Kirja teke. Vanakreeka alfabeet. Kreeka keel.

Esimeseks kirjaviisiks või kirjasüsteemiks oli piltkiri ehk piktograafia: iga joonistus tähistab objekti, eset (“päike”, “maja”, “inimene”, “käsi”, “puu”, “kirves” jne) ning selle objektiga seotud mõisteid (“paistab”, “päeval”). Piltkirja abil sai võimalikuks mõtete edasiandmine. Üks pilt võib tähistada sõna, selle sõna sünonüümi, lauset, mitut lauset. Märkidega võib väljendada ka mõningaid abstraktseid mõisteid. Võib öelda, et esimesed piltkirjade viisid olid esimesteks semiootilisteks süsteemideks, mis koosnesid vaid ikoonilistest märkidest, teised – ikoonilistest ja indeksaalsetest märkidest (osa piktograafilisest süntagmast koosneb ikoonidest ja osa – indeksitest, näiteks, ☼ – “paistab” või “päeval”/valgus – nn. metonüümiline side: põhjus ja järeldus). Sümboolsed märgid – näiteks, Hispaania ja Lõuna-Prantsusmaa koobastes leitud piktogrammid, kus ~ ^/Ω tähendab “mees”, sest alguses naiste ja meeste pildid olid niisugused:...

Huvitav, et sõnad “kiri, kirjutama” (write, писать, scribere) on meie jaoks seotud peamiselt sümbolitega, aga “piktograafia” – on seotud pildiga, joonistusega (pictus ladina keeles on värvitud, kaunistatud, ilus,; kirju; grapho – kreeka keeles kirjutan, aga teised tähendused on kritseldan, lõikan sisse, joonestan, joonistan). Ja vastupidi: meie teame, et sõna, mille teises osas on –graafia (kosmograafia, geograafia, biograafia, agraafia, arheograafia, jne) tähendavad “kirjeldamine” või “kirjutamine”, aga sõnad “graafika” ja “graafiline” on meie jaoks seotud joonistusega, pildiga. Ja tõesti, “kiri” – ladina scriptum – kirjutatud, aga ka joon. Võib öelda, et meie keeled mäletavad, et algul oli ikooniline, mitte sümboliline märk (näiteks, eestikeelne kirjama, venekeelne писать картину jne).

Piktograafiline kiri, piktograafia – on vanim teadaolev kiri üldse. Kui me mõistatame ära, mida üksikud kujutised tähendavad, ja kui taipame nende omavahelisi seoseid, siis võime piktograafilisest tekstist mõnikord täitsa hästi aru saada. Meil pole tarvis osata isegi keelt, milles tekstid on kirjutatud, sest piltmärgi ja selle kaudu vahendatud sõna häälduse vahel pole vähimatki sidet. Aga see on võimalik ainult “puhta” piktograafia juhul. Näiteks, kaasaegsed liiklusmärgid või kolmnurgad WC ukse peal...

Piltkirjast eristatakse mõttekirja, mis edastab mõttekomplekse ega põhine ühelgi kindlal keelel, ja mõiste- ehk sõnadekirja, mis koosneb ideogrammidest (ideogramme kasutati ka samalaadse häälikkoostisega sõnade jaoks reebuse põhimõttel). Ideogramm – kr. idea (laad, algkuju) + gramma (kirjamärk, kujutis, kirjatäht) – mõiste piltkujutis. Näiteks koosnevad kiilkiri ja hieroglüüfid põhiliselt ideogrammidest. Kiilkiri – selline kirjaviis, kus kiilukujulised kirjamärgid vajutati kolmekandilise (või neljakandilise) krihvliga niiskesse savitahvlisse. Kiilkiri tekkis algul Sumeris (IV at-nde lõpus või III at-nde alguses), siis Akkadis ja levis kõikjal Idamaadel. Kiilkiri arenes piltkirjast sõnamärkidega silpkirjaks. Hieroglüüfid (hieros – “püha” ja glypho’ – “sisse lõikan”) – vanaegiptuse kirjaviisi kreeka nimetamine. Hieroglüüfid olid kasutusel III at-nde alg-st.

Lingvistikas eristatakse nelja kirjasüsteemi: ideograafiline kiri, logograafilis-süllaabiline (sõna-silbiline), süllaabiline (silpkiri, kreeka syllabe’ - silp) ja alfabeediline (hääliku täheline märkimine).

