Lüürika ja melos

Lüürika ja melos

Allar Lepa

Lüürika puhkes kreeka kirjanduses õitsele 7. ja 6. sajandil e.m.a. kangelaseepika järel, neid sajandeid nimetataksegi hilisarhailise lüürika perioodiks. Lüürika eelkäijaks ja toiteallikaks oli liikide poolest rikas rahvalaul, kujunemisalaks aga saarestik Väike-Aasia läänerannikul, kust see üle Egeuse mere ka Kreeka emamaale jõudis. Antiiklüürika tundis nagu eepikagi ainult vältelist ehk kvantitatiivset värsisüsteemi, pikkade ja lühikeste silpide vaheldumist, mis võimaldas luua mitmekesiseid rütme. Sisu poolest on kreeka lüürika ülistus elule, rõõmudele ja armastusele, kuid lauldakse ka südame kurbusest ja õilsuselt ning leitakse ruumi rahulikule mõtisklusele, selge mõistuse ülistusele ning väljendatakse ülevat, pidulikku meeleolu. Vastupidiselt eepikale on lüürikas kuulda ka luuletaja enda häält, kes arvustab maailma ja selgitab oma suhteid sellega. Termin ‘lüürika’ aga ei kuulu vaadeldavasse ajajärku: see tekkis hiljem, asendades varasemat terminit ‘meelika’, ja seda tarvitati nende laululiikide kohta, mida esitati peamiselt seitsmekeelelise lüüra saatel. Praegusel ajal kreeka lüürikast rääkides tarvitatakse seda terminit avaramas tähenduses ning see hõlmab ka selliseid žanre, mida vanaajal ei peetud “lüürilisteks”, näiteks eleegiat, mille ettekannet saadeti flöödil. Antiikset klassifikatsiooni järgides tuleb eristada

1) e l e e g i a t, 2) j a m b i ja 3) m e e l i k a t ehk l ü ü r i k a t sõna kitsas mõttes. Viimasel on omakorda rohkearvulisi alljaotusi sõltuvalt laulu sisust või kultuslikust ülesandest, kuid põhiliseks on lüürika jagunemine kaheks kategooriaks – monoodiliseks lüürikaks, mida kannavad ette üksikud laulikud, ja koorilüürikaks.

1)Eleegia ja jamb

Eleegia ja jamb on tähtsaimad Joonias loodud lüürika liigid. Eleegiaks nimetati Väike-Aasias itku, nutulaulu, mis vastab kreeka threnos’ele. Seda itku kanti ette väike-aasia instrumendi – früügia flöödi saatel. Kuid vana-joonia kirjanduslikul eleegial ei ole kohuslikku nukrat iseloomu: see on õpetliku sisuga lüüriline luuletus, mis sisaldab ergutusi ja üleskutseid tähtsaks ja tõsiseks teoks, mõtisklusi, aforisme jms. Eleegiaid lauldi pidudel ja rahva kokkutulekutel. Eleegia vormiliseks eripäraks on ta eriline värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm – eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss). Eleegia värsivorm lähendas teda eeposele ja tema temaatika langes sageli ühte, eriti esialgu, 7. sajandil, nende mõtisklustega, mis eepilised luuletajad oma kangelastele suhu panid. Eleegia keel oli seepärast lähedane eepilisele, ja eleegia levis kergesti kõigis Kreeka piirkondades, ilma oma murde iseärasusi muutmata.

Hoopis teise päritoluga oli jamb. Põllumajanduslikel viljakuspidustustel, mida iseloomustasid prassimine, sõimlemine ja ropendamine, kostsid pilkavad ja paljastavad laulud, mis olid sihitud üksikute isikute või tervete rühmade vastu. Neid laule nimetati jambideks, muuhulgas olid need ka ühiskondliku laituse folkloorseks väljundiks. Rahvaomase jambi jooned (satiiriline ja paljastav iseloom, isikuliselt teravadataud pilge) säilisid ka kirjanduslikus jambilises liigis, kuid ka kirjanduslik liik kandus välja folkloorseist raamidest, muutudes isiklike tunnete ja meeleolude väljendamise vahendiks. Ka jambis kasutatakse erilisi värsimõõte – jambi ja trohheust. Jambilistest värssidest kasutati kõige enam trimeetrit, trohheilistest tetrameetrit.

