Antiikkultuuri spetsiifilisus ja aktuaalsus.
Sõna “antiik” tähendab ladina keeles (antiquus) “vana, muistne, endine, see, mis oli enne”. Nagu te teate, tähendas antiik juba ammu (kitsamas tähenduses) kreeka ja rooma vanaaeg ning selle kultuur. Huvitav, et näiteks Egiptuse, Mesopotaamia (Sumeri, Akkadi, Babüloonia, Assüüria) ja teiste Vahemere suurriikide ajaloo ja kultuuri suhtes seda terminit ei kasutata (rääkimata Indiast, Hiinast, Jaapanist jne.).
Huvitav on ka see, et kreeklased (või hellenid, selle kohta - hiljem) tulid Kreekasse III a-de lõpus või II a-de alguses, järelikult, tõesti antiik ehk vana, endine kreeka kultuur peab algama III või II aastatuhandel; aga meie kasutame seda peamiselt kreeka ajaloo ja kultuuri teise — mitte esimese — osa puhul. Antiigikultuur on eeskätt klassikaliseks hinnatud kunsti- , kirjandus- ja filosoofiateosed, ja selles mõttes on antiigi mõiste ka väärtushinnang. Selline aksioloogiline konnotatsioon eksisteeris juba ladina sõnades antiquarius (see, kes hästi tunneb ja armastab muistseid asju, või kirjutaja, kes tunneb ja oskab vana untsiaalkirja – rooma majuskelkursiivist III-l sajandil tekkinud ümar majuskelkiri); antiquitas kui muistne lihtsus, ausus, kommete rangus ja puhtus. Etümoloogiliselt sõna antiquus on seotud sõnaga ante — endine. Ante kui prepositsioon (eessõna) või adverb (määrsõna) tähendab “ees, eesotsas, ette, ettepoole, edasi” (ruumiline kategooria) või “varem, enne”(temporaalne kategooria). Kaasaegse inimese jaoks on minevik selja taga, vaid keskaegne kirjanik kirjutas ~ “tuleme tagasi” asemel (~ prantsuskeelne “revenons a nos moutons”) — “tuleme edasi”...
Termin “antiik” (võetud ladina keelest) pärineb XVIII sajandi algusest prantsuse keelest, ta tähendas algul varasemast stiiliajajärgust pärinevat kunstieset. Alles kunstiajaloo uurimisega seoses hakati seda sõna kasutama kitsamas, ainult vanakreeka ja –rooma teoste tähenduses. Kreeka ja rooma kultuuripärandina on antiik mõjutanud kõigi Euroopa rahvaste poliitilist ja religioosset mõtlemist, kirjandust ja kujutavat kunsti, filosoofilisi ja õiguslikke vaateid ning kogu nüüdisaja maailma tervikuna.
<Krzyzanovski skeem (Julian K. Od úredniowiecza do baroku. Warsz., 1938): suured või primaarsed, esmased kunstistiilid (laiemalt – kultuuristiilid), algstiilid – ja sekundaarsed, teisejärgulised stiilid; või A ja B stiilid. (Huvitav, et A on mitte ainult Suur või primaarne, vaid ka ülemine; B on joone all):
ANTIIK – normanni st. (8-9) – ROMAANI STIIL (10-12) – gootika (13-15) – RENESSANS (14-16) – barokk (17) – KLASSITSISM (18) – romantism (1800-1840) – REALISM (1840- ...) – modernism (1880-?).
A-stiilide spetsiifilisus: 1) range seostatus ühe ideoloogiaga, 2) lihtsus, selgus, 3) tinglikkuse määra vähenemine, 4) püüd elu, ümbritseva reaalsuse tunnetamise poole.
