Ülleli Lember

Kreeta kultuur

Kreeta saarel õitses ligikaudu 1500 aasta vältel (2600-1100 e.Kr.) Euroopa esimene kõrgkultuur, olles oma ajal võrreldav Egiptuse, hetiitide riigi ja Süüriaga, kuid isegi juba antiikajal oli ta muutunud peaaegu legendiks ja muinasjutuks, kuna möödunud oli nii palju aega. Kreeta kultuuri kohta oli peale legendide üllatavalt vähe teada kuni umbes aastani 1900, kui alustati suuremate väljakaevamistega ja leiti Knossose ja Phaistose paleede varemed. Inglise arheoloog Arthur Evans, kes avastas Knossose, hakkaski Kreeta kultuuri nimetama Minose kultuuriks, legendidest tuntud Kreeta kuninga Minose järgi.

Neoliitiline periood (6000 - 2600 e.Kr.)

Asustus Kreetal on ligikaudu 8000 aastat vana. Kreeta kliima oli kiviaja inimestele ideaalne – piisavalt soe, kuid samas mitte liiga kuum, piisavalt oli toitu ja põletuspuid, suuri kiskjaid ei olnud. Taolistes soodsates tingimustes arenesid vanimad kultuurid Hiinas, Indias, Mesopotaamias, Egiptuses ja Peruus.

Esimesed põlluharijad ja karjakasvatajad saabusid Kreetale ilmselt Väike-Aasiast. Nad valmistasid keraamilisi nõusid ning kaunistasid neid geomeetriliste motiividega. Alguses elati koobastes, kuid hakati ehitama ka kivist majasid. Metalle veel ei tuntud, tööriistade ja relvade valmistamiseks sobilikku kivi toodi sisse Melose saarelt. Jumalusena austati ilmselt viljakus-jumalannat. Kultuurimõjutused Väike-Aasiast jätkusid läbi aastatuhandete, lisaks oli mõjutusi Põhja-Aafrikast, eelkõige Egiptusest ja Liibüast.

Kreetalased nägid ilmselt välja nagu tüüpilised vahemeremaade elanikud – keskmist kasvu, tumedate lokkis juuste ja pruunide silmadega. Pole teada, mis keelt nad rääkisid.

Paleede-eelne ajajärk (2600 - 2000 e.Kr.)

Kreeta ehk minose kultuuri alguseks loetakse ligikaudu III aastatuhande keskpaika. See oli seotud põlluharimise lõpliku kindlustumise ning vase ja hiljem pronksi levikuga Kreetal ja mujal Egeuse mere piirkonnas, mis viis paljude üsna samailmeliste kultuuride tekkimiseni – hellase kultuur Kreeka mandril, küklaadi kultuur Egeuse mere saartel ning samuti Trooja kultuur. Piirkonna linnalisteks keskusteks kujunesidki Trooja ja Beycesultan Väike-Aasias, Phylacopi Melosel ja Knossos Kreetal.

Kui varem oli Egeuse mere piirkond olnud vahetult Mesopotaamia ja Süüria mõju all, siis nüüd algas suurema kultuurilise sõltumatuse periood. Mesopotaamia eeskujul hakati siiski rajama niisutus- ja tammisüsteeme, mis olid põlluharimise arenguks hädavajalikud. Toiduainete tootmise kasv elavdas omakorda merekaubandust. Tol perioodil valitsesid Egeuse merel küklaadide meresõitjad. Nad transportisid Kreeka ja Kreeta sadamaisse Küprose metalli, viisid ehituspuitu kõrvalistele saartele ning eksportisid oma kodusaarte obsidiaani, marmorit, veini ja ehteid kuni Sitsiilia ja Dalmaatsiani.

Kreetal muutus hädavajalikuks süvakaevude ja veejuhtmete ehitamine, et juhtida allikavett mägedest tasandikele. Samuti püstitati sadamarajatisi – see kõik oli mõeldav ainult inimeste koostöö ja linnalise eluviisi juures.

Paleede-eelse perioodi elamutest pole väga palju teada, kuid nad olid ehitatud kivist ja tellistest, olid suhteliselt suured ning tüüpiliselt olid siseseinad kaetud punase krohviga.

Kunstkäsitöös võeti kasutusele uued materjalid, nagu vääriskivid, elevandiluu ja kuld. Leitud on palju pitsateid, mis on teostatud väga meisterlikult.

