5. Veedade religioon.

Veedade kaanon. Algul oli nn “kolmikveda”: “Rigveda”, “Jadžurveda” ja “Samaveda” (hümnid, maagilised ütlused ja vormelid ning laulud ja meloodiad). “Atharvaveda” on hilisem, osalt “Rigvedal” põhinev, aga mõned tema osad on isegi RV vanem. “Atharvavedas” on kõige rohkem eelaarialaste mütoloogia mõju. Ta koosneb pms pühadest loitsudest ja maagilistest tekstidest, manamissõnadest haiguste ja vaenlaste vastu (+ kahjulikud loomad, taimed, + armastuse manamissõnad jne). “Rigveda” on vanim veda (~1200-800 e Kr), ta koosneb kümnest raamatust (kümme mandalat või “ringi”), neist vanimad: II-VII raamatud (nn. sugukondade raamatud): Gritsamada, Višvamitra, Vamadeva, Atri, Bharadvadža ja Vasištha. VIII raamat on lähedal “sugukondade raamatutele” (Kanvade ja Angirasi sood), terve IX. mandala koosneb Soma-hümnidest (Soma Pavamana). Hilisemasse, kümnendasse mandalasse on koondatud loomis-müüdid, välja arvatud juhuvihjed Indrale või Višnule. Keeleliselt on X raamat nagu üleminek “noorematele veedadele”: JV, SV ja AV-le (~IX-VII eKr).

~VIII-VI (või IX-VII) lisandusid 4 vedale neid täiendavad braahmanad (“kõrgeima tähenduse interpreteerimine”, riituste – sõnade, žestide, riitusevara kirjeldamine ja seletamine proosas). V-IV (või VII-VI eKr) oli loodud aranjakad (“metsaraamatud”) ja upanišadid (upa-ni-šad – õpetaja jalgade juures istuma), vanaindia kirjandusteosed, mis on kirjutatud sanskritis ja kuuluvad nn vedade kirjanduse hilisemasse ajajärku (1100-600 või VII-III eKr – XIV-XV pKr). Upanišadide arv on pärimuse järgi 1180, tegelikult hinnatakse nende arvu mitmeti (peakorpus – 108/109, üldse – rohkem, kui 200, kuni 235). Enim tuntud kogu (nn muktika) sisaldab 109 upanišadi, peamisi, hiljem palju kommenteeritud upanišadid on 10-13. Sisult on nad 4 veda usulise ja filosoofilise sisu arendused. Veedadega seostatult jagunevad nad 4 rühma: Rigvedaga on seotud 10 (sh Aitareja-upanišada ja Kaušitaki-upanišada), Samavedaga 16 (sh Kena- ja Tšhandogja-upanišadid), Jadžurvedaga 51 (sh Katha-, Taittirija-, Švetašvatra-, Tša/Iša - ja Brihadaranjaka) ning Atharvavedaga 31 (sh Prašna, Mundaka ja Mandukja). Upanišadid käsitlevad hindu pärimuslikku usuõpetust, müüte, loodus- ja ühiskonnakäsitust ning peamiselt filosoofiat (sõnastatakse hindu maailmakäsituse põhimõisted, nagu brahman, maaja, moksha, dharma, jooga jpt). Nad on olnud lähtealuseks hilisemale eepilisele ja filosoofilisele kirjandusele. Oluline kirjandusvorm on olnud upanišade kommentaarid. ENE: Kõige hilisemaks kihistuseks on 5-2 eKr loodud vedanga („veda liikmed“) kirjavara, mis selgitab v-de pärimuse täh-t ja praktilisi rakendusi ning on kirjutatud suutrate vormis. Vedanga tekstid käsitlevad rituaali (need on kalpasuutrad.ja nende arendused: usuriitusi piiritlevad Shrautasuutrad, pärimuslikku olukorda kirjeldavad grihjasuutrad ning õigust tõlgendavad dharmasuutrad), foneetikat, grammatikat, etümoloogiat, prosoodiat ja astronoomiat. Tegelikult Vedanga ei kuulu vedade kirjandusse.

