Kreeka kujutav kunst klassikalisel ajajärgul

Martti Lutsar

“Oleme vabad avalikus elus ja omavahelistes suhetes, lahendades igapäevaseid hõõrumisi ja ebameeldivusi…Me oleme parajal määral ilu sõbrad ja õigel määral tarkuse sõbrad, kaldumata nõrkusesse. Me kasutame rikkust rohkem heal eesmärgil kui et selle üle sõnadega kelkida…Meie tegevus põhineb meie enda otsusel ja meie enda veendumusel.”

Kreeklased hindasid oma maalikunsti kõrgemalt kui skulptuuri. Maalikunsti tehnika kohta ei ole täit selgust, eelistatuim menetlus oli enkaustiline e. maalimine vahavärvidega, mis saavutas täiuslikkuse IV sajandil. Väga levinud oli tempera. Maalipinnana kasutati marmorit ja puud.

Maalikunstis ei mõeldud enam inimese kujutamises nii, et kõik keha osad pidid ilmtingimata ka pildil näha olema. Kunstnik rikkus iidset reeglit ja lähtus vaid sellest, mida tegelikult nägi, ja see tähendas tõelist murrangut. Maalikunstis tehti suurim kõigist uuendustest – avastati rakurss. Tähtis hetk kunstiajaloos oli see, kui arvatavasti veidi enne aastat 500 eKr leidsid kunstnikud esmakordselt kogu ajaloo jooksul endas julgust kujutada jalalaba eestvaates. Kõigis nendes tuhandetes egiptlaste ja assüürlaste meieni säilinud taiestes polnud seda kunagi tehtud.

Monumentaalmaalist ei ole säilinud midagi: ainult vaasidest võib saada ettekujutuse tolleaegsest monumentaalmaalist. Vaaside valmistamine ei hõlma üksnes vaase meie aja mõistes, vaid ka joogiriistu ja kööginõusid. Vastavalt otstarbele olid vaaside vormid väga erinevad. Ainulaadne on nende võrratu ülesehitus ja tore profileering. Nendel leiduvad maalid ei ole üksnes tähtsad kunstiteostena, vaid need on ka rikkalikuks allikaks kreeka elu, mütoloogia ja usundi tundmaõppimisel.

Juba umbes a. 540-530 eKr hakkab vaasimaalis tärkama uus stiil, mis varsti saab ainuvalitsevaks – nn. punasefiguuriline vaasimaali stiil. Peamine uuendus seisnes selles, et figuure ei maalitud mitte mustadena punasele foonile, vaid vastupidi: kujutise tagapind kaeti musta värviga, figuurid jäeti katmata; need esinevad niisiis punastena mustal taustal. Uue tehnika paremus seisnes selles, et detaile figuuride sees ei olnud enam vaja välja kraapida, neid võis peente mustade joontena pintsliga peale maalida. Uus tehnika oli hoopis paindlikum ja võimaldas elavamat joonistusviisi. Punasefiguuriline stiil on kreeka vaasimaali tippsaavutus. Ka sel alal oli juhtiv Atika, kuigi tõuget said sealsed meistrid arvatavasti Jooniast.

Mõned vaasimaalid annavad ettekujutuse kreeka monumentaalmaali suunast, mis on seotud V sajandi keskpaiga suurima ja kõige hinnatuma maalikunstniku Polygnotose nimega. Ehkki Polygnotos lõi enamuse oma teostes alles V sajandi teises pooles, võib teda pidada pigem vanema generatsiooni, range stiili kunsti esindajate hulka kuuluvaks kunstnikuks. Tõenäoliselt olid mütoloogilised teemad tema maalidel sildiks, et väljendada tolle aja kõlbelisi ideaale, Aristoteles kiitis Polygnotost ning viitas sellele, et ta olevat tõstnud inimese loodusest kõrgemale ja andnud oma figuuridele moraalse ühtlustatuse, eetose ilme. Teatud ettekujutuse Polygnotose kunstist annab Oriveto krateer, millel on kujutatud Niobe laste tapmist Apolloni ja Artemise poolt.