Vanem paleede ajajärk (2000 – 1700 e.Kr.)

Saar oli juba üsna tihedasti asustatud, kusjuures üha enam inimesi asus elama linnadesse. Esile tõusis ühiskonna juhtiv kiht, kes valdas kaubitsemiskeskusi. Linnade tuumiku moodustasid väkestel kõrgendikel või astangutel paiknevad suuremad, silmapaistvad hoonete kogumid. Esimestel neist olid veel omaenda kaitserajatised – kindlustatud eesõued, tugeva vundamendiga tornid, madalad müürid ja kantsid – kuid vanema paleede ajajärgu alguses tehti enamik neist kohalike valitsejate poolt maatasa ning asemele ehitati toredad paleed, millel ei olnud kaitserajatiste iseloomu. Sellest võib järeldada, et kohalikud valitsejaperkonnad teostasid võimu üheskoos, mitte ei sõdinud omavahel. Taolised uhked paleed on kaevatud välja Knossoses, Phaistoses, Malias ja Zakroses, kuid neid oli arvatavasti enamgi.

Paleede keskel asus valgusõu, mille ümber olid mitmele korrusele paigutatud majapidamis- ja eluruumid. Valitseja eluruumid asusid õuest ida pool ning hoiuruumid ja nende peal paiknevad esindussaalid lääne pool. Peale keskõue oli paleedel ka lääneõu, mis kujundati väga suurejooneliselt. Kõige suurema pindala võtsid enda alla töökojad, laod ja majapidamisruumid. Nähtavasti koguti paleedesse elanikkonna andamid. Suured töötoad osutavad paleeomanike monopolile mitmesugustel käsitööaladel, nagu sepatöös, vasevalamises ja pitsatite valmitamises. Kõigi rajatiste peatelg on põhja-lõuna suunaline, mis vastas ilmselt Väike-Aasia religioossele pärimusele. Põhja-lõuna suund esineb Kreetal ka teiste suuremate hoonetekomplekside, villade ja isegi tervete linnade juures. Ka matuste juures on selline suund ülekaalus. Paleede all on ulatuslik veevärgi- ja kanalisatsioonisüsteem. Külm allikavesi juhiti mägedest alla lubjakivi- ja marmorplokkidesse raiutud renne mööda ning marmorplaatidest mööda, nii et piima ja liha sai nende peal nagu külmkapis mitmeid kraade jahedamana hoida. Need hästi ehitatud veejuhtmed on veel praegugi töökorras. Paleede siseseinad olid kaetud värvilise krohviga ning kaunistatud joonmustrite ja lihtsate geomeetriliste ornamentidega. Ruumid olid sisustatud rohke nn. ‘sisseehitatud mööbliga’ – kivist välja raiutud laudade, pinkide, seinakonsoolide ja –kappidega, mis olid krohvitud ja värvitud. Linnamajad olid tavaliselt kolmekorruselised ja sümmeetrilise fassaadiga. Majade esikülje aknad olid avarad ning kaitseks putukate ja tolmu vastu olid aknaruudud kaetud arvatavasti pärgamendilaadselt töödeldud peaaegu läbipaistva nahaga.

Iga Kreeta palee juurde, mis ise asusid enamasti paar kilomeetrit rannast eemal, kuulus merekaubandusega tegelev sadam kaide, aitade ning laadimisplatvormidega. Paleekeskuste omavaheline suhe ei ole päris selge, kuid kindlaid märke Knossose domineerimisest ei ole. Vähemalt Knossos ja Phaistos olid võrdväärsed.

Samal ajal kui asulais ja külades valmistati ja kasutati veel pikka aega lihtsaid savinõusid, toodeti paleedes juba suurel hulgal peenemat keraamikat. Minose paleepottsepad olid savi eeltöötluses saavutanud tolleaegses maailmas ainulaadse taseme. Nad olevat savi kuude viisi puhastanud, niisutanud ja sõtkunud, kuni see saavutas vajaliku elastsuse, nii et sellega võidi jäljendada haprakõrvalisi ja õhukeseseinalisi väljataotud metallanumaid. Üllatavalt peen oli ka anumaid ühtlaselt kattev läikiv glasuur. Tolle ajajärgu täiesti võrreldamatut keraamikat nimetatakse esimese leiukoha järgi Kamarese keraamikaks. Paleedes valmistati ka kõrgel tasemel kivianumaid ning vääriskividega pitsateid, millel oli kujutatud miniatuurseid stseene ja kirjamärke. Samuti imelisi ehteid. Paleearhiivides hakati kasutama hieroglüüfkirja.