Eleegiate ja jambide autoreiks olid paljudel juhtudel mitte aoidide ja rapsoodide tüüpi kutselised laulikud, vaid tegelikud poliitikud, ajastu silmapaistvad tegelased. See, mis hiljem, liikide edasisel diferentseerumisel ja kirjandusliku vormi arenemisel oleks leidnud väljenduse publitsistliku pamfleti või agitatsioonilise kõne kujul, valati 7.-6. sajandil veel värsikujulise lüürilise üleskutse vormi. Sparta luuletaja Türtaiose jaoks oli väga tähtis kodumaa kaitsmise teema. Ta kritiseerib väejooksikut, kes koos perekonnaga eksleb võõrsil, ja häbi, mis langeb pelgurile. Türtaiose eleegias on varasema sugukondliku sideme asendanud polise kodanike ühtsus. Sellal kui Homerose eepos kujutas peaasjalikult individuaalseid kangelasi, kes võitlesid saagi ja kuulsuse pärast, kutsub Türtaios üles massilisele kangelaslikkusele “polise ja kogu rahva nimel”. Oma luuletuses vaprusest loendab ta omadusi, mida eeposes ülistati (jooksukiirus ja võistlusosavus, kükloopide kasv ja jõud, Midase rikkus ja Adrastose kõneosavus jne.), kuid mis tema arvates pole küllaldased. Türtaiose jaoks on ülim kangelastegu surra isamaa eest võideldes lahingus eesrinnas, mis tagab kangelasele surematu au ja kuulsuse. Türtaiose eleegiad sisaldasid lisaks vapruse ülistamisele ka rivimäärustiku reegleid ja Sparta riikliku “heakorra” aluste esitamist. Polise patriotismi katekismusena olid eleegiad populaarsed ka väljaspool Sparta piire, Türtaiose värsse laulsid sparta sõjamehed oma hilisematel sõjakäikudel. Seepärast on kreeka kirjanduslike vormide püsivusele väga iseloomulik, et need eleegiad, mis olid tihedasti seotud kogu Sparta riigikorraga, polnud kirjutatud mitte kohalikus dooria murdes, vaid joonia murdes ning kasutasid seejuures paljusid eepilise stiili elemente. Kokkuvõttes võib öelda, et Türtaiose laulude menu Spartas oli võimalik vaid seetõttu, et joonia eepose keel oli jõudnud omandada juba üldkreekaliku tähenduse.

Kui Türtaios esindas poeedina Sparta kodanike ühiskondlikke tõekspidamisi, siis Archilochose loomingus avaldub subjektiivne moment palju teravamalt. Archilochose luule peasisuks on tema isiklikud elamused. Sündinud aristokraadi ja orjatari pojana, oli ta kui “väljaspool abielu sündinud” ja veetis puuduse sunnil palgasõduri rahutut rändurielu, võttes osa sõjakäikudest uute kolooniate loomiseks, ilma et tal kuskil oleks sobinud kooselu ümbritseva keskkonnaga. Sõjaelu kirjeldavates eleegiates esineb võrdlemisi palju eepilisi vormeleid: luuletaja asetab ennast Homerose kangelaste seisukorda, ja see kõrvutamine omandab vahel iroonilise varjundi. Väga teravmeelselt kirjeldab ta näiteks, kuidas ta kaotas põgenemisel kilbi (mida peeti häbistavaks):

Kannab saiilane uhkesti nüüd minu laitmatut kilpi;

Juhtus ju tahtmatult see: viskasin põõsasse ta.

Selle eest pääsesin surmast. Noh, olgu, las kaotsi ta jääda!

