Arhailine ajajärk (VIII-VI) ja selle kultuur

Põllumajandusest, tehnika arengust ning orjandusest ma ei hakka jutustama (VKA: 6.-8.pt.). “Suur kolonisatsioon”. Esimene, ahhailaste kolonisatsioon (siirdränne põhjast lõunasse, pärast seda – kirde, ida, kagu suunad) oli juba tugevasti muutnud Egeuse regiooni. Teine ehk Suur kolonisatsioon oli veel mastaapsem. Paljud Kreeka emamaad ja Väike-Aasia kreeka linnad rajasid VIII-VI sajanditel asundusi peaaegu kogu Vahemere ja Musta mere rannikule (alguses oli Pontos Axeinos: “ebasõbralik meri”, hiljem – Pontos Euxeinos: “külalislahke meri”), nii et lõpuks olid mõlemad mered kreeka kolooniatest ümber piiratud. Suure kolonisatsiooni põhjused: Kreekamaa ülerahvastus viljakatel aladel, põllumajanduse madal tootlikkus, aristokraatide suurmaaomandi kasv talupoegade arvel ja poliitilise sisevõitluse teravnemine, mis sundis nõrgema partei esindajaid välja rändama. Mõnikord olid lahkujaiks sugukondlikud aristokraadid, mõnikord linnaorjapidajad. Viimasel juhul emigreerusid koos kaupmeeste ja käsitöölistega ka kehvikud, kes olid aktiivselt osa võtnud võitlusest aristokraatia vastu. Uued tütarlinnad olid algselt põllumajanduslikud kolooniad, siis aga nihkusid esiplaanile emalinna (metropoli) kaubandushuvid. Kolooniad olid poliitiliselt sõltumatud linnriigid, metropoliga olid ühised füülid, kultus ja majanduslikud sidemed. Põliselanikud alistati ja orjastati või aeti minema. Või vastupidi: sõbralikud suhted (kolonistid – nagu head külalised, rahulik kaubandus jne.). Kolooniast imporditi emamaale vilja, loomi, kala, soola, ehituspuitu, papüürust, maavarasid (metalle), orje, vürtse (+ healõhnaained, luksuslikud riided linast, klaastooted, elevandiluust tooted, sõjamehe relvastus, värv, vaibad jne). Eksport: vein, oliiviõli, pottsepa- ja raudsepatooted (keraamika), Mileetosest – früügia villast riided ja purpur.

Peamised metropolid: Euboia saare linnad Chalkis ja Eretria. Chalkise ja Eretria laevastik oli tol ajal suurim Kreekas. Foiniiklaste nõrgenemine, kes varem olid võimutsenud mereteedel, soodustas kreeklastele mere-ekspansiooni. Eretrias oli rikas maa-aristokraatia, kes omas hobuseid ja sõjavankreid. Nii Eretrias kui ka Chalkises kuulus võim maaomanikele, keda Chalkises nimetati “hippobootideks”, s.t. “hobusepidajateks”. VIII sajandil olid need linnad kreeka eesrindlikeks kaubandus- ja kultuurikeskusteks. Meile on tuntud poeedid, kes luuletasid paiaane – koorilaule Apolloni auks. Euboialt levis koorilüürika ka läänepoolsetesse kolooniatesse. Chalkise alfabeet kandus Itaaliasse ja sai hiljem ladina alfabeedi aluseks. Niisiis, Chalkis ja Eretria, siis mandrikreeka linnad Korintos ja Megara, Väike-Aasiast – peamiselt Mileetos ja Phokaia, saartest – Rhodos, Kreeta ja Samos.

Suurel kolonisatsioonil oli kolm põhisuunda: läände, põhja ja kirdesse, lõuna ning kagusse.

Läänes rajati kolooniaid Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse (kreeklased surusid Sitsiiliast välja foiniiklased, alles Sitsiilia läänerannikul elasid Kartaago foiniiklased). Esimesed kreeka kolooniad: Chalkist - Kyme Lõuna-Itaalias (~ aastal 750) ja Naxos Sitsiilias (~735), siis Zankle (hiljem – “Messene”), Himera, Sürakuusa (korintlased), Gela (doorlased Rodoselt ja Kreetast); Lõuna- Itaalias: Rhegium (Chalkislased), Sybaris, Taras (ladinaTarentum) (spartlased), Kroton, Elea (phokailased) jne. – neid alasid nimetati Suur-Kreekaks (kaart: AL, 1, 263).

