Historiograafia
Jaan Hansen
Nüüdisaegse historiograafia alged tekkisid Vana-Kreekas. Erinevalt Idamaade ajaloopärandist püüdsid kreeka ajalookirjutajad ajaloofaktide lihtsast reastamisest kaugemale jõuda. Kreeka historiograafia eelastmeks oli Homerose eepos, mis andis müütide ja muistendite varal piltlik-poeetilise kujutluse Kreeka muinasajast. Eepilise traditsiooni jätkajaks olid 6. saj. eKr. logograafid, kes alguses suuliselt, hiljem kirjalikult talletasid andmeid Väike-Aasia Joonia linnade majanduse ja kultuurielu kohta. Logograafid ei teinud vahet ajalooliste, geograafiliste ja etnograafiliste ning teiselt poolt legendaarsete ja kurioossete nähtuste vahel. Kuid nähtu-kuuldu ülestähendamisest sündis hiljem tõeline historiograafia. Antiikaja ajaloolased taipasid, et minevikusündmused mõjutavad ka hilisemat aega ja jäädvustasid seetõttu ajalugu. Minevikusündmuste jäädvustamine pidi aitama olevikus ja tulevikus orienteeruda. Tänapäeva ajalookirjeldustest erines tollane historiograafia oma kirjandusliku vormi poolest. Seda peeti rohkem kirjanduseks kui teaduseks. Seetõttu hinnati teoseid ka nende kirjandusliku ilu ja vähem nende tõepärasuse järgi. Aja jooksul kujunes traditsiooniline sündmuste edastamise viis. Teos algas sissejuhatuse (prooimioniga), lisati huvitavaid vahepalu ning väljamõeldud kõnesid ja kirju, ning tähtsate tegelaste otseseid iseloomustusi.
Antiikse historiograafia eesmärgiks oli olla õpetaja: tuua lugejate silme ette pilte headest ja halbadest käitumisviisidest.
Hellenismiajastu lõpuks olid kujunenud historiograafia põhiliigid.
Ajaloolises monograafias vaadeldi mingit tähtsat ajavahemikku ning seda käsitleti ühtse tervikuna.
Minevikusündmustest orienteerumine nõudis ajaloofaktide ajalist määratlemist ja järjestamist – nii tekkis kroonika.
Silmapaistvate riigivalitsejate ilmumine hellenismi ajal põhjustas poliitilise biograafia tekke.
Retooriliste kujunditega kaunistatud Aleksandri-lood, milles Aleksander Suure ajalooline isik oli ümbritsetud müütilise aupaistega, sarnanesid paljuski ajaloolise romaaniga.
Herodotos (ca. 485 – 425 eKr.)
Herodotos on esimene kunstipärase historiograafia esindaja, kelle teos on säilinud tervikuna tänapäevani. Teda nimetatakse Cicero sõnade järgi „ajaloo isaks“. Ta oli esimene, kes ei piirdunud ainult mineviku kirjeldamisega, vaid arutles ka filosoofiliste ajalooga seonduvate probleemide üle, mis andis talle uusi arusaamu inimkäitumisest. Herodotos sündis kreeka koloonias Halikarnassoses (tänapäeval Bodrum) rikaste ülikute peres. Tema isa Lyxes, oli ilmselt pärit Kaariast. Ta oli arvatavasti Panyasise sugulane, poeet, kelle tööd ei ole säilunud.
Ta osales aktiivselt oma kodulinna poliitilises elus, kuid oli hiljem sunnitud sealt lahkuma, kuna tema perekond oli segatud türann Lygdamise vastastesse intriigidesse. Ta läks esialgu Samosesse. Seejärel viibis ta ulatuslikel matkadel, käies paljudes Kreeka linnades, Egiptuses, Pärsias, Babüloonias, Foiniikias, Sküütias, ning kogus andmeid võõrastest maadest ja rahvastest. Mõningate teadlaste arvates on küll kahtlusi, kas ta ka tegelikult kõigis nendes maades käis, mida ta oma teoses kirjeldab. Tema teiseks, vaimseks kodumaaks kujunes Ateena. Oli sõbralikes suhetes Sophoklese ja Periklesega. Tal lubati Ateenas avalikult oma teosest ette lugeda, ja tänu oma voolavale ja humoorikale kõnelemisstiilile leidus ka piisavalt kuulajaid. Selle eest tasuti talle ka korralikult. Ateenasse ja Ateena demokraatlikusse korda suhtus ta suure poolehoiuga. Aatal 443 kuulus Thurii koloonia rajajate hulka, see olevat ka koht, kus ta suri. Tema matmispaiga kohta leiab vastakaid andmeid, ühtede kohaselt maeti Thurii turuplatsile, teiste järgi olevat ta Pellases surnud ja maetud. Thurii variant on siiski suuremat tunnustust leidnud
Oma teosele andis ta nime „Historia“ (’uurimus’). Leiab ka andmeid, et ta jättis oma teose hoopis pealkirjata ja see „Historia“ on antud raamatule avalausetes oleva kreeka sõna historia pärast. 2. sajandil pKr. jaotasid Aleksandria filoloogid selle üheksaks raamatuks vastavalt muusade arvule, kusjuures iga raamat sai pealkirjaks ühe muusa nime, kuid need nimed peavad lihtsalt eristama raamatuid üksteisest, ega ole seotud sisuga. Autor kirjutas oma töö, et säilitada mälestusi inimeste tegemistest ning suurtest ja imetlusväärsetest vägitegudest, mida on korda saatnud nii hellenid kui barbarid. Eriti aga tahtis ta säilitada mälestusi põhjustest, miks nad teineteisega sõdisid. Kogu kogutud ainestiku koondab ta Kreeka-Pärsia sõdade teema ümber. See teema on raamistikuks jutustustele erinevatest maadest ja rahvastest.
