Looming
– olemise
kehtestamine: Viivi Luik Toim. A. Merilai.
Tartu Ülikool, Kultuuriteaduste ja kunstide instituut: Tartu Ülikooli
Kirjastus, 2007, lk 95–104. (Studia litteraria estonica 9).
OLEMISE LUULELINE KEHTESTAMINE: VIIVI LUIK
Arne Merilai
Hää laulik, rohke rahvas!
Kuivõrd äsja joonistati
ajakirjas Keel ja Kirjandus pikal laugel
linnulennul meie peokangelase ehk konverentsiobjekti ulatuslik
loominguportree,
samuti kui tema Kogutud luuletuste Zarathustra-järelsõnas,
ei kuluta ma aegruumi, et neis ülistatut korrata (vt Merilai 2006a,
2006b).
Soovitan lisaks kuulata kolmapäevast Vikerraadio Keskööprogrammi
(08.11.2006).
Juba öeldu kõrval keskendun praegu aga ürituse pealkirjaks tõstet
nähtusele,
süvendamaks tunnet, et siin ei kõnelda teemast mööda. Kirjandusõpetaja
hing
kergitaks seepeale ju kulmu, kui juttu tehtaks vaid teema ühest poolest
ehk
sünnipäevalapsest, teisest aga mitte, ega sellest, kuidas nad sügavuti
– ning
põrmugi mitte hüpoteetiliselt – kokku kuuluvad.
Küsitavaks on niisiis olemise
luuleline
kehtestamine, nõnda kui see ilmneb Martin Heideggeri mõtlemise
põhisisuna või
nagu see leiab esmapilgul talle vastandliku seletava mõistevõrgu –
semiootilise
teisese mudelsüsteemi suunas arendatud – kõnetegude teoorias, mida ma
olen
kokku hakanud nimetama pragmapoeetikaks.
Kuivõrd ilukirjandus on erilise ehk kujundliku nägemise ja
keelekasutuse
tulemus, osutub poeetiline keeletegevusõpetus üheks kirjandusteooria
tähtsamaks
alusdistsipliiniks.
Et teema hermeneutiline eripära
on täna
delegeeritud filosoof Eduard Parhomenko ettekandele, lähenen ma asjale
rohkem
analüütilise filosoofia tagamaadelt. Paljude meelest loob see kummalise
oksüümoroni, kus tuline jää ehk spekulatiivne fenomenoloogia lõimitakse
angloameerika positivismiga. Aga võib-olla see ei olegi nii mõeldamatu
kooslus,
mille lõhet on seni küll lootusetult ületamatuks peetud, vaid võib
mingilt
kõrgemalt vaatepiirilt sildavaks ja seletusjõuliseks osutuda. Kas või
tänase
põhiidee – oleva olemise sõnastamise, oleva olema põlistamise,
eksistentsi
inauguratsiooni ehk tegelikkuse ehitamise – inimolu ja kultuuri varjul
fundamentaali lähemal uurimisel.
In
medias
res. Täpselt kümme
aastat tagasi, artiklis „Tema juhatas inglid sisse”,
kirjutas Kalev Kesküla Seitsmendat
rahukevadet ja Ajaloo ilu imetledes,
et „Viivil on sünge huumorimeel,” tema stiil on „painav ja nakkav”,
nimetades
teda vana „kauniskirjanduse hauakaevajaks” ja „uue aja kronomeetriks”.
Kogenud
literaat osutas ka poeetilise kehtestamise nähtusele, mida on siinkohal
sünnis
osundada (Kesküla 1996: 82–83):
„Ajaloo
ilu” tõi eesti
kirjandusse ja ellu uue viisi tajuda aega: minevikku, olevikku ja
tulevikku
kõike koos ja korraga eksisteerivana. Ja ta tegi seda uuel viisil, uues
keeles.
Praeguseks on Viivi Luige ajaloost kõnelemine saanud meie riigikeeleks
ja tema
mõtteviis meie rahvuslikuks ideoloogiaks. Kõige esindavamal kujul tuleb
see
ilmsiks president Meri kõnedes, milles ta selgitab maailmale Eestit.