В-stiilide spetsiifilisus: on seotud erinevate ideoloogiatega, dekoratiivsus, tinglikkuse määra suurenemine, põhihuvi — kunsti enese spetsiifika tunnetamine. >
Antiikkultuuri spetsiifilisus: mittetraditsiooniline kultuuritüüp, mis põhineb dünaamilisel sotsiaalsel arengul ja kriitilise mõtlemise kujunemisel. Sellise kultuuri jaoks on iseloomulik kultuurisiseselt erilise metatasandi (metakultuuri) kujunemine, mis on orienteeritud traditsioonilise kultuuri universaalide refleksiivsele ümbermõtestamisele, mütoloogiliste stereotüüpide ületamisele ja selle alusel uute maailmanägemise viiside väljatöötamisele. Igal juhul on antiikfilosoofia Euroopa ajaloos esimene metakultuuri fenomen ja mitte ainult ajalooliselt esimene filosofeerimistüüp vaid ka esimene kontseptuaalse mõtlemise vorm üldse. Seetõttu sisaldab ta endas valdkondi, mis hiljem arenevad välja iseseisvateks teoreetilisteks distsipliinideks (matemaatika, astronoomia, meditsiin, lingvistika jt.). Antiikfilosoofia raames olid konstrueeritud ontoloogia ja metafüüsika, gnoseoloogia ja loogika, antropoloogia ja psühholoogia, ajaloofilosoofia ja esteetika, eetiline ja poliitiline filosoofia. Ja isegi semiootika – mitte antiikmeditsiinis (sümptomaatika), vaid (peamiselt) stoikute loogikas, Pythagorase ja Platoni filosoofias, sofistide teostes...
Varakeskajal tunti ainult mõnd kreeka filosoofi, eelkõige Platonit, ja seegi tundmine põhines nende teoste puudulikel käsikirjadel. Kõrgkeskajal hinnati rohkem Aristotelest (Aristoteles tuli tagasi Euroopasse peamiselt tänu araabia filosoofiale) ja arendati antiikratsionalismile tuginedes abstraktse mõtlemise meetodeid, kuid neid rakendati ristiusu õpetuse toetamiseks. Skolastikavastase poleemikaga tõusis taas esiplaanile Platon ja hiljem, 16. ja 17. sajandil ka Epikuros. Antiikfilosoofia tähtsusest klassitsismi ajajärgul, üheksateistkümnendal ja eelmisel sajandil mina juba ei hakka jutustama...
Antiigi arhitektuur ja kujutav kunst on avaldanud püsivat mõju varakristlikule ja bütsantsi ning peaaegu kõigile hilisemaile Euroopa kunstidele. Isegi niisuguses sõltumatus stiilis nagu romaani stiil on kreeka- ja bütsantsipärast, näiteks sambad (sambastiilid: dooria, joonia ja korintose sambad) ja arhitraav (ja üldse - talastikusüsteem), ning roomapärast, näiteks piilarid ja võlvid (rotund). Teadlik antiigisuunitlus tekkis koos renessansiga. Itaalias rajati ehitisi ja loodi kunstiteoseid, milles ei kasutatud ainult üksikuid antiikmotiive, vaid võeti eeskujuks antiigi kunstivormid ja püüti neid täiesti teadlikult elustada. Kreeka ja Rooma mütoloogia ning ajaloo teemasid kasutati ka järgmistel kunsti arenemisjärkudel, kusjuures neid kohandati valitseva maitsega. Euroopa klassitsism taotles sümmeetriat, rahu ja selgust; selle mõjul rajati eriti Prantsusmaal roomapäraseid ehitisi (ampiir).
Kreeka kirjanduse koha maailmakirjanduses määrab juba see fakt, et kolm põhilist kirjandusliiki – eepos või eepika, lüürika ja draama, kõik tähtsad kirjandusþanrid (tragöödia ja komöödia, eleegia ja epigramm, idüll ja bukoolika jne.), - kõik nad tekkisid Kreekas ja levisid sealt, enamasti rooma kirjanduse vahendusel, kogu Euroopasse. Rääkimata värsisüsteemi nomenklatuurist (meetrum, jamb, trohheus, spondeus, pyrrihios, daktül, heksameeter, pentameeter jne.), poeetikast ja retoorikast...