Herodotos kasutas oma eelkäijate, logograafide töid ja käsitles neid üksikasjalikult ja kriitiliselt.
Herodotos alustab Joonia linnade vallutamisega Lüüdia poolt; jätkab kirjeldusega Lüüdia ajaloost, siis Lüüdia riigi vallutamisest Pärsia poolt, mis omakorda viib autori pärsia ajaloo käsitlemisele. Herodotose IV raamat sisaldab vanimaid andmeid endise Nõukogude Liidu territooriumil elanud rahvaste kohta. Teose teises pooles, alates V raamatust, jutustab ta Kreeka-Pärsia sõdadest. Nende sõdade käsitlus lõppeb 478. aastaga eKr. Tõenäoliselt takistas autori surm töö jätkamist.
Teaduslikust seisukohast on tema teos üsna arhailine ning tema kujutlus ajalooprotsessidest naiivne. Suurt rolli mängivad jumalad, unenäod ja oraaklid, mis autori arvates on ajaloos reaalsed jõud. Seetõttu on tema teoses palju folkloori, legende ja anekdootseid juhtumisi, mis küll võivad teose usutavust varjutada, kuid pakuvad just lisavaatepunkte tollase kultuuri kohta. Siiski ei saa mainimata jätta, et hoolimata kõigest sisaldab see siiski ka palju informatsiooni. Herodotos üritas oma teoses säilitada objektiivsust nii kirjeldatud sündmuste ja rahvaste kui ka kasutatud materjalide suhtes. Ta võttis põhimõtteks kaasata oma teosesse ka väheusutava info ja jätta selle usutavuse jätta lugeja otsutada. Tema enda sõnade järgi: „Ma tunnen kohustust, edasi anda kõike, mida mulle öeldud on; kohustust kõike uskuda, mul ei ole.“ Objektiivse stiili kasutamine ei olnud tol ajal iseenesestmõistetav ja teda on nimetatud ka „barbarite sõbraks“, kuna Hellas oli tol ajal n.ö. kõigi asjade mõõt.
On tunda tema novellistliku jutustamiskunsti meisterlikkust. Põimib sisse palju kõnesid ja dialooge järgides sellega Homerose eeskuju. Üldiselt võib öelda, et tema teos läheneb stiililt ja käsitluslaadilt eepilisele luulele.
Tema raamatus olev kirjeldus Egiptusest on oluline informatsiooniallikas. See sisaldab kirjeldusi vanaegiptuse matmistavadest, mumifitseerimisest, püramiididest. Umbes aastal 450 eKr. alustas ta oma ca. 1000 kilomeetri pikkust reisi mööda Niilust. Palju informatsiooni ajaloo kohta sai ta egiptuse templite preestritelt, kes hoolitsesid templiarhiivide eest ja olid kirjaoskajad. Preestrite sõnade kohaselt jääb esimese kuninga Min’i ja vaarao Sebichose (Uue Riigi allakäigu aeg) vahele 341 inimiga ja kogu seda aega olevat nad olnud suutelised kirjeldada. Kui seda uskuda, siis tähendaks see 11 000 aasta pikkust ajalugu.
Ta kirjeldab ka näiteks püramiidide ehitamist, kuid huvitav on see, et ta ei maini oma teoses Sfinksi. Seda võib seletada teise tema teoses sisalduva ütlusega, mille kohaselt olevat püramiidid „liiva sisse mähitud“. Võib arvata, et Sfinks oli tol ajal üleni liiva sisse mattunud.