Veedade panteon. Juba “Rigveda” mütoloogia ja panteon koosneb kolmest ajalooperioodide mütoloogilistest terminitest, kommetest, nähtudest ja persoonidest, indoeuroopa omast (esimene kiht) – indo-iraani ühine algupära (teine kiht) – india omani (kolmas kiht):

1. Ise termin deva/deeva (“jumal”); Isa-Taeva jumalus Djaús-Pitar, jumalate isa (vrd. Zeus-Pater, Jupiter, läti Djēvs), Djausi säilinud müüdiroll on ürgne suguühe Maaga (Pŗthiví), meenutades Uranose ja Gaja vahekorda ja Zeusi hierogaamiat Heraga, tema nimi on seotud tegusõnaga “särama”; koidujumalanna Ušás, Djausi tütar (= Eos, Aurora, indoeuroopa *A(usós); äikesejumal Pardţánja/ Paradţani (leedu Perkunas, läti Pērkōns, vanavene Perun), sel juhul on tegemist iidse kujuga, kelle laiutav Indra kõrvaliseks tõrjus.
2. Tule- ja esivanemate kultused; mantrad (pühad ütlused) – manthrad; devad ja asúrad – daeva ja ahura; atharvan – athravan (algul lihtsalt preester); soma – haoma/hauma kasutamine (soma on mingi psühhotroopne, hallutsinogeenne taimeekstrakt, jook, samuti ka ise taim, aga missugune? Nagu kirjutab Puhvel: “Peale sajandipikkust uurimist ja pikka rida taimekandidaate ruudist rabarberini ja uimasteid alkoholist kanepini, on olemas tõenäoline lahendus R.G.Wassoni teooria näol (Soma. 1968). Soma on punane kärbeseen, mis kasvab Euraasias ja Loode-Ameerikas kõrgematel laiuskraadidel kasepuu juurtega ühenduses. Temas sisalduv hallutsinogeen paneb transsi nii kärbseid kui Siberi šamaane”. Tuleme tagasi:

   analoogilised jumaluste nimed: Mitra – Mithra, Arjaman – Airjaman, Vŗtráhan – Vŗthragan, Jama – Jima, Vivasvat – Vivanhvat; Varuna on sarnane Ahuramazdaga jne.

3. Indiapärased jumalad ja kultused: Brihaspati, Rudra, Višnu ja teised. Vanade indialaste jumalad olid antropomorfsed, neid oli 33, siis 3300, hiljem – miljonid...

Indoaarijad uskusid paljudesse jumalatesse, vaimudesse ja deemonitesse. Nende tähtsamateks jumalusteks olid pikse- ja sõjajumal Indra, korra ja moraalsuse hoidja Varuna, tulejumal Agni, päikesejumal Surja ning surnute riigi valitseja Jama. Paljusid aarialastest sissetungijate jumalaid austatakse Indias tänase päevani. Siiski on ilmsiks tulnud ka mõningaid Induse oru tsivilisatsiooni pärit uskumisi. Näiteks arvatakse, et hinduismi suur jumal Šiva on mõned iseloomulikud jooned pärinud Harappa kultuuri viljakusjumalalt, keda nimetatakse vahel isegi Šiva eellaseks. See jumal viitab ühtlasi ka india usundi järjepidevusele, inimeste valmisolekutele jumalusi oma maailmapilti võtta ja neid assimileerida. “Rigvedas”, mis kujutab ennast 14-10 sajandil eKr koostatud jumalate pühendatud hümnide kogu, on Šiva vähem tähtis jumalus nimega Rudra. Hiljem aga sai Šivast üks kolmest tähtsaimatest jumalast hinduismis, uskumuste süsteemis, mis on arenenud india varasematest religioossetest traditsioonidest ja kommetest. Šiva kujus kehastuvad ka hinduismi vasturääkivused: loomine ei saa sündida ilma sellele eelneva hävitamiseta ja korrastatud kosmos saab areneda vaid alguses valitsenud kaosest. Seega kuigi Šiva on hävitaja, tähendab ta nimi tõlkes heaendeline; Šiva on askeet , kuid ta on ka ülimalt metsik ja vaibumatu seksuaalihaga jumal.

