Mükeene kultuur. Ahhailaste kolonisatsioon. Doorlaste sisseränne. Homerose ajajärk.

Kui Kreeta ehk Minose kultuuril oli neli perioodi: – varane Minose ajajärk / paleede-eelne ajajärk: 2600 – 2000; keskmine Minose /vanem paleede ajajärk: 2000 – 1700; keskmine – hiline Minose / noorem paleede ajajärk: 1700-1400; hiline Minose ajajärk / paleedejärgne ajajärk: 1400-1150, – siis Mükeene kultuuri periodisatsioon on kolmeosaline ja sattub ligi kokku Kesk- ja Hilis-hellase teise ja kolmanda perioodidega (Hellase kultuuri perioodid: Vara-hellase periood: 2600-2000 või 25.-19.ss.; II – Kesk-hellase p.: 2000-1650 või 19.-16.ss.; III – Hilis-hellase: 1650-1100 või 16/15.-12.ss.):

Vara-mükeene: 1700-1550; kesk-mükeene: 1550-1400; hilis-Mükeene: 1400-1200/1150/1100. Tähendab, võib öelda, et Mükeene kultuur on Hellase kultuuri hiline järk, sest isegi need, kelle järgi kesk-hellase periood lõpeb hiljem (16.s.), näiteks, “Antiigileksikoni” autorid kirjutavad Mükeene kultuurist kui hilisest Hellase kultuuri ajajärgust: “Mükeene kultuur (II.a.-tuh. II poolel) hilisel pronksiajal Mandri-Kreekas levinud Egeuse kultuur, Hellase kultuuri hiline järk”. Mükeene, nagu te teate, oli algul linnus ja hiljem suur linn Peloponessosel (Põhja-Argolises). Selle linna järgi sai nime terve kultuuri periood – tänu Schliemannile, kes aastail 1874-1877 kaevas matusepaiku Mükeenes, kus leidis suure hulga muistiseid (nn. “kuldne Mükeene”). Linnamäel on säilinud palee varemed (koos megaroniga), linnusemüürid Lõviväravaga 14.-13.s-st ning varasemad, sees- ja väljaspool ringmüüri asuvad kaevushauad. Väljaspool linnust paiknes palju kuppel- ja kamberhaudu. Schliemanni kaevamiste mõjul kasvas Euroopa üldsuse huvi Kreeka vanima ajaloo vastu.

Vanimad ja tuntuimad Mükeene perioodi linnad (või vürstiriigid/väikesed kuningriigid on järgmised: Ateena Atikas, Teeba Boiootias, Mükeene ja Tiryns Argolises, Pylos – Messeenias, Sparta – Lakoonikas.

1 ahhailaste kolonisatsioon (ehk ekspansioon või invasioon).

Tegelikult, esimene invasioon oli III ja II at-de piiril, millal ahhailased või hellenid (või protohellenid) tulid põhja poolt, algselt peatusid Tessaalias, aga hiljem jõudsid Balkani lõunaossa. Aga teiseks ehk “Suureks kolonisatsiooniks” nimetatakse kreeklaste (juba koos doorlastega) invasiooni VIII-VI sajandite jooksul. XIV.sajandi Hetiitide allikais nimetatakse “Ahhijava” riiki V-Aasia rannikul niisuguste suurte riikide kõrval, nagu Egiptus ja Mitanni. XIII.sajandi egiptuse tekstides räägitakse “saarte rahvast”, “põhja rahvast”, “rahvast Akaivasha või Akhaiusha”, s.t. ahhailastest, kes on rünnanud Egiptust. Tegelikult, võib olla, et see polnud ahhailased, vaid teised hõimud. Aga kellel tol ajal oli nii suur laevastik kui kreetlastel kuni 15 sajandini ja kreeklastel kuni 11 sajandini? Foiniiklastel, muidugi, kes oma õitseajal 1200. ja 900. aasta vahel, pärast Kreeta-Mükeene kultuuri langust, valitsesid kõiki Vahemere-äärseid alasid ning asustasid sinna kolooniaid ja faktooriaid. Aga mitte keegi ei arva, et foiniiklased on need samad “mere või põhja rahvad”. Kuidas nad võiksid olla hetiitide jaoks “põhja rahvaks”? Või “saarte rahvaks”?! Las olla ikka ahhailased... Tähendab, et ahhailaste üksikud sõjasalgad osalesid suurtes sõdades idapoolsetes Vahemeremaades enne esimest kolonisatsiooni. Veel varem, XV.sajandil, oli Mükeene sõda Kreetaga, mis lõppes Kreeta allutamisega ahhailastele. Aga see ei olnud kolonisatsioon, muidugi. Esimeseks kolonisatsiooniks nimetatakse peamiselt ahhailaste ekspansioon Egeuse merel XIII-XII sajanditel.