Thukydides (ca. 460 – 400 eKr)
Oli väljapaistvaim antiikaja ajaloolane. Kuigi peaaegu Herodotose kaasaegne, on tema teos – Peloponnesose sõja ajalugu - suur samm edasi, ning antiikse historiograafia tähtsamaid saavutusi.
Thukydides pärines rikkas aristokraatlikust perekonnast. Tänu varasele sofistikale omandas ta skeptilise suhtumise usunditesse ja mütoloogiasse ning kriitilise lähenemise igasugustele traditsioonidele ja autoriteetidele. Tõenäoliselt osales aktiivselt Ateena poliitilises elus. Peloponnesose sõja ajal juhatas ta aastal 424 eKr. laevastikku, mis tegutses Traakia ranniku läheduses. Amphiphobise kaitsmise ebaõnnestumise tõttu pidi ta minema maapakku ja veetis ligikaudu 20 aastat Ateenast eemal, kus kogus materjale sõja ajaloo kohta ning kirjeldas Kreekas toimuvaid poliitilisi sündmusi.. Alles pärast sõja lõppu pöördus ta Ateenasse tagasi ja suri seal mõned aastat hiljem. Oma tööd lõpetada ta ei jõudnud.
Thukydidese teos, mida harilikult nimetatakse lihtsalt “Ajalooks”, jaotati pärast tema surma 8 raamatuks. Seda kirjutas ta umbes 30 aastat. Esimeses raamatus vaatleb ta pärast lühikest ülevaadet varasemast Kreeka ajaloost, sõja põhjusi, eristades seejuures sõja otseseid ajendeid ja selle sügavamat põhjust, nimelt Ateena võimsuse tõusu pärast Kreeka-Pärsia sõdu. Sõja kirjeldus, mis algab II raamatust, on antud sündmuste kronoloogilises järjestuses aastate kaupa ja pidi autori plaanide kohaselt ulatuma kuni Ateena lõpliku lüüasaamiseni aastal 404 eKr, kuid katkeb aastal 411.
Kui ta oma tööd alustas, ei saanud ta olla oluliselt vanem kui 30. Sellega erines ta tavapärastest ajalookirjutajatest oluliselt. Ajal, mil tema eakaaslased püüdlesid poliitilise või sõjalise karjääri poole, pühendas ta end ajaloosündmuste kirjapanekule. Erinevalt Herodotosest on tema põhimõtteks kirja panna ainult selliseid andmeid, mille tunnistajaks ta on ise olnud või mille õigsust saab kontrollida. Seega võib teda õigusega pidada ajaloolise kriitika rajajaks. Teiseks teose suureks väärtuseks on poliitilise analüüsi sügavus. Autor näitab Ateena agressiivse välispoliitika vältimatust, mis aga niisama paratamatult pidi viima kokkupõrkeni Spartaga. Lisaks sündmuste kirjeldusega annab ta ka näpunäiteid nii teistele ajalookirjeldajatele kui ka poliitilise juhtnööre, mida saaksid kasutada tulevased valitsejad.
Erinevus Herodotosega on ka asjaolus, et jumalatel ja muudel üleloomulikel nähtustel tema ajaloos otsest tähtsust ei ole. Usk ja oraaklid on vaid inimeste käitumist mõjutavad tegurid, põhjustatud inimeste endi poolt. Sellise suhtumisega omandas ta eluajal jumalasalgaja kuulsuse.
Silmapaistev on ka tema erapooletus, seda eriti välipoliitilistes küsimustes. Mõõduka demokraatia pooldajana ei suuda ta seda siiski sisepoliitilistes küsimustes alati säilitada.
Tema “Ajalugu” on kirjutatud tollele ajale iseloomuliku kunstipärase stiili. Jutustavad osad vahetuvad kõnedega, milles lastakse sõna võtta ajaloolistel tegelastel, dramatiseerides selliselt käsitlust.
Xenophon (ca. 430 – 354 eKr.)
