7. Veedade ja eepose kosmogoonia, teogoonia ja antropogoonia.
Veedade ajastu religioon tunnistas, et maailma tekkimine on mõistatus, ning pakkus selle kohta mitmeid erinevaid seletusi. Juba Rigvedas on kaks kosmogoonilist versiooni: üks on seotud dualistliku ettekujutlusega maailma iidseimate algete kohta: kaootiline maailma mateeria ja selle organiseerija ja demiurg (Višvakarman, loojajumalus ja jumalate arhitekt või Pradžāpati, Olendi Isand). Brahmanates loob Pradžāpati maailma enesepiitsutusega saavutatud kuumuse abil (tapas tähendab loovat askeesi). “Mahabharatas” on Pradžāpati suguelundi kaitsja; omaenda väega lõi ta endale arvukalt lapsi, teiste seas tütre Ušasi ehk koidu.Ükskord olevat Pradžāpati üritanud verepilastust Ušasiga, mispeale tütar end gaselliks või hirveks moondas. Pradžāpati võttis siis isahirve kuju ning tema seemnest sündisid esimesed inimesed. Müüdi teise versiooni järgi õnnestus tal Ušasiga paarituda, kui too endale mitmete loomade kuju võttis. Sellest saanud alguse kõik elusolendid. Teine müüt jutustab sellest, kuidas Pradžāpati nuttes ürgookeanist tõusis. Pisarad, mis vette langesid, muutusid kuivaks maaks, kuid neist, mis jumal minema pühkis, tekkisid taevas ja õhk. Seejärel lõi Pradžāpati öö ja päeva, aastaajad, surma ja inimesed, et oma üksindust leevendada.
Teine mudel on panteistlik: jumalad, kavatsedes maailma luua, korraldavad esimese jumaliku inimese Puruša ohverdamise. Puruša on india mütoloogias ürgolend või kosmiline hiiglane. RV järgi oli Puruša kolmveerandi osas surematu ja veerandi osas surelik. Oma surelikust veerandist päästis ta valla oma naise, Virādžnjī, ning sündis siis temast kui universaalne vaim. Puruša võttis hiiglase kuju, kellel oli tuhat kätt, tuhat silma, tuhat nägu ja tuhat pead. Selleks, et luua maailma, oli ta valmis ennast ohverdama. Tema peast tekkisid taevad, ta nabast atmosfäär ning jalgadest maa. Aastaajad ilmusid ta kaenlaaukudest, päike ta silmadest ja kuu ta meelest. Brahmani seisusse kuuluvad jumalad ja inimesed tulid välja tema suust ning tema hingeõhust sündis tuul.Tema käed muutusid kšatrijateks ehk sõdalasteks, ta reitest aga tekkisid vaišjad ehk kaupmehed, käsitöölised ja põlluharijad ning tema labajalgadest seisustevälised roojased šudrad. RV-st hilisemates tekstides – brahmanadas ja upanišadides peetakse Purušat Pradžapatiks, kogu looduse isandaks. Samuti kasutatakse tema nime üksikisiku vaimsuse tähistamiseks.
Nagu kirjutab Jaan Puhvel: “Välja arvatud juhuvihjed Indrale või Višnule, on loomis-müüdid koondatud RV hiliseimasse, kümnendasse mandalasse. Nad muutuvad ikka enam abstraktseks ja esoteeriliseks, kõige algelisemast – ürghiiu Puruša tükeldamisest (RV 10.90) – üle “Kõiktegija” (Višvakarman, RV 10.81-82) ja “Kuldidu” või “Loomeisanda” (Pradžāpati, RV 10.121) peente paradoksideni oleva ja olematu vahekorra üle (RV 10.129)”.
RV 10.90: Purušasūkta ehk hümn Purušale (Ülo Valgu tõlge):
1 Puruša on tuhandepäine, 9 Sellest lõpule viidud ohvritalitusest
tuhandesilmne, tuhandejälgne. sündisid hümnid ja laulud,
Ta varjas maad igast küljest, sellest sündisid värsimõõdud,
tõusis (selle kohale) kümne sõrme kõrgusele. sündisid ohvrisõnad.
2 See kõik on vaid Puruša, – 10 Sellest sündisid hobused
nii olnu kui tulev. ja teised (loomad), kel on kaks hambarida,
Ta valitseb surematuse üle sellest sündisid veisedki
ning nendegi üle, kes kasvavad toidust. ja sellest sündisid kitsed ning lambad.
3 Säärane on tema suurus 11 Kui nad Purušat tükeldasid,
ja veel vägevam on Puruša (ise). mitmeks osaks nad ta siis jaotasid?
Veerand temast om kõik olendid, Kuidas nimetatakse tema suud,
kolmveerand surematud taevas. kuidas käsi, kuidas puusi ja jalgu?
4 Kolmveerand Purušat kerkis üles, 12 Tema suust sai braahman,
veerand temast jäi aga siia. kätest tehti radžanja,
Siit läks ta kõikjale tema puusadest vaišja,
üle toidust elava ning mitte-sööva (maailma). jalgadest sündis šudra.