Põhjas: korintlased – rikas saar Kerkyra, saar Leukas; Chalkidike poolsaarele asutavad kolooniaid peale Euboia linnade (Chalkis -> Chalkidike) ka teised kreeka linnad, eriti Korintos.

Kirdes: Abdera (Klazomenaist), siis – Hellespontose, Propontise (praegu Marmara meri) ja Pontos Euxeinose rannikule: Abydos, Byzantion, Chalkedon, Pontose Herakleia (kõik 3 - megarlased), Sinope, Amisos, Trapezus, Phasis (Kolhises), Phanagoreia, Pantikapaion, Theodosia, Hersonesos, Olbia, Istros (Istria), Odessos, jne – enamuse sealsest ~ 90 kolooniast rajasid mileetlased. Esimene kreeka koloonia Musta mere lõunarannikul – Sinope – mis asetses rauakaevanduste läheduses, asutati juba VIII sajandil.

Kagus ja lõunas: VII sajandi teisel poolel asutasid kreeka palgasõdurid, kes olid Vaarao Psammetich I teenistuses, Egiptuses esimese asula Daphna. VII sajandi lõpul tekib Niiluse deltas kreeka koloonia Naukratis, mille asutasid 12 linna Mileetose ja saar Eigina endise faktooria asemele. Memphises tekib “kreeka kvartal”. Lüübias - Küreene.

VII-VI sajandite jooksul jõudsid paljud kreeka kolooniad kõrgele majanduslikule järjele.

Paljud kolooniad arenesid kiiremini kui emamaa. Mõned kolooniad rajasid ise kolooniaid, näiteks, Sürakuusast – Kamarina ja Akragas, Gelast – Agrigentum. Kreeka kolonisatsiooni tagajärjeks oli kõigepealt see, et kreeklaste kaubasuhted laienesid kaugele väljapoole päriskreeka maailma. Kreeka kaubandus muutus juba VI sajandil vanaaja mõttes rahvusvaheliseks, kreeka käsitöötoodetele oli suur nõudmine nii lääne- kui ka idapoolsetel turgudel. Suured muutused leidsid aset Kreeka linnades endis. Vallasvara hakatakse pidama niisama auväärseks kui kinnisvaragi. Odava vilja ilmumine linnaturgudele virgutab väiketalupoegi üle minema tulutoovamale oliivi- ja viinamarjakasvatusele. Tööjaotus, mis VIII sajandil oli veel üsna vähe arenenud, kujuneb nüüd välja mitte ainult iga käsitööharu piires eri liiki esemeid valmistavate meistrite vahel, vaid ka eri linnade vahel. Orjuse kasvades tugevneb linnades rikaste kaupmeeste ja käsitööliste kiht, kuna sugukondliku aristokraatia positsioon nõrgeneb. Aristokraatia võimsuse majanduslik alus – sugukondlik maaomand – laguneb eraomanduslike suhete toimel.

VIII-VI sajandi sisepoliitika. Riigistruktuur, reformid, seadused, türannia, kodusõjad, Peloponnesose liit, peamised riigijuhid (Lykurgos Spartas, Theagenes Megaras, Thrasybulos Mileetoses, Pittakos Lesbosel, Kleisthenes Sikionis – Peloponnesoses, Polykrates Samosel, Kypselos, Periandros Korintoses, Kylon, Drakon, Solon, Peisistratos, Hippias ja Hipparchos Ateenas): VKA, AL, 2001. tudengite konspekt.

Arhailise ajajärgu religioon. Terminoloogiline paradoks: arhailise ajajärgu religiooniks oli klassikalise mütoloogia ajajärgu (~II aastatuhat) uskumised... Klassikalise mütoloogia ajajärgu põhijooned: mäe- ja taevamütoloogia (mitte ktooniline, nagu eelmisel perioodil): Tessalia mägismaa Olümpose tipp küünib pilvedeni. Kosmos vs kaos. Olulisteks märksõnadeks muutuvad mägi, taevas, harmoonia, määr, mõõt, kord, keha ja vaimu ilu. Antropomorfism: jumalad on inimkujulised (arhailine mütoloogia – terato-, zoo-, fütomorfism). Heroism, kangelaslikkus.