See on
pateetiline, müüdistav kõnepruuk. Kui Lennart Meri ütleb, et maailma
ajalugu on
leidnud endale viimse pelgupaiga Eestis või Poolas, või kõneleb ajast,
mida
jääb meie kõigi kelladel üha vähemaks, on need justkui Viivi Luige
sõnad.
Äratundmine temalt, kes on „mänginud terve oma elu Balti riikide ajaloo
taustal
muretult sõnade ja piltidega” („Ajaloo ilu”).
Ma
ei arva, et president oleks
Viivi Luige õpetused ja keele laenanud ja riigistanud. Pigem arvas
Viivi Luik
kuuenda meelega ära ning võttis (loomuomaselt) kasutusele keele, milles
tulevane Eesti Vabariik maailmaga rääkima hakkab. Juba see tõsiasi
muudab
„Ajaloo ilu” heuristiliseks vägitööks, aga tal on ka muid kvaliteete.
Taibukas kriitik,
ise luuletaja, kõneldes uue
riigikeele ja mõtteviisi leiutamisest kui vägitööst, puudutab kandvat
nähtust
kultuuris – kirjanduse prestiiži päästerõngast, mis ahvatleb
põhjalikumale
filosoofilisele süvenemisele. Meenub filosoof-loogik Ludwig
Wittgensteini
postulaat (Wiittgenstein 1966:
5.6 (154–155)): „Minu keele
piirid osutavad minu maailma
piiridele.” Või nagu seda tõlgendab gümnaasiumi uus poeetikaõpik:
suurendades
ühiskonna vaimset väljendusvõimet, avardab kirjanik ühisolu piire,
konstrueerib
ja jõustab tegelikkust – loob uut:
See
tähendab, et maailm on
inimesele avatud vaid sedavõrd, kuivõrd see on esindatav tema keeles.
Mida ei
suudeta väljendada ei vaikimisi, kõnes ega kirjas, seda ei suudeta ka
mõtelda.
Rikastades keelt ja väljendust, rikastatakse nii mõistust kui ka
nähtavat
maailma. Sõnakunst on hinnaline keele, vaimu ja maailma avardaja ehk
tarkuse ja
kogemuse allikas. (Merilai jt 2003:
32)
Kuid võtame
veelgi lähema tsitaadi. Täpselt aasta
tagasi, ajakirjas Keel
ja Kirjandus, mõlgutab
sellesama –
olemise kehtestamise – küsimuse üle Viivi Luik ise (2005). Viitan
pikemalt,
kuigi te leiate kirjakoha üles ka värskest esseeraamatust Kõne
koolimaja haual, pealkirja alt „Sõna on rohkem kui sõna”:
Minule muutuvad reaalseks
ainult need asjad, mis on
sõnastatud. Peab olema keegi, kes ütleb SÕNA, alles siis ma saan aru,
et ka see
ASI, mida sõna märgib, on olemas.
Mäletan eluaeg, mis tunne
oli olla ilma keelt
oskamata Pariisi hotelli toas. Mul ei olnud enam midagi. Kõik oli tühi.
Nägin
küll lauda, tooli, voodit, patja, vaasi, kuid ma EI TEADNUD ENAM, MIS
NEED ON.
Ma ei teadnud, mis on nende nimed prantsuse keeles. Mul ei olnud nende
asjade
üle enam võimu. Ma ei saanud neid NIMETADA. Ma ei saanud luua
turvalist,
igapäevast maailma, sest mul puudus SÕNA.
Tõepoolest, maailm on
loodud Sõna abil. Kirjandus
loob ja muudab maailma. Kui Eestis puudus omakeelne trükisõna, loodi
maailm
suusõnaliselt, tolle aja maastik oli rahvalaulu- ja muinasjutumaastik.
Iga kell
võis välja ilmuda Põhjakonn, kelle pilti mõned on veel „Eesti rahva
ennemuistsete juttude” raamatus näinud. See ei olnud seesama maa, mida
me
praegu näeme, sest sõnad, mille abil teda loodi, olid teised.