Kreetalased võtsid järjest enam oma kätesse merekaubanduse, millele olid aluse pannud Küklaadide elanikud kaubitsedes Küprose, Egiptuse ja Sitsiiliaga. Kreetalased vahetasid põllu- ja aiasaadusi ning oma kõrge tehnilise tasemega töökodade valmiskaupu hinnaliste toorainete, nagu kulla, vase, marmori, elevandiluu ja kalliskivide vastu. Teine tähtis jõukuse allikas oli ilmselt vahenduskaubandus, millest Küklaadi saared üha enam kõrvale tõrjuti. Eriti elav oli kaubitsemine Egiptusega ning Egiptuse majanduslik tõus oli ilmselt tihedas seoses Kreeta kasvava jõukusega. Egiptuse enda laevaehitus ja merekaubandus olid pärast kodusõdade perioodi laostunud, kuid endiselt vajati suures koguses importpuitu ja –metalli. Isegi pärast majanduslikku tõusu jäeti merekaubandus Egeuse saarte elanikele. Kreeta võimu alla sattusid ka Thera, Melose, Aigina ja Keose saar. Kreeta merekaubandus oli tihedates suhetes Enkomi linnaga Küprosel ning Süüria sadamalinnade Ugariti ja Byblosega, kust on leitud terved Kreeta kaubalaod. Kreeta keraamikat eksporditi eriti rohkelt Egiptusesse. Sidemed Egiptusega olid mitmekülgselt tugevad – Kreetal on leitud ohtralt Egiptusest meenetena kaasa toodud skarabeuseid, Vaarao Sesostris II tõi oma püramiidi ehitamiseks Egiptusesse Kreeta kiviraidurid ning minose pühamutest on leitud Egiptuse ohvriande, mis viitab sellele, et egiptlased vähemalt ajutiselt Kreetal elasid, näiteks diplomaatide ja kaupmeestena.

Vanem paleede ajajärk lõppes Kreetal umbes aastal 1700, kui paleed hävisid tugeva maavärina ja kohati sellega kaasnenud tulekahjude tagajärjel.

Noorem paleede ajajärk (1700 – 1400 e.Kr.)

Ei läinud aga mööda sadat aastatki, kui hävinud paleed olid Knossoses, Phaistoses, Tylises, Gurnias ja Hagia Triadas juba varemetest uuesti üles ehitatud. Kusjuures uued ehitised olid kaunimad ja suurejoonelisemad, kui kunagi varem. Tekkis küllus, mida Kreeka maismaa sai tunda alles 1000 aastat hiljem.

Uued paleed ehitati varem kindlaksmääratud plaani järgi, mis arvestas täielikult olemasolevat territooriumi, ümbritsevat maastikku, praktilisi vajadusi ning terviku kunstilist harmooniat. Kasutati kõige erinevamaid kohalikke ja sissetoodud materjale. Siseseinad kaunistati maalingutega või kaeti marmorplaatidega. Ruumid paiknesid ebasümmeetriliselt keskõue ümber mitmel korrusel ning olid omavahel ühendatud koridoride ja treppidega. Igas küljes oli otstarbekalt paiknev rikkalikult kaunistatud sissepääs. Paleed rajati tihti eelmiste varemetele. Knossose palees oli üle 1500 ruumi ning kogupindala oli ligikaudu 22 000 ruutmeetrit. Pole siis ime, et tekkisid legendid labürindist. Palees elas ilmselt 600-1000 inimest ning ümbritsevas linnas hinnanguliselt 82 000 elanikku.

Kui varem olid Knossose ja Phaistose keskused samaväärsed olnud, siis nüüd muutus Knossos minose kultuuri ülekaalukaks keskpunktiks. On tõenäoline, et just sel ajal oli Kreeta ühendatud Knossoses asunud kuningas “Minose” võimu alla. Müütide kohaselt oli Minos tark ja võimas seadusandja ning merede valitseja – tema võimu ajal saavutasid Kreetalased Egeuse merel ülemvõimu, vabastades mere piraatidest ning allutades Küklaadide saared oma võimu alla. Knossose täieliku ainuvalitsuse vastu räägivad siiski teiste paleerajatiste suurejoonelisus ja rikkus, kuid siiski oletatakse, et Knossosel oli teatud eelisasend.