Antiikajastu kuulsaim maalija Polygnotose kõrval on Apelles. Ta sündis Efesoses ja kuulus joonia koolkonda. Ta oli Aleksander Suure kojamaalija ja olevat olnud virtuooslik meister. Tema maale kiideti peamiselt nendes avalduva peene maitse ja šarmi pärast, eriti naiste kujutamisel. Ka tema loomingut tuntakse üksnes kirjanduslike allikate kaudu.

V sajandi lõpul kaotab Päris-Kreeka vaasimaalis juhtiva osa ja tähtsuse. IV sajandi parimad saavutused on Suur-Kreekas, Lõuna-Itaalias. Tähtsaim vaaside valmistamise keskus on siin Taranto.

2. Pronkskunst.

V sajandiks levib pronkskunst Jooniast kogu Kreeka mandrile omandab siin suure tähtsuse. Siin luuakse pronksist valatud sõjavankreid, pronksist kaitserüüsid, sissegraveeritud kujutistega, mitmesuguseid tarberiistu jne.

3. Kivilõikekunst (glüptika).

Nikerdistega kaunistatud kivi nimetatakse gemmiks . Enamasti oli kujutis kivisse lõigatud süvendatud kujul ja säärast kivi kasutati siis pitsatina. Vanemad gemmid ongi pärit V sajandist eKr. Mis puutub kujutistesse, siis eelistati algul jumalate ja kangelaste pilte, hiljem esinevad stseenid igapäevaelust, naised, noormehed, maadlejad, loomad, linnud, mõnikord ka portreed.

3. Plastika.

Kreeka plastika võib klassikalise ajastu raames jagada esimese õitseaja kõrgeks stiiliks ehk kõrgklassikaks ning teiseks õitseajaks ehk kauniks stiiliks ehk hilisklassikaks.

3.1. Kõrgklassika (V saj eKr)

V sajandi teisel poolel saavutab kreeka skulptuur täieliku vabaduse ja meisterlikkuse loodusvormide edasiandmise oskuses. Suure looduslähedusega ühineb aga ülimal määral ideaalne, äraseletatud rahu, lihtsus ja selgus, suursugususe, väärikuse ja harmoonia tunne. Selle kunsti kandepind on sügav usklikkus, tähtsaim kunstikeskus tol ajal oli Ateena, kus tooniandvat osa etendas kuulus riigimees Perikles (umb. a. 495 – 429).

Selle ajastu kaks skulptuuri suurmeistrit olid Polykleitos ja Myron. Myroni looming langeb V sajandi teise veerandisse, kuid tema teosed erinevad tunduvalt niisugustest range stiili kunstimälestistest nagu Olümpia templite viilud ja metoobid. Tema kaasaegsed, nii nagu ka järeltulevad põlved, märkisid ära tema teoste rõhutatud elusisust. Luuletajad lõid laule tema Ladose kujust, sest see näis kiirest jooksust hingeldavat. Ühest Myroni lehma kujutavast skulptuurist jutustatakse, et lehm olevat olnud nii loomutruu, et vasikad imenud selle nisasid ja lõvid tunginud talle kallale. Teatud ettekujutuse Myroni mõlemast suuremast tööst – grupist “Athena ja Marsyas” ning “Kettaheitjast” – annavad ainult nendest säilinud koopiad.

Pidulikul sammul astuv ja rõõmsalt naeratav VII ja VI sajandi atleet mõjus peaaegu jumala sarnasena. Nooruslik “Kettaheitja” on seevastu otse elust võetud, Kuigi Myroni skulptuur ei ole reljeef, on see siiski teos, mida peab vaatama ühest vaatekohast. See skulptuurikäsitlus lõi tugevasti läbi ka edaspidi. Selle põhimõttega on kooskõlas liikumise edasiandmine, mis nagu kiviaja küttide kunstiski haarab üht lühikest momenti, nimelt seda, kui nooruk enne kettaheitmist hoogu võtab. Tema kehas tuleb nähtavale jõupingutus. Myroni skulptuuride elulisust ülistasid juba vanad kreeklased. Uuemal ajal võis skulptuuri võrdlemisel filmiülesvõtetega kindlaks teha, et kujuri terav silm oli tabanud kettaheitja suurima kehalise pingutuse momendi. Kuid Myron on momendi põgususe ja keha detailid allutanud selgele ülesehitusele. Kujur ei surunud oma muljeid mõnda enne väljamõeldud skeemi, vaid ta püüdis neid väljendada viisil, mis kergendaks vaatajal mõista üksikute kehaosade omavahelisi seoseid liikumise hetkel.