Mina õppisin Eestit tundma
umbes kolmeaastaselt, kui
ma kuulsin Ridala luuletust „Talvine õhtu”. Enne ma ei teadnud, mida ma
olin
vanaemaga külast tulles näinud. Pärast Ridala luuletust ma juba
teadsin, et
olin näinud seda, kuidas „kuu kumal, / eha kahvatul punal / lähevad
reed /
mööda lõputa teed / kaugele”.
Sellest peale oli minu
maailmakeel eesti keel,
sellest peale oli minu maailm loodud eesti keele abil.
Seda maailma, milles me
siin elame, on loonud Juhan
Liiv ja Ernst Enno, Oskar Luts ja Anton Hansen Tammsaare.
See Juhan Liivi „nõmm on
sügisele / langend
kaenlasse” on nüüd osa eestikeelsest maailmast, isegi kui enam keegi ei
teaks
Juhan Liivi nimegi, oleks ta osa eesti keeleruumist, nii nagu seda on
Ernst
Enno lõpmata teed, Oskar Lutsu lumised talvehämarikud, Anton Hansen
Tammsaare
heinamaad ja agulid.
[---]
Enne
„Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on
olemas.
Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil. Õigem on ehk öelda: enne Mati
Undi
„Sügisballi” olid Mustamäe ja Õismäe küll täiesti olemas, sinna
himustati vene
ajal korterit, seal elasid tuhanded inimesed, kuid need olid nähtamatud
kohad
ja nähtamatud inimesed. Nähtamatuks jäid nad kogu selle aja, kuni
„Sügisball”
oli kirjutamata.
Keegi polnud näinud
šveitser Theod enne, kui Mati
Unt teda näitas.
Me ei tea, kes see on,
keda me täna ei näe. Seda me
saame alles siis teada, kui keegi selle sõnastab.
Lisaks Lennart
Merele Kalev Kesküla nägemuses võib
aga väita, et Viivi Luige poeetilisele kehtestusele – retoorilisele
deklaratiivile
– ehk heideggerlikule rajavale kõneteole, selle süvatoonile,
nägemisraamile ja
kõnejõule toetuvad hiljem juba nii Emil Tode Piiririik
(1993) kui ka Ene Mihkelsoni Nime vaev (1994). Nagu
Viivi omakorda leidis tuge Mati Undi
eksistentsiaalsest assotsiatiivsusest alates Tühirannast (1972)
ja Sügisballist
(1979).
Seega: kirjandus sõnastab olemist – nii
ühiskonna kui ka kirjanduse enese
jaoks. See on tema poeetiline süvamissioon. Loomulikult mitte ainult
kirjandus
ei kehtesta olemist ega kujunda sellesse suhtumisi, vaid seda tehakse
rohkem
või vähem märgatavalt kõikjal: teaduses uusi avastusi, leiutisi,
objekte ja
asjaolusid kirjeldades, riigikogus seadusi luues jm. Need ei ole ainult
tõdevad
iseloomustused, vaid ka avalikud esmanimetamised ja määratlemised,
defineerimised ehk olema-ütlemised. Siiski on just ilukirjandus
väljapaistvalt
vaimuala, mis on selliseks loominguks eriliselt seatud: kinkida
asjadele,
nähtustele, nende seostele ja inimeste hoiakutele sõnastatud
olemisviise, mis
jäävad keeles, mälus ja kultuuris tallele ning läbi aegade viibima. Või
Heideggeri mõistevõrku mässituna (vt nt Heidegger 1954): luuleline
sõnastamine
rajab olevat ja olekuid nende olemises (olemuses), neile nii lähedalt
kui ka
eemal viibivalt juurdepääsu võimaldades – asjade olemist
keelelis-vaimselt
jäädvustades ja esindades. Oleva olema-ütlemises, olemist sõnastades
olevat
ehitades, oleva olemise samasuses ja eristuses kumiseb kaasa keele
enese
hääletu kõnelemine, olematusest isenev ürg-poiēsis,
mida inimlik häälekas poeetika matkides järele aimab. Keel on olemise
koda –
kui kaugel sõnasõnalisusest tuleb filosoofi metafoori võtta? Miks me ei
ütle,
et maa on pruun, vaid ikka maa on must,
kuigi muiste tõesti lauldi,
et maa on maksakarvaline? Sest meie
emakeel eelistab kõnelda alliteratiivselt: mitte mets ja
põld või maa ja järv, vaid ikka mets ja maa ning maa ja meri.
