Klassikaline kreeka tragöödia: Aischylos, Sophokles ja Euripides (viimasest – ettekanne).

Kunstitäiuse saavutas kreeka tragöödia V sajandil selle zhanri kolme kõige suurema esindaja loomingus. Esimene teoste järgi tuntud näitekirjanik maailmakirjanduses, vanim neist kolmest – Aischylos (Αίσχυλος, 525-456). Ta sόndis Eleusises ja põlvnes aristokraatia suguvõsast (on andmed, et tema perekond oli seotud Eleusise müsteeriumidega). Nooruses nägi Aischylos Hippiase türannia kukutamist (510) ning demokraatliku korra rajamist Ateenas. Ta osales sõdades pärslaste vastu (ka tema kaks venda), võideldes Maratoni (490), Salamise (480) ja Plataia (479) lahingus. Sõja lõpp kinnitas tema veendumust Ateena demokraatliku vabaduse üleolekus monarhilise printsiibi üle, mis oli Pärsia despootia aluseks (tragöödia “Pärslased”). Ateena riigikorra edasine demokratisatsioon V sajandi 60-ndail aastail ja rahakate kihtide tähtsuse tõus tekitavad Aischyloses juba muret Ateena saatuse pärast (triloogia “Oresteia”). Antiikautorite tumedad vihjed viitavad Aischylose ja ateenlaste vahel sugenenud lahkhelidele; viimased eluaastad veetis Aischylos väljaspool kodumaad, Sitsiilias, kus ta oli ka varem käinud oma draamade ettekandmise pärast ja kus ta suri aastal 456 või 455.

Aischylose materjaliks on kangelaslood. Tema ise nimetas oma tragöödiaid “raasukesteks Homerose suurtelt pidusöökidelt”, mõeldes seejuures muidugi mitte ainult “Iliast” ja “Odüssejat”, vaid kõigi Homerosele omistatavate eepiliste poeemide kogumit, s.o. “küklost”. Kangelaste saatuse toob ta vaataja ette enamasti kolmes üksteisele järgnevas tragöödias, mis moodustavad terviklikku triloogia; sellele järgneb saatüridraama sama mütoloogilise küklose ainestikul. Kuid laenates süzheesid eeposest, Aischylos mitte ainult ei dramatiseeri muistendeid, vaid ka mõtestab neid ümber, põimib neid läbi oma probleemistikuga. Mis puutub Aischylose dramaturgilistesse uuendustesse, siis on Aristoteles need lühidalt ära märkinud järgmiselt: “Aischylos suurendas esimesena näitlejate arvu ühelt kaheni, vähendas kooripartiisid ja andis esikoha dialoogile”. Teiste sõnadega, tragöödia lakkas olemast kantaat, üks miimilise koorilüürika harusid, ja hakkas muutuma draamaks. Kuid uute võimaluste laialdasele kasutamisele jõudis Aischylos alles oma loomingu hilisemas järgus; tema varajastes teostes domineerivad koori partiid näitlete dialoogi üle.

Antiikaja teadlaste andmeil koosnes A-se kirjanduslik pärand umbes 90-st draamateostest, s.t. tragöödiast ja saatüridraamast. Tervikuna on meie ajani säilinud ainult 7 tragöödiat: “Palujannad”, “Pärslased”, “Seitse Teeba vastu”, “Agamemnon”, “Hoefoorid”, “Eumeniidid”, “Aheldatud Prometheus”; nende hulgas üks täielik triloogia (“Oresteia”). Peale selle tunneme me 72 näidendit pealkirjade järgi, milledest tavaliselt on näha, missugust mütoloogilist materjali on näidendis töödeldud; kuid nende katkendid on vähearvulised ja väikese ulatusega.

Säilinud näidendeist on varaseim “Palujannad” (“Anujad”). See tragöödia moodustab esimese osa seostatud triloogiast, mis kanti ette juba V sajandi 90-ndail või 80-ndail aastail ja on pühendatud müüdile Danaose 50 tütrest (“danaiididest”). Põgenedes oma lellepoja, Danaose venna Aigyptose poegade eest, kes tahavad nendega abielluda, saabuvad danaiidid oma isaga Egiptusest Argosesse ja pöörduvad Argose kuninga poole palvega kaitsta neid (sellest tuleb nimi “Palujannad”). Põgenemist motiveeritakse danaiidide keeldumisega abielluda lähedase sugulasega, nende vastumeelsusega abielu suhtes üldse ja protestiga Aigyptose poegade vägivaldse taotluse vastu. Pärast pikki kõhklusi annab kuningas küsimuse rahvale arutada, kes teeb otsuse anda danaiididele pelgupaika. Aigyptose poegade saadiku katsele põgenejaid vägisi ära viia osutab kuningas vastupanu ja saadik lahkub, ähvardades sõjaga. “Palujannade” struktuur on veel üsna arhailine. Peaosa etendab siin danaiidide koor, kelle partiid moodustavad üle poole tragöödia sisust, teine näitleja on küll juba olemas, kuid selle osa on väike. Dialoog areneb peamiselt ühe näitleja ja koori korüfee vahel. Triloogia järgmised osad, “Egiptlased” ja “Danaiidid”, pole säilinud, kuid müüt ise on hästi teada. Aigyptose poegadel lähebki korda oma lelletütardega vägivaldselt abielluda, kuid pulmaööl tapavad danaiidid oma mehed. Ainult üks danaiididest, Hypermestra, armunud oma mehesse, säästab teda, ja see paar saab järgnevate Argose kuningate esivanemaiks. On teada, et lõpptragöödias “Danaiidid” esineb Aphrodite kõnega armastuse ja abielu kaitseks. Triloogia lõpeb seega perekonnaprintsiibi võiduga. Siis järgneb saatüridraama “Amymone”, mille süzheeks oli Poseidoni armastus ühe danaiidi vastu.