Teoste praegusele halvale seisukorrale vaatamata võib Polykleitose kunsti tema põhijoontes selgesti ära tunda. Myroniga võrreldes esindab Polykleitos kreeka klassikalise kunsti teist külge ning on paljuski eelmise vastandiks. Osaliselt on see seletatav tõigaga, et Polykleitos lõi oma teosed V sajandi teisel poolel, osaliselt ka sellega, et Myron esindas atika, Polykleitos aga peloponnesose koolkonda. Kuid koolkonna mõjule vaatamata väljendab kõigis Polykleitosega seostatavates teostes meistri selgesti väljakujunenud isikupära.

Polykleitose kunsti peateemaks oli võistluse võitja – atleedi kujutis. Teema, mille viljelemisel peloponnesose koolkonna meistrid olid osutanud erilist agarust juba iidsetest aegadest peale, Kuid erinevalt poolkultuslikest apolloni-kujudest on Polykleitose skulptuurid kõigepealt inimese kujutised. mehed, kes on varustatud kõigi täiuslikkuse tunnustega. Sellest on ta “Kettaheitja” looja Myroni ja paljude teiste V sajandi kunstnike sarnane. Kuid Myron tunneb rõõmu inimese keha liikumise jälgimisest, kasutab ära kõik oma tähelepanekud ning püüab oma vahetud muljeid vaatajale lähedale viia. Polykleitos aga seab nendele vahetutele muljetele vastukaaluks täiuslikkuse kõrge ning raskesti saavutatava ideaali, millel ei olnud enam seda mütoloogilist alust, millest lähtusid vanad kangelasmüüdid ja lood jumalatest. Polykleitose ideaal väljendas pigem filosoofilist suhtumist maailma. Tema atleedid on niivõrd hea kehaehitusega, et nende võidud mängudel ja võistlustel tunduvad täiesti usutavad. Kuid nende suurimaks võiduks on võit iseenda üle. Oma tahte valitsemine, oma jõu tundmine ning uhkus elastse ja tugeva keha üle. Polykleitose skulptuurides on alati näha, et üks jalg on toeks tervele kehale, kuna teine on kergelt painutatud. See tingib ka käte erineva asendi.

Myron ja Polykleitos esindavad V sajandi kreeka klassika kaht erinevat suunda. nende suundade tegelik ühinemine toimus Atikas sel lühikesel ajavahemikul, mil ateenlased valitsesid Periklese juhtimisel kogu Kreekat (460 – 431 eKr). Meister, kes sel ajal kreeka plastika suurepärase täiuslikkuseni viib, on Pheidias, kelle elukäigust teame vähe: tal olid head suhted Periklesega ning ta mängis juhtivat osa Ateena kunstielus. Tema mõju oli niivõrd suur, et paljudes atika skulptuurides, eriti aga Parthenoni skulptuurides võib tunda tema vahetut mõju. Pheidiasel oli anne tasakaalustada vastandeid, külgesündinud mõõdutunne ning võime üksteisega siduda pehmust ja jõudu, naiselikkust ja mehelikkust, samuti rangust ja vabadust. Juba vanaaja inimesed panid tähele Pheidiase omapärast stiili, nad leidsid tema juures “ülevust ja täpsust” (Demetrios “Kõnekunstist”).