Algul rajati antiikajal kolooniaid peamiselt selleks, et varustada emamaad viljaga. Hiljem suurendati kolooniate abil kaubandust, hangiti juurde majanduslikult kasulikke alasid, avardati võimupiire ja levitati kultuuri. Kolonisatsioon kestis (vaheaegadega) II at-de lõpust Rooma keisririigini. 1 kreeka kolonisatsioon on seotud suure hõimude migratsiooniga: illüürlased – indoeuroopa päritoluga hõimurühm, kes elas II at-del ~ seal, kus oli Jugoslaavia (Lausitzi/Lužica ja Balkani poolsaare loodeosa vahelisel alal) - u. 1200 rändasid nad tulevasse Illüüriasse, kus elasid epeiroslased. Epeiroseks hakkasid Kerkyra saare asukad nimetama algul Kerkyra vastas mandril paiknevat maa-ala, hiljem – Tessaaliast läänes, teisel pool Pindose mäestikku asuvat maakonda, kuhu illüürlased asustasid ümber epeiroslasi. Kui epeiroslased migreerisid sinna, siis loode-kreeka hõimud tulid sealt, Epeirost, Tessaaliasse. Kreeka legendide järgi tõrjusid tessaallased välja boiootlasi (ja nad tulid tulevasse Boiootiasse). Tessaallased, nagu hiljem Sparta doorlased, arvasid, et nende esiisaks oli Herakles.

Niisuguses situatsioonis algas 1. Kreeka kolonisatsioon. U. a-l 1200 alanud hõimude rändamisega asustasid kreeklased Egeuse mere saared ja Väike-Aasia lääneranniku. Kõigepealt asusid kreeklased Tessaaliast ja Boiootiast Lesbosele, Tenedosele ja V.-Aasia looderannikule; neid hakati nimetama aiollasteks. Seejärel siirdusid joonlased Atikast ja Euboialt Küklaadidele, hiljem Chiosele, Samosele ja V.-Aasia rannikule Smürnast (see kuulus algul aioollastele) Miletoseni (Phokaia, Klazomenai, Erytrai, Kolophon, Efesos). Aioollased Peloponnesosest siirdusid Kreetale, Küprosele ja Pamfüüliale (maakond V.-Aasia lõunal, Lüükia ja Kiliikia vahel). Tähendab, esimesel ahhailaste kolonisatsioonil oli 3 peateed: põhjatee (Tessaaliast ja Boiootiast), kesktee (Atikast ja Euboiast) ja lõunatee (Peloponnesosest).

Doorlaste sisseränne. Homerose ajajärk (XI-IX saj.)