Varasemate tragöödiate hulka kuulub ka “Pärslased”(472 - esietendus), mis sisuliselt polnud seotud triloogia teiste osadega. Süzheeks on Pärsia kuninga Xerxese sõjakäik Kreekasse a-l 480. Tegevus toimub ühes Pärsia pealinnas – Susas. Linnavanemad, nn. ustavad, kes moodustavad koori, kogunevad lossi juurde. Neid vaevavad sünged aimused ja nad meenutavad, kuidas pärslaste tohutu sõjavägi oli asunud teele Kreekasse. Kuninga ema Atossa kõneleb oma pahaendelisest unenäost, koor soovitab tal paluda abi oma surnud abikaasa, kuningas Dareiose varjult, ja ühtlasi iseloomustab Pärsia laevastiku hävitavast lüüasaamisest Salamise lahingus. See jutustus moodustab teose keskse osa. Atossa dialoog korüfeega ja saadiku jutustus on õieti Ateena demokraatia ja oma isamaad ning vabadust kaitsvate hellenite ülistus. Seejärel ennustab hauast väljakutsutud Dareiose vari pärslastele edasisi kaotusi jumalate karistusena Xerxese ülisuure kõrkuse eest. Lõpuks ilmub Xerxes ise, kaebab oma õnnetuse üle, koor liitub temaga ja tragöödia lõpeb ühise itkuga. Aischylos näeb sõjas Pärsiaga kahe süsteemi kokku-põrget ja näeb erinevust nende vahel kõigepealt riigikorra iseloomus: idamaise monarhia vastandamises kreeka polisele. Kuigi “Pärslastes” ei etenda koor domineerivat osa nagu “Palujannades”, on tegelaskujud iseloomustatud väga üldiselt ja tragöödias puudub keskne figuur.

Teisiti on lugu tragöödias “Seitse Teeba vastu”, mis kanti ette 467.a., lõpposana triloogiale Teeba tsükli müütide süzheel. Eelnevad osad “Laios” ja “Oidipus” ning triloogiale järgnev saatüridraama “Sfinx” pole säilinud. Triloogia oli ühendatud Teeba kuninga Laiose järeltulijatel lasuva suguvõsa needuse motiiviga. Laios astus üle Apolloni oraakli käsust, mille ettekirjutuse kohaselt tal ei tohtinud linna päästmise huvides lapsi olla, ja üleastumine tasuti kätte kolmele põlvkonnale – Laiosele endale, ta pojale Oidipusele ja Oidipuse poegadele Eteoklesele ja Polyneikesele, keda isa ära needis. Kolme sugupõlve saatust kujutati kolmes tragöödias. Viimase säilinud tragöödia tegevus toimub sel ajal, mil Eteoklese poolt pagendatud Polyneikes ja temaga koos veel kuus väejuhti piiravad Teebat eesmärgiga vallutada linn ja panna Polyneikes kuningatroonile. Tragöödia peategelane on Eteokles, kes kuningana juhib linna kaitsmist. Eteokles tunneb end üksildasena kodanike hulgas, jumalaist hüljatuna, ta põlgab naisi ja kannab endas surmaviha venna vastu. Linna naiste koor kirjeldab oma lauludes kohutavat saatust, mis ootab elanikke linna vallutamisel, kuid Eteokles paneb oma rangete korraldustega paanikale piiri. Luuraja teadustab, et seitse juhti lähenevad oma sõjavägedega linna seitsmele väravale, ja Eteokles määrab nende vastu väejuhid. Kuulnud oma venna Polyneikese ilmumisest seitsmenda värava juurde, teatab ta otsusest minna võitlema venna vastu. Asjatult püüab koor teda peatada, ta on kindel oma ürituse õigsuses. Lõppstseenis ilmub käskjalg, kes teatab võidust vaenlaste üle ja mõlema venna surmast kahevõitluses. “Seitse Teeba vastu” on esimene meile tuntud kreeka tragöödia, kus näitlejapartiid on kooriga võrreldes kindlas ülekaalus ja esimene tragöödia, kus antakse ilmekas kangelaskuju. Teisi kujusid näidendis ei ole; teist näitlejat kasutatakse teadustaja rolli jaoks. Tragöödia aluseks pole enam koori parodos, vaid näitleja etteaste, proloog.

Suguvõsa traagilise saatuse probleemile on pühendatud ka Aischylose hiliseim triloogia “Oresteia”(lavastatud 458.a.). Struktuurilt on “Oresteia” märksa komplitseeritum eelmistest tragöödiatest: temas on kasutatud kolmandat näitlejat, kelle tõi sisse Aischylose noor võistleja Sophokles, ja uut lavaehitust – tagumise dekoratsiooniga, mis kujutab lossi, ning proskeenioniga.