Periodiseerimise probleemid.
Lühidalt võib öelda, et Egeuse mere regioonis eksisteerisid kolme aastatuhande jooksul kolm kultuuri:
1)Kreeta ehk Minose (III-II at) kultuur, vanim neist. “Minose k.” – sest sir Arthur Evans(1851-1941), Inglise arheoloog, avastas 100 aastat tagasi Kreeta põhjarannikul (muistses Knossoses, Herakleion) hiiglasuure hoone varemed, mille ta nimetas “Minose paleeks”. Isegi kaks: Suur ja Väike paleed.
2)Küklaadide kultuur (III-II at).
3)Hellase kultuur (ka III –II at.). Või Mükeene k., sest Heinrich Schliemann (1822-1890), kes juhtis ja finantseeris väljakaevamist Troojas (II kiht, mitte VII), Mükeenes, Tirünsis ja Orchomenoses ning tõestas, et seni müütiliseks peetud muinasajal oli Kreekas tegelikult kõrge kultuur – “Mükeene k.”
Teine varase ajajärgu nimetus – Kreeta-Mükeene kultuur:XXVIII-XII s.
Kui natukene pikemalt, siis nii: Kreeta ehk Minose kultuuril oli kolm perioodi. Või neli! Või kaks!
I – (Vara-minose periood): 3000 - 2300/2100; II – (Kesk-minose per.): 2300/2100 - 1600;
III – (Hilis-minose per.): 1600 – 1200. Kui neli, siis:
Britannica Enc.järgi: 3000/25000 – 2000/19000 – 1400. Või, näiteks V.K.A. skeem:...
Või nii: I Kreeta ehk Minose õitsengu aeg: ~3000 ~ 2000 (Kreeta hegemoonia Egeuse merel, esimesed paleed, mis olid purustatud ~ 1750); II: teiste paleede ajajärk: 1700-1450/1400 (Ahhailased vallutasid).
Küklaadide kultuuri perioodid on sarnased (nagu ma saan aru).
Hellase kultuuri perioodid:
I -Varane ajajärk: ~25/24.ss. – 19.s-ni; II - Keskmine ajajärk: 19 – 16; III - Hiline aj.: 16-12. Või:
I – Vara-hellase periood: 2600-2000; II – Kesk-hellase p.: 2000-1650; III – Hilis-hellase: 1650-1100.
<Mükeene kultuuri perioodid - konspektis>
Vana-Kreeka eelajalugu (eelkreeka, varahellase ajajärk). Kreeta kultuur. Küklaadid. Hellase k.
1) Kreeta kultuur – konspektis + monograafias “Kreeta, Mükeene, Santorin”.
2) Küklaadide kultuur oli elujõuline vaseajast hilise pronksiajani (III at-st ~ 1100 aastani, tähendab doorlaste sissetungemiseni). Küklaadid – “ringsaared” – saarestik Egeuse mere lõuna poolel. II aastatuhandel mõjutasid seda tugevasti Kreeta ehk Minose ja Mükeene kultuur, ent täheldatav on ka Väike-Aasia mõju, mis osutab elavale majandusliku ja kultuurilisele suhtlemisele Egeuse mere piirkonnas. Juba 18-17 s-l kehtestasid kreetalased oma ülemvõimu Küklaadi arhipelaagis, asustades mõned varem inimtühjad saared. Nende suhteliselt väikeste saarte allutamine suurendas tublisti Kreeta jõudu. II a-de alguseks oli Küklaadidel arenenud omapärane ja rikas kultuur. Kaljustel saartel elavad küklaadlased õppisid juba III a-del kasutama oma maa peamist rikkust – obsidiaani – ja hiljem marmorit, millest nad valmistasid väljendusrikkaid marmorskulptuure ja väikefiguure. Küklaadlased valmistasid esmaklassilist keraamikat, mis mõnikord ületas isegi kreeta pottseppade tooteid. Kaevamised Melose saarel näitasid, et juba III a-nde lõpul eksisteeris siin suur linn, mis oli eriti õitsval järjel II a-l. Saartel elunevad kaarlased olid osavad meremehed. Küklaadid asuvad ~Atikast ja Euboia saarelt kagu poole; saared paiknevad ringina ümber Deelose (see oli vana kultusekeskus, kus paiknes ülekreekalise tähtsusega Apolloni tempel), erinevalt hajusalt paiknevaist Sporaadidest. Küklaadide saared: Keos, Kythnos, Seriphos jne. Tähtsamaid saared on Naksos, Paros, Andros ja Tenos, neil elasid ajaloolisel ajal joonlased. Lõunapoolseid saari Melost, Therat ja Astypalaiat asustasid doorlased.