Ei ole halvem see kilp, mille ma uuesti saan.

Homerose stiili pidulikud vormelid omandavad paroodilise kõla tänu poeedi iroonilisele suhtumisele vanaaegsetesse kujutlustesse “vaprusest”. Archilochose luule purustab kõik vana-aristokraatliku viisakuse raamid. Oma vastaste vastu on ta halastamatu; tema relvaks on satiiriline valm, isiklik mõnitus, needused. Kuid Archilochos ei säästa oma luuletustes ka iseennast, jutustades avameelselt oma päritolust, oma vaesusest, äpardustest elus, joominguist ja armupiinadest. Ühiskonna arvamus tegi talle vähe muret. Tema lüürikas ilmneb seega juba konflikt isiku ja ühiskonna vahel, kuid see konflikt ei too kaasa veel eraldumist. Archilochosel on jõuline, kokkusurutud ning pildirikas sõnastus ja ta on võrratuks värsivormi meistriks. Kodusaar asutas tema auks kultuse, arvates ta “kangelaste” hulka, kogu antiikaeg tunnustas teda jambilise liigi klassikuna, kelle nimi seati Homerose nime kõrvale. Archilochose pärand läks kaotsi alles Bütsantsi ajajärgul.

Semonides oli Amorgoselt pärit joonlane, kelle luules esinesid põhiliselt pessimistlikud mõtisklused inimeste lootuste petlikkusest, inimesi varitsevaist vanaduse, haiguse ja surma ähvardustest. Sellest järeldab ta soovituse nautida elu, kuni see on võimalik. Semonidesele kuulub ka jambiline satiir naiste kohta, milles naiste iseloomud klassifitseeritakse nende pärinevuse järgi mitmesugustest loomadest või loodusjõududest. Naudingumotiivid leiavad edasist arendamist joonlasel Mimnermosel, keda peeti vanaajal erootilise luule rajajaks. Meieni on temalt siiski ulatunud vaid luuletused, kus ta mõtiskleb üldistel teemadel, samuti mõned poliitiliste ja sõjaliste teemade käsitlused.

Kui Mimnermos pidas ideaalseks elu kestuseks kuuskümmend aastat, siis tema kuulus kaasaegne Solon vastas talle ettepanekuga muuta värssi nii, et arv kuuskümmend asendataks kaheksakümnega. Soloni enda luule põhiteemad olid poliitilised ja kombeõpetuslikud, terve rida luuletusi on seotud Soloni seadusandlusega. Ta püüab lepitada kaht vaenutsevat leeri - aristokraatiat ja deemost, kutsudes neid üles järeleandmistele üksteise suhtes. Ta ähvardab küll mõlemaid pooli jumaliku kättemaksuga “ebaõigluse” eest, kuid on iseloomulik, et karistus ei seisne mingites tulevastes loodusõnnetustes nagu traditsioonilise usundi puhul, vaid linna sõjalise võimsuse nõrgenemises sisetülide tõttu. Ta kirjutas ka suure eleegia, mis hiljem sai nimeks “Iseendale”. Selles teoses vaatleb Solon inimeste püüdlusi ja saatusi. Ta on veendunud, et ebaõiged teod saavad karistatud ja tõdeb, et sageli ei vii headki püüdlused soovitud tulemusteni. Õpetlike mõtiskluste kõrval tegeleb Solon siiski ka veini, armastuse ja muusade ülistamisega, haarates niiviisi joonia eleegilise temaatika kogu ala.

Teistest oma ajajärgu lüürikutest eristus Theognis Megarast sellega, et oli veendunud “alamrahva” vihkaja, kirjutades: “Astu jalaga mõistusetule alamrahvale, löö teda terava kannusega, pane talle kaela raske ike”; ta tahaks oma vaenlase “musta verd juua”. Oma luulega sai Theognis kreeka aristokraatia lemmiklaulikuks: aristokraatia säilitas tema luuletused, olles täiendanud lauludekogu uute materjalidega.

