Elea koolkond (Xenophanes, Parmenides, Zenon, Melissos). VI-V saj. eKr.

Elea oli kreeklaste õitsev kaubalinn Lõuna-Itaalias (phokailaste koloonia). Siin tekkis umbes a. 530 eKr filosoofiline koolkond, mida nimetati Elea koolkonnaks (eleaadid ehk elealased). Selles koolkonnas õpetati oleva ühtsust ning muutumatust ja saamise mitteolemist. Kui joonia natuurfilosoofid oma kosmoloogilises otsimusis ühtse maailma-aine või “printsiibi” järele ei teinud vahet püsiva ja muutuva momendi vahel, – siis eleaatide koolkonna peahuvi keskendub igavesti püsiva ning muutumatu printsiibi otsimisse maailma tegelikkuses ja mitmekesisuses. Elea koolkonna põhiseisukohtadeks olid, et meelte andmed mitmekesise ja muutuva maailma kohta on petlikud. Tegelikult pole olemas mingit muutumist, vaid tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. Teravmeelsete argumentidega püüti näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivat iseloomu. Tähtsamad tegelased: Xenophanes, Parmenides, Zenon ja Melissos. Enamik neist pooldas aristokraatiat. Eleaatide koolkonna rajajaks loetakse Parmenidest, aga Platon käsitleb Xenophanest eleaatide koolkonna rajajana.

Xenophanes Kolophonist (Χενοφάννης, ~ 570-480) – arvatavasti Anaximandrose υpilane ja Parmenidese õpetaja, luuletaja ja rapsood, kasvataja, teravmeelne polemiseerija ja originaalne filosoof (panteistlik monism). Võib arvata, et Xenophanes on pigem eleaatide koolkonna eelkäijaid kui selle rajajaid. Teised arvavad, et tegelikult ta oli üksik tarkuse õpetaja-rändur. Kolophon – Joonia linn, Mileetose ja Smürna vahel. Pärslaste eest põgenedes lahkus 25-aastane Xenophanes Jooniast ja jõudis lõpuks pärast ränduri rahutut elu Eleasse; ta elas Sitsiilias, Parosel, Maltal jne. Eepostes on Xenophanes kirjeldanud Kolofoni rajamist ja Elea asustamist või tema saabumisest sinna (poeemid: “Kolofoni rajamisest” ja “Väljasaatmisest Itaalia Eleasse”). Tema filosoofilisi mõtisklusi tunneme ühe tema kirjutatud õpetuslaulu (ehk poeemi) “Peri physeos”(“Loodusest”) säilinud katkendite alusel. Eriti tuntuks said tema “Sillosed” (5 rmt.) – algupärases vormis kirjutatud värss-satiirid – “kõikide tema aja poeetide ja filosoofide vastu”. Xenophanes kritiseeris Hesiodose ja Homerose antropomorfistlikku religiooni, ta arvustas metempsühhosi (hingede rändamise õpetust), okultsust ja mantiat, ta võitles ägedalt kreeka polüteismi vastu ja kõneles selle asemel ühestainsast igavesest vaimsest jumalusest. Xenophanes on tuntud ka oma aja sõjaliste ja atleetlike vooruste ründajana, kes eelistas neile intellektuaalsemaid voorusi. Tema filosoofia lähtus jumalateusu arvustamisest. Ta pidas ekslikuks üldist, sealhulgas Homerose ja Hesiodose tava jumalaid inimestada ja neile isegi kõige halvemaid inimlikke jooni omistada (jumalad valetavad, intrigeerivad, varastavad, kaklevad, tapavad, seksivad võõraste naiste/meestega jne).