3) Hellase kultuur – Kreeka mandrialal III a-de keskpaigast 12. saj-ni arenenud pronksiaja kultuur. Hellase kultuuri kandjaiks, eriti keskmisel ajajärgul, olid sisserändajad, kes segunesid seda ala varem asustanud rahvastega. Nende peamised tegevusalad olid põllundus ja karjandus. Selle perioodi (III at) Kreeka mandri elanike etniline kuuluvus on seniajani vaieldav. Eksisteerib kaks teooriat. Neist üks väidab, et Kreeka tolleaegsed asukad ei olnud kreeklased ja isegi mitte kuigivõrd suguluses kreeklastega, et kreeklased ilmusid Hellasesse alles 2000.a. paiku. Teise teooria järgi olid nad hetiidid ja muud indo-eurooplased. Seda suunda pooldavad uurijad on kindlaks teinud, et vana-kreeka keeles säilis elemente teisest, veelgi vanemast keelest, mida olid kõnelenud maa elanikud IV-III aastatuhandel, ja et see keel oli kreeka keelele väga lähedane indo-euroopa keel. “Kreeklased, Kreeka” – on rooma nimetamine, kreeklased ise nimetasid end tavaliselt helleniteks. Illüürlased nimetasid kreeklasteks alguses Epeirose (mandri Kreeka loodeosa) doorlasi. Itaalikud kandsid selle nimetuse üle kõigile Kreeka asukaile.
IV-III a-del elasid Kreeka territooriumil nähtavasti kreeklastele lähedased sugulashõimud, kuna kreeklased ise – veel väikesearvuline hõimude rühmitis – elasid põhjapoolsetes maakondades, võimalik et Illüürias või Makedoonias. Kreeklased ise mälestasid, et nende maa vanimad asukad – pelasgid, nagu nimetavad neid kreeka allikaid – olid neile lähedalt sugulased. Homeros pidas neid üheks tessaalia hõimuks; Herodotos peab kreeklasi isegi pelasgi hõimude üheks haruks; teiste kreeka kirjanike arvates olid pelasgid kõrvu kaarialaste ja lelegitega kreeklaste-eelsed põliselanikud, kes olid kunagi püstitanud hiiglaslikke kiviehitisi. Aga tegelikult pelasgite ajaline, etniline ja keeleline kuuluvus on vaieldav.