Oma varasemates teostes lõi Pheidias terve rea tähelepanuväärivaid jumalate kujusid. Nendest kuulsaim oli hiigelsuur Zeusi kuju Olümpia templis. Zeus istus rahulikus, pidulikus poosis troonil. Tema väärikas habemes nägu koos laubalelangevate lokkis juustega oli range ja heatahtlik. Kuju ise ei ole säilinud, kuid teatud ettekujutuse sellest annavad kõnesoleva kujutised müntidel. See kuju oli paljudele IV sajandi meistritele eeskujuks, kõik kirjanikud olid sellest vaimustuses.

Meie ajani ei ole säilinud ka Pheidiase Lemnose Athena ega ka Athena Parthenose kujusid, mis kaunistasid Ateena Akropoli. Arvukad repliigid annavad küll mingi ettekujutuse skulptuuri välistest tunnustest, kuid on enamikus tühise kunstiväärtusega. Pheidiase kogu jõudu, tema stiili võlu, võib tajuda eelkõige Parthenoni skulpturaalseid kaunistusi vaadates. Nende loomisel töötasid paljude eri põlvkondade kunstnikud meistri juhtimisel. Sellega on seletatav ka teostuse teatud ebaühtlus. Kõigepealt valmisid metoobid stseenidega lapiitide võitlusest kentauride vastu.

Need reljeefid ühendasid endas kõik V sajandi kreeka kunsti head omadused. Üksikute kujude eluläheduse paarilisteks said ilu ja üllus. Galopeerivate hobuste edasipüüdlev liikumine vaheldus rahulikult seisvate kujudega, mis moodustasid voogavas liikumises nagu tsesuure. Detailide imetlusväärne edasiarendamine, nagu hobuste paisuvad lihased või kõõlused kätel (üksikasjad, mis iga teist kunstnikku oleks võinud kergesti meelitada naturalismi), allub siin üldkontseptsioonile, voogavale rütmile, millest võtavad osa kõik figuurid mis neid ühendab nagu keti üksikuid lülisid. Suurepärane, õrn modelleering, pooltoonide astendus ning reljeefi paindlikkus seostuvad seina rahuliku pinnaga, mida on käsitatud siin skulptuuri ja arhitektuuri tagapõhjana.

Siiski on peaagu kõik kuulsamad antiikaja kujud hävinud, mille põhjuseks on see, et pärast kristluse maailmareligiooniks saamist loeti vagade ristiinimeste pühaks kohuseks purustada kõik paganlike jumalate kujud. Meie muuseumides olevad kujud on suuremalt jaolt vaid rooma aegadel ränduritele ja kollektsionääridele mõeldud, samuti aedade ja avalike saunade dekoreerimiseks tehtud koopiad. Peame olema väga tänulikud, et need koopiad olemas on, sest need annavad meile vähemalt mingisugusegi ettekujutuse kreeka kunsti suurtest meistriteostest; kuid kui me ei kasuta piisavalt oma kujutlusvõimet, siis võivad need kehvad imitatsioonid meid ka rängalt eksitada. Need kujud on suuresti süüdi selles laialt levinud arvamuses, et kreeka kunst oli elutu, külm ja tuim ning et kreeka skulptuurid näevad välja nii, nagu oleksid nad tehtud kriidist, ja et neil on tühi pilt. Näiteks roomlaste koopia suure ebajumala Pallas Athena kujust, mille Pheidias tegi Athena pühamu jaoks Parthenonis, ei näe välja üldsegi eriti vaimustav. Et endale ette kujutada, milline ta tõeliselt oli, peame pöörduma vanade kirjelduste juurde: hiigelsuur puust kuju, umbes 11 m kõrge, üleni kaetud väärismaterjalidega – kullast sõjarüü ja rõivad, elevandiluust nahk. Lisaks sellele olid kilp ja sõjarüü värvitud erkude ja sädelevate värvidega ning silmad olid tehtud värvilistest kividest. Jumalanna kuldsel kiivril olid kaeluskotkad, kilbi sisse keerdunud suure mao silmad olid kahtlemata samuti sädelevatest kividest. Templisse sisenemine ja selle hiiglasliku kujuga silmitsi sattumine pidi tõesti sisendama aukartust ja jätma kustumatu mulje.