Doorlaste sisserändamise kohta on kreeka traditsioonis säilinud palju legende, mis jutustavad, kuidas mükeene suguvõsast perseiididest pärit Heraklese järglased tulid tagasi oma esivanemate maale Doorlaste sisserändamine (“herakleidide tagasipöördumise”) ajal, alates umbes a-st 1050 oli Peloponnesosel kolm doorlaste füüli: dümaanid, hüllesid ja pamfüülid. Doorlaste sisserändamise kohta on vanakreeka luuletajate ja kirjanike vahendusel kandunud edasi rohkesti müüte (Heraklesest, Pelopsist), mille ajaloolist alust on arheoloogilised leiud osaliselt tõestanud. “Peloponessos” tähendab “Pelopsi saar” (“he Pelopos nesos”). Pelops on müütilise Tantalose poeg, Tantalos aga – Zeusi poeg, rikas Väike-Aasia (Lüüdia või Früügia) kuningas, üsna vastik kangelane: tal oli lubatud istuda jumalatega koos pidulauas Olümpose mäel. Sealt varastas ta nektarit ja ambroosiat või siis reetis inimestele jumalate saladusi. Üks kord kutsus ta olümplased külla ja jumalate kõigeteadmises veendumiseks tappis oma poja Pelopsi, keetis ta suures katlas ära ja serveeris jumalatele toiduks. Olümplased taipasid, millist rooga neile pakuti (üksnes Demeter, kes oma kadunud tütart Persephonet sügavalt leinates midagi tähele ei pannud, sõi ühe õlatüki - vasaku abaluu). Karistuseks pidi Tantalos neetuna seisma allmaailmas (Hadeses) näljasena ja janusena vee sees, pea kohal puuviljad, mis tema käehaarde eest kaugenesid. Zeus käskis Pelopsi elustada (Hermes korjas kokku kehaosad, keetis samas katlas, Demeter asendas puuduva tüki elevandiluuga) ja kõik oli OK. Pelops sai isegi ilusam (Poseidon armus Pelopsisse). Pelopsist sai hiljem kogu Peloponnesose valitseja. Tema poeg Atreus oli Mükeene kuningaks, Agamemnoni (Mükeene) ja Menelaose (Sparta) isaks ning Heraklese poegade vaenlaseks.

Heraklese pojad arvasid, et kui isa oli Argose kuningate pärijaks, siis nendel on õigus saada Argose valitsejateks. Neil ei vedanud, aga 100 aastat hiljem nende järeltulijad võitsid ahhailasi Peloponnesoses.

Doorlased tulid Kreekasse Thukydidese (klassikalise perioodi ajaloolane, V-IVss.) arvates 80 aastat pärast Trooja sõda, seega XII sajandi teisel poolel (Trooja sõda hakkas kas aastal 1183 või 1194, või 1208, või 1240 või isegi 1260! Las olla 1200...). Doorlaste sisserändamine oli osa Egeuse mere piirkonnas 12.sajandil toimunud rahvasterändamisest, mille algatasid illüüri hõimud. Doorlased tõrjuti Dalmaatsia ja Albaania aladelt välja ning nad tungisid lõuna poole: Põhja- ja Kesk-Kreekasse, Peloponnesosse, Kreetale, Egeuse mere saartele, Väike-Aasia lõunarannikule. Teel laastasid nad suuri alasid ning hävitasid sealseid kultuure (näiteks Kreeta-Mükeene kultuuri, mille mandumine oli selleks ajaks juba alanud). Doorlased olid lõunapoolsematest rahvastest kultuuri madalamal tasemel, kuid oskasid juba rauda kasutada ja nende jõud käis seetõttu teistest üle. Doorlaste sissetungile järgnes varajane rauaaeg (ennem oli pronksiaeg). Pärast Mükeene kõrgkultuuri hävingut ei rajatud monumentaalseid ehitisi, kadunud mükeene ajastu tugevasti kindlustatud linnused, käsitöö oli primitiivne, välissuhted katkesid (merel valitsesid foiniiklased), kiri (lineaarkiri B) unustati. Sellepärast nimetati see periood tumedaks ajajärguks. Kõige rohkem muutus rahvastiku koosseis Peloponnesoses. Iseseisvuse suutsid säilitada poolsaare keskel asetsev mägine Arkaadia ja Ahhaia. Doorlaste võimu tähtsamaks keskuseks sai esialgu Argos, juba mõne sajandi pärast aga Sparta, mis asutati X. saj. keskel. Peale Peloponnesose hõivasid doorlased rea Egeuse mere lõunapoolseid saari: Kythera, Melose, suure osa Kreetast, Rhodose, samuti mõned alad Väike-Aasia edelaosas, mida hiljem hakati nimetama Doriseks. Sõltumatud ahhailaste asulad püsisid ka helleni maailma kaugetel ääremaadel ehk kolooniades: Kreeta mägedes, Küprosel ja Väike-Aasia lõunarannikul Pamfüülias. Atika oli niisiis üks väheseid Hellase maakondi, mille elanikud suutsid kaitsta oma iseseisvust.