5 Temast sündis Viradž, 13 Meelest sündis Kuu,
Viradžist Puruša. silmast sündis Päike,
Tulnud ilmale, kõrgus ta suust Indra ja Tuli
siin ja seal maa kohal. ning hingamisest sündis Tuul.
6 Kui jumalad asusid ohverdama, 14 Nabast sai õhuvald,
Purušat ohvriks tuues, peast tekkis taevas,
oli kevad tema ohvriõli, jalgadest maa, kõrvadest ilmakaared.
suvi tulepuudeks, sügis kahi. Nõnda korraldasid nad maailma.
7 Teda (maailma) algul sündinud Purušat 15 Äärispuid tema tulele sai seitse,
piserdasid nad ohvrina õlgedel. kolm korda seitse tehti tulepuid.
Jumalad, saadhjad ja targad Kui jumalad ohvri tõid,
tõid ta ohvriks. sidusid nad Puruša kinni kui (ohvri)looma.
8 Sellest lõpule viidud ohvritalitusest 16 Ohvrile tõid jumalad ohvri –
saadi vedel ohvriõli säärased olid algseandmused.
ning ta lõi loomi, kes elavad Need vägevad püüdlesid taeva poole,
tuule käes, metsas ja külas. kus asuvad saadhjad, endisaja jumalad.
Nagu seletab Andres Herkel (“Müüt ja mõtlemine”, 2002): “Puruša on ühtaegu nii ohverdatav kui ka ohvriprotseduur kogu oma kõikehõlmavuses: ta seob aja ja ruumi, surelikkuse ja surematuse sfääri, nähtava ja nähtamatu maailma ning taeva, maa ja õhuruumi. Kosmos on ohverdamise tulemus ning ohverdamine on kõige alus. Purušasukta puhul pole esmatähtis mitte Puruša inimsarnasus ega paralleelid ürgmehe prototüüpidega teistes kultuurides, vaid tema käibimine universaalse ohvriihuna <...>. Nii võime vaadelda ohvritalitust vahendava lülina, millenagi, mis seob omavahel maagilise ja religioosse väe, mikrokosmose ja makrokosmose ehk üksikolendi ja kogu olenditerohke maailma. Oma pansümbolistlikus funktsioonis sarnaneb Puruša mitme teise vanaindia jumalaga: juba nimetatud Pradžāpatiga, Rigveda tulejumala Agniga, kellel on kõige tähtsam osa ohvritalitustel ning Višnu ja Šivaga hilisemas hinduistlikus mütoloogias. Lõpuks on Purušal ühisjooni upanišadides esilekerkivate kategooriatega – nii kõiksust kehastava Brahman’iga kui ka individuaalsust kehastava Ātman’iga”.
Just, Ātman oli alguses üksi. Ei midagi muud vilksamas. Ta mõtles: “Nüüd loon maailma”. Ta lõi need maailmad: taevaveed, valguskiired, surma ja veed. Taevaveed taeva kohal, taevas alustoeks, õhuruum valguskiirteks, maa surmaks. Mis allpool – need veed. Ta mõtles: “Need nüüd on maailmad. Nüüd loon ilmahoidjad”. Vetest nõnda ta Inimese tõmbas ning andis tollele kuju. Tolle kuumutatu suu pakatas – otsekui muna. Suust tuli kõne, kõnest tuli. Sõõrmed pakatasid – sõõrmetest tuli eluhõngus, eluhõngusest tuul. Silmad pakatasid – silmist tuli nägemine, nägemisest päike. Kõrvad pakatas – kõrvust tuli kuulmine, kuulmisest ilmakaared. Nahk pakatas – nahast tulid karvad, karvadest rohi ja puud. Süda pakatas – südamest tuli meel, meelest kuu. Naba pakatas – nabast tuli väljahingus, väljahingusest surm. Kürb pakatas – kürvast tuli seeme; seemnest veed”.
Ātman on üldine hingestav vägi, mis sisaldub igas üksikus. Võib öelda, et Ātman on iga individuaalne hing, vaim; Ātman ja Brahman on identsed (Brahman kui jumal-Absoluut, mis täidab endaga maailma, üldisim omanduseta substants, tunnetatava ja tunnetaja ehk hinge (ātman) ühtsus. Kirjeldatav on see üksnes negatiivselt, apofaatiliselt (brahman ei ole selline), või lausega tat tvam asi – “sina oled too”). Siiski tähendab ātman märksa rohkem kui “mina” või “ise”. Ta on ka hingus, elu, olemine ning mõistus. “Ātman üksi alguses oli, ei teist”, – ütlevad mitmed tuntud kirjakohad (Brihadaranyaka- ja Aitareya-upanišadid). Temast lähtub nime ja kuju eristamine ning kogu ümbritseva maailma mitmekesisus. Ātman’i sõsarmõisteks on brahman kui individuaalne jumalik alge. Kui ātman toimib mikrokosmilisel tasandil, siis brahman on tema makrokosmiline analoog. Ja siin toimub ühtesulamine: brahman ongi ātman, kinnitavad (Brihadaranyaka- ja Chandogya-upanišadid). Need kaks pole mitte ainult vastanduvad, vaid tihti ka samastuvad mõisted, mis mõlemad võivad käibida psüühikat koordineeriva kõrgema ning tavamõistusele hoomamatu väena. Kuid Aitareya-upanišadis selgitakse ātman’i olemust ka nii:
“Tänu kellele nähakse, tänu kellele kuuldakse, tänu kellele tuntakse lõhnu, tänu kellele lausutakse kõne, tänu kellele eristatakse magusat mitte-magusast. See, kes on süda ja mõistus – mõtestamine, mõistmine, tarkus, läbinägelikkus, püsivus, mõte, arutlus, pürgimus, mälu, ettekujutus, tahtejõud, hingamine, iha, valdamine. Kõik need on nimed, mis mõistmiseks antud”.
