Arhailise ajajärgu kirjandus. Periodiseerimine.

Kreeka ajaloo perioodid: Egeuse ehk kreeta-mükeene ajajärk (III-II at eKr); Homerose ajajärk (XI-IX/VIII.saj.eKr); Arhailine ajajärk (VIII-VI. saj.eKr); Klassikaline ajajärk (V-IV.saj., 330 eKr); Hellenismi ajajärk (330-146 eKr); Impeeriumi aeg – Rooma võimu all (146 eKr – 395 pKr).

Kirjanduse ajaloo perioodid: Eelklassikaline ehk arhailine ajajärk (? – I at 1 kolmandik); Klassikaline ajajärk (VII-IV saj. eKr); Hellenistlik ajajärk: varane hellenism (III eKr-I saj. pKr), hiline hellenism (I-V saj pKr). Või:

• Algperiood (folklore) (II-I at eKr)
• Hellase ehk klassikaline ajajärk (IX-IV saj. lõpp eKr); Atika algperiood (V-IV saj.eKr)
• Hellenismi ajajärk (III-I saj. eKr)
• Hellenistlik Rooma periood (I saj. eKr – V saj. pKr).

<Aioodid, rapsoodid, Homeros, “Homerose küsimus”, “Iliase” ja “Odüsseia” poeetika, Hesiodos, arhailise ajajärgu lüürika ja meelos, eleegiad ja jambid – Kleis, Tronski, referaadid, AL.>

Antiigi värsijalad, stroofid, zhanrid.

Antiikluule värss on välteline (kvantiteeriv); kreeka värsisüsteem põhineb silpide vältuse (kvantiteedi) erinevusel. Silbid jaotatakse vältuselt lühikesteks ja pikkadeks. Pikkade ja lühikeste silpide korrastatud järgnevusest tekib rütm, kusjuures sõnarõhk värsis põhimõtteliselt määravat osa ei etenda. Rõhk oli kreeka keeles olemas, aga see oli muusikaline, s.o. rõhulist silpi ei iseloomustanud mitte hääle tugevdamine, vaid selle kõrgendamine. Värsis see rõhk võib esineda ühtviisi värsi rütmiliselt tugevail ja rütmiliselt nõrkadel kohtadel. Tugev koht – arsis (jala tõus tantsis), nõrk koht – thesis (langus). Mora (osa) – ühe lühikese silbi hääldamise või laulmise kestus, pikkus, aeg. Üks pikk silp = 2 moorat. Riimi antiikne värsimõõt ei kasuta (esimesed riimid – sõnast rhytmos – “ladusus, sujuvus” tekivad retoorilises proosas).Teised Euroopa värsisüsteemid: silbiline (prantsuse, itaalia, poola jt keeled, kus on konstantne sõnarõhk), rõhuline (uus ladina värss, keskaegsed saksa ja inglise värsid jt) ja silbilis-rõhulsne (“klassikaline” vene värss, eesti värss – eriküsimus, vt. Jaak Põldmäe raamatut).

Antiigi värsijalad – kahesilbilised: jamb, trohheus, spondeus, pyrrhichios (sõjakas tants);

• kolmesilbilised: daktül (“sõrm”), anapest (anapaistos – “kajastunud, peegeldatud, tagasi löönud”), amfibrahh (amphibrachys), amphimacrus / creticus / kreetikus (“kreeta värsijalg, värss”), bacchius/bakhius, antibacchius, tribrahh, molossus (? Molossia – maaala Epeiroses);
• neljasilbilised: korijamb (koreusest, st trohheusest ja jambist koosnev), antispastus, tõusev ionicus (joonija värsijalg, värss), langev ionicus, paiaan (“abistaja”, Apolloni lisanimi Paian) I – IV, epitrit (“terve”) I –IV, dijambus, ditrohheus, dispondeus, dibrahh (proceleusmaticus);
• viiesilbilised: dochmius (jamb + creticus), moloss-iambos, molosso-spondeus, molosso-pyrrichos. Ei tea, kas on molosso-trohheus või molosso-koreus...

Värss (lad. versus, kr. stihos – “rida, pööre <tantsis>”) – mitmest värsijalast koosnev luuleteksti osa, mis lõpeb pausiga, st värsi lõpp ühtib sõna lõpuga. Värsi lõppsilp võib olla nii pikk kui lühike. Meetrum (lad metrum, kr. metron – “mõõt”) – värsimõõdu algüksus. Meetrum koosneb jambi, trohheuse ja anapesti puhul kahest, bakhiuse, kreetikuse, ionicuse ja korijambi puhul ühest värsijalast. Näiteks, koosneb jambiline trimeeter 3 meetrumist (6 jambist), daktüline heksameeter 6 meetrumist (6 daktülist). Värsi nimetatakse sageli nii värsimõõdu kui ka meetrumite arvu järgi.