Juba III a-de teisel poolel tekkis Kreeka mõnes rannaäärses maakonnas asulaid, mis olid mitte üksnes põllunduslikud, vaid ka käsitöönduslikud keskused ja ühtlasi kindlustatud punktid, linnad tänavatega (23-22 s.). Üheks varaseks “kuningriigiks” oli väike valdus Lernas, Argolise lahe läänekaldal Peloponnesoses. Kaevamistel (50 aastat tagasi) avastati siin III a-de viimasesse kolmandikku kuuluva lossi varemed. Lerna loss oli ühe väikeriigi tüüpiliseks keskuseks. Umbes 21.s-l Lerna loss purustati ja põletati nähtavasti mingi kohaliku sõja ajal. Natuke hiljem, III ja II a-nde piiril, asus Tessaaliast Kreeka lõunapoolsete maakondade suunas liikvele hõimude laine. Selle ümberasumise käigus hävitati Kesk- ja Lõuna-Kreekas paljud õitsvad asulad. Lerna asula jäeti lõplikult maha. Tema valitsejate omaaegsest võimsusest säilisid hilisema aja kreeklastel vaid ähmased mälestused müüdi kujul Lerna hydrast.
Põhjast tulnud kreeka hõimud (ahhailased, aioollased, joonlased) allutasid u. 1900. a-l mandri-Kreeka asukad või tõrjusid nad välja. Vana rahvastik osalt tapeti, osalt assimileerus neile etniliselt lähedaste (võib olla!) tulnukatega. Kreeka elanikud nimetasid endid II. a-del mitmeti: ahhailasteks, danaoslasteks, pelasgideks. Kõige rohkem oli levinud esimene nimetus. Seepärast nimetatakse Kreeka ajalugu alates 21-20.s-st kuni doorlaste sissetungimiseni 11. s-l ahhaia ajajärguks. Ajaloolisel ajal elasid ahhailased Tessaalia kaguosas ja Peloponnesose mägisel põhjarannikul, mida esialgu asustanud joonlased. Juba joonlaste ajal asutatud ahhailaste kaheteistkümne kogukonna liit jäi püsima.
Joonlasi peetakse Kreekasse rännanud hõimudest vanimaks. Nad asustasid Atikat, Euboiat, Phokaiat (linn V-Aasia rannikul, Smürnast loodes) ja Mileetost. Sugukondliku korra lagunemise ajal elasid nad fraatriatena, mille eesotsas olid vanemad (nn. sõjaline demokraatia). Doorlaste sisserändamise ajal ja pärast seda (II a-de lõpp) jäi osa joonlasi Mandri-Kreekasse, ülejäänud rändasid saarte kaudu Väike-Aasia lääne- ja lõunarannikule. Seal säilitasid nad tugeva majandusliku ja vaimse ühtekuuluvuse ning ühinesid poliitiliselt kaheteistkümne linnriigi liiduks. Aioollased (eoollased) (kr. “kirjud”) – üks neljast vanakreeka peahõimust (kõrvu joonlaste, ahhailaste ja doorlaste). Varasel ajajärgul elasid aioollased hajusalt kogu Kreekas, eriti Tessaalias ja Boiootias, ajaloolisel ajal – kaheteistkümne linna liidus Väike-Aasias Aiolises. Aiolis (maakond) hõlmas Egeuse mere kaldalt Troase, Müüsia ja Lüüdia ning rannikulähedased saared Lesbose ja Tenedose.
Hilisel, Mükeene ajajärgul tekkisid juba kõrgematasemelised tootmiskeskused (paleekultuur), elavnes kaubandus, röövsõjad (näiteks Trooja sõda) tõid rikkusi juurde. 19.saj-ni kestnud varasele ajajärgule oli omane joonmustriga kaunistatud keraamika. Keskmine järk, mis kestis 16.s-ni, oli asulate kindlustamise aeg. Kunstis olid siis iseloomulikud hall ja kollane (monokroomne) keraamika ning tuhmides toonides joonmustriga ornamendid. Mükeene ajal avaldas esialgu tugevat mõju Kreeta ehk Minose kultuur, hiljem muutus selle ajajärgu kultuur üha omanäolisemaks ja avaldas omakorda mõju Kreetale. Kultuurilooline väärtus on kaevushaudadest leitud kuldmaskidel (näiteks nn. Agamemnoni mask) ja lineaarkirjaga B savitahvlitel.