Palee 18 laoruumis säilitati üle 2 meetri kõrgustes saviastjates õli, veini, viigimarju, herneid ja ube. Üks nõu mahutas umbes 185 liitrit. Laoruumidesse võib lahedalt paigutada 420 sellist anumat, seega mahuliselt umbes 75 000 liirit. Paleedes oli kolme tüüpi ruume. Esiteks valitsejate eluruumid koos haldusruumide, troonisaali ja kesksete kultuskohtadega, nagu kaksikkirveste saal, piilarikrüpt ja tilluke kabel. Teiseks hoidlad ja nende juurde kuuluvad ruumid raamatupidamise jaoks. Kolmandaks ulatuslikud töökojad ja materjalilaod – pronksivalukojad, kivianumate ja vaaside valmistamise töökojad, keraamika- ja fajansitöökojad. Paleedes valmistati ka õli ja veini, seal tegutsesid kullassepad, puunikerdajad, kangrud ja purpurivärvalid. Kreeta paleedel oli niisiis peale valitsusfunktsiooni ja teatud religioossete kohustuste täita ka olulisi majanduslikke ülesandeid. Ilmselt toimus paleedes ulatuslik vahetuskaubandus – kuna raha veel ei tuntud, siis pidid käsitöölised kuidagi oma toodangut toiduainete vastu vahetada saama. Järk-järgult täiendati vahetusprintsiipi kulla, hõbeda ja pronksi, kui raha eelkäijate pakkumisega, seda kangide ja normitud käevõrude kujul. Samuti pakuti juba merevaikhelmeid. Minose kirjamärke kandvaid 29 kilogrammi raskuseid vasekange leidub kogu Vahemere piirkonnas ja Doonau aladel, kuid ka Inglismaal. Need vasekangid olid tihti lambanahka meenutava kujuga, mis tõendab ilmselt seda, et nad olid maksevahendina vahetanud välja pargitud lambanaha. Normitud kaaluvihke hakati esimeena kasutama metallikaubanduses. On teada üksteisele suuruselt järgnevate erinevate mõõtude ja kaaluvihtide märgid, kuid pole teada, millistele tänapäeva mõõtudele ja kaaludele need vastavad.

Samuti on ebaselge, kas minoslased arvutasid kümnend-, kahetestkümnend- või kuuekümnendsüsteemis, kuid Mükeenes kasutati pärast 1350.aastat igatahes kümnendsüsteemi.

Suurem vahetuskaubandus polnud mõeldav ilma kaupu ja võlgnikke üles tähendamata, seepärast pole juhus, et samaaegselt paleekultuuride õitselepuhkemisega Vana-Idamaadel arendati välja kirja- ja arvusüsteemid. Raamatupidamine toimus tõenäoliselt papüürusel, nahal ja puidul. Kasutati ka savitahvleid, kuid kuna neid ei põletatud, vaid kuivatati lihtsalt õhu käes, siis on need ammu lagunenud. Erandiks on juhused, kus savitahvlid on palees toimunud tulekahju tõttu põlenud ja seetõttu säilinud.

Kreetal asutati hieroglüüfkirjast välja arenenud lineaarkirja A, mis on siiani dešifreerimata. Lineaarkiri A koosnes nii silbimärkidest kui ka piltkirjast. Kirjutati horisontaalsete ridadena vasakult paremale.

Palees peeti arvestusi ka teravilja ja viigimarjade ning koduloomadest veiste, lammaste, kitsede ja sigade üle. Harulduseks ei ole arvud nagu 10 000 ja rohkem lammast.

Kreeta tähtsaimad väljaveokaubad olid õli, vein, küpressi- ja seedripuu. Puitu veeti endiselt peamiselt Egiptusesse.

Lisaks paleekeskustele olid Kreetal ka 10- kuni 15-kilomeetrise vahemaaga nn. “härrastemajad”, mis olid paleede ja eramajade vahepealne aste. Seal leidub nii laoruume, kui ka eluruume ning samuti vihjeid religioossele tegevusele. Nendes elanud kõrgemad ametnikud valitsesid ilmselt erinevaid piirkondi.

Keraamikas, mis oli endiselt imetlusväärne, oli mitmeid erinevaid stiile: kaunistati nii mere- ja lillemotiivide, kui ka geomeetriliste ornamentidega.

