1. Vana-India kronoloogia. Periodisatsiooni probleemid. Induse oru tsivilisatsioon.

Harappa ja Mohenjo Daro

Vana-India kultuur on väga huvitav fenomen selles suhtes, et ta aktiivselt eksisteeris maailma (st. Euroopa) kultuurimälus I.aastatuhandel eKr – II a-nde esimesel poolel pKr, siis kaotas (suhteliselt) oma aktuaalsust ja mütoloogilist väärtust (välja arvatud õigeusklikus – peamiselt slaavi – traditsioonis), ja pärast oli nagu uuesti avastatud XVIII s-l, mis oli seotud kolonisatsiooniga (peamiselt – Inglismaa omaga). Aastal 1784 Kalkuttas oli rajatud esimene idamaade uurijate( peamiselt indoloogide) ühendus: Kuninglik Aasia selts. XVIII lõpust-XIX sajandi algusest India jälle muutus maailmakultuuri algallikaks, sanskrit – esimene inimkonna keel jne...

Praegu me teame, et see India, mis oli osaliselt tuttav eurooplastele 200-150 aastat tagasi, on vaid “noor Vana-India kultuur”, sest algas ainult II-l aastatuhandel eKr (nagu paljud Vahemere tsivilisatsioonid, Mesopotaamia riigid, Vana-Hiina ja teised maad <karta N 15>.

Aga aastal 1921 loode-Indias (Sindis, Mohenjo-Daros [Mohendžo-daro] – “Surnute küngas” ja Punjabis (Pa/endzhabis – [Pändžabis] – “Viie jõe maa”) alustatud väljakaevamised ning hiljem Ida-Iraanis korraldatud arheoloogilised otsingud avastasid kultuuri, mis hõlmas kogu Ees-India ja ulatus võib-olla kuni Lõuna-Mesopotaamiani. Mohendžo-daro mälestusmärkidel on palju sarnasust II-I ja isegi III aastatuhandete Mesopotaamia ja Elami arheoloogiliste mälestusmärkidega. Esimeseks oli india arheoloog Sahni, kes avastas Mohenjo-Daro, järgmisel aastal, 1922, inglise arheoloog - Harappa. Ja hakkas intensiivne arheoloogiline töö selles rajoonis (eriti 1920-1930 aa.). Arheoloog Marshall dateeris seda kultuuri (Harappa) umbes aastaile 3250-2750. Hiljem pakuti ~ 2590-2160 / 2400-2000 / 2500-1700 Mohenjo-Daro jaoks ja ~ 2500/2400/2300-2000/2100/1650 Harappa jaoks. Võib öelda, et esimene tsivilisatsioon India territooriumil – Induse oru tsivilisatsioon (Indus Valley Civilization) – arenes ~ III a-nde teises pooles ja II a-nde esimeses pooles.

Vana-India ajaloo perioodid:

III-II 1 ½ Harappa kultuur ehk Induse oru tsivilisatsioon

~ II.aastatuhande 2. pool - ~ I.aastatuhande keskpaigani – nn. Veeda ehk Veedade ajajärk

<VI-IV eKr – pärslaste sissetung (Induse alad)>. Idas ja lõunas – India riigid.

<III eKr– Aleksander Suure sissetung 327-325>

VI-II eKr – Magadha-Maurya ajajärk:

VI-IV – Magadha periood (Nanda dünastia),

IV-II eKr – Maurya dünastia ajajärk (305 – 180 / 321-185):

<III-II – Kreeka-Baktria kuningriik (250-130)>

<I-III – Kushani impeerium>

<III eKr- III pKr Parthia impeerium>

IV.-VI. ss. – Gupta dünastia ajajärk (320 – 540).

Mohenjo-Daro – suur linn (~ 2,5 ruutkm, elanikkond – 100 000 inimest, aga teiste andmete järgi: 41 või 35 tuhat, Harappas – 35 või 21 tuhat inimest), sirgete ja laiade (kuni 10 m) tänavatega ning korrapäraselt planeeritud kvartalitega. Majanurgad on teekäänakutel ümardatud, et mitte takistada liiklemist. Ehitiste materjal – lame põletatud kivi – erineb Mesopotaamia õhukesest kumerast tellisest. Majad olid harilikult kahekordsed (või kolmekordsed) kivivundamendiga ehitised; katused olid arvatavasti lamedad. Leidub tänavakaeve, mis on ehitatud majaseintesse, nii et vett võis võtta nii õue kui ka tänava poolt. Väga hästi oli organiseeritud linna kanalisatsioon, kusjuures peamagistraaltorud olid kuni kaks meetrit läbimõõdus (nii Mohenjo-Daros kui ka Harappas oli üks parimatest kanalisatsiooni süsteemidest kõikide vana-idamaade reas! Kanalisatsioon on minu meeles tsivilisatsiooni arengu tähtsam mõõtja...). Igal majal on oma bassein ja laoruumid. Laoruumidest leiti nisu, odra, datlite ja juurviljade jäänused, mis jutustavad arenenud põllundusest. On leitud rohkesti mitmesuguste koduloomade luid: veohärja, lamba, kitse, sea, kaameli, kodulinnu (kana) omi, nii mere- kui ka jõekalade luid, kilpkonna kilbi kilde. Leitud pitsatitel esineb ninasarviku ja elevandi kujutisi. Ülemistest kihtidest on leitud koera ja hobuse luid. Metallidest toodi päevavalgele kulda, hõbedat, vaske, pronksi, seatina ja tina. On leitud ehteid mitmesugustest hinnalistest kiviliikidest, igasuguseid relvastusesemeid: kirveid, piike, odasid, nooli, linge; seejuures ei kaotanud sel ajajärgul vask- ja pronksrelvade kõrval oma tähtsust veel kivirelvad. Mälestusmärkide hulgas on huvitavad eriti nn. lossid. Need “lossid” erinevad planeerimise poolest tavalistest majadest peamiselt oma suurte mõõtmetega (Mohenjo-Daros – 230x170m). Leiti ehitis, mida hakati nimetama saunaks. See on suur hoone, milles leidub nähtavasti üldiseks kasutamiseks olnud ujumisbassein (Harappas niisuguse basseini pikkus oli 11,9m, laius – 7m, sügavus- 2,4m). On võimalik, et seda hoonet kasutati kultuslikuks otstarbeks (mitte nagu “Aura”-keskust...).