Tavapärast antropomorfistlikku mütoloogiat eitades lõi ta panteistliku jumalakäsituse, mille järgi jumal on maailmast lahutamatu, seda valitsev ja mõttejõu abil juhtiv kõiksusevaim, kes ei sarnane inimesega. Niisugune maailmaga samastatud jumal, “üks”, ei ole tekkinud ega muutu, ta viibib kõikjal, olles ringitaoline (täpsemalt – sfääritaoline). “On olemas ainult üks jumal, keda ei saa võrrelda surelikkudega ei kujult ega mõtetelt, kes oma mõtlemisega vaevata valitseb kõike”. Nii arendas Xenophanes monoteismi panteistlikul kujul: kõiksus on üksus ja ühtlasi ka jumalus. Algained: kuiv (maa) ja märg (vesi), neist kahest pärineb kõik muu. Algselt oli maa mingi mudane mass, kuna vesi ja maa lahknesid. Mägedest leitud kivistunud teokarpide põhjal järeldas Xenophanes, et maa on tõusnud merest ja võib aeg-ajalt merre tagasi vajuda. Kuid pole võimatu, et ta jälle merest esile kerkib. Sel puhul sünnivad temale ka uued inimesed. Päikest ja tähti ei pidanud Xenophanes jumalaiks, vaid iga päev taas tekkivaiks udumassideks. Jumal on mõistus, mõtlemine ja igavik. Jumala ja muu säärase kohta saame ainult oletusi teha, mitte täpselt teada. Klassikalised skeptikud austasid teda oma poolskeptilise eelkäijana.

Parmenides Eleast (Παρμενίδες, u. 540-480)- koolkonna tegelik rajaja, Xenofanese υpilane, kooli korüfee. Oma kodulinnas tegutses Parmenides ka seadusteandjana. Tema filosoofilise sisuga poeemist “Peri physeos” (“Loodusest”) on säilinud katkendeit. Kui Xenofanes pidas jumalat ainsaks ja igaveseks, siis Parmenides kandis need omadused üle kogu olevale. Parmenides toob esile joonia filosoofide ja pütaagorlaste problemaatilised punktid: eitas asjade paljusust (pütaagorlaste vastu); vastandas olemise selle materiaalsele loomusele, meeled on petlikud. Koos Herakleitosega tegi ta esimesena ranget vahet tajumise ja mõtlemise vahel ning väitis, et ainuüksi mõtlemine suudab viia tõeni. Põhiseisukoht: kõik, millest me mõtleme, on olemas. Parmenidese arvamuse kohaselt “ainult olev on olemas, mitte-olevat pole olemas ega saa ka mõtelda temast, et ta oleks olemas” – ainuüksi mõte mitteolevast muudab selle olevaks (simulakrumi kontseptsiooni eelkäija!). Ta võttis esimesena kasutusele mõisted “olemine” ja “mitteolemine” (olematus) või “olev” ja “mitte-olev”. Olemine on ühtne, iseendast sõltuv, kõikjal samasugune, jagamatu, igavene, tekkimatu, kadumatu ja muutumatu (Parmenides kujutles seda kerataoliselt ümara materiaalse kehana). Olemist pidas ta ainsaks mõtlemise sisuks, isegi mõtlemisega samastatavaks (olemine ja mõtlemine on identsed). Mitteolemise samastab Parmenides tühjusega, olemise ainega. Siit järeldas, et maailmas ei ole tühjust, ning sellest omakorda, et liikumist pole olemas (pole ju tühjust, kuhu liikuda!); midagi ei teki ega hävi (see eeldaks muutumist mitteolevalt olevale), kogu maailm on ühtne ainemass (kehade vahel pole tühjust, mis neid eraldaks). Muutumist eitas Parmenides täiesti. Muutumist pole olemas, samuti mitte mitmekesisust. Kui meile näib teisiti, siis põhineb see meelte pettusel. Meelte asemel tuleb meil usaldada mõistust (logos). Seda, et meie ümber aga liikumine, muutumine, jaotamine, tekkimine ja hävimine siiski olemas tunduvad olevat, seletas Parmenides järgmiselt: on olemas kaks teed: tõeõpetus – Αλήθεια, “tυe” tee – (maailm on ühtne ja liikumatu) ja arvamuseõpetus – δόξα, “arvamuse, kujutluse” tee – (maailmas on paljusus ja liikumine). Tυeõpetus tugineb mõistusele, arvamuseõpetus – meelelisele tunnetusele, mis meid petab – meeleline maailmapilt on illusioon. Parmenidese õpetus, mis eitas kogu nähtumusliku maailma, asjade paljuse ja muutuvuse reaalsust, oli vastuolus Herakleitose õpetusega ja seda arvustati ägedalt. Parmenidese umbusaldus meeleliste andmete suhtes ja ratsionaalse teadmise kõrgeks hindamine esineb hiljem paljudel filosoofidel.