Zeus ja tema vennad heitsid liisku, et selgitada, missugune osa universumist, maailmast kellelegi pidi kuuluma. Meri langes Poseidonile, allilm Hadesele, taevas – Zeusile. Maa ja Olümpos olid “ühishalduses”, aga Zeus tikkus võimu usurpeerima ja temast sai ülemvalitseja. Ometi polnud ta kõikvõimas ega ka kõiketeadja. Talle võis vastu hakata ja teda võis tüssata. Aga ikka oli Zeus peajumal, keda austati erinevate funktsioonide täitjana: juba minoilisest ajast äikesejumalana (välgu ja müristamise jumal), Tessaalias viljakusjumalana (sest vihmapilved tulid põhja-kreekast, Olümpose kandist), põhjapoolsetel hõimudel pidi ta seostuma indoeuroopaliku selge taeva jumala Dyausega. Läti keeles “Dievs”= “Jumal”. Zeusile oli pühendatud kotkas. Tegelikult, Kronose ja Rhea esimene laps – Hestia (“kodukolle”), neitsilik koldetuule ja perekonna kodukolle, elamu, maja jumalanna. Hestiat peeti ka riigikolde jumalannaks: iga polise prütaneionis (“prütanis” – esimees, valitseja; prütaneion – kogukonnahoone, kus hoiti riiklikku koldetuld) oli temale pühendatud kolle, kust võtsid kaasa tule kodumaalt lahkuvad kolonistid. Demeter (“maa-ema”, viljaema) oli põllutöö, eriti teraviljakasvatuse jumalanna. Tema pühaloom – siga. Demeter etendas suurt osa ka matusekombestikus. Hera – kodu ja abielu kaitsja, sünnitusjumalanna. Tema pühaloom oli lehm ja teda ennast nimetati veisesilmseks; ta tunnuseks oli aga paabulind. Hades oli neljas laps ja esimene poeg. Poseidon oli maad niisutava vee jumal, mere, tuulte ja ühtlasi maavärinate valitseja. Pühaloom – hobune. (Artemisele oli pühendatud emahirv, Athenale – öökull, Aphroditele – tuvi). Kõik teavad, et olümplasi oli 12, aga kes nimelt? Kas: Zeus, Hera, Poseidon, Demeter, Athena, Apollon, Artemis, Ares, Hephaistos, Hermes, Hestia, Aphrodite? Kus on Hades? Allmaailmas, aga mis teha Dionysosega? OK, ta tõrjus välja Hestiat. Aga mõnikord ta on seal Arese või Hephaise asemel. Zeusi ja Hera lapsed on Ares, Hephaistos, Hebe (õitsev noorus) ja võibolla Eileithyia (sünnitusjumalanna). Athena on Metise tütar, Aphrodite – Dione tütar (Homerose järgi), Apollon ja Artemis – Leto lapsed, Hermes – Maia (Atlase tütre) poeg.

Keerulisem on Dionysose päritolu. Zeusi poeg Dionysos ehk Bakchos oli loovate loodusjõudude, viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise jumal. Dionysose kultus pärines Traakiast ja Früügiast; kreeka mütoloogias on ta algselt viljakusjumal, hiljem – peamiselt veinijumal. Aga kes oli tema ema? Esimene ja peamine variant: Semele, Teeba kuninga Kadmose ja Harmonia tütar (Harmonia – Arese ja Aphrodite tütar, jumalanna, aga Kadmos – foiniikia kuninga Agenori ja Telephassa poeg, s.t. surelik). Tähendab, Dionysos oli ainuke jumal, kelle mõlemad vanemad polnud surematud. Semele soovis Zeusilt, et see ilmutaks end talle oma tõelisel kujul. Selle soovi oli poetanud armukade Hera Semele hinge. Zeus, keda kohustas lubadus iga Semele soov täita, ilmus välgu ja müristamisena ning Semele hukkus tules. Tema sündimata lapse Dionysose Zeus päästis: kandis ta oma reide õmmelduna tulest välja. (Tema elust ja seiklustest: Hamilton).

Teine variant: Demeter (kolmas - Persephone), sest Dionysose lisanimi oli Iakchos, aga Iakchost peeti Demeeteri pojaks või abikaasaks (või isegi Persephone pojaks!). Või Iakchos oli Dionysose poeg. Iakchost samastati nii Zagreuse, kui ka Dionysosega. Zagreus – orfikute jumal, arvatavasti muistne taimekasvujumal, Zeusi ja Persephone poeg. Zeus kavatses teha temast maailma valitseja. Armukade Hera laskis titaanidel lapsele kallale tungida. Titaanid tapsidki Zagreuse, rebisid talt ära jäsemed ja selle neelas Zeus. Seejärel sigitas Zeus Semelega Zagreuse Dionysosena uuesti. Peamised kreeka müsteeriumid on seotud just Demeteri / Persephone ja Dionysose-Bakchosega.