Jambograafia viimaseks klassikuna tunnustati Hipponax Efesosest, kes oli kuulus oma satiiri otsekohesuse ja teravusega. Rünnakute tõttu Efesost valitsevate türannide pihta aeti ta kodulinnast välja. Ta justkui püüaks ületada Archilochost kõigi kirjanduslike viisakuskommete suhtes: alati kujutab ta ennast näljase nuruja ja tülinorijana, tarvitades tänavate ja salaurgaste keelt. Hipponaxi luuletused on kirjutatud enamasti kolijambides (“lonkavais jambides”) – see on värsi eriliik, mille jambiline takt on rikutud viimases taktis.

2) Monoodiline lüürika

Monoodilise lüürika tähtsaimad viljelejad olid eoollastest poeedid, kelle kirjanduslikuks ja muusikaliseks keskuseks oli Lesbose saar. Lähtudes kohalikest rahvalauludest tõid nad kirjandusse palju uusi värsimõõte, mis olid määratud monoodiliseks (s.o. soolo-) laulmiseks lüüra saatel. Mõtisklustele üldistel teemadel, mis on iseloomulik eleegiale, kuulub lesboslaste loomingus teisejärguline koht ja need osutuvad väga sageli tihedalt seotuteks isiklike momentidega. Nende luuletused on tavaliselt arvestatud teatavale kindlale keskkonnala ja miljööle, milles neid peab ette kandma. Selle lüürika keel on kohalik, eoolia keel.

Monoodilise lüürika silmapaistvamateks esindajaiks on VI sajandi esimesel poolel lesboslased Alkaios ja naisluuetaja Sappho. Revolutsiooniline liikumine oli haaranud sel ajal ka Lesbose, käis vihane võitlus aristokraatia ja deemose vahel. Alkaios, kes kuulus aristokraatia hulka, võttis sellest võitlusest aktiivselt osa ja veetis mitmeid aastaid maapaos. Tihti kirjeldab ta oma luuletustes sisesõja motiive, kutsudes üles võitlusse türannidega ja ülistades relvi, mida võimuhaaramist kavatsevad salanõulased on valmis pannud. Pilkerahega külvab ta üle Pittakose, kelle tegevus Lesbosel on analoogiline Soloni tegevusega Ateenas ja kes andis lõpuks võimaluse Alkaiosele koos teiste pagendatud aristokraatidega kodumaale naasta. Meeste sõpruskonna jaoks traditsiooniline laualaul muutub luuletaja tunnete ja mõtete avaldamise vahendiks tema sõprade ringi ees. Rõõm ja kurbus, sisevõitlused ja armutunnete avaldused – kõik see mahub laualaulu raamidesse tema lõppüleskutsega : “joogem”. “Kus on viin, seal on ka tõde,” kuulutab Alkaios. Alkaios olevat kirjutanud ka armastusluulet, millest meieni kahjuks palju jõudnud ei ole, näiteks kirjutas ta luuletusi “kannikesekiharalise, puhta, magusalt naeratava Sappho” auks. Siiski on Alkaiose silmaring piiratud: ülimuskihi huvide kaitse, viin, armastus. Tema tunded ja mõtted on elementaarsed, ta ei välju müütide traditsioonilise käsitluse piiridest. Tema kunst on veel lähedane antiiksele realismile: emotsiooni jõud liitub Alkaiosel väljenduse otsekohesuse ja selgusega, ilmeka näitlikkuse ja piltlikkusega. Tema luuletused on muusikalised ja paistavad silma värsimõõtude ja stroofi ehitusviiside rikkuse poolest. Tema kõige sagedamini tarvitatav stroof sai antiikajal “Alkaiose” stroofi nimetuse.