Zenon Eleast (Ζήνων, ~ 490/480-430), Parmenidese tδhtsam õpilane, sõber ja isegi kasupoeg, oli (nagu Parmenideski) pütaagorlaste liidus osalejaks. Ta on eleaatide koolkonna kolmanda põlvkonna silmapaistvaim esindajaid, peamiselt oma õpetaja vaadete osava kaitsjana. Ta võttis esimesena tarvitusele dialoogivormi. Aristoteles nimetas teda dialektika leiutajaks (oma dialoogis “Sofist”). Zenoni teosed (bütsantsi leksikoni järgi): “Vaidlused / Dispuudid”, “Elea Palamedes <st tark>”, “Filosoofide vastu” ja “Loodusest”. Zenon kaitses Parmenidese õpetust, mida väga ägedalt rünnati. Parmenidese õpetust püüdis ta toetada kaudsete tõestuste abil. Soovides tõestada, et olev on üks ja liikumatu, oletas Zenon vastandmõistete pluralismi ja liikumise reaalsust, ühtlasi näidates, et selline oletus viib meid paratamatult apooriatesse (kr. aporia – puudus; lahendamatu olukord) ehk loogilistesse raskustesse. Neid apooriaid oli kokku 45 (antiigi autorite järgi): 40 - “paljuse vastu” ja 5 – “liikumise vastu”. Meieni on säilinud 9, nendest kõige tuntumad on apooriad liikumise võimaluse vastu, mis tekitasid kreeka mõtlemises kriisi. Neid esitatakse nelja argumendina paradokside kujul ja nad on tuntud nimede all “Dihhotoomia ehk võistlusraja paradoks”, “Achilleus ja kilpkonn”, “Lendav nool” ja “Staadion”. Kaudse tõestuse meetodil näitas ta, et katse paljuusst, liikumist ja jaotatavust mõisteliselt määratleda viib lahendamatute sisuliste vastuoludeni.

1) “Dihhotoomia” (kaksikjaotus). Oletagem, et jooksjal on tarvis jõuda stardist S finishisse F. Selleks tuleb tal kõigepealt jõuda teekonna keskpunkti M (meedium); aga kui N on lõigu SM keskpunkt, siis peab ta esmalt jõudma N-ni ja nii edasi lõpmatuseni. Zenon: “Seda, mida on korra öeldud, võib alati korrata”. Kuid lõpliku aja jooksul on võimatu sooritada lõpmatu hulk ülesandeid. Seega ei saa jooksja oma teekonna lõpetada (ega alustadagi). Tähendab, liikumist ei saa olla, kuna teatava maa mahakäimisel mingi keha peab liikuma algul poole sellest teest, siis poole ülejäänust, edasi poole ülejäägist jne. kuni lõpmatuseni.