Tuntumaiks Thukydidese töö jätkajaks on Xenophon, kes oli viljakas kuid pealiskaudne autor. Päritolult oli ta ateenlane, kuid Ateena demokraatia vastane ja Sparta austaja. Noorena üks Sokratese õpilastest, kuid hiljem otsustas vahetada filosoofiaõpingud palgasõduri elukutse vastu. Osales Pärsia troonipretendendi Kyros Noorema sõjakäigul kuningas Artaxerxese vastu 401 aastal. Kui Kyros lahingus langes juhtis Xenophon koos teiste väejuhtidega kreeka palgasõdurite, nn. Kümne tuhande taganemist Pärsia riigi sisemusest Musta mere äärde. Järgnevail aastail võttis Sparta poolel osa sõjast Ateena liitlase Teeba vastu, kuulutati selle eest Ateenast pagendatuks ja elas pikka aega Olümpia lähedal Skilluse juures asuvas villas, mille spartalased olid andud talle kahju hüvitamiseks, kus ta tegeles põllumajanduse ja kirjandusliku tööga. Seal ühines temaga ta naine Philesia ja tema lapsed, kes said kasvatuse Spratas. Kui Elise elanikud aastal 370 Skilluse hõivasid, põgenes ta Korintosesse. Kuigi ta sai hiljem Ateenas amnestia, ei pöördunud ta enam kodumaale tagasi ja suri kõrges vanuses Korintoses.
Xenophon kaldub monarhistliku korra pooldamise suunas ning idealiseerib seda. Mitmes teoses käsitleb ta ideaalse valitseja kuju ning kirjeldab üksikud ajaloolisi tegelasi. Sellega toob ta kreeka historiograafiasse uue elemendi – kirjandusliku portree.
Tema ajaloo-alastest töödest on tähtsaimaks “Anabasis” (“Sõjakäik”, sõna-sõnalt ‘ülesminek’). See on memuaariline teos Kyros noorema sõjaretkest ja “kümne tuhande” taganemisest. Kreeka väeosa seiklused on kirjutatud elavaks ja huvitavaks jutustuseks, milles autor tõenäoliselt oma isiklike teenete kirjeldamisel pisut liialdab. Huvipakkuvad on Väike-Aasia ning Taga-Kaukaasia geograafiliste iseärasuste kirjeldused.
“Hellenika” (“Kreeka ajalugu”), on katse jätkata Thukydidese teost ja käsitleb sündmusi aastatel 411–362. See katse õnnestub tal siiski edukalt ainult jutustava laadi säilitamisel. Kuigi ta on hästi informeeritud, ei kastua ta oma informatsiooni sama kohusetundlikult nagu Thukydides seda tegi. Tema kirjelduses on kohati liialt pinnapealsed ja tendentslikud, samuti puudub neis objektiivsus. Näiteks on ta Sparta-sõbralikuna välja jätnud mõned tähtsad Ateena ajaloo sündmused (näiteks Ateena II Mereliidu asutamine). Jumalad on taas esile kerkinud ajalugu otseselt mõjutavate teguritena.
Teoses “Kyrupaideia” (“Kyrose kasvatus”) kirjeldab ta oma nägemust ideaalsest valitsejast, kelleks on tema silmis Pärsia riigi rajaja Kyros Vanem. Esimeses raamatus kõneleb ta kasvatusest, ülejäänud seitse raamatut on pühendatud Kyros vanema eluloole. Fakte kasutab autor väga vabalt, moonutades ajaloolist tõde. Kyrose positiivsed omadused tulenevad tema käsitluse kohaselt õigest kasvatusest, mis on kombinatsioon spartalikust distsipliinist ja Sokratese kõlblusõpetusest.
Mitmed teosed on ta pühendanud Sokratesele. “Apomnemoneumata” (“Mälestused Sokratesest”) sisaldab Xenophoni elamustele tuginevat kujukat pilti Sokratesest kui asjalikust inimesest, kodanikust ja meisterlikust õpetajast. Teos käsitleb ka Sokratese mõistedialektilist õpetamismeetodit, mida Platon idealistlikult ja filosoofiliselt arendas. “Apoloogia” kirjeldab Sokratese esinemist kohtus, eesmärgiga teda kaitsta. “Symposion” kujutab Sokratest vaimukas seltskondlikus vestluses rikka Kalliase majas.
Xenophon, kuigi tänapäeva vaatepunktist vaadatuna ebatäpne, oli hinnatud tema stiili lihtsuse ja voolavuse pärast. Teoste arvukuse tõttu kutsuti teda ka “Atika mesilaseks”.
Kastutatud kirjandus
Kleis, Rihard, Antiikkirjanduse ajalugu, Tallinn, „Valgus“, 1980
Antiigileksikon 1, Tallinn, „Valgus“, 1983
Antiigileksikon 2, Tallinn, „Valgus“, 1983
Internetiallikad:
http://www.sungaya.de/schwarz/griechen/herodot.htm
http://de.wikipedia.org/wiki/Herodot
http://www.manetho.de/person/h/herodot.htm
http://www.gnomon.ku-eichstaett.de/LAG/thukydides.html
http://www.utm.edu/research/iep/x/xenophon.htm