3.2. Hilisklassika (IV saj eKr)

Hiline klassika on iseloomult tugevasti mõjutatud tolleaegsest rahutusest poliitilisel maastikul: poliitiline killustatus suureneb, vanad lihtsad vaated hääbuvad, sügav ja naiivne usk jumalatesse annab maad skepsisele ja kahtlusele, individualism pääseb võimule. IV sajandi kunst paneb aina suurenevat rõhku tunnete ja siseelu väljendusele. Üha enam ja enam täiustub vormilise ilu ja täiuslikkuse taotlemine, kusjuures eriti toonitatakse õrnust ja leebust; seda kunsti on nimetatud ka kauniks stiiliks. Käsikäes suurenevale looduslähedusele käivad realism ja individualism. Materjalidena eelistab IV sajand pronksi kõrval peamiselt marmorit, mis on eriti kohane õrnade ja peente nüansside kujutamisel; kulla- ja elevandiluutehnika ununeb. Kogu stiilis andis siiski üllas lihtsus nüüd maad luksuse eelistamisele. IV sajandil piirdusid kunstnikud kogu maailma olemuse esitamise asemel teostes edasi vaid näilikku, killukesi maailmast. Koos loobumisega igivanast kreeka selgusest, sattusid nad idamaise müstika mõju alla.

IV sajandi esimene suurmeister plastikas oli Skopas, kes materjalina kasutas üksnes marmorit. Just Skopas esineb teerajajana uue, dünaamilise stiili tekkimisel ja kehaliste ning hingeliste kirgede kujutamisel. Tuntumad osaliselt säilinud tööd on “Tantsiv menaad”, “Hermes” Artemisioni samba soklilt ja haavatud sõjamehe pea. Antiikallikad jutustavad veel Skopase teistest arvukatest töödest, millest suur hulk olid figuuririkkad grupid; neist pole aga jälgegi järel.

Teine Skopase kaasaegne on Praxiteles, kelle kuulsaim säilinud töö on “Hermes”, mis leiti väljakaevamistel Olümpias, aga osutus kreeka originaali asemel hilisemaks koopiaks. Siin on kehastatud jumalate saadikut mitte jumaluse või ideaalkujuna, ei austamise ega jumaldamise objektina, vaid kunstnik on tabanud silmapilgu, mil jumalate saadik koos jumalate poolt tema hoolde usaldatud väikese Dionysosega peatub teel nümfide juurde. Jumala inimesesarnasus ei mõju vaimse suurusena, vaid pigem andestatava nõrkusena, erilise iseloomujoonena. Et Dionysosel on juba lapsena nõrkus viinamarjade vastu, see viitab tema hilisemale veinijumala seisusele.

Kolmas IV sajandi suurmeister oli Lysippos, kes arendas innukalt edasi Polykleitose armastatud teemat – atleedikuju. Erinevalt Skopasest ja Praxitelesest, kes töötasid peamiselt marmoris, eelistas Lysippos pronksi. Tema kangelase kujud on proosalised. Atleet “Apoxyomenost” ei ole kujutatud pidulikul hetkel uhkelt sammuvana, vaid väsinuna pärast võistlust, puhastamas oma keha kaaperauaga liivast, mis on jäänud tema õlitatud keha külge areenil. Teine tuntud töö on atleet oma sandaale lahti nöörimas. Juba kaasaegsed mõistsid Lysippose kunstikäsitluses muutust varasemate aegade skulptuuridega: ta ei kujutanud inimesi sellisena nagu nad tegelikult olid, vaid nii, nagu nad talle näisid.

Kasutatud kirjandus:

     

    Gombrich, G. E. (2000), “Kunsti lugu”, Tallinn

  1. Alpatov, M. V. (1973), “Kunstiajalugu I”, Tallinn

  2. Vaga, V. (1999), “Üldine kunstiajalugu”, Tallinn