“Oresteja” süzheeks on Atreuse järglaste saatus, kelledel lasub needus nende esiisa hirmsa kuriteo pärast. Atreus, kes oli vaenujalal oma venna Thyestesega, tappis tema lapsed ja kostitas venda nende lihaga. Atreuse suguvõsas ei lakka seetõttu koledad roimad: Atreuse poeg Agamemnon toob jumalaile ohvriks oma tütre Iphigeneia, Agamemnoni naine Klytaimnestra mõrvab oma armukese Aigisthose (Thyestese ellujäänud poja, s.t. Agamemnoni onupoja) kaasabil oma mehe, Agamemnoni poeg Orestes maksab isa eest kätte, tappes ema ja Aigisthose.

Triloogia esimene osa on “Agamemnon”. Siin kujutatakse kuninga kojutulekut Trooja alt ja ta tapmist. Tegevus toimub Argoses kuninga lossi ees ja algab sel hetkel, mil Kreeka mäetippu-del süüdatud märgutuled teadustavad Trooja langemist. Juba algusest peale on tragöödias tunda läheneva paratamatu õnnetuse hõngu. Klytaimnestra kahemõttelised kõned ja tumedad vihjed ennustavad halba; Argose raukade koor laulab süngeid laule kättemaksuhimulisest jumalusest ja Iphigeneia ohverdamisest. Ilmub saadik rõõmsa teatega kreeklaste täielikust võidust ja Agamem-noni peatsest saabumisest, kuid koor andub mõtisklusele sellest, et kreeklasi on hukkunud “võõra naise pärast” ja et roim sigitab paratamatult uusi roimi. Järgnevas stseenis sõidab Agamemnon võiduvankril koos oma vangi, Priamose tütre Kassandraga lossi ette ja sammub Klytaimnestra lipitseval kutsel mööda purpurvaipa majja — vastu oma saatusele. Kurjakuulutav atmosfäär saavutab suurima pinevuse ennustajanna Kassandra nägemuse stseenis: tema silmade eest mööduvad nii Atreuse muistne kuritegu kui ka maja seinte vahel ettevalmistatav Agamemnoni tapmine, kelle naine surmab saunas kirve (või mõõga) hoobiga, ja tema, Kassandra, enda surm. Lõppeks kostab maja sisemusest Agamemnoni surmaeelne karje: Klytaimnestra on kirve või mõõgaga tapnud oma mehe ja Kassandra. Nüüdsest peale valitsevad Argoses Klytaimnestra ja ta armuke Aigisthos, kuid koor keeldub neid tunnustamast ja ähvardab Orestese kättemaksuga isa eest. Sellega lõpeb triloogia esimene osa. Eriti võimsalt on kujutatud Klytaimnestrat, ilmekalt on antud ka muud, isegi teisejärgulised tegelased.

Triloogia teiseks draamaks on “Hoefoorid” (kr. “jookohvri toojad, kahjutoojad”). Selle tegevus toimub kümmekond aastat hiljem. Võõrsil (Fookises) üleskasvanud Orestes ilmub koos oma sõbra Pyladesega Argosesse, et Apolloni oraakli käsul kätte maksta Agamemnoni surma eest. Tekib moraalne konflikt: kohus kätte maksta isa eest nõuab uut õudset roima — ema tapmist.

Agamemnoni haua ees kohtab Orestes oma leinavat kannatavat õde Elektrat ja orjataride koori. Klytaimnestra oli saatnud neid toimetama ohvriviina valamist Agamemnoni haua juures, sest teda oli hirmutanud sünge unenägu. Elektra tunneb võõramaalases ära oma venna ja nad koostavad kättemaksu plaani. Tunginud lossi rändaja näol, kes toob teate Orestese surmast, tapab Orestes esiteks Aigisthose ja seejärel, pärast rasket siseheitlust, Klytaimnestra. Apolloni tahtmine on täidetud, kuid pärast ema tapmist haarab Orestest hullusehoog ja ta põgeneb, kuna erinnüsed (kättemaksujumalatarid) asuvad teda jälitama.

Selle tragöödia jätkuks on “Eumeniidid”, mis käsitleb jumalate võitlust Orestese pärast. Erinnüsed, “vanad jumalannad” (Alekto, Tisiphone, Megaira – Uranose verest sünnitud), põrkavad siin kokku “nooremate jumalatega”: Athena ja Apolloniga. Aischylos jätab kõrvale müüdi Delfi variandi, mille järgi Apollon “puhastas” Orestese ja päästis sellega tema. Apolloni eestkoste osutub Aischylosel mittepiisavaks; tragöödia esimene osa kujutab erinnüsi, kes ähvardasid Orestest otse Delfi pühamus. Seejärel kandub tegevus üle Ateenasse. Mõlemad pooled pöörduvad jumalanna Athena poole. Aga sellal kui erinnüsed, kes kehastavad sugukondlikku veretasu printsiipi, nõuavad tingimatut kättemaksmist tapmise eest ilma igasuguse asjaarutuseta, asetab Athena demokraatliku riigikorra kaitsjana küsimuse tapmise motiividest ja peab vajaliseks kohtulikku arutamist. Ta moodustab Akropolisel erilise kohtu areopaagi Orestese süüteo arutamiseks. Selle kohtu koosseisu kuuluvad parimad Ateena kodanikud. Erinnüsed esinevad süüdistajatena, Apollon aga Orestese kaitsjana. Kohtuliku vaidluse esitab Aischylos kui võistluse isa- ja emaõiguse printsiibi vahel. Vaieldes vastu erinnüstele, rõhutab Apollon suguluse tähtsus isaliinis ja abielusidemete pühadust. Kohtunike hääled jagunevad pooleks, kusjuures Athena kohtu eesistujana annab oma hääle Orestese poolt. Orestes on seega õigeks mõistetud. Erinnüsed lepivad sellega, et nende auks rajatakse Ateenas vastav kultus ja muistseid emaõiguse jumalannasid hakatakse nüüd austama “heategevate, halastuse jumalannadena” (siit nende uus nimi: “eumeniidid” – “heasoovlikud”). Areopaagi asutamisega kaotatakse veritasu (triloogia sai Areopaagi auhinna).Tetraloogia saatüridraama “Proteus” Menelaose seiklustest tema rännakuil pole säilunud.

