloolisusest ning naasta looduslikku ning loomalikku süütusesse; orfikute kujutlus süütusest tähendas aga pigem hinge jumaliku seisundi taastamist.

Müsteeriumid puudutasid seda kogemuse sfääri ning religioosseid probleeme, millele polise kultused ei andnud vastust, nad olid avalikule kultusele täienduseks ja ei toonud kaasa mingit konflikti. Teisiti oli aga religioossete tarkussektidega.Orfism ja teised sektid andsid vaid selgemaid ja täpsemaid vastuseid probleemidele nii religioosses kui ka intellektuaalses plaanis, nii et ei olnud nad olümposlikule ja riiklikule religioonile lihtsalt täienduseks, vaid tõsiseltvõetavaks alternatiiviks. Alternatiivsus väljendas eelkõige kodanlikule eluviisile vastandi pakkumises. Tapmine, kõrvaldamine, rõhumine ja sõjad erinevate kogukondade vahel olid linnriigi püsivuse jaoks hädavajalikud. See ka väljendus tema religioosses praktikas – avaliku kultuse keskmes on vereohver - looma tapmine ja tema vere valamine. Orfikud eitasid vägivalda ja valmisolekut verevalamiseks ja tapmiseks.

Orfikud järgisid tervet rida kohustusi ja keelde, millest esikohal oli lihasöömine keeld ja ka seksuaaltungide piiramine. Sektis kehtis põhjlik reeglitekogu ning pühitsetud järgisid innukalt distsipliini. Reeglid ja distsipliin garanteerisid sekti liikmete puhuse ning rõhutasid nende erinevust teistes inimestest – ilmalikest, kes elavad ebapuhtas ja rüvetatud maailmas. Orfikud olid alati rõivestatud valgesse.

Filosoofiline traditsioon alates pütagoorlastest ja lõpetades Platoniga uuendas ja töötles orfikute religioosset sõnumit. 6. ja 5. sajandi vahel arendasid pütagoorlased orfikute pääsemise kontseptsiooni keerukaks õpetuseks hing taassündide tsüklist. Suurematu diamon inkarneerub erinevatesse kehadesse, mis võivad olla kõrgemas või madalamas arengujärgus, vastavalt eelmises elus saavutatud puhastumise astmele.Viimaks suudab hing ümbersündidest vabaneda ning naasta algsesse jumalikkusesse. Puhastumisele askeesi kaudu lisandus nüüd apollonlik puhastumine, mis saavutatakse, kui pühendutakse teoreetiliste teadmiste omandamisele, puhaste tunnetusobjektide uurimisele. Puhta teoria valdkonnad – matemaatika, geomeetria, harmoonia, astronoomia, kosmoloogia, filosoofia – täiendasid hinge puhastumise praktika kitsalt rituaalseid ja religioosseid aspekte ning teatud määral kahandasid nende tähtsust. Platon halvustas orfismi, oma dialoogis „Phaidon“ on olemas selline fraas: „Kas pole see, mida nimetatakse surmaks, hinge vabastamine ja eraldamine kehast ?“. Neoplatoonikud aga tunnustasid orfismi kui filosoofilist õpetust.

              Bibliograafia :

1) ANTIIKLEKSIKON

2) Vana-Kreeka ajalugu: ük. õpik

3) „Vana-Kreeka inimene“, L’uomo Greco

4) „Seal, kus Apollo elas“, Heinz Siegert

JEKATERINA NOVITSKOVA