Stroof (kr. strofe – “keerlemine, keerutamine, pööre”: algselt arvatavasti koori tantsuline liikumine, hiljem ka seda saatev laul) – mitme värsi (värsimõõdult ja rütmilt ei pea tingimata sarnanema) meetriline süsteem, mis kordub ühe laulu vältel reeglipäraselt.

Versus Adonius (adoneus): daktül ja trohheus.

Versus Glykoneus (glükoneus): spondeus, daktül, trohheus ja tüvitrohheus.

Versus Pherecrateus (pherekrateus): spondeus, trohheus ja trohheus.

Väike Asklepeiadese värss: Exegi monument(um) aere perennius...

Heksameeter + pentameeter = eleegiline distihhon (“kaksikvärss”).

Alkaiose stroof – koosneb kahest 11-, ühest 9- ja ühest 10-silbilist värsist.

Sappho stroof – koosneb kolmest Sappho üksteistsilbikust (Sappho väikesed värsid) ja neile järgnevast adoneusest: (See näib mulle võrdne taevasega, / taevasistki kõrgem – kui öelda võib nii –, / kes su vastas istudes lakkamatult / kuuleb ja näeb sind ).

Asklepeiadese stroof – koosneb neljast Asklepiadese väikesest värsist (I Asklepiadese stroof), või kahest Asklepeiadese väikesest värsist, ühest Pherecrateuse ja ühest Glükoneuse värsist (IV Asklepeiadese stroof). Horatius kasutas seda viiel kujul.

Arhailise lüürika zhanrid.

Termin “lüürika” ei kuulu arhailisse ajajärku: see tekkis alles hiljem, hellenismi ajajärgul, Aleksandria filoloogide ajal, asendades varasemat terminit “meelika” (to melos – laul, meloodia).

Seda (meelika) tarvitati nende laululiikide kohta, mida esitati keelpilli, esmajoones seitsmekeelelise lüüra saatel, mille leiutamise omistab müüt jumal Hermesele. Keelpillidest veel: kitara (nagu harf), forminks, barbitos. Puhkpillidest: paju-/vilepill, aulos (pigem nagu klarnet, mitte flööt). Harvemini – löökpillid: tympanon (raamtrumm) või kümbal. Praegusel ajal kreeka lüürikast kõneldes tarvitatakse seda terminit avaramas tähenduses ning see hõlmab ka selliseid zhanre, mida vanaajal ei peetud “lüürilisteks”, näiteks, eleegiat, mille ettekannet saadeti flöödil. Kuid antiikseil vahetegemistel lauluzhanride vahel nende muusikalise ettekande iseloomu järgi on ajalooline alus, sest kreeka luules olid zhanrid ja nende stiilid tõesti tihedalt seotud kindlate värsimõõtudega ja kindla muusikalise saatega. Tekkides kultuslikust ja rituaalsest rahvalaulust, säilitas kreeka lüürika pika aja kestel laulu sisu tiheda seose laulu traditsioonilise rütmilis-meloodilise tüübiga ja tema ettekandmise laadiga. On säilinud nii folkloori laulude vormid kui ka nende nimetused: epitalaamion ehk hümenaion/s, mis säilitas hulga folkloorseid motiive, nagu jumalagajätt neiupõlvega või peigmehe ja mõrsja ülistamine (katkend Sappho epitalaamionist:

“Hei, tõstke kõrgele lagi, - / oo, Hümenaios! / Kõrgele, puusepad, üles! / oo, Hümenaios! / Peigmeest ootame, kes on kui Ares, / Pikem veel kõige pikemaist meestest”). Partheneion – tütarlastekoorilaul, neiulaul. Kolmandaks rituaalse laulu liigiks on treen(os) – itk, leinalaul, nutulaul surnu juures. Hüporheem – tantsulaul, mida esitas koor keelpilli saatel. Algselt oli hüporheem kreetalaste sõjatants. Enkoomion – inimestele või jumalaile pühendatud kiidulaul või -kõne. Enkoomioni lauldi pidulikus rongkäigus (koomoses), ta sarnanes skolioniga. Skolion – ühissöömingu (sümposioni), pidusöögi laualaul, joogilaul. Epiniikion – kiidulaul võitja auks, võidulaul, mille kandis ette koor tantsuliigutuste saatel võitja kojusaabumise puhul; esitati algselt lahinguvõitjate, hiljem spordivõistluste võitjate auks. Embateerion – aulose saatel lauldav sõjakas marsilaul. Hümnid: pajaanid (Apolloni auks), ditürambid (Dionyseose auks), prooimion – eellaul, prosoodionid – rongkäigulaulud,). Hümni eelkäijaks olid vaimudele lausutud nõidumissõnad; neist arenes laul, mis algas nimelise pöördumisega jumalate poole, jätkus eepilise osaga ja lõppes palvega.