Aischylose kuulsa tragöödias “Aheldatud Prometheus” (lavastusaeg teadmata) avaldub polisekodaniku kasvav iseteadvus; mõne uurija arvates ei ole Aischylos selle teose autor. Titaan Prometheus on inimkonna sõber. Zeusi võistlusest titaanidega võttis Prometheus osa Zeusi poolel. Kui aga Zeus kavatses hävitada inimsoo ja asendada see uue põlvkonnaga, päästis Prometheus inimesed, tuues neile taevast tule ja äratades nad teadlikule elule. Sellega tõmbas ta endale Zeusi viha. Tragöödias kirjeldatakse, kuidas sepisejumal Hephaistos aheldab Prometheuse Zeusi käsul kalju külge. Hephaistost saadavad kaks allegoorilist kuju — Kratos (Võim) ja Bia (Vägivald). Kogu loodus tunneb kaasa Prometheuse kannatustele. Ta juurde lendavad tiivulisel vankril Okeanose tütred okeaniidid, kellele Prometheus jutustab, millist abi ta on osutanud Zeusile ja millega teda vihastanud. Saabub ka vana Okeanos ise ja soovitab Prometheusel leppida maailma valitsejaga. Kuid Prometheus keeldub seda tegemast. Mingit mõju ei avalda Prometheusele ka Zeusi poolt saadetud jumalate käskjala Hermese manitsused ja ähvardused. Uut jumalate valitsejat kujutab Aischylos selles tragöödias tänamatu, kättemaksuhimulise ja julma türannina. Tragöödia lõpeb sellega, et Prometheuse järeleandmatusest ärritatud Zeus saadab tormi ja Prometheus langeb koos kaljuga ja temale ustavate okeaniididega allmaailma. Tragöödias “Vabastatav Prometheus” (on säilunud ainult väikesed katkendid) kirjeldatakse Prometheuse vabastamist Heraklese poolt ja leppimist Zeusiga. Antiikaegses Aischylose teoste nimestikus oli veel draama “Prometheus-tulekandja”, mille sisu kohta aga puuduvad andmed.

Aischylose teostele omane mõtteülevus, kujutlusvõime, jõuline dramatism ja keele väljendusrikkus kindlustasid talle koha maailmakirjanduses juba tema eluajal. Aga tema pidulik, “ditürambiline” stiil ja ta näidendite vähene dünaamilisus, võrreldes järgnevate kirjanike teostega, näisid juba V sajandi lõpus mõnevõrra arhailistena.

Sophokles (Σοφοκλής, ~496-406), sόnnikoht — Kolon, Ateena alev, mille kirjanik tegi kuulsaks oma surmaeelses tragöödias “Oidipus Kolonoses”. Keskmine koht, millel asub Sophokles atika suurte traagikute kolmikus, on märgitud vanas jutus, mis seob autorite elulugusid Salamise lahinguga (480): neljakümneviieaastane Aischylos võttis isiklikult osa sellest otsustavast võitlusest pärslastega, mis kindlustas Ateena võimsuse merel, Sophokles juhatas efeebina Salamise võidupidustustel poistekoori, Euripides (Ευριπίδης) aga sόndis sel aastal. Vanuste vahekord peegeldab ajajärkude vahekorda. Kui Aischylos on Ateena demokraatia tekkeaja poeet, on Euripides selle demokraatia kriisiaja kirjanik, ja Sophokles, ehkki ta suri oma noorema kaasaegse Euripidesega ühel aastal (406, aga Euripides suri isegi mõni kuu enne Sophoklest) ja oli loominguliselt tegev kuni oma pika elu viimaste päevadeni, jääb ideoloogiliselt ja kirjanduslikult suunitluselt siiski Ateena õitsengu, Periklese aja poeediks.

Päritolult kuulus Sophokles jõukasse kihti (ta isa oli relvatöökoja omanik); sai hea traditsioonilise gümnastilise ja muusikalise hariduse ja saavutas antiikteadete järgi enam kui üks kord võite võistluses nende mõlema kunsti alal. Nooruses lähedane Kimonile, maaomanike juhile, liitus Sophokles hiljem Periklese demokraatliku rühmitisega, kuid püsis elu lõpuni vaid mõõdukalt-demokraatlikel seisukohtadel. Kui Peloponnesose sõja ajal ilmnesid Ateena ühiskonnas kriisi tunnused, jäi Sophokles traditsioonilise elulaadi pooldajaks ja suhtus eitavalt uutesse poliitilistesse ja ideelistesse vooludesse. Ta võttis isegi osa 411.a. antidemokraatlikust riigipöördest. Korduvalt valitud kõrgeisse riigiameteisse, ei etendanud ta siiski poliitilises elus kuigi silmapaistvat osa. Sofistlik vabameelsus polnud Sophoklest peaaegu puudutanud: ta uskus mitte ainult unenägusid, vaid ka oraakleid ja imepäraseid tervistumisi, 420 algatas ta Ateenas Asklepiose kultuse. Kirjanik oli kaasaeglaste lemmikuks: pärast surma arvati ta “heeroste” ehk kangelaste hulka ja tema haual toodi iga aasta ohvreid.