Müsteerium (“saladus”) – salajane, ainult pühendatute (müstide) osavõtul toimunud usutalitus, mille aluseks olid mitmesugused kujutlused lunastusest: jumala saatuses nähti inimsaatuse võrdpilti; lunastuse kaudu otsiti teed uuestisünniks ja õndsuseks pärast surma. Kultustseremooniaist ja pühendusastmeist on müsteeriumides kehtinud vaikimiskohustuse tõttu vähe teada. Eleusise, Dionysose ja Orpheuse (tugevalt õpetuslik) müsteeriumid.

Eleusise müsteeriumid. Eleusises, väikeses linnas Ateena lähedal (22 km Ateenast läänes), oli kuulus pühamu, kus Demeteri austamistseremooniat kutsuti Eleusise müsteeriumideks. Müsteeriumid kuulusid Ateena riigikultusse, neid peeti Demeteri ja Persephone auks igal sügisel. Rituaali juurde kuulus pidulik rongkäik mööda Püha teed Ateenast Eleusisesse. Müsteerium korraldati telesteerionis (pühitsustempel). See neljanurkne, igasse külge paigutatud istmetega sammaskoda oli ehitatud VI sajandil ühe Mükeene ajastu megaroni kohale. Seal lavastati Demeteriga seotud mütoloogilisi süzheesid, osalejad – müstid – püüdsid saavutada ekstaasiseisundit, vahetut ühinemist jumalusega (nagu Demeter + Zeus / Iasion).

Dionüüsiad: jumal Dionysose auks Atikas korraldatud pidustused. Algselt pühitseti detsembris-jaanuaris küladionüüsiaid; Periandrose (Korintose türann) ja Peisistratose ajal (Ateena türann), st.VII lõpust -VI algusest lisandusid neile märtsis-aprillis peetavad viiepäevased linna- ehk Suured dionüüsiad. Pidustuse kõrgpunkt oli falloserongkäik, kus kanti Dionysose kuju. Dionysose naisaustajad ehk preestitarid – menaadid, keda nimetati ka bakhantideks, korraldasid tema auks kultuslikke orgiaid. Kultuse rongkäiguks olid menaadid rõivastatud metskitsetallenahkadesse, nad kandsid tõrvikud ja viibutasid türsost; märatsevas ekstaasis tantsiva piduliste jõuguna kulgesid nad läbi metsade ja üle mägede. Dionysose saatjaskond + vanad hobusekõrvade, -jalgade ja -sabadega sileenid, noored väikeste sarvekeste, kitskõrvade, -jalgade ja -sabadega saatürid. Suurte dionüüsiate kolmel viimasel päeval toimus teatrietendusi.

Orfism – Dionysose kultuse alusel tekkinud, end Orpheusega seostav müstiline usuvool, mis levis arvatavasti VI sajandil Traakiast Kreekasse ja Lõuna-Itaaliasse. (Orpheus – müütiline laulik, muusa Kalliope ja jõejumala – või Apolloni – poeg, pärines Traakiast. Orpheus laulis ja mängis lüürat nii lummavalt, et võlus isegi loomi ja taimi. Ta rajas Dionysose kultuse ja võttis osa argonautide retkest. Orpheus ja tema naine Eurydike... Seitse päeva kurtis Orpheus Acheroni kallastel, siis naasis ta elavate juurde, kus ta ei tahtnud aga naistest enam midagi teada ning pani aluse poistearmastusele. Naistevihkajaks muutunud Orpheuse kiskusid hiljem traakia naised lõhki. Müüdi teisendi järgi ässitas Dionysos talle kallale menaadid, arvates, et Orpheus on austanud Helios Apollonit rohkem kui teda. Muusad korjasid Orpheuse laialipillatud liikmed kokku ja matsid maha, pea kandis vesi Lesbose saarele).