2) “Achilleus ja kilpkonn”. Esimene on kõige väledam kreeklane, teine aga kõige aeglasem loomadest. Achilleus jookseb võidu kilpkonnaga, kelle edumaa on stardis n meetrit. Kuid vaatamata oma väledusele ei saa Achilleus kilpkonna kätte. Oletagem, et kilpkonna kiirus on üks kümnendik Achilleuse kiirusest. Ei, las Achilleus jookseb kilpkonnast 100 või isegi 1000 korda kiiremini! Selleks ajaks, kui Achilleus on jõudnud kilpkonna lähtepunkti, on kilpkonn seega liikunud n/1000 meetrit edasi. Kui Achilleus on jõudnud sellesse punkti, siis on kilpkonn liikunud n/10000 meetrit edasi ja nii edasi ad infinitum (lad.“lõpmatuseni”). Seega ei saa Achilleus kunagi kilpkonnast mööda (näidata, mida ma tegin: meetrit ja sekundid).

3) “Lendav nool” (või lihtsalt “Nool”). Nool ei saa liikuda kohas, kus teda ei ole. Aga niisamuti ei saa ta liikuda kohas, kus ta on. Kuid liikuv nool on alati selles kohas, kus ta on. Seega on ta igal hetkel paigal. Aga kui ta on igal hetkel paigal, siis on ta alati paigal. Või vastupidi: lendav nool on igal hetkel teataval kohal. Kuid keha, mis on teataval kohal või asendis, on paigal. Kui aga nool on igal hetkel paigal, siis ei saa ta samal ajal liikuda. Järelikult es saa olla liikumist, kuna see iseendale vastu räägib.

4) “Staadion ehk liikuvad kolonnid”. Eeldagem, et leidub kolm ratsanike kolonni A, B, C võrdse pikkusega “p”. A ja C eemalduvad sama kiirusega B-st vastassuundades. A-l kulub aeg “t” (temp) selleks, et läbida B pikkus, kuid poole väiksem aeg t/2, et läbida C pikkus p. Seega kulub A-l vahemaa p läbimiseks niihästi aeg t kui t/2. Kui joonistada, siis umbes nii:

A A A A A A A A <———A A A A A A A A

B B B B B B B B B B B B B B B B

C C C C C C C C C C C C C C C C ———>

Staadion: võistleja staadionil ei jõua kunagi eesmärgile. Enne, kui jooksja jookseb kogu maa, peab ta läbima poole, selle järel veerandi jne. sellest maast kuni lõpmatuseni.

Zenon rajas kreeka filosoofoa subjektiivse ja mõistete dialektika. Tema apooriad suunasid oluliselt loogilise mõtlemise arengut.

Melissos Samoselt (Μέλισσος, V saj., tema arche – kõrgaeg – 441-440) — aristokraat, mereväejuht, oli vastu Ateena hegemoonia mereliidus (tema laevastik lõi a.441 ateenlasi). Tema teosest “Loodusest või Olemasolevast/olemusest” on säilinud 10 fragmenti. Aristoteles kritiseeris teda rängalt (“jämedavõitu mõtleja”...). Eleaatide koolkonna esindajana kaitses ta Parmenidese õpetust, arendas Zenoni argumentatsiooni ja vastutas Empedoklest. Melissose kosmoloogia sarnanes Parmenidese omaga. Melissose õpetuse kohaselt on ümbritsev tegelikkus igavene, muutumatu, liikumatu, muretu ja häirimatu. Ta ei näe, ei kuule, ei tunne midagi jne. Erinevalt Parmenidesest jaatas ta ruumilist lõpmatust (Parmenidese maailma keral oli lõpp-raadius). Ta väitis, et muutumine on võimatu, sest igasugune muutumine tähendab millegi saamist eimillekski; seega peab kogu olev olema igavene, ruumiliselt lõpmatu ning lõpuks ka kehatu. Melissost mäletatakse peamiselt selle järgi, et ta teisendas olematusevastast argumenti nii, et see kummutab tühjuse võimalikkuse ja tõestab plenum’i (“täis”, käsitus ruumist kui üleni mateeriaga täidetud) olemasolu, kuigi viimane peab tal olema täidetud kehatu ainega. Melissos on eleaatide koolkonna viimaseid nimetamisväärseid esindajaid.