Sappho oli naislaulikuna tol ajajärgul nähtus, mis oli iseloomulik ainult Kreekamaa dooria-eoolia osadele, kus naiste seisund oli vabam. Neil aladel moodustasid mehed suletud sõpruskondi, ja veetsid elu enamjaolt ühiselt, väljaspool perekonda; sarnased koondised tekkisid ka naiste keskel, ja Sappho seisis ühe seesuguse eesotsas. Sappho luule peateemadeks on peamiselt tema suletud ringiga ühenduses olevad elamused, harva ulatuvad need kaugemale, kuid need elamused on väljendatus erakordse lihtsuse ja kujukusega, mis tõid Lesbose poetessile hilisema kuulsuse. Sappho, nagu Alkaioski, on lähedane folkloorsele laulule ja valab isikliku sisu traditsioonilistesse vormidesse. Elamuste kujutamine sisaldab Sapphol minimaalselt psühholoogilise analüüsi elemente, ta maalib tunnete väliseid avaldusi ja miljööd, milles need avalduvad. Hilisema antiiksuse teadvuses oli Sappho kindlalt seotud õnnetu armastuse kujutlusega, temast loodi müüt, et ta hüppas kaljult alla õnnetu armastuse pärast külma ilusa Faoni vastu. Peale armastuslüürika on Sappho kuulus ka oma pulmalauludega. Need laulud puudutasid kreeka pulmatavandi mitmesuguseid momente. Rütmilis-meloodiliselt tüübilt on Sappho luule lähedane Alkaiose omale, näidates samuti suurt mitmekesisust.

Monoodilise lüürika kolmanda silmapaistva esindaja – Anakreoni luules on lähedus rahvalaulule juba suurel määral kaotsi läinud. Anakreon lahkus oma kodumaalt, mis oli sattunud pärslaste võimu alla. Luuleanne avas talle pääsu türannide õukondadesse, ta kuulub sellesse, VI sajandi lõpul üsna suurearvulisse poeetide rühma, kes olid ajutisteks külalisteks erinevate türannide õukondades, omamata sügavaid sidemeid vastava polise sotsiaalse eluga. Anakreoni lüürika on peaaegu eranditult lõbusas laadis, jutustades valdavalt viinast ja armastusest, kuid neid teemasid ei käsitle ta mitte tõsiselt, vaid teravmeelse, pilkava mängu laadis. Elavus, selgus, lihtsus – need on Anakreoni luule peaomadused. Mänglev iseloom, mille ta andis armastuslüürikale, vastas täiesti sellele suhtumisele armastusse, mis sai valitsevaks arenenud orjanduslikus ühiskonnas. Hilisantiigist on säilinud terve kogu Anakreoni jäljendusi, nn. “anakreontilisi luuletusi”, mida kaua aega peeti ekslikult vana-kreeka luuletaja ehtsaiks teosteks.