Nõnda kõneleb keel ise enda eest, mitte alati teda kui tööriista
valitseda
ihkav inimene. Kas loob inimene keele või kujundab keel inimese, kes
sünnipäraselt leiab end juba keelde heidetuna? Ainult luulelises
kontekstis
võib küsimuse esimeses pooles üldse mingit mõtet näha. Eks
väitis osalt sarnaselt ka strukturalismi patriarh Claude
Lévi-Strauss: mitte inimesed ei mõtle müütides, vaid müüdid ise
mõtlevad inimeste
peas... Või meenutagem Carl Gustav Jungi ego-eelseid arhetüüpe... Kuid
hüljakem
siinkohal keele enese kõnelemise ja olemise seose sügav müstika ning
toimekas
maagia või poststrukturalistlik psühhoanalüüs, vennad Jacques’id ehk
Lacan ja
Derrida ning keelde sündinud olevuste logotsentrilise ahistuse
kriitika, vaid
küsigem väliselt või isegi tehniliselt: kuidas tõlgendab poeetiliste
kõnetegude
teooria arusaama, et luuletegu kehtestab ehk põlistab olemist, tekitab
uut
maailma?
Võtkem üks lihtne, 16-aastase tütarlapse
luuletus pihlapuust. Kuidas see
armas kodune loodusluuletus, oma retoorilise pöördumisega “Võta mind
lehtede
varju!” nagu Koidula “Miks sa nutad, lillekene?”, loob olemist? Mis
moodi
tekitatakse olemine ja selle väljas olev? Või vaadelgem mõnd Viivi
Luige
sotsiaalset teksti, näiteks kogust Hääl või
Rängast rõõmust: kuidas need sõnastasid
nõukogude tsensuurialust olmet, nii et too isenes ning ülenes oma
sümboolsuses,
sai eksistentsiaalselt avalikuks mingis ühistundelises nägemis- ja
kogemisviisis?
Viitan ülevaatlikult rajale,
mille
pragmapoeetika läbi rändab, et seda nähtust lähemalt tõlgendada. Ma
näen
poeetilises kõneteos avanevat kolme kihti: de
re, de dicto ja de se tasandit –
asja kohta, kõne kohta
ning iseenese kui kogu poeetilise terviku kohta üldse. Viimased kaks, de dicto ja de se, on tihedalt
läbipõimunud ja kergesti samastatavad, kuid
vastanduvad selgelt esimesele, ilmnedes
oma olemasolus ning erisuses ülepea vaid luulekõne kontekstis. Keel on
mitmekesiste erinevuste negatiivne süsteem, õpetas juba Ferdinand de
Saussure,
ja luule teravdab neid vahesid veelgi, lisades tähendusi ja ilmutades
kõrgemaid kihistusi.