Kuuekümneaastase loomingu kestel kirjutas Sophokles, vastavalt antiikteatele, 123 näidendit, esinedes niisiis tetraloogiaga keskmiselt üks kord kahe aasta jooksul. (Nagu A.Christie....)

Esimese võidu (Aischylose üle) saavutas Sophokles tragöödiavõistlustel aastal 468; viimane tragöödia “Oidipus Kolonoses” on valminud veidi aega enne kirjaniku surma ja lavastati postuumselt. Ta teostel oli erakordne menu: 24 korda sai ta võistlustel esimese auhinna (18 korda – Suurtel Dionüüsiatel ja 6 korda – Lenaiadel) ega jäänud kordagi viimasele kohale. Meieni on jõudnud terviklikult ainult 7 tragöödiat (ülejäänuist – ainult pealkirjad ja katkendeid): “Aias”(enne 445), “Trahhislannad/Trachiniai”, “Antigone” (~442), “Kuningas Oidipus / Oidipus tyrannos”(~429-425), “Elektra”, “Philoktetes” (409) ja “Oidipus Kolonoses”(401). Millal esmakordselt lavastati suurem osa tema teostest, me ei tea. Saatüridraamadest on alles u.400 värssi teosest “Noidlejad” (Hermes-lapse veisevargusest); Sophoklese epigrammidest ja eleegiaist on säilinud vaid katkendeid. Kõik seitsme tragöödiate süzheed on seotud müütide tsüklidega: “Ajas”, “Philoktetes” ja “Elektra” – Trooja tsüklist (esimesed kaks – küklose poeemi “Väike Ilias” alusel), “Kuningas Oidipus”, “Oidipus Kolonoses” ja “Antigone” – Teeba tsüklist, “Trahhislannad” – Heraklese müütide tsüklist.

Sophoklest huvitavad indiviidi, mitte aga suguvõsa saatusega seotud probleemid. Seetõttu loobus ta süzheeliselt ühendatud triloogia põhimõttest: igaüks kolmest tragöödiast on temal kujundatud iseseisvaks kunstiliseks tervikuks, mis sisaldab endas kogu oma problemaatika. Teiseks oluliseks uuenduseks oli Sophoklesel näitlejate arvu suurendamine kahelt kolmeni; see võimaldas rakendada kõrvaltegelasi ja mitmekesistada tegevust. Oma edasises arengus ei läinud atika tragöödia näitlejate arvus kaugemale, nii jäigi püsima see näitlejate arv.

“Aias” — nn. Suur Aias — Salamise kuninga Telamoni poeg, oli Trooja sõjas Achilleuse järel tugevaim ja vapraim kangelane, ta on otsekohene ja karm sõdur. Pärast Achilleuse surma toimus võistlus selle suure sõdalase relvade saamiseks, mille oli valmis tagunud seppade jumal Hephaistos ise. Selles tülis, mis tekkis Odüsseuse ja Aiase vahel jäi Aias Odüsseusele alla. Kui relvad anti Odüsseusele, pidas Aias oma “au teotatuks”, läks kadedusest hulluks. Ta kavatses öö varjus oma kaaslasi rünnata, kuid jumalanna Athena lasi tal maha tappa hoopis lamba- ja lehmakarja (ta pidas neid oma vaenlasteks). Koidikul tulnud mõistusele, haaras Aiast kohutav hirm oma kurjade kavatsuste pärast. Silmakirjaliku tasasusega petab ta sõprade valvsust ning heitis end oma mõõga otsa ja suri. Agamemnon ja Menelaos tahtsid keelata Aiase laipa mulda panemist, aga Aiase poolvend Teukrus kaitses teda, samuti Odüsseus, ja lõppude lõpuks ta maeti.