Küklilised poeemid – poeemirühmad, mis moodustavad suletud ringi ehk küklose (“tsükkel”). Tuntumad on Trooja ja Teeba küklosed. Küklose poeemidest on säilinud ainult üsna väikesi katkendeid, kuid poeemide sisu on meile tuttav antiikteadlaste ümberjutustustest. Küklos koostati nii, et üks poeem liitus teisega, jätkates jutustust sellest momendist, millega eelmine lõppes. Nii oli poeemis “Küpria” (ehk “Kypria”, “Kyprose laulud”, ~VII) jutustatud kogu Trooja sõja käik kuni “Iliase” tegevuse alguseni: jutustatud Erise õunast, Parise otsusest, Helena röövimisest, Kreeka laevastiku peatumisest Aulise sadamas ja sõjategevuse algusest Trooja all. “Iliase” jätkuks oli “Aithiopis”. See poeem algas “Iliase” pisut muudetud viimasest värsist (Hektori matmisest) ja selle teksti võis otseselt liita “Iliasele”. “Aithiopise” jutustus viidi Achilleuse hukkumiseni Parise noole läbi, ja tema keskseiks momentideks olid Achilleuse võidud Trooja kahe uue liitlase üle – amatsoonide üle nende kuninganna Penthesileiaga eesotsas, ja etioopide kuninga Memnoni, jumalanna Eose ja Etioopia kuninga poja üle. “Väike Ilias” – Achilleuse matus ja tüli Achilleuse relvastuse pärast, mis tekkis Odüsseuse ja Aiase vahel ning lõppes Aiase enesetapmisega. Suur Aias, Telamoni poeg, oli Trooja sõjas Achilleuse järel tugevaim ja vapraim kangelane. Selles tülis jäi Aias Odysseusele alla, hullus selle tagajärjel ja tappis kreeklaste kariloomad, pidades neid oma vaenlasteks. Tulnud mõistusele, heitis ta end oma mõõga otsa. Poeemis “Ilioni hävitamine” jutustati Heraklese vibust ja nooltest, Achilleuse poja Neoptolemose (ka Pyrrhos) saabumisest (Neoptolemose Odüsseus tõi Trooja alla, sest oraakli järgi ei saanud Troojat ilma temata vallutada), puuhobusest, Laokooni hukkumisest, Trooja rüüstamisest ja põletamisest. Kreeka juhtide õnnetused tagasiteel Trooja alt olid aineks poeemile “Tagasitulekud” (“Nostoi”): Agamemnoni, Nestori, Neoptolemose, Menelaose jne. kojutulek. “Tagasitulekud” viisid süzhee selle momendini, mil algab “Odüsseia” tegevus. Aga ka “Odüsseia” sai jätku, mis jutustas tema peakangelase hilisemaist seiklustest. Selleks jätkuks oli poeem “Telegoonia” – Odüsseuse ja Kirke poja Telegoni nime järgi. Odüsseuse otsinguil satub Telegon Itakasse ja, oma isa mitte ära tundes, tapab tema lahingus.

T e e b a k ü k l o s koosneb järgmistest poeemidest: “Oidipodeia”, “Thebais” ja “Epigoonid”. “Oidipodeia” jutustab Oidipuse saatusest, kes, ilma oma päritolu teadmata, juhuslikult tappis oma isa, Teeba kuninga Laiose, ja seejärel, vabastanud Teeba linna Sfinxist, sai teebalastelt selle tasuna naiseks nende kuninganna, so omaenda ema. “Thebaise” süzheeks oli “seitsme sõjakäik Teeba vastu”. Oidipuse poegade Eteoklese ja Polüneikese vahel tekkisid tülid, ja venna poolt äraaetud Polyneikes tõi Teeba müüride alla seitsme kreeka väejuhi liitunud maleva. See sõjakäik oli liitlastele õnnetu: kõik seitse juhti said surma. Aga surma said ka Oidipuse mõlemad pojad, kes tapsid teineteise vennamõrvalises kahevõitluses. Poeem “Epigoonid” jutustas teistkordsest sõjakäigust Teeba vastu, mille võtsid ette tapetud juhtide pojad ja mis seekord lõppes Teeba purustamisega. Oli veel poeemid Heraklesest, Danaose tütardest danaiididest, argonautide retkest Kolchisesse jm.