Esimene tasand on muidugi
osutav ehk
referentsiaalne, de re. Igapäevane
kõne räägib asjast, osutab
objektidele ja omistab neile omadusi ning seda erinevate hoiakute ja
kõnejõudude mõjuväljas. Mis
on kõneteod? Üldjoontes on neid viis liiki: tõdemused,
tundeväljendused, kohustumised, juhised ja kehtestused. Sellega
kaetakse hästi
ära inimese põhiasetus maailmas: kõigepealt asjaolude kirjeldamine,
nagu
väitmine; teiseks – nende asjaolude kohta oma hoiakute väljendamine,
nagu
meeleoluavaldused; kolmandaks – endale ülesannete võtmine, nagu
lubadused ja
tõotused; neljandaks – ülesannete andmine teistele, nagu palved ja
käsud; ning
viiendaks – oma ütluse jõuga maailma muutmine ehk väljakuulutamised (vt
Merilai
2003: 87 jj). Võib ka ütelda – see on mimeetiline kiht. Huvitava
mängumaa loob
see kirjanduse žanritele, kuivõrd on ilmne, et eepika kallerdub
assertiivide
ehk jakobsonliku referentsiaalse funktsiooni ümber, lüürika
ekspressiivide ehk
emotiivse funktsiooni ning dramaatika direktiivide ja komissiivide ehk
kõnetava
rolli ümber (Merilai 2006c: 76jj). Loomingu seisukohast on aga oluline
tähele
panna, et varjatult on kirjanduslikud kõneteod enamasti ka
deklaratsioonid,
kuivõrd genereerivad seni olematut maailma, mis sellest, et fiktsiooni
puhul
valdavalt kujutluslikku ehk virtuaalset. Nagu ütles Jumal: Saagu
valgus! – ja valgus
emaneerus pelgalt ütluse jõul. Erinevalt olendeist, kel puudub kõneline
refleksiivsus, ei ela inimene mitte lihtsalt oma vahetus keskkonnas
nagu konn,
vaid ühtlasi vaimuilmas, kus toimetab (või magab) ka Põhjakonn, kes on
loodud
ja säilib vaid kujutleva kõnetegevuse tulemusel. Nii et kõneteod mitte
ainult
ei kirjelda, vaid kirjelduse-eelselt ka tekitavad maailma,
esmasõnastavad selle
sisu ja suhteid, tuntu abil tundmatut metaforiseerides, et see seejärel
üldse
kirjeldatavaks osutub, kirjelduseni ulatub, olematuse haardest
kestvasse
olemisse jõuab.
Nii et kuskil mimesises
endas
varjub juba ürg-poiēsis. Kuidas
loovalt üteldu aga mõjule pääseb, maailma lõputust kõnetegevuse
rutiinist välja
ulatub, viljakalt hulkadesse levib ja kestma jääb? Siin tuleb appi
luuletehnika
ehk poeetilise funktsiooni esiletõus, mis peamiselt osutavas suhtluses
on pigem
teisene või üldse puuduv. See on poeetilise kõneteo de
dicto ja de se kiht,
mis annab luulelisele lausungile tema igikestva kvaliteedi. Nimelt
tõstab
retoorilise väljenduse eneseleosutus osutava sisu kõrvale, ja tihti
sellest
isegi tähtsamaks sisuks, väljendusviisi enda, mistõttu sõnum satub
erilise
tähelepanu alla, võimendatakse erakordseks ning väljapaistvaks:
kauniks, ihaldusväärseks
ning prestiižseks, ülevaks argise asemel (Merilai 2003: 156jj; 2006c;
Merilai
jt 2003: 31–36).
Analüüsides näiteks lausungit Tahaksin
pihlapuu rüppe luuletusest „Võta mind lehtede varju!” debüütkogust
Pilvede püha (Luik
2006: 36), tõdeme, et selle esmasisuks ehk propositsiooniliseks esemeks
on
osutus relatsioonile ‚olla pihlapuu all’ (p), millega lüüriline mina
end
tundeliselt seob ja kuhu ta igatseb. Kõneteoliselt avaldub topeltjõuga
kõnetegu, kirjeldav meeleoluväljendus ehk ekspressiivne (E) assertiiv
(A): EigatsusavaldusAseisundikirjeldus(p).