Kunsti mälestusmärkidest tuleks tähelepanu juhtida kõrgetasemelisele skulptuurile. On kindel, et säilunud raidkujud on olnud kultuslikud kujutised. Sageli esineb savikujukesi suurest jumalannast-emast, kes oli seoses viljakuse, põlluharimise ja taimekasvuga. Või nn. “tantsija Mohenjo-Darost”, või “habemega preestri skulptuur” <str.346 / A limestone bust of a priest-king, sculpted at Mohenjo-daro between 2400 and 2000 BC (Compton’s Enc.) Samuti leidub loomade kaitsejumaluse kujutisi; päris tavalised on fantastilised loomakujutised mitmesugustel jäljenditel ja pitsatitel. Vahel esineb süzheesid, mida võime leida vanimas Mesopotaamias.

Haudu on leitud mitut tüüpi. Harappas maeti suurtes savinõudes (sellesse pandi sageli ka surnule toitu, keraamikat jne). Mohenjo-Daros põletati laipu <? Harappas on ka leitud urne...>.

Huvitav on leitud kirjavara. Juba 20-30 aastat tagasi oli leitud rohkem kui 2 000 raidkirja. Kirjasüsteemis on ~ 400 hieroglüüfmärki; ideogrammid ja foneetilised märgid; siin esineb vibuga seisva inimese kujusid, kala, jala, tooli, laua ja paljude teiste esemete kujutisi. Read on horisontaalsed. Kirjutati paremalt vasakule, aga kui ei mahu sisse, siis järgmises reas – vasakult paremale! Tekstid olid peamiselt lühikesed: ühest märgist kaheksani. Seda kirja püüti võrrelda sumeri, etruskide, hetiide, eelami vanima kirjaga, kuid see pole andnud mingeid tulemusi. Kiri on siiani deshifreerimata. Keel – võibolla draviidi keel (Ees-India vanimaks elanikkonnaks peetakse draviide, kes ei kujuta endist ühtset etnilist rühma, olgugi nad räägivad sugulaskeeli. Oli avaldatud oletusi, et draviidid ei ole India põhielanikud ja et enne neid elasid nn. eel-draviidid, kelle esindajaid on säilinud tänapäevani näiteks munda suguharus. Draviidid alistasid eel-draviidid ja segunesid nendega. On võimalik, et draviidid elunesid kord kogu Ees-Indias. Igatahes leiame neid niihästi päris lõunas kui ka Dekkani (Deccan) südames. Ei tea...

Geograafilised faktorid. Põhjast lõunasse on India ulatus 3000 km ja sama palju läänest itta (põhjapoolses osas). Põhjas on India piiriks Himaalaja mäed, lõunas tungib ta suure kiiluna India ookeani, idast ümbritseb teda Bengali laht ja läänes Araabia meri. India põhjaosas voolavad kaks suurt jõge, Indus ja Ganges, mis algavad Himaalaja mägedes. Indus läbib Ees-India loodeosa ja temasse suubub viis lisajõge, mille tõttu seda piirkonda nimetatakse Punjabiks/Pändžabiks (5...). Araabia merre suubumisel moodustab Indus suure soise delta. Induse alamjooksu piirkonda nimetatakse Sindi’ks; läänekallas on siin mägine ja itta laiub päikese käes kõrbenud India kõrb ehk läbitungimatu Thar’i, mis eraldab Induse piirkonda Gangese jõgikonnast. Ganges algab samuti Himaalaja (Himalaya) jääliustikest ja temasse voolab suur hulk lisajõgesid, milledest tähtsaim on Dzhamna jõgi. Bengali lahte suubumisel moodustab ka Ganges suure delta. Seda Ees-India põhjapiirkonda nimetati vanaajal Aarjavartaks, s.o.”aarjate/aarjalaste maaks”. India kõrgtsivilisatsioon tekkiski siin, Induse ja Gangese orus, kus III ja II aastatuhandel kujunes kõrgesti arenenud kultuur. Aarjavartat lahutavad Lõuna-Indiast mäed, mis koosnevad metsadega kaetud seljandikest. See mägede labürint raskendab erakordselt pääsemist lõuna pool asetsevale Dekkani kiltmaale (Dekkan kujutab endast laia künklikku kiltmaad, mida merekaldal ääristavad Lääne- ja Ida-Ghatid). Kõige suuremaks mäeahelikuks on siin Vindhja mäed, mille nõlvadelt voolab alla hulk jõgesid. See mägipiirkond oli pelgupaigaks suguharudele, kes püüdsid pääseda teiste rahvaste sissetungi eest. Nende muistsete suguharude järeltulijad elavad kuni tänapäevani neis raskelt ligipääsetavais mägedes, kus nad on säilitanud oma omapärasuse. Ees-India lõunatipu lähedal asetseb Tseiloni saar (nüüd Sri Lanka)