3) Koorilüürika

Kõigist kreeka lüürika liikidest säilitas koorilaul kõige tihedama seose kultuse ja riitusega, millede vajadusi ta peamiselt teenindaski. Seda kultiveeriti eriti riikides, kus püsis võimul maaomandlik aristokraatia ja oli seal aristokraatliku ideoloogia propagandavahendiks. Teiselt poolt olid kultuslikust luulest huvitatud ka türannid, kes ajasid aktiivset usundlikku poliitikat, püüdes anda oma võimutsemisele usundlikku pühitsust. Neis tingimustes kujuneb koorilüürika üheks kreeka lüürilise luule tähtsaimaks haruks ja etendab õige suurt osa ajajärgu kirjanduslikus liikumises. Koorilüürikas jäi sõna seotuks muusika ja tantsuga, koorilaulu kanti ette ainult kindlal juhul – ühenduses mõne pidustuse või rituaalse toiminguga. Alates VI sajandi teisest poolest kuulub koorilüürikas üks tähtsamatest kohtadest epiniikionile – laulule, mis ülistab võitjat üldkreeka gümnastilistel võistlustel. Need mängud olid rahvapidustusteks, mille võitjaile osutati nende kodukohtades peaaegu jumalakohaseid auavaldusi. Et aga võistlustest võttis peamiselt osa aristokraatia, kellel üksi oli võimalus ja aeg võistlusteks valmistumiseks, siis osutus võit sobivaks ettekäändeks aristokraatliku “vooruse” ülistamiseks. Täiesti uus koorilüürika liik oli enkoomion, hümn teatud isiku auks. Oma ilmumisega andis see tunnistust isiku erikaalu tõusust polise sotsiaalses elus, ja fakt, et kiidulaulu objektiks polnud enam ainult jumal ega mütoloogiline kangelane, vaid aristokraatia elus esindaja, ainult suurendas epiniikionide ja enkoomionide aktuaalsust. Tähtsat osa selles reformis etendas Simonides Keoselt. Ta suhtub skeptiliselt traditsioonilistesse kujutelmadesse jumalustest ega nõustu aristokraatidega, nagu oleks “voorus” sünnipäraselt omane vaid ülikutele. Simonidesele on iseloomulik lihtne ja selge stiil, piltide maalilisus ja suur tundejõud. Ta on ka üks epigrammi loojatest. Täieliku vastandina on Simonidesele on kirjanduse ajalukku läinud Pindaros, keda peetakse piduliku koorilüürika klassikuks. Ta töötas mitmesuguste kogukondade tellimusel ja sai oma luuletuste eest tasu nagu Simonideski. Pindarose tellijate ringi moodustasid peamiselt Dooria aristokraatia ja Sitsiilia türannid: see on seltskond, kellele ta lõi ja kus ta on kuulus. Pindarose epiniikion on nagu aristokraatliku maailmavaate usutunnistus, kogu oodi ülesehitus on alistatud sellele ülesandele. Ülistatava esivanemate mainimine omandab erilise tähenduse selle veendumuse valgusel, et “voorus “ ei ole isiklik omadus, ülikute sugukondades antakse ta edasi sugukonna “jumaliku” põlvnemise tõttu. Inimliku õnne tipuks on rikkus koos “voorusega”, voorus aga on pärilik ja seetõttu on see aristokraatia pärisosa. Pindarose põhitõed, mida ta alaliselt kuulutas, olid tugevas vastuolus kreeka mõtte progressiivsete vooludega, kuid omasid sellest hoolimata omas ajas tugevat kultuurilist mõju, leides näiteks väljenduse kreeka kujutavas kunsti harmoonilises ideaalis. Pindarose stiil paistab silma oma pidulikkusega, pompoossusega, rafineeritud piltide ja epiteetide rohkusega, mis tihti säilitavad veel tiheda seose kreeka folkloori piltidesüsteemiga. Ta püüab värsi väljenduslikku energiat maksimaalselt tõsta. Pindarosest erinev on Backhülides, Pindarose kaasaegne ja tema kirjanduslik võistleja. Backhülidesele on võõras aristokraatia pidev ülistamine, “voorus” on tema jaoks võime olla oma ülesannete kõrgusel. Talle on omane rahulik voolavus, tal pole seda pompoossust ja ühtlasi ka tumedust, mis iseloomustavad Pindarost.

Pindaros ja Backhülides olid viimased silmapaistvad epiniikioni meistrid. See žanr oli tihedalt seotud aristokraatliku kultuuriga ja kaotas ideoloogilist aktuaalsust sedamööda, kuidas kasvas orjanduslik ühiskond. Kreeklased säilitasid huvi oma mängude ja võistluste vastu, kuid antiikühiskonna õitseajastu asetas uusi ülesandeid, mis nõudsid inimestelt kõigepealt vaimseid omadusi, ja esikoht võistlustel läks elukutseliste atleetide kätte.

Kasutatud kirjandus:

“Antiikkirjanduse ajalugu”. I.M. Tronski

“Antiigileksikon” I osa

“Väliskirjandus. Õpik kesskoolile.” K. Leht, O. Ojamaa

“Eesti entsüklopeedia” VI osa