Kreeta ehk Minose kiri. Kreetal enne kreeka hõimude sissetungi oli loodud ideograafiline kiri, hiljem aga – sõnalis-silbiline kiri. Juba eelmise sajandi algusest oli teada Egeuse mere kolm kirjasüsteemi: üks – hieroglüüfkiri (või piltkiri) ja teised kaks – lineaarkirjad A ja B. Praegu eristatakse nelja kreeta kirja kuju, või õigemini: kaks kreeta ja kaks kreeta-mükeene kirja kuju. Esimesed kaks: kreeta hieroglüüfkirjad A ja B, teised kaks - hieroglüüfkirjast B arenenud silpkirjad, nn. lineaarkirjad A ja B, milles kasutati ka ideogramme. Kreeta hieroglüüfkiri A – umbes 2100-1900, on leitud pitsatid selle kirjaga. Hieroglüüfkiri B – umbes 1900-1700, s.t. keskmine Minose ehk vanem paleede ajajärgu kiri pitsatitel ja savitahvlitel. Kreeta piltkirjas on umbes 150 ideogrammi: inimene, loomad, taimed, esemed. Võib olla, et selles kirjas olid ka silpkirja elemendid.

Lineaarkiri – selline kiri, kus grafeemid ehk märgid koosnevad liinidest, joontest, mitte piltidest. Lineaarkiri A (XVII-XV) on paljudest kohtadest Kreetalt ja ka mujalt (näiteks Meloselt ja Theralt) leitud savitahvlite, pitserite, graffiti ja muu raidkirjaline kiri. Tema ehitus pole siiani täiesti selge, kuid valdav on arvamus, et lineaarkirjas A kirjapandud keel erineb ehituselt lineaarkirja B keelest. Paljudest katsetest hoolimata pole see kiri veel veenvalt deshifreeritud. Arvatakse, et selles kirjas on 77-100 märki. Ja silpkiri, ?...

Lineaarkirjaga B savitahvleid ja pitsereid on leitud rohkesti ka Lõuna-Kreekast (A – peamiselt Knossosest): Teebast, Pylosest ja Mükeenest. See silpkiri oli deshifreeritud 50 aastat tagasi (inglise arhitekt Ventris ja filoloog Chadwick dešifreerisid lineaarkirjaga B tekstid) arvatakse pärinevat XV sajandi teisest poolest (Knossos) – XIII sajandi lõpuni (Teeba, Pylos ja Mükeene), tähendab, hilis-Mükeene ajajärgust. Umbes aastal 1200 oli lineaarkiri B kadunud. Lineaarkirja B avastas seesama Evans, kellest oli jutt esimeses loengus. See oli aastal 1900, Knossose kaevamistel. (A.Evans (1851-1941). Scripta Minoa, v.1-2. Oxf., 1909-1952). Ta leidis umbes kolm tuhat savitahvlit, hiljem leiti veel kuskil 900 tahvlit Pylose lossis, pärast seda – Mükeenes (mitte lossis, vaid eramajas), siis Orchomenoses (Teebast loodes), Tirynsis, Eleusises (Ateenast läänes) jne.

See kiri koosneb eralduskriipsude tõttu selgesti üksteisest eristatavaist märgirühmadest ja kümnendsüsteemis arvumärkidega täiendatud ideogrammidest. M.Ventris (1922-1956), kes II Maailma sõja ajal töötas shifritega britannia armees, deshifreeris lineaarkirja B kui küprose silpkirja taolise puht vokaal-konsonant- + vokaaltüüpi silpkirja. See oli kas aastal 1952 või 1953, või 1955. Vähemalt mitte pärast aastat 1956... M.Ventris, J.Chadwick. Documents in Mycenaen Greek. Camb., 1956.

(Lineaarkirja B tekstidest: Vana-Kreeka aj., llk. 14-17, 76-77.

Vanakreeka alfabeet.