Kuid see esmatasandi sisu ehk referentsiaalne algobjekt on tegelikult
juba
taandatud, kuivõrd teisese mudelsüsteemi tasandil rakendub lausungile
metaforiseeriv jõud, mis võrdsustab
pihlapuu all olemise (p) ema või vanaema kaitsvas rüpes viibimisega
(q), liites
algideele juba teise tähenduskihi, mis põhjendab sellist tundelist
soovikirjeldust. Metafoor on troop, kus öeldakse ühte, aga mõeldakse
teist,
kaude, tähendust ühe mõiste alalt teisele üle kandes. Antud juhtumil
seotakse
niisiis pihlapuu animistliku pühaduse ja punavate marjade ning kaitsva
emarüpe
assotsiatsioonid. Tahaksin pihlapuu alla nagu kaitsva ema või vanaema
rüppe, ja
vastupidi, tahaksin hella hoidja sülle, mida võib asendada ka pihlapuu
soe punetav
vari. Semantilised substituudid ehk
ekvivalendid on kokku liidetud ühte, tähenduselt ringliikuvasse
väljendusse:
p...q või p=q.
Kunstilise kujundi olemuseks on taju
aeglustamine, mille tekitab uudse
mõtteseose huvitav koondamine ja lahti harutamine, mis paneb lausungi
koostise
ja tähenduse üle sügavamalt järele mõtlema, peatab selle juures
viibima. Nõnda
õpetasid juba vene formalistid. Retoorilise väljenduse lisanõuded ehk
uued
reeglid, mis tavaväljenduse süntaksile alt- või ülaltpoolt peale
asetatakse,
rebivad lausungi tema argisest osutussuhtest välja, rõhutades ühtlasi
tema
eneseleosutavat olemust. Retoorililine funktsioon (R) korraldab
referentsiaalse
väljenduse ümber ja tõstab end ise selle kõrval esile, mistõttu
praegust
tulemust võiks kirjeldada mingi vormeliga, nagu: Rmetafoor//EigatsusavaldusAseisundikirjeldus(p...q).
Sõnumi sisu kõrval muutub seega
tähelepanuväärseks ka sõnumi edastamise
viis, väljenduse keeleline kvaliteet ja lisatähendused, denotatsiooni
ületavad
konnotatsioonid. Luulelise lausungi ainuobjekt ei ole enam ühene
väljendussisu
ehk propositsioon, nagu igapäevakõnes, vaid samavõrra või isegi eeskätt
lausungi enda stilistiline olemus. Nii elavneb de re rolli
kõrval de dicto
ehk diktsiooni aspekt. Üks lausung,
aga kaks sisu – osutav ja eneseleosutav, vanas mõistepruugis niisiis
„sisuline”
ja „vormiline”.
Värsi eneseleosutus näib aga olevat
kahetise loomuga, mis puutub teksti
kui tervikusse. Liitudes luuletuse kogustruktuuriga selle värsimõõdus,
riimides
ja muudes kordustes, üldistub konkreetne de
dicto aspekt veelgi enam, nii et järgmisel tasandil jääb sõelale
puhas de se funktsioon. Nimelt on poeetilise
lausungi viimne mõte iseenda keelekuju ja tähenduse esindamine selle
parallelismis teiste lausungite ehk sarnaste või vastandlike
ekvivalentidega;
üksikjuhtumist üldisemalt – et siis kogustruktuuri kõrgemast
musikaalsest ja
semantilisest organiseeritusest uuesti spontaanselt tagasi vilkuda
üksiklausungite või värsside konkreetsema vormistuse ja sisu juurde.
Luuleline
lausung toimib de re, de dicto ja de se vahelises vabas ringmängus ehk tasakaalule pürgivas
harmoonias. Niiviisi vormistatud
sõnum ehk kenasti pakitud kingitus tõstetakse igavikku, nagu laulis
juba
Kristjan Jaak – tulemus on meeleliselt elamuslik ehk aktiveerivalt
esteetiline,
mistõttu jõuliselt levimisjõuline kogu oma hapras õrnuses ja formaalses
eeterlikkuses.