“Philoktetes” — ka “Väikese Iliase” süzheel põhinev. 409. aastal ettekantud tragöödia arendab antiteesi kavala “tarkuse” ja ausa otsekohesuse vahel. Esimese printsiibi esindajaks on Odüsseus, teine on kehastatud Neoptolemoses, Achilleuse noores pojas. Odüsseus ja Neoptolemos on saadetud Trooja alt Lemnose saarele Philoktetese, Heraklese imevibu valdaja järele, sest ennustuse järgi ei saadud Troojat vallutada ilma tema nooleta. (Eellugu: et Philoktetes süütas Oite mäel Heraklese tuleriida, päris ta Heraklese nooled ja vibu). Philoktetes oli teel Troojasse mao käest nõelata saanud. Tema mitte kinnikasvav ja haisev haav oli teinud temaga läbikäimise võimatuks, ja kreeklased olid Odüsseuse nõuandel viinud ta magavana Lemnose saarele (või madu nõelas Ph-st juba Lemnosel) ja jätnud sinna, kus ta elas täielikus üksilduses, hankides endale toitu vibu abil. Tragöödia on ehitatud kolme iseloomu kokkupõrkele: endale seatud sihi saavutamises kindlale ning visale, kuid abinõude valikul mitte häbenevale Odüsseusele seisavad vastu ühelt poolt Achilleuse poeg, oma isa moodi aval ja otsekohene, kuid kogenematu ja kuulsuseihast haaratud, teiselt poolt — niisama otsekohene Philoktetes, kes tunneb lepitamatut vihavaenu teda kunagi petnud kreeka maleva vastu. Heraklese vibu omajat ei saa võita jõuga; Odüsseus kavatseb võita Philoktetese pettuse teel, kasutades selleks otstarbeks Neoptolemost, kes on hiljuti saabunud Trooja alla ja Philoktetesele isiklikult teadmatu. Noormees, kellele igasugune pettus on vastik, annab esialgu järele Odüsseuse kavalaile keelitlustele, kes osavalt mängib ta kuulsusepüüdel, võidab Philoktetese usalduse, ja haigusehoos annab see vibu Neoptolemosele. Kuid Philoktetese avameelne usaldus ja tema kannatused teevad noormehele edasise osavõttu salasepitsusest talumatuks. Aus “loomus” saab võidu: Neoptolemos esiteks avaldab Filoktetesele oma tõelised kavatsused, siis aga, nähes, et Philoktetese kangekaelsus pole murtud, annab talle vibu tagasi ja isegi nõustub viima ta Kreekamaale, loobudes oma kuulsusehimulistest unistustest. Sõlme raiub läbi “jumalik vahelesegamine” (deus ex machina): taevast ilmub Herakles ja käsib Philoktetest ühes Neoptolemosega Trooja alla minna.

Tragöödias “Elektra” käsitletakse Aischylose “Hoefooride” teemat, Klytaimnestra ja tema uue mehe Aigisthose hukkumist Orestese käe läbi. Kui Aischylose triloogias isaõigus põrkas kokku emaõigusega, asub Sophokles täiesti isaõiguse poolel ja Orestese õigus ei ärata temas kahtlust. Orestes tegutseb ilma mingisuguste kõhklusteta, ei tunne mingeid sisetundepiinu ja teda ei jälita erinnüsed. Ta on lihtne Apolloni käskude täitja, ja draama huvi keskendatud mitte temale, vaid Elektra elamustele. Elektra, kes Aischylosel oli teisejärguline tegelane, muutub Sophoklesel keskseks kujuks. See kangelaslik neitsi valib teadlikult oma osaks kannatuse. Terve rea aastate jooksul (10 aastat) kannab ta endas protesti Klytaimnestra ja Aigisthose valitsemise vastu, taludes igasuguseid alandusi oma alistamatuse pärast. Tema elu sisuks on unistus tulevasest kättemaksust isa tapmise eest. Ta ootab, et saabuks Orestes, kelle ta kunagi oli päästnud ja saatnud ohutusse kohta. Tragöödia faabula on keerukam kui Aischylosel. Orestes avab juba proloogis vaatajate ees oma plaani, kuid äratundmise stseen on nihutatud näidendi lõpu poole, ja antud traagilise irooniaga. Elektra, viidud eksitusse valeteatega Orestese surmast (ema oli väga rõõmus, kuuldes sellest! Autor rõhutab Klytaimnestra iseloomu eemaletõukavaid jooni), ja sisemiselt valmis asendama teda kättemaksja osas, nutab urni kohal, mis sisaldab oletatavat venna põrmu, sellal kui urni ulatab talle elus Orestes! Tundnud teda leinavas naises ära õe, annab Orestes talle ennast tunda ja pärast tapab Klytaimnestra ja Aigisthose. (Happy End!).

“Trahhislannad” on pühendatud Heraklese naise Deianeira tahtmatule kuriteole. Pealkiri on naistekoori järgi: Trahhis – Thessalia linn, kus elab Heraklese teine naine Deianeira ja ootab tema tagasitulekut juba 15 kuud. (Eellugu: kentaur Nessos üritas röövida Heraklese vastset mõrsjat, kandes teda üle jõe, mille kaldal ta tahtis Deianeira vägivalda tarvitada. Herakles tappis Nessose Hydra verega mürgistatud noolega.. Surres andis Nessos Deianeirale nõu säilitada tema mürgitatud verest läbiimbunud rõivad kui armastuse jõu vahend. Või pakkus oma verd salvina Heraklese armastuse säilitamiseks). Ühe kuninga vastaselt võidukalt sõjakäigult tõi Herakles vangina kaasa selle kuninga kauni tütre Iole. Armukade Deianeira, soovides säilitada mehe armastust, saatis Heraklesele “armurohuga” läbiimmutatud mantli, kuid tegelikult osutus rohi surmavaks mürgiks. Deianeira lõpetab elu enesetapuga, Herakles aga sureb piinades. Surres laskis ta end Oite mäel tuleriidal ära põletada.