Religioon ja elustiil

Juba ammu enne paleekultuuri sündi austati Kreetal mingilaadset jumalannat. Pole õieti teada, kas jumalannasid oli mitu, või olid nad kõik ühe peajumalanna erinevad kehastused, kuid kindlasti võib neile omastada maalähedust ja naiselikkust. Samalaadne kultus oli levinud ka küklaadidel ning arvatavasti ka Kreeka mandril ja Väike-Aasias, kus vastavad leiud siiski veel puuduvad.

Jumalanna nimi lineaarkirja A veel mitte kindla dešifreeringu järgi on Pa-na-ty-na ja Di-k(?)-ty-na, samuti Ja-sa-sa-ra-me või K-ka-ka-la-ma.

Jumalannat on Kreeta kunstis kujutatud üsna mitmesugustes stseenides, kuid enamus kujutistest on sisse lõigatud väikestesse ehtekividesse või silinderpitsatite alustele ning nende suurus on alla 3*4 cm. Tillukesi religioosseid kujutisi kanti kuld- ja kalliskiviehteina – sõrmustena, käevõrudena või nööriga kaelas, nii et nad olid alati käepärast, kui oli neid vaja pilttemplina vaha- või savipitserisse vajutada. Esialgu kujutati pitsatitel ainult mõningaid jooni ja mustreid, hiljem üksikuid loomi ja sümboleid, lõpuks terveid stseene inimeste, loomade ja lilledega koos sümbolite ja esimeste kirjamärkidega.

Jumalanna sümboliteks olid tuvi ja madu, mis on etendanud naisrituaalis tähtsat osa iidsetest aegadest peale. Minose kodualtaritel austatud jumaluseks oli maojumalanna. Suures kultusekoopas Knossose lähedal kannavad pühendusohvrid sünni- ja viljakusjumala Eileithyia nime, keda austati ka hiljem kreekas ning seostati samuti madudega.

Hesiodose ja teiste antiikkirjanike väitel oli kreetalaste jumalanna nimi Rhea või Demeter. Tema kultus oli seotud püha õlipuuga, mida hooldasid kuningakoja tütred. Naisjumaluse sümboliteks olid kaksikkirves ja tuvi. Kirves oli püha, kuna temaga langetati ning hooldati puid. See oli hädavajalik töö, mis puudutas ka õlipuid, ning oli oma raskusest hoolimata naiste kohustuseks. Seetõttu ei ole minose kaksikkirvest kunagi leitud mehe käest. Puude langetamise tööriistana oli kirvel välguga võrreldavaid omadusi. Äikese atribuudina sa sellest võluvahend, mis pidi vihma ligi tõmbama. Kirve sümboolne jõud võitluskirve ja ohvririistana suurenes veel seetõttu, et kirves puutus kokku ohvrisõnnide verega. Kreetal osutavad vereohvritele siiski väga vähesed pildid.

Lüüdiakeelne sõna kaksikkirve kohta on ‘labrys’ ja see esineb Kaaria sõjajumala Labraynda nimes ning sõnas ‘labürint’, mis tähistas kreeka legendides kuningas Minose paleed Knossoses. Vastavalt sellele on labürindi tähendus ‘kaksikkirve maja’. Knossosest on tõepoolest välja kaevatud ‘kaksikkirveste saal’ – ruumi hiiglaslike kivisammaste igasse nelja külge on sisse raiutud rohkesti kaksikkirvemärke. Seega oli kaksikkirves pühaks sümboliks Labrayndi jumalale, kes Kreetal oli sõnnipeaga ja kandis ilmselt sõnast ‘labrys’= ‘kirves’ tuletatud nime ‘labyrinthos’, ja millega hakati tähistama tema asupaika.

Juba varasest pronksiajast on tõendeid emajumala seose kohta sõnnikujuga. Kuna tihti on kujutatud surevat või lõvi poolt lõhkirebitud sõnni, siis arvatakse, et see väljendab, kuidas maaema jumalik võim võidutseb sõnni kui tugevuse ja viljastamisjõu kehastuse üle. Kreetal korraldati kultuslikke näitemänge, mille eesmärk oli ilmselt ohvrisõnni kinnipüüdmine jumalanna jaoks. Sõnn oli karja viljakuse sümbol ja tuli seepärast igal aastal uuesti kinni võtta. Sportlikke meistersaavutusi sõnnitaltsutamisel võisid korda saata ainult õppinud ja kogenud artistid. Seetõttu on vähetõenäoline, et selleks sunniti vange, kes oleks kindlasti hukkunud.