Küklilisi poeeme omistati eri autoritele. Vanim neist oli ilmselt “Thebais”, ülejäänud loodi arvatavasti pärast “Iliast” ja “Odüsseiast”. Kompositsioonilt erinesid nad tunduvalt Homerose eepostest; puudus terviklik süzhee, meenutasid mütoloogilist kroonikat või mütoloogilise kangelase biograafiat. Need poeemid äratasid kaasajal suurt huvi, kuid hilisem kriitika ei pidanud neid kunstiliselt väärtuslikeks. Juba Aristoteles viitas “Poeetikas” küklose teoste neile iseärasustele kui kunstilisele puudusele, võrreldes Homerose eepostega.

Homerose hümnid. Rapsoodide esinemised eepiliste teoste deklameerimisega toimusid tavaliselt pidustuste ajal, ja siis nõudis komme, et rapsood alustaks hümniga selle jumaluse auks, kellele pidustus oli pühendatud. “Homerose” nime all jõudis meieni seesuguste avahümnide kogu. 33 või 34 hümni. Heksameeter. Kogumik on säilinud Bütsanti ajajärgu käsikirjades koos “Iliase”- ja “Odüsseiaga”. Mõned neist hümnidest sisaldavad mingisuguse, ülistatava jumalaga seotud müüdi jutustust. Nende lugude peategelasteks on niisiis jumalad, mitte kangelased. Pikimad hümnid on pühendatud Deelose ja Pytho Apollonile (jutustavad jumala sünnist Deelose saarel ja kultuse rajamisest Deelosel ja Delfis). Pytho Apollon: kuidas ta tuli mäe Parnassose juurde, surmas seal draakon/lohe Pythoni – sellest ka linna Delfi vana nimi Pytho. Apollon tappis ta noolega ja asutas sinna oma oraakli (Pythoni oraakel), kus preestitar püütia (Pythia) ennustas Apollonilt saadud inspiratsiooni mõjul tulevikku. Teised hümnid on pühendatud Hermesele (580 värssi!), Aphroditele (Aphrodite armastusest troojalase Anchisese vastu), Demeterile (see hümn sisaldab Eleusise müsteeriumide kultuslikku legendi Kore/Persephone röövimisest ja leidmisest), Dionysosele (väikeses hümnis “Dionysos ja röövlid” ülistatakse Dionysose imepärast vägevust).

Eeposeparoodiad.

Folkloorsel süzheel kangelasest-lollikesest, kes alati tegutseb sobimatult, oli koostatud (~VII-V) koomiline poeem “Margites” (nimi ise tähendab meeletut). Poeem pole säilinud (ainult 6 värssi), kuid oli vanaajal üsnagi tuntud, ja veel Aristoteles pidas seda “Homerose” teoseks. Margites, rikaste vanemate poeg, “teadis palju, kuid teadis kõike halvasti”: arvusid lugeda oskas ta ainult kuni viieni, kuid püüdis välja arvestada merelainete hulka, küsis oma emalt, kas ta pärineb temast või isast. Teos on kirjutatud heksameetris vaheldumisi jambilise trimeetriga.

“Batrachomyomachia” (“Konnade ja hiirte sõda”, ~ VI-IV) on juba heroilise poeemi otsene paroodia, väike (u.300 rida) koomiline loomaeepos. Hiirekuninga poeg Raasukorjaja tuleb soo äärde vett jooma, kohtab konnakuningat Punnpõske, kes kutsub teda külla. Kui konn viib hiirt seljas üle soo, ehmub ta veest kerkiva ussi ees, sukeldub ja uputab kogemata hiirepoja. Kogu hiirte riik satub ärevuse, puhkeb hiirte ja konnade sõda. Autor kirjeldab eepilises stiilis üksikute sõdalaste vägitegusid; jumalad jälgivad sõjategevust, kuid eelistavad eemale hoida ja siirduvad ohutusse kohta. Hiired hakkavad ülekaalu saavutama, Zeus püüab neid välguga peatada, need ei kohku, suruvad vaenlaste peale. Lõpuks saadab Zeus lahinguväljale vähid, kes sõrgadega asuvad hiirte sabu ja käppi lõikama ning ajavad nad põgenema. Nii sõda lõpebki. Mitmed stseenid, nimed, epiteedid parodeerivad vastavaid kohti “Iliasest”.