Kreeka kiri on laenatud arvatavasti XI.– IX. (või IX.-VIII.) sajanditel foiniiklastelt, s.t. semiitidelt, kellel oli konsonantne tähestik. Semiidi rahvad lõid juba varakult tähtkirja. Foiniikia kaashäälikkirja oma keelega kohandades hakkasid kreeklased tähistama ka täishäälikuid. Nad lisasid tähestikku mõne uue tähe ning muutsid mõnevõrra foiniikia tähtede kuju ja nimetusi. Algul kirjutasid kreeklased vasakule (nagu semiidid), hiljem vaheldumisi ühe rea paremalt vasakule ja teise vasakult paremale (bustrofedoni – “künnihärja pöördumise viisi”), kuni lõpuks (V.-IV.s.eKr) jäi püsima vasakult paremale kirjutamine. Miletosest pärinevas (nn. joonia variant) klassikalises kreeka tähestikus, mis kehtestati ametlikult 403.a. Ateenas ja sai varsti üldkasutatavaks, oli 24 tähte. Varem oli 27 tähte (stigma, koppa ja sampi). Kreeka tähestikus on mitmeid variante. Kõige vanemad olid Kreetal, Theral ja Melosel. Ida-kreeka tähestik (või joonia-miletose tähestik) oli Väike-Aasia joonia osas, Aioolias, Atikas, Argoses ja Küklaatides (VIII s. seal olid võtnud tähestikku Ω/ω, seitsmendal sajandil lisati Η/η; Χ/χ tähendas “h”). Lääne-Kreeka (kus “hii” muutus iksiks: X/χ tähendas “ks”) võitis Lõuna-Itaalias (kreeka kolonistid Halkisest tõid selle sinna).Uuskreeka alfabeedis on vaid 24 tähte. Algul olid kreeka kirjas ainult suurtähed, majusklid (lad. maiusculus – “suurevõitu”) – tähed, mis paigutavad kahejoonelisse skeemi, sest neil pole üla- ja alapikendusi. Väiketähed on arenenud 9.s. kasutusele tulnud minuskelkirjast. Minusklid ( minusculus – “väikesevõitu”) – väiketähed, tähed, mis oma üla- ja alapikendustega paigutuvad neljajoonelisse skeemi. Hõngusmärgid (tugev ja nõrk, peen) ning aktsendimärgid (akuut´, graavis`, tsirkumfleks ~) võtsid umbes 200 eKr kasutusele Aleksandria grammatikud. Vanimad kreeka alfabeedilised mälestised pärinevad VIII.-VII. Kreeka tähestik (vana variant) on lähedane vana-früügia tähestikuga (8-7s.). sajandist.

Legendaarse allika järgi on kreeka tähestiku teke seotud kuninga Kadmose initsiatiiviga. Parose saarelt pärinevad marmorisse raiutud kirjad – nn. marmor Parium. Sellele marmorsteelile on tundmatu autor märkinud poliitika-, kultuuri- ja eriti kirjandussündmusi müütilisest ajast (Ateena vanima kuninga Kekropist, Atika maapinnast sündinud esiisast) oma kaasajani (aastani 264 eKr). Säilinud on 2 katkendit; ühele on jäädvustatud 80 sündmust, mis pärinevad ajavahemikust 1581-355, teisele 27 sündmust ajavahemikust 336-299. Sealt selgub, et aastal 1519 “Kuningas Kadmos, Kadmeia rajaja, tuli Teebasse Foiniikiast ja tõi tähestiku kreeklastele”. Herodotos ka kirjutas, et Kadmos oli see, kes võttis Kreekas kasutusele foiniikia tähestiku.

Kadmos – Foiniikia müütilise kuninga Agenori poeg. Agenor saatis oma pojad otsima Europet, kelle Zeus oli röövinud. Tegelikult oli Zeus Europe vanavanaisaks (Zeus+Io > Epaphos / Egiptuse Apis > Liibüa+Poseidon > Agenor > Europe, Kadmos ja teised). Moondunud taltsaks valgeks sõnniks, ilmus Zeus merekaldal mängiva Europe juurde, röövis ta ning viis mere taha. Seal sünnitas Europe Minose, Rhadamantyse ja Sarpedoni. Kui sõnn oli Europe ära viinud, saatis neiu isa pojad õde otsima ning keelas neil enne koju tulla, kui tütar on leitud. Kadmos läks Delfisse Apollonilt küsima, kus õde viibib. Delfi oraakli soovitusel käis ta lehma kannul ja asutas Boiootias kohale, kuhu lehm puhkama heitis, Kadmeia, hilisema Teeba linnuse. (“Boiootia” – “lehma maa”).

Kõigepealt pidi Kadmos võitlema hirmsa draakoniga, kes valvas läheduses olevat allikat ning surmas kõik Kadmose kaaslased, kui need vett läksid tooma. Kadmos tappis draakoni, siis ilmus tema ette Athena ja käskis tal draakoni hambad maha külvata. Hammastest kasvasid relvastatud mehed, kes üksteist tapsid, kuni järele jäi 5 meest. Nende viie mehe abil tegi Kadmos Teebast kuulsa linna ning valitses selle üle väga targalt, mis tagas üldise õitsengu. Neist ellujäänud sõdureist – spartidest (“külvatuist”, sest “spartoi”– “külvatud”, “speiro” – külvama) – põlvnesid Teeba ülikud.

Foiniikia tähestikus oli 22 tähte. See oli nn. “kvasialfabeediline konsonantkiri”, sest see oli süllabiline, mitte foneetiline kiri. Kreeklased tutvusid foiniiklaste alfabeediga kaubandussuhete kaudu. Seda teisendades ning märke lisades lõid nad lähtealuse kõigile Euroopa keelte tähestikele.