Kaksikkirves ja sõnnisarved tähistavad vahetevahel jumalust ennast, kaugelt sagedamini aga ainult teatud koha pühadust.

Paljud uurijad arvavad, et minoslased austasid pühi puid ja samblaid. Kuid kindlalt ei saa öelda, kas usuti jumalust ennast viibivat pühades puudes või muutusid puud ainult jumaluse läheduse ja koha pühaduse sümboliks.

Erinevalt teistest Vahemere rahvastest olid Minose religioonile tundmatud nii omaette templid, jumaluse reljeefid kui ka suured kultusekujud. Siiski leidub paleedes mõningaid kõrvalruume, millel oli ilmelt kultuslik otstarve ja kuhu olid püstitatud ka väikesed kultusekujud - pooles elusuuruses jumalannat kujutavad savifiguurid. Arheoloogilised leiud näitavad, et kreetalased austasid oma jumalust põhiliselt lahtise taeva all pühades hiites, mäetippudel ja eriti kultusekoobastes. Taolistes kohtades on leitud rikkalikult ohvriande miniatuurkunstiesemete näol – kullast kaksikkirveid, sõnnipäid, arvatavasti jumalusi kujutavaid savi- ja marmoriidoleid ja kultuslike motiividega pitsatkive. Koobastes olid eriti tähtsad stalaktiidid ja stalagmiidid, mille ümber oli ehk maavärinate tõrjumiseks seatud eriti väärtuslikud ohvriannid. Pühapaiku hooldati ja valvati pidevalt. Mägedel oli taraga piiratud salusid, kus austati pühi õlipuid ja pika varrega kaksikkirveid.

Maajumalanna kultus on seotud üleminekuga jahipidamiselt põlluharimisele. Jumalanna sümboliseerib naiselikkust, eluandvat ema ja viljakust. On teada, et Kreeta kultuuris domineerivad naised kultuslike figuuridena ning kunstilistes kujutistes. Jumalannat teenisid ilmselt peaasjalikult naispreestrinnad. Seejuures on väär oletada, et Kreetal oleks valitsenud naised. Kuid täiesti lubatud on näiteks kujutada meeste seas ka lühikeses rõivastuses naissportlasi. Naiste eelisseisund oli tolleaegses maailmas omapärane, naistele omastati tõenäoliselt esimene koht kultuses, religioossetes pidustustes ja üldsuses. Selle poolest erinevad kreetalased klassikalise ajajärgu kreeklastest – vanas Hellases oli naistel surmanuhtlusega keelatud olümpiamängudel viibimine. Knossoses seevastu istusid naised meeste keskel kõigil kultusepidustustel.

Rahulikele kreetalastele olid tähtsad perekond, põllulapp ja vajalikud veeallikad, loomakarjad, millele paluti sigivust ja kaitset haiguste vastu, metsad, mäed, ja meri millesse suhtuti aukartusega, maavärinad, mida õigusega kardeti. Minose kultuuri argipäeva ei iseloomusta lahingupildid, võitlusstseenid ega kindlusrajatised, vaid rahumeelsus - värvirõõmsad lilled, lõbusad tantsud ja peorõõm, hinnalised rõivad, kunstipärased anumad ja tarbeesemed. Relvi on näha väga harva.

Kreetalased ei pidanud sõda kartma, kuna sõjalise julgeoleku tagas võimas laevastik. Minoslaste laevad olid tol ajal igasuguse ilmaga teistest laevadest kiiruse ja manööverdamisvõime poolest üle. Sellegipoolest oli Kreeta orjanduslik riik ning seal oli siiski ka sõdureid, kuigi enamus neist olid ilmselt palgasõdurid minose riigi mõjupiirkondadest ning ainult ohvitserid olid kreetalased.

Katastroof

Minose kultuur sai aga väga äkitselt ja õnnetult otsa, kui lähedaslasuval Thera saarel toimus viimase 10 000 aasta üks võimsamaid vulkaanipurskeid, mis on oma tugevuselt võrreldav Krakatau purskega 1883. aastal. Santorini saar asub vulkaaniliselt väga aktiivsel alal – viimase 200 000 aasta jooksul arvatakse seal olevat toimunud vähemalt 12 suurt plahvatust, viimati purskas vulkaan Santorinil 1950. aastal ja üldiselt tuleb seal piirkonnas arvestada tugevama maavärinaga iga 50 aasta järel.