R*
//E* A* (p...q)
de re
de dicto
de se
Niisiis, luuletus on struktuurisidus
nähtus, kus osutav sisu ei ole
iseseisev, vaid kuuletub vormistuse nõuetele, kus vorm ehk sõnastus
muutub
samuti sisuks ehk sõnumi eesmärgiks. Asja kogu mõte ongi just selles,
sest
teisiti võiks värsstekstide teate SMS-i või ajalehenupuga asendada. Nii
olen
vahel üliõpilastele seletanud Juri Lotmani kuulsat lauset, et Luuletus on keeruliselt väljendatud mõte,
rõhuga sõnal keeruliselt: luuletuse
sisuks ei ole mitte ainult tema kunatine sisu, vaid samavõrd või
eeskätt selle
sisu edastamise viis just niimoodi, keeruliselt ehk mitmekesiselt
seotud kõnes.
See on luuletuse päris sisu – laiem kui igapäevakõnes, sisaldades ehk
esindades
ka vormistust. Nägelikus sõnastuses kutsutakse olev (näiteks
üksikmeeleolu)
tema olemise (sõnastusest lähtuva meenutatavuse ja taastatavuse ehk aja
horisondi) juurde – emarüpes tunnen end kui püha pihlapuu varjus ja,
vastupidi,
pihlapuu all tundub kui hella ema või vanaema süles –, nõnda et see
olemine
saab omale kestva viibimise väljenduse enesepeegeldava harmoonia edukas
levimisvõimes. Nende hurmavate õite peale lendavad mesilaste parved,
jättes
vähem meeli köitvad peatuspaigad tähelepanuta. Ei ole ainult nii, et
keegi
kuskil põõsa taga mingit tõde näeb ja lausub – see tuleb ka mõjuva
tundelise
sõnumina laiali kanda, atraktiivselt püsivaks teha. Seda suudab luule.
Sest tal
on meelierutav mnemotehnika, mis põlistab nägemuses turgatanud olemise.
Nii on pihlapuu kui emarüppe igatsemise
kogemus saanud meie rahva
hingeliseks tegelikkuseks samamoodi, nagu luidete või nõmme kohtamine
on
igavesti varjundatud Juhan Liivi esmasõnastuse poolt: Igav
liiv ja tühi väli, / taevas pilvine. Alati, kui astume
nõmmele, on nõnda sisustatud tajuvorm meile ette kirjutatud. Seega ei
ole asi
ainult selles, kas eestlased on Kreutzwaldi loodud Kalevipoja-rahvas –
teotahtelised, õpihimulised, vaprad ja südamlikud, kuigi vahel
rohmakad,
erinevalt lätlastest, kes on justkui vaevalisema Karutapja rahvas ja
seepärast
depressiivsemad (nagu väitis lätlane Sergejs Kruks oma
Vikerkaare-artiklis) –,
vaid olemise poeetiline sõnastamine ulatub kõige peenemate tunde- ja
vaimunüanssideni, mida sageli ainult kirjandusest võib leida. Selle
kõrval on
näiteks igasugu juriidilised riiki-rajavad sõnastused, kuigi kahtlemata
elukorralduses tähtsad, vaimufilosoofiliselt liivakastimäng. Kui tahame
rikka
kultuurrahvana püsida ja edeneda, siis ilma pihlapuu rüppe igatsevate
luuletajateta ei ole selleks vähimatki võimalust.
Seega, nagu ütles Henrik
Visnapuu: “Ära teha
tahab luuletegu.” Ehk lõpetagem kombekohaselt päevakangelase enda
sõnadega
luuletuskogust Rängast rõõmust (Luik
2006: 468): MAJAHOIDJA
/ HOOVIS /
RAIUB JÄÄD, / raske kangiga / taob kitsast /
talverada.
Aitäh Sulle, majahoidja!
KIRJANDUS
Heidegger, Martin 1954. Bauen
Wohnen Denken. – Vorträge und Aufsätze. Pfulligen:
Günther
Neske Verlag, S. 145–162.
Kesküla, Kalev 1996, Tema juhatas inglid sisse. – Vikerkaar, nr 10, lk 79–86.
Luik, Viivi 2005. Sõna on
rohkem kui sõna. – Keel ja Kirjandus, nr 10,
lk 777–779; samuti: Viivi Luik. Kõne koolimaja haual.
Artiklid ja esseed 1998–2006.
Tallinn: Tuum, lk 116–118.