Teeba müütide tsükli alusel kirjutatud Sophoklese tragöödiad on kõige kuulsamad, eriti esimesed kaks. Sophoklese dramaturgiale iseloomulikuks on ta tragöödia “Antigone”. Selle süžee on otseseks jätkuks muistendile, mida Aischylos käsitles tragöödias “Seitse Teeba vastu”. Süžee aluseks on konflikt inimeste kehtestatud seaduste ja usundi ning moraali kirjutamata seaduste vahel. Kui mõlemad vennad, Eteokles ja Polyneikes, olid langenud kahevõitluses, laseb Teeba uus valitseja Kreon matta Eteoklese auavaldustega, keelab aga surma ähvardusel Polyneikese kui kodulinna vaenlase matmise. Hukkunute õde Antigone astub keelust üle ja katab oma venna laiba mullakihiga, teostades sümboolse matmise, mis on kreeka usundiliste kujutluste kohaselt küllaldane surnu hingete rahu andmiseks. Juba tragöödia proloogis kõneleb Antigone oma õele Ismenele kavatsusest vend matta Kreoni keelust hoolimata. Sophoklese draamades esineb kangelane harilikult juba esimestes stseenides kindla otsusega, tegevuskavaga, mis määrab näidendi kogu edasise käigu. Sellise ekspositsiooni ülesannet täidavad proloogid. “Antigone” proloog sisaldab veel teise Sophoklese tragöödiate iseloomuliku joone — karmide ja pehmete iseloomude vastandamise: vankumatule Antigonele vastandatakse arg Ismene, kes tunneb õele kaasa, kuid ei julge temaga koos tegutseda. Kreon sai teada, et tema käsku on rikutud. Ta näeb selles tema võimuga mitte rahul olevate kodanike intriige, kuid järgmises stseenis tuuakse juba kohale Antigone, kes on võetud kinni tema teistkordsel ilmumisel Polyneikese laiba juurde. Antigone kaitseb kindlalt oma teo õigsust, väites, et ta on täitnud õe kohust jumaliku, kirjutamata seaduse nimel, mis elab inimeste südames. Ka Ismene on valmis tunnistama end süüteo kaasosaliseks ja jagama õe saatust. Asjatult püüab Haimon, Kreoni poeg ja Antigone peigmees, isale selgitada, et Teeba rahva poolehoid kuulub Antigonele. Kreon mõistab Antigone surma. Viimast korda möödub Antigone pealtvaatajate eest, kui valvurid viivad teda hauakambrisse — koopasse, kuhu ta kinni pannakse. Surmaeelses kõnes jääb Antigone kindlaks oma veendumusele, et on õigesti toiminud. See stseen on tragöödia kulminatsioon, edasi järgneb pööre. Pime selgeltnägija Teiresias teatab Kreonile, et viimane on langenud jumalate viha alla, ja ennustab talle kohutavaid õnnetusi. Kreoni vastupanu on murtud, ta läheb Polyneikest matma ja seejärel Antigonet vabastama. Ent on juba hilja. Teadustaja sõnades koorile ja Kreoni naisele Eurydikele selgub, et Antigone on enda üles poonud ja Haimon oma mõrsja laiba juures isa silmade ees enda mõõgaga läbi pistnud. (Täpselt nagu Shakespeare’l!). Kui murest rõhutud Kreon pöördub koos Haimoni laibaga koju, saab ta kuulda uuest õnnetusest: ta naine Eurydike on endalt elu võtnud, needes meest kui lapsetapjat. Tragöödia lõpeb koori lühikese sententsiga, et jumalad ei jäta jumalakarmatust kätte tasumata. Koor ei etenda “Antigones” olulist osa; ometi ei eraldu ta laulud tegevuse käigust ja liituvad enam või vähem draama situatsioonidega.

Näidates inimese ülevust, ta vaimsete ja kõlbeliste jõudude küllust, kujutab Sophokles ühtlasi ta jõuetust, inimlike võimaluste piiratust. Suurima väljendusrikkusega leiab see probleem käsitlust tragöödias “Kuningas Oidipus”, mida kõigil aegadel on peetud “Antigone” kõrval Sophoklese kunstimeisterlikkuse šedöövriks. Müüt Oidipust oli omal ajal juba materjaliks Aischylose Teeba triloogia jaoks, mis oli ehitatud “suguvõsa needusele”. Sophokles, nagu tavaliselt, loobus pärussüü ideest; tema huvi keskendub Oidipuse isiklikule saatusele.

(Eellugu: Teeba kuningas Laios, kohutatud ennustusest, mille järgi ta pidi surema poja käe, andis käsu äsjasündinud pojal jalad läbi pista ja jätta ta Kithaironi mäele. Posikese lapsendas Korintose lastetu kuningas Polybos ja andis talle nimeks Oidipus (“paistetanud jalgadega”). Oidipus ei teadnud midagi oma päritolust, aga kui üks korüntoslane purjus olekus nimetas teda Polybose arvatavaks (ebatõenäoliseks) pojaks, pöördus ta seletuse saamiseks Delfi oraakli poole. Oraakel ei andnud otsest vastust, kuid teatas, et Oidipusele on määratud tappa isa ja abielluda emaga. Et vältida nende kohutavate roimade võimalust, otsustas Oidipus Korintosesse mitte tagasi minna ja suundus Teebasse. Teel tekkis tal juhuslikul kohtumisel tüli tundmatu vanamehega, kelle ta ägedushoos tappis — see vanamees oligi Laios. Seejärel vabastas Oidipus Teeba tiivulisest koletist Sfinxist ja saj tasuks selle eest Teeba kuningaks, abiellus Laiose lese Iokastega <oma emaga>, kellega tal sündisid lapsed, ja valitses mitu aastat rahulikult Teebas). Niisiis näeme, et Sophoklesel need abinõud, mida Oidipus tarvitusele võtab, et vältida talle ennustatud saatust, viivad tõelisuses vaid selle saatuse teostumisele (traagiline iroonia). See vastuolu inimese sõnade ning tegude subjektiivse eesmärgi ja nende objektiivse mõtte vahel läbib Sophoklesel kogu tragöödiat. Tema otseseks teemaks pole mitte kangelase kuriteod, vaid selle järgnev enesepaljastus. Tragöödia kunstiline mõju põhineb suurel määral sellel, et tõde, mis ainult aegamööda avaneb Oidipusele endale, on müüti tundvale kreeka vaatajatele juba ette teada.