 

Arv (V-IV) Nim. Trans. (VII) Uus F.k.(X-IX) Sem.häl.ja nim. Lad.k.(IVpKr)

1 = Α άλφα [a] A Α α [‘] aleph (härg) A

2 = Β βητα [b] ... Β β [b] beth (maja) B

3 = Γ γάμμα [g] ... Γ γ [g] gimel (kaamel) C [k,g]

4 = Δ δέλτα [d] Δ Δ δ [d] daleth (uks) D

5 = Ε έ ψιλόν [e] ... Ε ε [~h] he E

(digamma) ... [v] vav (nael) F

6 = ... στίγμα (tempel)

7 = І,Z ζήτα [dz] I Ζ ζ [z] zajin (relv)

8 = Η ήτα [ee] ... Η η [h] het (müür, aed) H (G)

9 = Θ θητα [th] ... Θ θ [t] tet (laadung/raskus)

10 = | ίωτα [i] ... Ι ι [j] jod (käsi) I

20 = Κ κάππα [k] ... Κ κ [k] kaf (peopesa/pink)

30 = Λ λάμβδα [l] ... Λ λ [l] lamed (teravik, torkama) L

40 = Μ μυ [m] ... Μ μ [m] mem (vesi) M

50 = Ν νυ [n] ... Ν ν [n] nun (kala) N

60 = Ξ ξι [ks] ... Ξ ξ [s] samek/h (tugi)

... [c] cade

90 = ς κόππα ... [~ku] kof (ahv) Q

100 = Ρ ρω [r] ... Ρ ρ [r] reπ (pea) R

200 = Σ σίγμα [s] ... Σ σ,ς [π] shin (hammas) S

300 = Τ ταυ [t] ... Τ τ [t] tav (rist) T

400 = Υ υψιλόν [ό] V,Y Υ υ ? vav?

500 = Φ φι [ph] Φ φ

600 = Χ χι [ch] Χ χ X

700 = Ψ ψι [ps] Ψ ψ

800 = Ω ω μέγα [oo] Ω ω

900 = ... σάμπι /san? (cade); hiljem: α = 1000, β = 2000, γ = 3000, δ = 4000 jne.

Arhailises tähestikus nn. digamma (F) – hääliku “W” täht.

 

Vanakreeka keele arenguperioodid ja “lingvistiline geograafia”.

Kreeka keel moodustab indoeuroopa keelkonna iseseisva rühma. II at-nde algusest mitme lainena Kreekasse rännanud hõimude keelena tõrjus ta aja jooksul välja seal enne neid elanud rahvastiku keele, kuid võttis sellest laene oma sõnavara rikastamiseks. Missugune ta oli Mükeene ajajärgul on raske öelda. Kirjanduse alguseks oli kreeka keel jagunenud juba rohkeiks murdeiks.

Esimene keele arenguperiood – klassikaline (VIII-IV eKr): dialektide (murrete) kooseksisteerimine. Atika, joonia, aioolia ja dooria murre kujunesid kirjakeelteks, neis loodi ka ilukirjandusteoseid. Ülejäänud murded on tuntud üksnes raidkirjade või muud mälestiste põhjal.

Teine periood – hellenistlik (IV.s.lõpust eKr – IV.s.pKr; kreeka hellenism: IV.-I. ss. eKr, rooma hellenism: I eKr – IV pKr). IV. s-ks eKr oli atika ja joonia baasil tekkinud kreeka ühiskeel ehk koinee.

Joonia murre (räägiti väga kinnise suuga) – Väike-Aasia rannikul, peamiselt keskosas, Joonias (Phokaia, Smürna, Efesos, Mileetos + Troojast põhjapoole), Euboial ning Küklaatidel. Ja põhjal – Chalkidikes. Joonia murdes on kirjutatud Homerose “Ilias” ja “Odüsseia”, Hesiodose “Tööd ja päevad”, esimeste filosoofide teosed, Anakreoni ja Herodotose teosed.

Atika murre (joonia omale väga lähedane): kõneldi Atikas, sealt aga laienes ja sai proosakirjanduse, retoorika ja filosoofia keeleks, ainult arstiteaduslikud teosed kirjutati Hippokratest järgides joonia murdes. Seda kasutasid oma töödes Aischylos, Sophokles, Euripides, Aristophanes, Thukydides, Xenophanes, Platon, sofistid.

Aioolia murre (kõneldi pruntis suuga): Väike-Aasia lääneranniku põhjaosas, Aiolises (Phokaiast Troojani), Lesbosel (luuletajad Sappho ja Alkaios) Tessaalias, Peloponnesose loodeosas (Boiootias, Ahhaias, Arkaadias, Elises).

Dooria murre (räägiti laialt avatud suuga): kõneldi Peloponnesosel (Argolises ja Messeenias, lõunapoolsetel saartel (nt.Rhodosel, Karpathosel), Väike-Aasia lõunaosas (Halikarnassosest paremale). Dooria murdes kirjutatud: Pindarose oodid, koorilaulud tragöödias (näitleja räägib atika murret, koor laulab dooria murdes).