Kuigi aarjalased uskusid, et pärast surma lähevad nad kas üles taevasse või laskuvad allilma, nähti juba upanišadide koostamise ajal (18-5 sajandil eKr) inimeste staatust nii, et inimesed on lõppematusse sündide ja surmade vaheldumise ringi lõksu sattunud. Eesmärgiks on saavutada virgumine ja ringist välja pääseda. Selliste aarjalastest sissetungijate õpetusest täielikult puudunud ideede juured võivad peituda Induse oru kultuuris levinud uskumustes.

Aditi on hinduistliku mütoloogia emajumalanna, keda peetakse maa isikustatud kehastuseks ning tema südant maailma nabaks. Ta nimi tähendab tõlkes “lõpmatus” või “piiramatu”. Tema sümboliks on surematu lehm ja öeldakse, et ta kehastab otsatut valgust, teadvuslikkust ja ühtsust. Tavaliselt nimetatakse Aditit jumal Višnu emaks ning hinduismi pühakirja moodustavates vedades Brahma või Kašjapa abikaasaks. Brahma poeg Dakša öeldakse olevat sündinud Aditist ja Aditi sündinud temast. Jumalanna on emaks ka AADITJATELE, jumalustele, kes kaitsevad maailma kaose ja mitteteadmise eest. Aditi valitseb maailma jumaliku korrastuse üle ning väidetavalt võib ta pattudest vabastada kõik, kes temasse usuvad. Kui Aditi kehastab kõike seda, mis inimkonnas on universaalset ja jumalikku, siis tema õde Diti kehastab kõike, mis on individuaalne, inimlik ja jagunenud.

Aaditjad on hinduismis emajumalanna Aditi järglased. Tavaliselt nimetatakse nende seast seitset või kaheksat jumalust. Peamised neist on Mitra ja Varuna. Viimasel ajal on aaditjaid mõnikord öeldud olevat ka 12. Neid seostatakse päikese kui elu allikaga ja neist igaüks on seotud aastaringi ühe kuuga. Usutakse, et aaditjad päästavad kõigist haigustest ja õnnestustest. Aditi kaheksandat poega Martandat peetakse mõnikord inimeste jumalikuks esivanemaks.

Ashvinid ehk hobusemehed on kullakarva kaksikud, kes sõidavad kuldsel kolmerattalisel sõjavankril, mida veavad hobused või linnud. Ühekaupa on nende nimed Násatjā (“Päästjad” või “Ninast pärit” ja Dasrā`(“Imetegijad”). Nad toovad inimkonnale jumalikku rõõmu ning sümboliseerivad jõudu ja energilisust. Päikese- ja pilvejumalanna Saranjū poegadena on mõlemad Ašvinid abielus valguse tütardega. Igal hommikul teevad nad läbi pilvede tee vabaks koidujumalanna Ušasile ning hajutavad oma piitsadega kastet. “Rigvedas” sekkuvad Ašvinid jumalate tegemistesse sageli inimeste poolel. Samuti kaitsevad nad rišisid ehk nägijaid teadmatusmerre uppumise eest. Jumalate arstidena on nad sõpradeks haigetele ja õnnetutele. Nad ravivad pimedaid ja lombakaid ning noorendavad vanu. Peamiselt seostatakse neid sõjajumal Indraga ja nad valmistavad relvi jumalatele-sõjameestele. Kuigi Ašvinid on heasüdamlikud ja kaunid, keelasid jumalad esialgu neil taevasse siseneda. Viimaks tuli neile appi riši Tšjavana. Vaatamata kõrgele eale oli Tšjavanal kaunis noor naine Sukanjā. Ühel päeval nägid kaksikud teda jões suplemas, ütlesid talle meelitusi ja püüdsid seejärel teda veenda oma meest neist ühe pärast maha jätma. Sukanjā keeldus, mispeale kaksikud teatasid, et muudavad Tšjavana taas nooreks ja kauniks ning siis peab Sukanjā nende kolme seest ühe välja valima. Tšjavana nõustus ning pärast jões suplemist astus sealt välja kolm meest, kõik noored ja kaunid. Sukanjāl võttis otsuse langetamine kaua aega, kuid lõpuks otsustas ta siiski oma abikaasa juurde jääda. Tšjavanale valmistas see rõõmu: talle polnud mitte ainult naine alles jäänud, vaid lisaks oli ta ka oma nooruse ja ilu tagasi saanud. Tänuks selle eest veenis ta Indrat, et too Ašvinid taevasse lubaks.