“Ātman, tänu kellele toimuvad tajuprotsessid ja kõnelemine, on siin niisuguste kõrgemate psüühiliste protsesside kandja, mis lääne psühholoogias paigutatakse tavaliselt motivatsiooni ja mõtlemise koondnimetuste alla. Ātman on süda ja mõistus, mis omakorda sisaldab kuusteist erinevat psüühilist omadust või seisundist. Samas ei kao jällegi silmist ka makrokosmiline mõõde, sest ātman on ühtaegu ka brahman, Indra, Pradžāpati ja teised jumalad, viis ürgollust ja kõikmõeldavad olendid” (Andres Herkel).
Teogoonia ja antropogoonia (veedade traditsioon, eepos, puraanid, suutrad).
Inimkonna põlvnemisliin kulgeb vahel päikesejumalast maapealse elu ja soojuse allika, emajumal Aditini. Inimkonda esindas esimene inimene Manu:
Djaus (taevas, looja, jumalate isa) + Aditi (maa-ema) =
Vivasvat / Sūrja (päikesejumal) + Sandžnā/Sandhjā (teadvus, Sūrja naine) =
Revanta (sõjamees ja küttide kaitsja), Jama (allilma valitseja), Jami (tema õde ja naine),
Manu Vajvasvat + Ida (Soma-Kuu tütar) = Ikšvaku, Ila + Pururavas (Soma lapselaps). Siit – Päikese- ja Kuu-dünastiad, sest Manu ja tema poeg Ikšvaku Päikesest, Pururavas aga Kuust.
Manu on esimene inimene ja inimkonna esivanem. Ühe pärimuse kohaselt oli Manu isaks päike ehk Vivasvat (siit – Manu Vaivasvat). Näiteks “Mahabharatas” ja “Ramajanas” Manu isaks oli Vivasvat, Kašjapa poeg, Kašjapa aga oli Brahma pojaks. “Atharvaveda” järgi Kašjapa on India iidsete aegade tark, kelle nimi tähendab kilpkonna. Ta ilmus isesündinu, välja Ajast. Üks tema naistest sünnitas tuhat madu ning tema teine naine sünnitas Garuda, linnu, kelle suur jumal Višnu valis oma ratsuks. Mõnikord öeldakse, et Kašjapa on Aditist sündinud Āditjate isa ja Aditi õest Ditist sündinud Daitjate isa. Üks müüt jutustab sellest, et Manu sündis pojaks Brahmale ja noorele naisele, kelle jumal oli loonud omaenda kehast. Teise pärimuse kohaselt oli Manu Sūrja poeg. Kala Matsja, üks Višnu avataaradest ehk maistest kehastusest, päästis Manu katastroofilisest üleujutusest. Ühel päeval, kui Manu jõe ääres pesi, leidis ta sealt tillukese kala Matsja, kes palus targa kaitset. Manu viis kala koju, kus see kasvas ikka suuremeks ja suuremaks, kuni palus viimaks, et ta merre tagasi viidaks. Enne kui kala minema ujus, hoiatas ta Manut, et on tulemas tohutu veeuputus, mis matab enda alla kogu maa, ning soovitas targal päästa end sellega, et ehitab hiiglasliku laeva. Manu tegigi kala soovituse järgi ning võttis laeva pardale igat sorti loomi ja taimede seemneid. Enne veel, kui ta tööga valmis sai, hakkas sadama paduvihma ja varsti oli kogu maa üle ujutatud. Vesi hakkas lainetama ning ähvardas Manu laeva ümber ajada. Kuid taas ilmus välja Matsja, seekord hiigelsuure kala kujul, ja juhtis paadi kindlalt üle vee. Seejärel käskis kala Manul siduda laeva mäetipu külge, mis ainsana oli veest välja jäänud, ja oodata üleujutuse alanemist. Enne lahkumist tunnistas kala Manule, et tegelikult on ta Višnu.
Jumalale tänu avaldamiseks ohverdas Manu piima ja sulatatud võid. Aasta pärast sai ohvriandidest kaunis naine, kes teatas, et ta on Manu tütar Ida. Nemad kahekesi sigitasid kogu inimkonna.