Tragöödia algab rituaalse rongkäiguga. Teeba noormehed ja raugad paluvad Oidipust päästa linn seal levivast katkust. Selgub, et tark kuningas on juba ise saatnud oma naisevenna Kreoni Delfisse oraakli juurde ja tagasijõudnud Kreon toob oraakli vastuse: katku põhjuseks on “roojus”, Laiose mõrvari viibimine Teebas. Oidipus asub energiliselt tundmatu mõrvari otsinguile. Selgub, et tapmise ainsaks pealtnägejaks oli ori, kes nüüd hoiab mägedes kuninga karja. Oidipus käsib ta kohale tuua. Vahepeal pöördub Oidipus ennustaja Teiresiase poole palvega avaldada mõrvari nimi. Teiresias tahab esiti kuningat säästa, ent Oidipus etteheidetest ärritatuna heidab talle näkku süüdistuse: “Tapja oled sina!” Oidipusele tundub süüdistus niivõrd uskumatu, et ta peab seda oma naisevenna Kreoni sepitsuseks: ta oletab, et Kreon kavatseb Teiresiase abiga Teeba kuningaks saada ja on hankinud vale oraakli. Kreon tõrjub süüdistuse rahulikult tagasi, kuid usk ennustajasse on kõigutatud. Iokaste püüab kõigutada usku ka oraaklitesse endisse. Et Oidipust rahustada, jutustab ta tema arvates teostumata jäänud oraaklist, mis oli antud Laiosele, ja sellest, kuidas palju aastaid hiljem Laios tapeti röövlite poolt kolme tee ristmel. Aga just see jutustus tekitab Oidipuses rahutust, sest tuleb tal meelde, et kord ta tappis ise samasugusel kohal kellegi auväärse mehe. Tal tekib kahtlus, kas polnud tema poolt tapetud mees Teeba kuningas. Iokaste rahustab teda, viidates karjase sõnadele, et röövleid oli mitu (aga Oidipus oli üksi). Siis saadab Oidipus selle tunnistaja järele. Stseen Iokastega tähistab pööret tegevuse käigus. Kuid katastroofile eelneb Sophokles harilikult veel mõningane viivitus (see on retardatsioon), mis hetkeks nagu tõotab soodsamat lahendust. Korintosest ilmub saadik sõnumiga Korintose kuninga surmast. Oidipus võidurõõmutseb: isa tapmise ennustus ei täitunud. Siiski teeb teda rahutuks oraakli sõnumi teine pool, mis ähvardab ema naimisega. Kuid sõnumitooja, soovides hajutada tema kartusi, avaldab Oidipusele, et ta pole Polybose ja tema naise poeg: sõnumitooja oli palju aastaid tagasi saanud Kithaironil ühelt Laiose mägikarjaselt läbitorgatud jalgadega imiku ja andis selle edasi Korintose kuningale Polybosele — see oligi Oidipus... Iokastele selgub nüüd kogu tõde ja ta lahkub lavalt ahastava hüüatusega. O.jätkab uurimist. Laiose tapmise tunnistaja osutub samaks karjuseks, kes kunagi andis korintoslastele lapsukese O-se, halastades vastsündinule. Selgub ka, et teade Laiose kallale tunginud röövlisalgast oli vale. Oidipus saab teada, et tema on Laiose poeg, isa tapja ja ema mees. Sügava kaastunnega suhtub koor Oidipuse saatusesse, mõtiskledes inimõnne ebakindlusest ja kõike nägeva aja kohtumõistmisest. Pärast teadustaja jutustust, kes räägib Iokaste enesetapust ja Oidipuse enesepimestamisest, ilmub O. veel kord, neab oma õnnetut elu, nõuab enda pagendamist ning lahkub oma tütardest. Oidipuse edasine saatus — kas ta läheb maapakku või jääb Teebasse — lõppstseenis ei selgu. Ükski antiikaja näidend pole jätnud nii silmapaistvaid jälgi Euroopa draama ajalukku kui “KO”.

Oma surmaeelses teoses “Oidipus Kolonoses” püüab Sophokles pehmendada seda inimsaatuse pilti, mis oli kujutatud “KO-s”: pime pagulane, kelle nimi paneb võpatama kõiki temaga kokkupuutujaid, sureb kaunist jumalate äravalitu surma ja saab õnnistuseallikaks sellele maale, kus ta on leidnud endale viimse varjupaiga. Süžee põhineb pärimusel Oidipuse surmast Ateena alevis Kolonoses. Ühenduses sellega ülistatakse Ateena polise ja tema müütilise esindaja kuningas Theseuse inimarmastust ja õiglust, kes oli osutanud rändurile külalislahkust. Antigone on esitatud armastava tütrena, pimeda isa ustava kaaslasena. Küsimus kangelase süüst saab siin selgesti eitava vastuse.