Ilmselt mõni kuu enne tõelist purset hakkas vulkaan välja ajama peent tolmu ja tuhka, mis tõenäoliselt oli kohalikele elanikele hoiatuseks. Thera lõunaosas asunud Akroteri linnas tehtud väljakaevamised ei ole toonud nähtavale ühtegi surnukeha, kuigi linn mattus 1-2 meetrise tuhakihi alla, mis annab alust oletada, et elanikud põgenesid linnast enne purset, võttes kaasa ka mitmeid transporditavaid esemeid. Mingil hetkel hakkas vulkaan aga purskama, kattes kogu Thera saare tuha ja kividega. Üsna lühikeses aja jooksul hävitas see ilmselt kogu elu saarel. Pragude tõttu tungis aga merevesi vulkaanikraatrisse ning see põhjustas hiiglasliku plahvatuse, mille tagajärjel on Thera saar tänapäeval märgatavalt väiksem, kui ta kunagi oli.

Vulkaani plahvatus tekitas tohutu tõusulaine, mis vähem kui tunni ajaga Kreetale jõudnult võis olla üle kui 30 meetri kõrgune. Asulad hävisid mõne minuti jooksul. Varsti pärast tõusulainet jõudsid Kreetale tuline tuhk ja hõõguvad laavamassid, mis hävitasid tulekahjuga asulates ja paleedes kõik, mida vesi oli seni veel säästnud.

Paleede-järgne ajajärk (1400 – 1150 e.Kr.)

Selline katastroof mõjus Kreetale loomulikult saatuslikult. Kõigist paleedest on vaid Knossoses näha järelasustuse jälgi. Hävinud oli laevastik, millel põhines kogu Kreeta majandus. Pikka aega oli napilt nii toitu, kui ka joogivett. Knossoses ehitati kasutamiskõlblikud ruumid ümber, suuremad jaotati vaheseintega ning uksed rusude alla mattunud saalidesse müüriti kinni.

Üsna pea sattus Kreeta Mükeene ülemvõimu alla. Purustatud Knossose palee ehitati ümber sõjaliseks ja halduskeskuseks, millel polnud minosliku paleestiiliga enam mingit pistmist. Majanduse aluseks oli endiselt kaubavahetus Egiptuse ja Väike-Aasiaga ning kunstkäsitöös segunesid minose ja mükeene stiilid.

Mükeenlastest valitsejate keele kirjapanemiseks kohandati oma tähestik ümber, ning sellest arenes lineaarkiri B, mis eelmise sajandi keskpaigas dešifreeriti. Lineaarkirjas B tähistasid lühikesed jooned sõnavahesid, kirjutati horisontaalsete ridadena vasakult paremale. Kiri koosnes sarnaselt lineaarkirjale A silbimärkidest ning logogrammidest.

Enamus logogramme tähistavad asju, millega kaubitseti, mis pole üllatav, kuna põhiliselt kasutatigi kirja kaubatehingute ülesmärkimiseks. Paljud logogrammid meenutavad otseselt asja, mida nad tähistavad, ning on seega piktogrammid.

Ligikudu aastal 1100 tungisid Kreetale doorlaste hõimud, millega lõppes Mükeene ajajärk Kreetal ning kõige muu hulgas kadus käibelt ka lineaarkiri B.

Kasutatud kirjandus:

Kehnscherper, Günther. Kreeta, Mükeene, Santorin. Tallinn, 1989

Vana-Kreeka ajalugu. Tallinn, 1965

Internet:

http://www.decadevolcano.net/santorini/minoaneruption.htm

http://volcano.und.nodak.edu/vwdocs/volc_images/europe_west_asia/santorini.html

http://www.omniglot.com/writing/linearb.htm

http://www.omniglot.com/writing/lineara.htm

http://www.anotherscene.com/freudlacan/linearb.html

http://www.ancientscripts.com/linearb.html

http://devlab.dartmouth.edu/history/bronze_age/

http://www.dilos.com/location/13406

http://www.sfakia-crete.com/sfakia-crete/history.html

witcombe.sbc.edu/snakegoddess/discovery.html

http://ccwf.cc.utexas.edu/~bruceh/cc307/minoan/index.html

http://www.ou.edu/finearts/art/ahi4913/aegeanhtml/minoan.html