Orfikud pidasid end Orpheuse ja tema õpilase Musaiose rajatud salaõpetusse pühendatuiks. Orfikute kirjavarast (Hieroi logoi) on säilinud katkendeid, mis pärinevad eri aegadest, enamus III sajandist pKr, ja neile on lisatud palju võõrast ainest. Õpetuses on keskel kohal teogoonia ja antropogoonia. Orfikute müüt: Chronos lõi maailmamuna, millest tuli hermafrodiit (mõlemasooline) Phanes, kes sünnitas Nyxi ja sigitas tollega Gaia, Uranose ja Kronose. Kronose poeg Zeus neelas Phanese alla ning sai maailma valitsejaks. Oma tütre Persephone-Demeteriga sigitas ta Dionysos-Zagreuse, kelle titaanid lõhki kiskusid ja alla neelasid. Karistuseks hukutas Zeus titaanid välgu abil. Titaanide jäänustest sündis inimene, kelles on segamini head (Dionysose) ja halvad (titaanide) alged. Kehas nagu hauas vangistuses viibiva jumaliku hinge vabastamiseks sünnitas Zeus Dionysos-Lyseuse. Sellel müüdil rajanebki orfikute usupraktika. Kehavangistuses viibiva hinge päästmiseks piinarikkaist rännakuist peeti vajalikuks askeesi (lihasöömise keeld), puhastus- ja initsiatsiooniriitusi. Prestreid nimetati orfeotelestideks. Talitused olid salajased. Vagasid ootas õnnelik hauatagune elu, patused pidid minema Tartarosse. Uskusid ka metempsühhoosi ja reinkarnatsiooni. V-VI eKr mõjutas rahvalik orfism Homerose ja Hesiodose usukäsitust, hiljem mõjutas pütaagorlasi.

Helleni jumalate kultuspaikadeks olid templid, altarid, pühad hiied, ojad ja jõed. Linnriikide kaitsejumalate austamisega kaasnesid loomade ohverdamine altaril templi ees ja pöördumine palvega jumala poole. Jumalate austamisega kaasnesid pidulikud rongkäigud, atleetide ja mõnikord ka muusikute võistlused. Eriti tähtsad olid atleetide võistlused, mis olid seotud sõjandusega, sest sõjavägi kujutas endast polise täisõiguslike kodanike maakaitseväge. Kreeklaste põhilisteks võistlusaladeks olid jooks, hüppamine, ketta- ja odaheide, maadlus, rusikavõitlus ja pankraation (rusikavõitlus koos maadlusega). Sportlikke võistlusi korraldati igas polises. Selle kõrval olid ka suured, ülekreekalised võistlused.

Olümpiamängud (Olümpia – väike linn Elises, kus oli Zeusi pühamu, aga vanim ehitis oli Hera tempel – VII s.) olid välja arenenud Zeusi kultuspidustustest. Legendi kohaselt algatas mängud Herakles oma isa auks (Parose marmori järgi: aastal 1300). Esimeste ülekreekaliste olümpiamängude alguseks peetakse üldiselt aastat 776. Olümpiamängud arenesid kohaliku tähtsusega kultuspidustustest, pikapeale hakkas neis osalema üha rohkem Kreeka riike. Üks peaalasid, kaarikutel võidusõit oli pühendatud Zeusi pojapoja Pelopsi mälestusele, kes võitis oma tulevast äia Oinomaost kaarikusõidus. Auhind – oliiviokstest pärg oli väga ihaldatud. Tegu oli puht meesteüritusega, kus naisi isegi pealtvaatajaiks ei lubatud.

Püütiamängud: alates arvatavasti aastast 582 olümpiaadi iga kolmanda aasta suvel Apolloni auks korraldatud võistlused (Krissa tasandikul Delfi – so ka Püütia – lähedal). Algul võisteldi ainult muusikas, hiljem lisandusid atleetika- ja ratsavõistlused. Püütiamängud olid olümpiamängude järel vana-Kreeka tähtsaimad ülemaalised mängud. Auhinnaks loorberipärg.

Isthmosemängud: Alates VI sajandist (582?) peeti iga olümpiaadi teisel ja neljandal aastal Isthmosel (Korintose maakitsus) Poseidoni auks. Marmor Pariumi järgi – aastal 1260 Theseus tappis Minotaurose, vabastas Ateena andamist, andis ateenlastele seadused ja korraldas Istm-ge. Peeti spordi-, sealhulgas ratsa- ja kaarikusõidu-, hiljem ka muusikavõistlusi.

Nemea mängud. Alates VI s-st arvatavasti aastast 573 Zeusi auks korraldati Nemea mänge (Nemea orus, Argolis). Marmor Pariumi järgi: aastal 1251, “seitsme Teeba vastu” retke ajal. Tõenäoliselt toimusid need igal teisel ja neljandal olümpiaadiaastal. Need olid peamiselt atleetide ja ratsavõistlused, hiljem lisandunud muusikavõistlusi ei peetud nii tähtsaks.