Luik, Viivi
2006. Kogutud luuletused 1962–1997.
Tallinn: Tänapäev.
Merilai,
Arne. 2006a. Bio- ja metagraafiline saade laulule. – Viivi Luik. Kogutud luuletused 1962–1997. Tallinn:
Tänapäev, lk 511–518.
Merilai, Arne. 2006b. Viivi Luik
linnulennul.
– Keel ja Kirjandus, nr 9, lk
689–713, 775.
Merilai, Arne. 2006c [2007].
Pragmapoeetika
kui kirjandusfilosoofia. – Studia
Philosophica. V. (41). Toim R. Jakapi, D. Cohnitz, K. Simm, E.
Parhomenko,
J. Kangilaski. Tartu Ülikooli filosoofia osakond: Tartu Ülikooli
Kirjastus, lk
72–84.
Merilai,
Arne 2003, Pragmapoeetika: Kahe konteksti
teooria. Tartu:
Tartu Ülikooli Kirjastus (Studia litteraria
estonica 6).
Merilai, Arne; Saro, Anneli;
Annus, Epp 2003. Poeetika: Gümnaasiumiõpik. Tartu:
Tartu
Ülikooli Kirjastus.
Wittgenstein, Ludwig 1966. Tractatus Logico-Philosophicus. Loogilis-filosoofiline
traktaat.
Tartu: Ilmamaa.
BEING
POETICALLY BUILT: VIIVI LUIK
Arne Merilai
Viivi Luik (b. 1946) is one
of the most treasured
writers of contemporary Estonian literature. With her poetry she
addresses the
reader of her own mother-tongue from the depth of their history,
language and
culture, whereas her novels Seitsmes
rahukevad (The Seventh Spring of Peace, 1985) and Ajaloo
ilu (The Beauty of History, 1991) have been published in a
number of foreign countries. Considering her growing intellectual
presence and
emerging poetics as a certain kind of ideological and aesthetical
narrative,
Luik’s work constitutes a representative model for a whole generation
of
authors in the Soviet Estonian literature. Marked out by occasionally
controversial reception in literary criticism, her distinguished
stereophonic,
cool symbolism has moved from sincere nature lyrics towards sombre
urban milieu
and firm social resistance – towards real freedom of thought and
feeling.
V. Luik’s first poem
appeared in 1962; in 1965 her
first collection of poetry Pilvede püha
(Holiday of Clouds) was published. Since that time ten more collections
have
appeared: Taevaste tuul (Wind of the
Skies, 1966), Lauludemüüja (Song
Vendor, 1968), Hääl (Voice, 1968), Ole
kus oled (Stay where You Are, 1971),
Pildi sisse minek (Entering a
Picture, 1973), Põliskevad (Perpetual
Spring, 1975), Maapäälsed asjad (Earthly
Matters, 1978), and Rängast rõõmust
(Of Hard Joy, 1982). Also three books of selected verse together with
the
recent volume of collected verse, as well as three books of fiction,
two
volumes of essays – Inimese kapike (A
Locker of One’s Own, 1998) and Kõne
koolimaja haual (A Sermon at the Grave of Schoolhouse, 2006) –,
several
children’s books and two dramas: radio play Koera
sünnipäev (Puppy’s Birthday, 1994) and a opera libretto Pilli hääl (The Sound of a Lyre, 2000).
Many Estonian songwriters have always appreciated her lyrics, evident
in dozens
of music books and recordings.
Kalev
Kesküla has called the novel Seitsmes
rahukevad a “gravedigger of old belles-lettres” and a “chronometer
of new
times”, which “invented the language”, later used by the Republic of
Estonia
(resp. Lennart Meri) in communicating with the world. Partly on the
strength of
Mati Unt’s existentiality, the deep tone, frame and speech force of
Viivi
Luik’s poetic expression – the creative declarations of common being –
was to
be employed by Emil Tode’s Piiririik (Border
State, 1993), as well as by Ene Mihkelson’s Nime
vaev (The Torment of the Name, 1994).